Sulle muidugi tundus, et ülbe ja üleolev.
Sest sa kohe hakkasid end samastama ja miskipärast sulle hakkas ka tunduma, et ma räägin sinust.
Ei tundnud, et minust räägitakse, vaid pean teise inimese nullinimeseks nimetamist ülbeks niikuinii. Ja “hakka elama” on samuti ülbe ja üleolev. Tunnen häirituna end ka siis , kui teistele halvasti öeldakse, mitte ainult mulle.
Paljus tundsin ära, aga just selles osas, mis toimus suhte viimastel aastatel. Esimesed aasta aega oli suhtes pigem just vastupidi. Mees oli see, kes nö taga ajas, mina olin rohkem selline eemalolev ja tuimem. Tahtis kõik vabad hetked ja ööd minuga koos veeta. Solvus, kui ma ei kutsunud teda endaga oma vanemate juurde külla kaasa jne. Mul olid enne temaga tutvumist mõned tegevused, mida olin nautinud ja harrastanud pool elu. Need jäid kõik tagaplaanile, sest veetsime ju kogu vaba aja koos. Talle need minu tegevused ei meeldinud. Esimesed pool aastat tundsin frustratsiooni, et enda aega ja oma tegemisi enam teha ei saa, hiljem harjusin. Tekkis nagu mingi haige sõltuvus ja vajadus kogu vaba aeg kaaslasegs koos veeta. Eks me täitsimegi koos teineteise tühimikke, sain sellest toona juba aru.
Pärast aastat hakkas tema poolt aga korraga jutt, kuidas tal vaja oma aega, oma hobisid, oma elu. Sellest hetkest hakkas ja üha süvenes minu ebakindlus, ärevus. Sest ta muutus ka üleüldiselt palju külmemaks ja kaugemaks. Senimaani oli külvanud läheduse ja armastusavaldustega üle, nii sõnades kui tegudes. Siis jäi seda järsku aga üha vähemaks ja vähemaks. Armastusavaldused kadusid ka ära ja enam mingeid tulevikujutte ei kuulnud. Ühel hetkel sai esialgsest jutust “tahan olla elu lõpuni sinuga koos, ei kujuta enam elu ette ilma sinuta” hoopis sõna otseses mõttes lause “parem olen elu lõpuni üksi, kui koos sinuga”.
Pärast kaht aastat ütles, et soovib lahku minna, kuna me üldse ei sobivat, midagi ühist ei pidanud olema jne. Pärast seda hakkas lõputu kokku-lahku jada. Olime samamoodi kumbki oma elamises, kuigi enamus ajast emma-kumma juures.
Ka enne seda lahku kolimist harrastas ta tülide korral sellist “pilt on, häält pole” olukorda, kus võis vabalt nädal mööda minna nii, et ta ise mind sõnagagi ei kõnetanud. Kui meil olid juba erladi elamised, tekkisid tülid, arusaamatused, siis tõmbus eemale ja vältis pärast päevi ning ei võtnud pea kordagi ise esimesena ühendust. Ei näinud teda ega kuulnud temast päevi. Neid juhuseid oli väga palju. Terve see aeg olin mina tohutult ärevil, ei suutnud rahuneda, ülihirmutav tundus mõte, et teda ei pruugi enam mu elus olla. Tema tundus olevat rahulik ja hoopis nautivat seda minust eemaolekut, rahulikult elas oma elu. Kõik need paar aastat möödusid mu jaoks alalõpmata tohutus ärevuses, närvipinges, ebakindluses. Magadagi tülide ajal ei suutnud. Tagantjärgi tundub muidugi absurdne enesealandamine.
Siin mõned halvustavad “vasikasilmadega vaatamist” ja “seljas elamist” ja et neile küll ei meeldiks, kui keegi kogu aeg nunnutaks. Pole oluline, mis TEILE meeldiks ja sobiks. Inimesed on ju erinevad. Mõni ei talugi füüsilist lähedust ja helluseavaldusi, tunneb end ahistatuna. Aga teine vajab neid nagu õhku, et üldse tunneks end armastatuna. Pealegi, on suurema tõenäosusega miskit viga (trauma, läheduse, armastuseta lapsepõlv) pigem sellel, kellele ei meeldi kui kaaslane imetlevalt vaatab ja puudutada tahab kui sellel, kes sellist asja vajab.
Mina isiklikult unistasin kõik need aastad ja siianigi kaaslasest, kelle puhul ma ikkagi igapäevaselt tunneksin ja teaksin, et ta mind armastab ja oluliseks peab. Kes väljendaks seda regulaarslet tegudes ja sõnades. Omal algatusel tuleks kallistama, silitama, ütleks mõne hea sõna, mitte et ma tunnen pidevalt, et pean armastuse justkui välja teenima, pressima. Kui on konfliktid ja siis teine pool kunagi ei näita huvi nende lahendamise suhtes, selleks, et läbisaamine hea oleks – siis tõesti ei usu, et suhe talle oluline on.
Kiindumusteooriaid lugesin ka tollal ja sain aru, et olen äreva kiindumusstiiliga. Ja sellised inimesed pidid end hästi tundma vaid turvalise kiindumusstiiliga inimesega suhtes olles. Kuid pahatihti satuvad kokku just ärev-vältiv nagu ka mul juhtus.
Kahjuks olen üpris kindel,et teemaalgataja suhe varem või hiljem lõpeb ning tõenäoliselt teemaalgataja närvivapustuse ning mehe ükskõiksusega.
Minu jaoks oleks nunnutav mees just ideaalne. Külmus ja tuimus hirmutavad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.11 21:44; 30.11 22:20; 30.11 23:23;