tjah. kuus lehekülge kommentaare ja barrikaadid on ikka püsti, igaüks oma arvamuse õigsuses veendunud veel rohkem kui enne.
mul on samuti väga kahju näha, et ekrel on nii palju pooldajaid, sest minu jaoks tähendab see, et meil on palju inimesi, kes tunnevad, et senises Eestis ei ole neil kohta. ma olen maalt pärit ja mäletan hästi seda verivaest aega 1990ndatel, kui kolhoosid lagunesid ja ühistud virelesid. kõik nutikad ja hakkajad lasid maalt jalga. olen näinud kõrvalt, kui paljude unistus EW taasluua (õitsvad väiketalud jm rahvusromantika) lihtsalt luhtus, sest olud olid teised, maailm oli muutunud ja inimesed ei saanud sellest piisavalt kiiresti aru. kui isiksuseomadused ei toetanud hakkamasaamist, viis suutmatus uute oludega kohaneda pettumuse ja kibestumuseni. mitte ainult maal, vaid ka linnas on siiani palju selliseid inimesi ja mulle on jäänud mulje, et just nemad on olnud viljakas pinnas ekre-seemnele.
ma olen nõus, et riiki võib juhtida mitut moodi, et Eestis on tehtud vigu ja oleks saanud ka teisiti. liialt vähe on meil sotsiaalset sidusust, sotsiaalseid garantiisid ja nõrgemate järgiaitamist. aga ma ei ole nõus sellega, et mingi seltskond tuleb ja tõmbab vee peale kogu Eesti rahva viimase 25 aasta tööle ja ütleb, et kõik see on vale ja tühine ja halb, kuhu suunas Eesti on arenenud. vaata kust otsast tahad, Eestis ON läinud elu paremaks nii üksikisiku kui riigi tasandil. jah, igaühe õue peal ei ole seda õnne, mida taasiseseisvumise ajal loodeti ja paljudel on seda õnne palju vähem kui nad ise arvavad end väärivat. siiski on väga paljud oma eluga rahul ning minu silmis teeb ekre just selle vea, et praalib kõik asjad mustvalgeks, tunnistamata mingeidki häid arenguid. “kui sa pole meie poolt, siis oled meie vastu”. teine viga on suutmatus oma vigu tunnistada, aga see on vist kõikidele raske.
teise põhjusena ekre populaarsuse taga näen mina ikkagi ärapanemise fenomeni. kes on senistest poliitikutest ja tühjadest lubadustest väsinud, nautis ilmselt heameelega, kui senine joomalaudadetagune jutt kargas järsku suurele lavale, arvamusliidreid saadeti paremale ja vasakule samade sõnadega, mida tavaliselt kasutati privaatsfääris, aga mitte ajaleheveergudel ning televisioonis. kas te kujutate ette, et rahvuslikult meelestatud konservatiivid oleks kunagi niimoodi rivistunud arnold rüütli selja taga? või villu reiljani? nemad ühendasid kultuurseid ja sisemise väärikusega konservatiive (nojah, mõningaid sulisid ka). siit jõuamegi minu silmis kolmanda põhjuseni – tulid täiesti uue paueriga helmed ja nende tuules vooglaid, kes tõid kõik need nurgatagused jutud järsku püünele, andes seni tagasihoidlikumatele või sootuks vaikijatele hääle. nii tasastele rahvuskonservatiividele kui ka tanksaabastega kodukootud natsihakatistele. see on minu silmis reformierakonna suurim viga – suutmatus näha, mõista ja empaatiliselt kaasata ühiskonnas mitte nii edukalt toime tulevaid ning alahinnata eestlase rahvuslikku meelestatust.
minu arvates on hea, et ekre on olemas, kuigi nad on mulle sügavalt vastumeelsed oma tõrvikurongkäikude, ebahumaansete seisukohtade, praalimise ja sõimuga. savisaare kemplused olid sellega võrreldes lausa väärikad! igal ühiskonnagrupil peab olema oma hääl ja keegi ülalpool märkis tabavalt, et rahvuskonservatiividel ei ole head alternatiivi. ainuüksi iseendale oma valiku õigustamiseks tuleb nüüd oma valiku selja taga seista, sest kuidas sa ikka tunnistad, et nihu läks. ses mõttes müts maha ühe ülemise käo ees, kes ausalt tunnistas, et valis ekre ja pettus. minul on samuti raske leida enda tõekspidamistele poliitilist väljundit, ent valimata jätta ma ka ei saa, sest ma ei saa lihtsalt pealt vaadata ekre viljeletava poliitika ning poliitilise kultuuri laiemat levikut. ekrel on häid ideid ja nende eest tuleks parteid ka tunnustada, isegi hääletaks mõne asja poolt. aga üldine rämekultuur ja ebahumaansus ja rahvusluse kaaperdamine on asjad, mida ma neile andeks ei anna.
minu perekondlikud kohtumised on rasked, sest meie peres on üks väga valjuhäälne ekrepooldaja, kes vaatamata enda ja oma laste kõrgele eale ei kaota iial lootust oma lapsi ja teisi end ümbritsevaid inimesi ekre-usku pöörata. ei mingit salaja vaikimist. kui keegi ülalpool rääkis, et tahaks olla lugupeetud kodanik ja seepärast ei julge ütelda, et hääletas ekre poolt – selline salgamine ja argpükslikkus peaks olema häbiasi! ei pea igal pool liputama oma eelistustega, ent mahasalgamine on kõnekam kui hääletamise fakt ise. kodanikujulgust peab inimeses olema, muidu ei ole sa vabaduse vääriline. mina ka ei kuuluta tänaval plagudega, et hääletasin sotside poolt, aga kui küsitakse, räägin sellest sirge seljaga ja silma vaadates ning ei sõima teisi nende valikute pärast. rahulikult arutada võib küll. soovin teistele sama.
ja lõpuks tahaks meelde tuletada, et meil on tegelikult kõikidel üks ja sama eesmärk – et meie maa ja riik ja keel kestaks. ma näeks väga hea meelega, et me jõuaks nurkadest ja barrikaadidelt kuidagi keskpõrandale.