Tere!
Mis oleks teie jaoks põhjused, et peate oma täisealist last üleval, kui ta on täiesti terve, ei õpi, kolmekümnendate alguses ja töövõimeline inimene?
Tean üht sellist isendit ja tema vanemaid aga ma ei kujuta emana ette, mis oleks see põhjus, et nii teeksin… emana raske seda mõista.
Üks põhjus oleks, et teeks kõik maja juures olevad tööd ära. Need, mida peaksin ostma või mis jagatud teiste pereliikmetega. Sellisel juhul ei peaks ma teda üleval, vaid ta teenib oma elamise ju oma tööga välja.
Teine põhjus oleks, et töölt on koondatud, üüri maksta ei saaks ja kuni otsib tööd, muidugi saab ta elada kodus. Mida tähendab sellisel juhul aga ülevalpidamine. Muidugi ei maksaks ma ta kalleid hobisid kinni, tagaks katuse ja söögi. Ja jällegi, kui elab kodus, siis panustab võimaluste piires ikkagi kodu korraolekusse. Nii et küll ma talle tegevust ka leiaks, nii et ta tunneks, et elamine ja söök on väljateenitud.
Ei olegi põhjust. Kõne alla tuleks mingi puue, nii et ta ise hakkama ei saa. Või ajutine periood, kus inimene otsib tööd.
St et ei õpi ega tööta?
Mina peaksin oma last niisuguses olukorras ülal ajutiselt, näiteks et on kaotanud töö ja otsib uut. Muidugi ei saa see otsimine venida aastatepikkuseks, umbes aasta kannataksin välja.
Teine põhjus oleks see, kui lapsel on diagnoositud depressioon või läbipõlemine. Need on sellised haigused, mis kõrvalseisjatele ei pruugi välja paista ja nad vaatavad, et terve inimene, miskit viga pole, mida imet, et vanemad ülal peavad. Aga eks seegi, ma loodan, oleks ajutine.
Ma ise olen täiskasvanuelus eri etappidel ema juures elanud, vahepeal oli rahaga kitsas, olin koondatud. Täiesti ülalpeetav ma küll polnud, maksin poole üürirahast ja oma söögi ostsin suures osas siiski ise. Teine kord oli vaja üürikast enne lepingu lõppu välja kolida (korter müüdi) ja nii ruttu uut kohta ei leidnud. Hiljem ostsin oma korteri ja sain niiöelda raja peale, aga see juhtus alles siis kui ma olin 34. Kuni selle ajani esines perioode, mil aeg-ajalt maandusin ema juures. See oli paratamatus, aga hea, et selline võimalus oli. Oma lapsele pakuksin ka ikka alati peavarju, kui tal vaja. Eeldusel, et see pole kurjasti ärakasutamine, vaid olukord on selline, kus pere peab toeks olema.
variant on ka nt selline olukord, et ta hooldab mõnd püsihooldust vajavat pereliiget.
nt mina pean hetkel ülal oma muidu töövõimelist abikaasat
mees ei käi tööl sellepärast, et hooldab oma 85+ vanuseid vanemaid, üks on päris voodihaige, vaja pesta, sööta, mähkmeid vahetada, teine liigub küll ise, aga on juba pooldementne ning vähi viimases staadiumis. (isegi, kui ta tööl käiks ja palk oleks ligi 2000€, ei jätkuks selles 24/7 hooldaja palkamiseks, sest hooldusfirmade tunnitasud on üle mõistuse. odavam on ise hooldada)
(isegi, kui ta tööl käiks ja palk oleks ligi 2000€, ei jätkuks selles 24/7 hooldaja palkamiseks, sest hooldusfirmade tunnitasud on üle mõistuse. odavam on ise hooldada)
2000.- on kahe inimese korraliku hooldekodu kuutasu.
Sest see on minu raha ja minu laps. Mis see teiste asi on?
Kuidas saada inimene tööle, kes arvab, et palk on nii väike, töö nii raske, et pole mõtet selle eest küll rabada? see on tänapäevane põlvkond noori, kes tahavad muuta maailma, et kõik saaks oma töö eest väärilist tasu. Olgu ta siis müüja või koka abi. Oma panust ta sinna ei lisa, et tööandjal oleks võimalik maksta miinumuni. tööandja saab maksta miinimumi seni, kuni on töötajaid võtta. Kui vanemad inimesed on sellega nõus, las rabavad.
Kuidas saada inimene tööle, kes arvab, et palk on nii väike, töö nii raske, et pole mõtet selle eest küll rabada?
Keerata rahakraanid kinni. Otsigu siis parema palgaga töö, mitte ärgu vingugu kodus vanemate rahakoti peal.
Nt kui laps on üksikvanem 1,5–2,5-aastase lapsega. Vanemahüvitis läbi, tööle nii väikese juurest ka veel täiskoormusega hästi ei saa, ilma et laps väga oluliselt kannataks — ja mina ise töölkäiva inimesena lapsehoidmisega samuti aidata ei saaks.
Üldse igasugustes keerukates ja kriitilistes olukordades aitaks, kui vähegi saaks. Oma lapsed on oma lapsed.
Haigus või ajutine töötus (töö otsimise ajal) või pakkutulek vägivaldse mehe eest. Või see, kui ta aias ja laudas toimetab ja talupidamise enda kanda on võtnud.
Ütlen sama – minu laps ja minu raha ning ei pea kellelegi aruandma, mis ma nii teeksin.
Kuidas saada inimene tööle, kes arvab, et palk on nii väike, töö nii raske, et pole mõtet selle eest küll rabada? see on tänapäevane põlvkond noori, kes tahavad muuta maailma, et kõik saaks oma töö eest väärilist tasu. Olgu ta siis müüja või koka abi. Oma panust ta sinna ei lisa, et tööandjal oleks võimalik maksta miinumuni. tööandja saab maksta miinimumi seni, kuni on töötajaid võtta. Kui vanemad inimesed on sellega nõus, las rabavad.
Kui rääkimine ei aita, siis tuleb talle väheke haiget teha (jätta ülalpidamiseta), et reaalsus kohale jõuaks.
Maailma muutmine on tore asi küll – ainult et kui noor inimene “muudab maailma” vanematekodus vanemate sissetuleku peal, siis jääb ta mugavusstsooni kinni – kaotab igasuguse ensedistsipliini ja tööharjumuse, aeg täidetakse tühja tähjaga. Endale sageli märkamatult (sest vanemate hool tekitab petliku mulje, et kõik on kontrolli all) vajub noor inimene mülkasse, minetab igasuguse tegususe ja toimetulekuvõime. Hoiatavaid näiteid on massiliselt lõunamaades – vanematekodus vedelevad noored/keskealised, kes sõnades on suured maailmaparandajad, tööandjate vastu mässajad, sotsialistid – kommunistid jms. – tegelikult tahtejõuetud tüübid, kes pole oma elu alustada suutnudki.
Vähegi asjalikuma noore eneseuhkusega üldiselt ei käi kokku ülalpeetava lapsukese seisusesse jäämine. Kui palgad ei sobi, siis ta läheb välismaale tööle – raha, kogemused, suhted.
Kuidas saada inimene tööle, kes arvab, et palk on nii väike, töö nii raske, et pole mõtet selle eest küll rabada? see on tänapäevane põlvkond noori, kes tahavad muuta maailma, et kõik saaks oma töö eest väärilist tasu. Olgu ta siis müüja või koka abi. Oma panust ta sinna ei lisa, et tööandjal oleks võimalik maksta miinumuni. tööandja saab maksta miinimumi seni, kuni on töötajaid võtta. Kui vanemad inimesed on sellega nõus, las rabavad.
Kui rääkimine ei aita, siis tuleb talle väheke haiget teha (jätta ülalpidamiseta), et reaalsus kohale jõuaks.
Maailma muutmine on tore asi küll – ainult et kui noor inimene “muudab maailma” vanematekodus vanemate sissetuleku peal, siis jääb ta mugavusstsooni kinni – kaotab igasuguse ensedistsipliini ja tööharjumuse, aeg täidetakse tühja tähjaga. Endale sageli märkamatult (sest vanemate hool tekitab petliku mulje, et kõik on kontrolli all) vajub noor inimene mülkasse, minetab igasuguse tegususe ja toimetulekuvõime. Hoiatavaid näiteid on massiliselt lõunamaades – vanematekodus vedelevad noored/keskealised, kes sõnades on suured maailmaparandajad, tööandjate vastu mässajad, sotsialistid – kommunistid jms. – tegelikult tahtejõuetud tüübid, kes pole oma elu alustada suutnudki.
Vähegi asjalikuma noore eneseuhkusega üldiselt ei käi kokku ülalpeetava lapsukese seisusesse jäämine. Kui palgad ei sobi, siis ta läheb välismaale tööle – raha, kogemused, suhted.
Jah. Aga vaata, need inimesed ei ole palunud, et neid siia ilma sünnitatakse. See on olnud vanemate tahe. Nemad on tahtnud mingeid nunnukesi. Ja siin nad nüüd istuvad, kästakse õppida, koolis käia, kohutavalt konkureerida, ikka super ülikool ja super töö. Ja siis visatakse nö oma elu peale..sure nälga ja külma kui tahad.
Ehk nagu väikses printsis öeldakse-kui oled kellegi taltsutanud, vastutad tema eest surmani. Kui sünnitasid, hoolitsed elu lõpuni.
Kui sünnitasid, hoolitsed elu lõpuni.
Loodetavasti surevad sel juhul su lapsed enne kui sina, sest muidu – mis saab neist pärast sinu elu lõppu??
Ratsionaalselt võetavat põhjust ei ole, emotsionaalsed aga küll – tegemist on oma lapsega, keda sa ju heast peast tänavale ei viska. Samas ei suuda ma ka neist, absoluutselt asjasse mitte puutuvatest inimestest, kellele teiste poolt valitud elustiil nii närvidele käib, aru saada. See ka normaalne ei ole.
Ainus põhjus oleks mu enda peaaju pehmenemine.
Kui sünnitasid, hoolitsed elu lõpuni.
Loodetavasti surevad sel juhul su lapsed enne kui sina, sest muidu – mis saab neist pärast sinu elu lõppu??
Eee, pärandad oma majad, maad ja rahad loomulikukt. Sest sina oled olnud ju usin töömesilane.
Nemad on tahtnud mingeid nunnukesi. Ja siin nad nüüd istuvad, kästakse õppida, koolis käia, kohutavalt konkureerida, ikka super ülikool ja super töö. Ja siis visatakse nö oma elu peale..sure nälga ja külma kui tahad.
Ehk nagu väikses printsis öeldakse-kui oled kellegi taltsutanud, vastutad tema eest surmani. Kui sünnitasid, hoolitsed elu lõpuni.
Sa ajad segamini koera pidamise ja lapse kasvatamise! Koera puhul on tõesti nii, et koer jääb kogu eluks koeraks, ülalpeetavaks koduloomaks – ta ei iseseisvu mitte kunagi. Koerapidaja peab koera eest hoolitsema või, kui ta enam ise hoolitseda ei taha/ei saa, siis hulkuma lasta koera kui kodustatud looma ei tohi, vaid peab koera ära andma ta teisele inimesele hoolitseda.
Järeltulija puhul on aga ei ole lapsevanem teda taltustanud. Lapsevanem on lapse eestkostja ainult alaealisena – kui saab täiskasvanuks, siis vanem tema eestkostja enam pole. Üldiselt, hädaolukordes ja ka muidu, kui just ei ole päris hädaolukord, aga vanem näeb, et ta saaks oma täiskasvanud lapse elus midagi paremaks teha, enamus vanemaid ikka tahab aidata ja aitabki. Kalke igasugusest aitamisest keeldujaid (kes oma täiskasvanud järeltulijaid mingil juhul aidata ei taha) on väiksem osa.
Tahtmatus oma elu peale minna ja manipuleerimine: “Kui sina mind ülal ei pea – siis vat surengi külma ja nälga!” on aga täiesti teine teema. Selline manipuleerimine ei ärata mingisugust sümpaatiat!
Ja siin nad nüüd istuvad, kästakse õppida, koolis käia, kohutavalt konkureerida, ikka super ülikool ja super töö.
Kui ei taha – eks hankigu siis “vähem super” elu ja töö, kes keelab.
Kui sünnitasid, hoolitsed elu lõpuni.
Loodetavasti surevad sel juhul su lapsed enne kui sina, sest muidu – mis saab neist pärast sinu elu lõppu??
Eee, pärandad oma majad, maad ja rahad loomulikukt. Sest sina oled olnud ju usin töömesilane.
See ei asenda ju ometi hoolitsust… Kas selline laps, kelle eest elu lõpuni on hoolitsetud, oskaks midagi pealegi hakata majade ja maade ja rahadega, kui pole elus maja remontinud, maamaksu tasunud, ega üleüldse kulutanud talle antud raha millegi nii labase peale kui kartul (vetsupaberist ei hakka rääkimagi)?
ere!
Mis oleks teie jaoks põhjused, et peate oma täisealist last üleval, kui ta on täiesti terve, ei õpi, kolmekümnendate alguses ja töövõimeline inimene?
Tean üht sellist isendit ja tema vanemaid aga ma ei kujuta emana ette, mis oleks see põhjus, et nii teeksin… emana raske seda mõista.
Tuli pähe veel selline seletus, et mõnel juhul võib tegu olla vanematepoolse tahtliku sõltuvuses hoidmisega – nad ei tahagi, et poeg/tütar iseseisvuks ja et tal tekiks oma isiklik elu (leiaks mehe/naise). Tahavad hoida enda juures ja enda kontrolli all. Muidugi on see võimalik ainult juhul, kui võimukatele vanematele on sattunud väga pehmeloomuline järeltulija. Vastasel juhul libiseks poeg või tütar varem-hiljem sealt kontrolli alt ära.
Millise olukorraga konkreetse pere puhul tegu on – kas piduriks on eelkõige täisealine laps ise või hoopis vanemad – ei tea, selleks tuleks seda perekonda tunda.
Kuidas saada inimene tööle, kes arvab, et palk on nii väike, töö nii raske, et pole mõtet selle eest küll rabada? see on tänapäevane põlvkond noori, kes tahavad muuta maailma, et kõik saaks oma töö eest väärilist tasu. Olgu ta siis müüja või koka abi. Oma panust ta sinna ei lisa, et tööandjal oleks võimalik maksta miinumuni. tööandja saab maksta miinimumi seni, kuni on töötajaid võtta. Kui vanemad inimesed on sellega nõus, las rabavad.
Kui rääkimine ei aita, siis tuleb talle väheke haiget teha (jätta ülalpidamiseta), et reaalsus kohale jõuaks.
Maailma muutmine on tore asi küll – ainult et kui noor inimene “muudab maailma” vanematekodus vanemate sissetuleku peal, siis jääb ta mugavusstsooni kinni – kaotab igasuguse ensedistsipliini ja tööharjumuse, aeg täidetakse tühja tähjaga. Endale sageli märkamatult (sest vanemate hool tekitab petliku mulje, et kõik on kontrolli all) vajub noor inimene mülkasse, minetab igasuguse tegususe ja toimetulekuvõime. Hoiatavaid näiteid on massiliselt lõunamaades – vanematekodus vedelevad noored/keskealised, kes sõnades on suured maailmaparandajad, tööandjate vastu mässajad, sotsialistid – kommunistid jms. – tegelikult tahtejõuetud tüübid, kes pole oma elu alustada suutnudki.
Vähegi asjalikuma noore eneseuhkusega üldiselt ei käi kokku ülalpeetava lapsukese seisusesse jäämine. Kui palgad ei sobi, siis ta läheb välismaale tööle – raha, kogemused, suhted.
Jah. Aga vaata, need inimesed ei ole palunud, et neid siia ilma sünnitatakse. See on olnud vanemate tahe. Nemad on tahtnud mingeid nunnukesi. Ja siin nad nüüd istuvad, kästakse õppida, koolis käia, kohutavalt konkureerida, ikka super ülikool ja super töö. Ja siis visatakse nö oma elu peale..sure nälga ja külma kui tahad.
Ehk nagu väikses printsis öeldakse-kui oled kellegi taltsutanud, vastutad tema eest surmani. Kui sünnitasid, hoolitsed elu lõpuni.
Ei ärata ikka austust ei selline vanem ega laps. Midagi on kasvatuses nihu. Aidatakse hädaolukordades, aga vanemate juures elamine on normaalsele täiskasvanule mõeldamatu.
See on nende inimeste teenitud raha ja nende laps. Ise teavad, millele oma raha kulutavad. Pole teiste asi.
Mina arvan ka, et seal võib olla teema selles, et vanemad ei tahagi oma last niiöelda lahti lasta. Teda on algusest saadik nii kasvatatud ja kõigi (nii vanemate kui lapse) jaoks on see täiesti normaalne, et laps elab kodus vanemate ülalpidamisel.
Õppimine, ajutine sissetulekuta olukord, lapselapse elu näljas ja koduta.
Kas sina tead seda peret lähemalt? Kui tead, siis sa peaksid ka nendeoletatavaid põhjuseid ja tausta teadma? Et miks nii võib olla?
Kui sa räägid täiesti sulle teadmata inimestest, kes on su õe naabrinaise naabrid nö, siis on see jah oletuste teema.
Kui täiskasvanud laps ei õpi ega tööta, siis on ka vaja teada rohkem infot. Esiteks nende pere lugu, mida alguses küsisin ja teiseks et kas vanemad toetavad teda minimaalselt hädavajalikuga – söök ja eluaseme võimalus vanemate juures ja et pesu oleks seljas ja riided ka või maksavad palju rohkem?
Tegelikult on mõttetu siin lahmida, kui neid asju ei tea. Enamik siinsetest vastajatest pole ehk kokkugi puutunud olukorraga, kus nende 30-aastane laps ei õpi ega tööta mingil põhjusel ja vastused saavad olema jällegi samas stiilis, mis alati – midagi ei annaks, välja visata, süüa ei anna, löö minema jne.
Kui vastata nende inimeste pealt, keda ise olen kohanud, siis peale luuserluse võin öelda, et on olemas sellised põhjused:
depressioon
mingi sõltuvus
haigus
ajutine olukord
need võib veel omakord ära lahata.
et millest miski on võinud tekkida.
Mõttetu teema – ei tea ju teiste elu. Näiteks inimene võib olla pealtnäha terve, aga tegelikult pole seda mitte – nt mõningate psühhiaatriliste probleemidega ei ole inimene töövõimeline ja samas nendest ei kellata ka tervele maailmale.
Kuidas saada inimene tööle, kes arvab, et palk on nii väike, töö nii raske, et pole mõtet selle eest küll rabada? see on tänapäevane põlvkond noori, kes tahavad muuta maailma, et kõik saaks oma töö eest väärilist tasu. Olgu ta siis müüja või koka abi. Oma panust ta sinna ei lisa, et tööandjal oleks võimalik maksta miinumuni. tööandja saab maksta miinimumi seni, kuni on töötajaid võtta. Kui vanemad inimesed on sellega nõus, las rabavad.
minu 30 aastane õde – täpipealt sama jutt, aga ise elas minu ülalpidamisel.
ma olen kodune, mul on korralik sissetulek, aga õde lunis küll suitsuraha, küll taksoraha, küll viinaraha, ja mul on kümnene laps ka vaja ülal pidada, no ok, mul raha jäi yle isegi siis kuu lõpuks, aga see oli PÕHIMÕTTE küsimus, et täisjõus 30 aastane, terve peast ja peest, ja teatab mulle veel ülbelt, et mingi 2 tonni eest äkki ärkaks isegi…
ma keerasin kõik kraanid kinni.
külmkapi tegin tühjaks, ütlesin, et elektriarve läks suureks.
käis suitsu küsimas – ütlesin, et jätsin maha, sest raha pole.
ta iga päev käis 2 korda duši all 150 l kuuma vett korda 2 – keerain kuu lõpus keldrist kõik vee kinni, ütlesin, et elektriarve vaja maksta.
ja siis ostsin haisva seinavärvi ja kui õhtul kuskilt laekus, ja tahtis magama keerata, siis olin juba koridoris ees, ütlesin, et see värv küll õige otsus polnud, ja lapse tervise huvides nüüd maja nädal aega tuuldub.
istusin autosse, ütlesin, et kütus kohe saab otsa, ainult lapsele kooli jõuan sõita ja sealt otse oma sõbranna juurde nädalaks.
ja ta vegeteeris kuskil diivaninurgas oma tuttava juures veel paar nädalat, sest ma ei vastanud enam telefonile ja majaukse luku lasin õhtul juba uue panna, ja paar korda käis ukse taga mul, võtsin uksekella välja – ja siis ta sai aru, et nüüd on jokk …töötu, rahatu, kodutu – ja läks miski ma arvan 800 euro eest soome maasikaid korjama.
siis kui ta soomes oli kolm kuud, hakkas meeldima talle, läks sotsi, ütles et tahab soomes kokakooli sügisest astuda ja proovib tööd leida kokaõpilasena kooli alguses kohe.
sai kooli sisse, sai õppetoetuse, sai 800 euro eest kokaõpilase töökoha, läks sušit rullima, kela või mis ta on pakkus korteri piiratud üürga majja, ja…
…oh sa pime, kus oli ime!!!
nüüd juba 2 aastat soomes keerutab oma rulle, käib usinasti koolis, saab küll nüüd hommikul oma peed liigutada ja paljuvähema papi eest 🙂
nii et – kraanid kinni.
sõna otseses mõttes veekraanid ja gaasikraan ja rahakraan nulli –
eks igaüks pole nii jube mõrd oma lähisugulase suhtes, et kuidas ikka nii julm saab olla, lihtsalt tõstad õe tunni ajaga tänavale…
kuulge, ma ei osuta oma isikliku raha eest sotsiaalmajutust ega abiteenuseid ega rahasta supikööki – see on minu raha, ja mulle istub puuk pähe, meil pole teist last planeeritud ja nii ta elabki meie juures mis ajani?!
see pole normaalne, et 30-aastane teatab, et ma ei tõuse üles alla 2000 euro, aga mina mina olen oma sissetulekute nimel ka palgata tööd rabanud päris pikalt, sest rasked ajad olid aastajagu firmal…
jalaga peesse ja läheb kasvõi 500 eest, et saaks oma kulud mulle iga maksta, ok, kui raske vaimupuue, siis poeg võib kodus elada küll, aga hoiab maja korras ja käib poes ja teeb siis lihtsamat remonti, mida talle on võimalik ette näidata ja sõnu ikka mõistab natuke.
mu poeg on raske psühhiaatrilise puudega, ta jääb meile elama jah, aga õpeame talle isaga, kuidas põrandaid üle pesta, kuidas haamrit käes hoida, kuidas aeda värvida iga päev omas rütmis…nii ka ei saa, et istub 24/7 ekraani ees ja on ümbritsevast täiesti välja lülitunud, mu poeg õppis aastaga erikoolis rääkima, oskab nüüd tähestikku peast, nuiab endale iga päev musta kassi, aga naabrikass käib kah praegu veel, käib tõuksiga lihtsamaid asju poest ostmas, seal müüjad teavad teda, kui rahaga sassi läheb, siis annab rahakoti müüja kätte, alati pannakse tšekk mulle kontrolliks tagasi, tassib puud tuppa sügisest jne
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
