Aga ühel hetkel tuleb eluga edasi minna, kasvõi end esialgu selleks teadlikult sundides. Oli valus kogemus, tõmbas terveks aastaks rivist välja. Seda siiski ei maksaks pikendada kaheks, kolmeks ja viieks aastaks.
Ei, kindlasti ei ole vaja ennast vägisi sundida kellegagi välja minema.
Teemaalgataja peab esmalt oma lahkumisvalu enda sees läbi elama, ta ei ole seda senini teinud, ta on elanud mingis tuimas mullis aasta aega, sisuliselt eitusfaasis. Alles nüüd jõuab kohale, et ta ongi praegu üksinda. Ma ei mõtle selle mõistusega teadvustamist, vaid emotsionaalset tunnetamist. Küllap ta ikka juba varem aru sai, et suhe läbi, aga ta ei ole lasknud endal seda leinaetappi läbida. Nutab oma nutmised ära, tunded puhastuvad ja siis alles saab kellegagi välja minna, rahulikult, ilma sundimata.
Kindlasti ei pea kuidagi kiirustama uude suhtesse, kui sisetunne nii ei ütle. Ta ei ole siiski ka päris üksi, meest ei ole jah, aga laps siiski on, seda enam peaks uue suhte alustamisega nüüd mitte pea ees kuskile tormama hakkama ja kasvõi nui neljaks, sunniviisiliselt kellegagi kohvitama hakkama.
Kuna teemaalgataja jutust kumab läbi see, et uut suhet ta siiski leida soovib, küllap ta selleni siis ka jõuab, omas tempos. Esimene samm on tehtud, ta on probleemi teadvustanud.