Mu meelest oskad sa end väga hästi analüüsida. See ongi sul see, et alguses lülitasid kurbuse ja pettumuse mõtted eemale, nüüd vaikselt hakkab asja lõplikkus kohale jõudma ja see masendab, teeb haiget. Sa ei taha uuesti haiget saada, sellest ka tõrjumine.
Kuna sa oled seda endale teadvustanud, siis nüüd saad nende emotsioonidega tegelema hakata. Kui keegi sulle komplimendi teeb, siis see ei tähenda ilmtingimata seda, et nüüd pulmakellad helisevad, mees tahab kokku kolida vms. Komplimendi peale püüa ikka normaalselt reageerida, naerata. Kui keegi hakkab flirtima või ligi ajama ja sa ei taha, võid ka hädavaletada, et oled suhtes. Või siis ütled rahulikult, et ei ole huvitatud. Või… no neid variante, kuidas teisele viisakalt märku anda, et sa ei soovi, on ju palju.
Sa ei pea ruttama ilmtingimata mingisse uude suhtesse. Nüüd võta see aeg ja rahulikult analüüsi seda, mida sa edasi tahad. Kas sa üldse tahad mingit suhet veel, kui tahad, siis missugune see olla võiks, mida sa ühelt mehelt ootaksid, pane mingid väärtused paika. Kujutle ennast uues situatsioonis.
Sa olid pikka aega sama inimesega koos, sellest ülesaamine võtabki aega. Kui ümbruskonnas mõnu juba paari kuuga endale uue kõrvale leiab, ju siis nendel oli suhte seis purunemisel teistsugune. Lisaks haaravad osad inimesed endale kiiresti ühe nn üleminekusuhte, et oleks ükskõik kes, peaasi, et selle abil saaks lahkumineku valust üle.
Nõustaja võiks olla tavaline psühholoog. Aga alustada võid ju ka sellest, et ehk mõni eneseabiraamat läbi lugeda, küllap neid lahkumineku abistavaid raamatuid on ka. Võta raamatukogust või sirvi raamatupoes, ehk hakkab midagi silma.