Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mis on mõtteis naistel, kes on abordivastased?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 111 )

Teema: Mis on mõtteis naistel, kes on abordivastased?

Postitas:
Kägu

Enamus aborte tehakse ju sellepärast, et rasedusvastaseid vahendeid ei kasutata või kasutatakse valesti. Muide katkestatud suguühe või päevade lugemine ei ole rasestumisvastane vahend-vähemalt mitte ametlikus statistikas seda vahendiks ei loeta. Oli siin ju terve teema neist, kes ennast “mürgitada” ei taha. Järsku alustakski hoopis seksuaalhariduse edendamisest. Ja, naisel peab olema see valik, kas sünnitada või mitte. Laps on vastutus kogu eluks. Puudega lapse sünnitama sundimisest ei saa ma üldse aru. Milleks see? Siin kisavad isendid kasvataksid ise neid õnnetuid või ja oma vahenditest ning enda elu arvelt-on teil üldse aimu, mida see tähendab?
Üldse on imelik, et selline arutelu nii palju kõlapinda leiab. Olen pille ja edasi spiraali kasutanud 17a vanusest peale ja aborte pole teinud ning on vaid soovitud ja oodatud lapsed mu elus. Samas saan ma suurepäraselt aru, kui on olukordi, kus lapse siia ilma sünnitamine ei ole võimalik.

+11
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Räägitakse küll, et abort olevat võimalus naisel ise otsustada oma keha üle jne. Teiseks soovitakse, et aborditegemine oleks võimalikult lihtne – kuna naistele olla see ju emotsionaalselt niigi raske koorem ja ärgem tehkem seda veelgi raskemaks.

Paraku aga näitab päriselu, et igal asjal on nii hea kui ka halb pool, ja halb pool on ka neil kahel, pealtnäha üllal seigal.

Mu sõbranna jäi rasedaks olles 34-aastane, laps oli mõlema poolt planeeritud ja oodatud. Ent kui ta teatas oma emale, et asjad nõnda ja peagi tulevad ka pulmad, karjus ema ta peale: “Ja kuhu sa selle vääksu panna kavatsed!” Küsimus oli kohatu, kuna sõbrannal ja tema elukaaslasel oli ostetud omaette korter. Sõbranna puhkes nutma, mispeale ta ema mainis tigedalt: “Niisuguse ebastabiilse närvikavaga hüsteerik peab ikka maha istuma ja väga hoolega järele mõtlema, kas ta ikka sobib emaks.”

Ema sõimamine ehmatas värsket rasedat, kõht hakkas valutama, tekkis väike määrimine, läksid mehega haiglasse. Pandi haiglasse sisse, säilitati. Kui naine haiglas, hakkas mehe ema rääkima pojale, et määrimine pidavat ilmtingimata tähendama et laps on puudega. Ehkki ükski uuring ega test mingeid probleeme küll ei näidanud. Aga mees kuulas oma ema ja hakkas ise ka kahtlema, lõpuks oli ta raudselt veendunud, et laps ongi puudega. Ja kui naine haiglast välja sai, oli mees teatanud, et tema puudega last ei kasvataja ja lahkus ta kõrvalt. Naine kutsus meest arsti juurde ja palus, et arst selgitaks mehele, et määrimine ei tähenda puudega last. Kuid arst ajas väga ümmargust juttu ja ütles, et kui te ikka täiesti kindlad ei ole, siis teeme abordi, veel jõuab!

Ja tegigi abordi, viimasel lubatud nädalal. Pärast seda jättis mees ta ikkagi maha. Kui abort möödas, siis karjus ema, et miks tütar tappis ära tema kalli lapselapse, et keda ta nüüd siis süles kiigutama ja hoidma hakkaks? Et tema polevat oma sõnadega ju midagi mõelnud, ta niisama ainult, moe pärast… Tütre ja ema suhe oli läbi, tütart tabas depressioon, mida ta ravib siiani aastaid ja arvutab oma oletatava lapse vanust. Sõbranna ütleb, et oleks abort olnud kasvõi natukegi n-ö keerulisemaks tehtud (korralik nõustamine, mehe kaasamine jne), siis oleks see laps varsti juba täisealine.

Sihuke sasipundar näitab väga hästi, kui keeruline on elu ja kui keerulised võivad olla inimeste suhtumised-arvamised-tahtmised. Ma ei vaidle üldse vastu abortidele, mis tehakse siis, kui on olemas selge näidustus (selge oht ema tervisele, tõsise puudega laps jne). Kuid mugavusaborte teevad naised päris palju mitte oma vabal tahtel, vaid pigem oma ema või peigmehe tahtel.

Kohati näib, et lapsevanematele esitatavad nõuded paisuvad järjest suuremaks ja ebareaalsemaks. Lapsevanemad on ära hirmutatud, iga ametkond, iga suvaline külamutt peab oma kohuseks ema-isa õpetada, kuidas “lapsele on parim”. Ja kui lapsevanemal jätkub julgust selg sirgu ajada ja oma lapse eest seista, siis solvutakse ja kaevatakse kohe lastekaitsele. Külamuttide kaebused on pealegi anonüümsed.

Selleks, et aborte oleks vähem, tasuks seega (lisaks kaitsevahendite tutvustamisele ja levitamisele) tegelda perekonna tähtsuse suurendamisega, usaldada pisut rohkem lapsevanemate kogemusi, probleemide korral vanemaid toetada ja julgustada, mitte sõimata ja hurjutada nagu praegu. Paljudes lasteaedades on ära keelatud isadepäeva tähistamine, kuna kõigil lastel pole isa – samas on just see üks osa varasest kasvatusest, mis aitaks lastes kinnistada teadmist, et ka isa roll on oluline. Ning kui naine tuleb abordisooviga, võiks kliinikus olla keegi, kes suudaks rahulikult naisega vestelda, eesmärgiks selgitada välja abordisoovi tegelikud põhjused. Et naise aus vastus ei oleks: “Mees käskis!”

appike, kui kurb lugu 🙁
seda probleemi, kuidas inimesi kaitsta oma lähedaste eest, kes tegelikult neid kaitsma peaksid, pole veel keegi suutnud lahendada… süda murdub lihtsalt.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust on lihtsalt kohutav, kui külmalt räägivad eesti naised abordist- ei olnud valmis, ei tahtnud, laps oleks elu ära rikkunud…

Palun vaadake mõnda ausat videot abordist…see pole midagi muud kui lapse tapmine. Olgu põhjus mis iganes.

Me pidime ju olema maailma targeim rahvas ja ometi ei tea kuidas rasedust ära hoida.

Selles see harimatus seisnebki, et ei kujutata isegi ette, milline näeb välja emaihus tükeldatud laps. Kui mõni naine omaenda tükeldatud last oma silmaga näeks, siis ehk kohkuks korraks, mida ta on teinud. Aga kui ei kohkugi – no siis on tõesti raske sellisest inimesest midagi head arvata.
Nii et kaks võimalust: kas totaalne harimatus või absoluutne südametus. Sellised inimesed ei peakski lapsi saama tõesti.

Ma ei tea, paneks pildi ka õige? Hariduse mõttes.

+3
-20
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sinu laps on sinu keha, siis minu kaastunne. Sinu lapsele. Normaalne inimene armastab oma lapsi ega pea neid oma kehaks, vaid isikuteks. Aga noh, abortnikutel on omad feministlikud loodusseadused, mis kehtestati vist esimest korda ajaloos Venemaal pärast punarevolutsiooni. Miks ma ei imesta.

Hahahaa! Sa oled ilmselt seesama troll, kes teises teemas vingus, et välismaalast ei tohi endale kaasaks valida. Nüüd väidad juba, et venelased on süüdi ka abordi olemasolus.

Abortnik ja abortnik… kui sa seda Venemaad nii kangesti põlastad, miks sa siis pea igas kommentaaris russitsisme kasutad? Harimatu oled, risustad emakeelt rämps-sõnadega. Aga eks sõnavara peegeldab inimese mõttemaailma, see on sul samal tasemel.

Ma küll ei näe, mis seos on välismaalasest abikaasal ja lapsetapmisel, no nii mõttemaailma mõttes. Mul pole välismaalasest mehe vastu midagi – ülikummaline seos. Aga sina, selgeltnägija, võid mõelda, mis tahad, mul pole sellest sooja ega külma. Absurdsed järeldused ja eeldused on teil kohe reegliks.

+1
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui laps sünnib üksikemale, siis vallaslapse toetus peaks olema Eesti keskmine palk iga kuu. Riik peab ise asuma puuduva lapsevanema rolli ja seda vähemalt siis rahaliselt täitma.

Seda ei tohi kohe kindlasti mitte teha, sest sellega annab riik selge sõnumi meestele, et neilt mitte mingit panust oma lapse kasvatamiseks üldse ei oodatagi. Üksikemadus ei peaks küll mingi unistuste karjäär olema, mh lapse heaolule mõeldes. Rootsis nt võetakse kohe ühendust sotsiaalosakonnaga, kui lapse registreerimisel isa nimi puudub – mis on minu meelest õigem kui sinu pakutu. Lapsel PEAB isa olema, ja see isa PEAB vastutama.

Mina olen isiklikult abordi vastane (olen fertiilses eas naine, usklik ei ole), kuid nagu üks eespool kõneleja, saan aru, miks seda keelata ei saa. Küll aga pole nn valikupooldajad suutnud minu meelest endale selgeks teha teatud punkte. Kõik on rahul praeguse süsteemiga, jah? Miks olete te siis rahul sellega, et naine võib valida ainult esimesed 12 nädalat? Peale seda otsustatakse ikka tema eest ja kui ta siis lapsest loobuda üritab, on ta kurjategija. Miks on see piir 12 nädalat, te peaksite ju võitlema abordiõiguse eest kuni lapse sünnini? Ärge rääkige, et see oleks kahjulik naise tervisele – toon jälle näiteks Rootsi, kus abordipiir on 18 nädalat. Pealegi, kui laps on puudega, siis on täiesti ok teda aborteerida ka 20-nädalaselt, miks? See siis ei ole ohtlik naise tervisele? See laps ei oma eluõigust? Puudeid, mille puhul laps iseseisvalt väljaspool emaüsa ellu ei jää on oluliselt vähem, kui lapse puude tõttu sooritatud aborte. Downi sündroom nt on üks esimesi, mus näiteks tuuakse. Miks pole Downi sündroomiga inimesel siis eluõigust? Paljud puuded tulevad välja alles peale sündi, ehk isegi alles peale paari aastat. Kas ema peaks tohtima sellise lapse hukata ja kui ei, siis miks? Siis on sel lapsel järsku inimväärtus? Ja kui see ema oma puudega last armastada ei jaksa, on kogukond lahke tänitama, kui õudse emaga tegu on, aga aidata ka ei taha, pigem saab ema veel vastu päid ja jalgu, kui tema laps puude tõttu nt käitumisprobleemidega on. Kas see pole silmakirjalik?
Ja isad. Vaatame seda asja nüüd sündimata lapse seisukohast. Kui teda tahavad mõlemad vanemad, siis ta sünnib. Kui teda ei taha kumbki vanem, siis ta ei sünni. Siiani kõik ok. Aga kui teda tahab ainult üks vanem ja teine üldse mitte, siis muutub järsku oluliseks, KUMB vanem teda soovib? Kui soovib ema, kuid isa üldse mitte, on lapsel samasugune õigus elule nagu kahe armastava vanema lapsel, ta on inimene juba esimesest rakukobarast alates. Aga kui soovib isa, kuid ema üldse mitte, pole sel lapsel elule mingit õigust, ta on abordijäänus, suvaline rämps, mis koos vähkkasvajate ja muude bioloogiliste jäätmetega kuskil ahju aetakse ja tema isal pole mitte mingit õigust midagi tema päästmiseks ette võtta? Tundub õiglane?
Ja millegipärast on teise inimese raseduse katkemise esilekutsumine karistatav isegi siis, kui rasedale mingeid meditsiinilisi probleeme ei tekita. Miks, kui see toimub enne 12 nädalat? Ja hiljem, siis võiks ju ka olla, et kuni 20. nädalani tohib teise inimese last aborteerida, kui lapse lahkamisel tuleb välja, et laps oli puudega? Miks see ei toimi? Miks selles ema-isa-laps ringis on ema ainus, kelle tahe otsustab? Sest see on tema keha? See on ka lapse keha. Ja jällegi, kas peale 12 nädalat pole see enam ema keha, miks siis lapse keha järsku olulisem on?

+5
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsel PEAB isa olema, ja see isa PEAB vastutama.

meil siin ei ole rootsi.
eesti viimaste aegde trende silmas pidades pigem ikka ei vastuta.
mine loe elatiseteemat. 150 eurot max on sealsed tüübid valmis oma lapse heaks välja käima, kui sedagi.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsel PEAB isa olema, ja see isa PEAB vastutama.

meil siin ei ole rootsi.

eesti viimaste aegde trende silmas pidades pigem ikka ei vastuta.

mine loe elatiseteemat. 150 eurot max on sealsed tüübid valmis oma lapse heaks välja käima, kui sedagi.

Asi pole trendides, asi on signaalides, mida riik oma kodanikele välja saadab.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui laps sünnib üksikemale, siis vallaslapse toetus peaks olema Eesti keskmine palk iga kuu. Riik peab ise asuma puuduva lapsevanema rolli ja seda vähemalt siis rahaliselt täitma.

Seda ei tohi kohe kindlasti mitte teha, sest sellega annab riik selge sõnumi meestele, et neilt mitte mingit panust oma lapse kasvatamiseks üldse ei oodatagi. Üksikemadus ei peaks küll mingi unistuste karjäär olema, mh lapse heaolule mõeldes. Rootsis nt võetakse kohe ühendust sotsiaalosakonnaga, kui lapse registreerimisel isa nimi puudub – mis on minu meelest õigem kui sinu pakutu. Lapsel PEAB isa olema, ja see isa PEAB vastutama.

Mina olen isiklikult abordi vastane (olen fertiilses eas naine, usklik ei ole), kuid nagu üks eespool kõneleja, saan aru, miks seda keelata ei saa. Küll aga pole nn valikupooldajad suutnud minu meelest endale selgeks teha teatud punkte. Kõik on rahul praeguse süsteemiga, jah? Miks olete te siis rahul sellega, et naine võib valida ainult esimesed 12 nädalat? Peale seda otsustatakse ikka tema eest ja kui ta siis lapsest loobuda üritab, on ta kurjategija. Miks on see piir 12 nädalat, te peaksite ju võitlema abordiõiguse eest kuni lapse sünnini? Ärge rääkige, et see oleks kahjulik naise tervisele – toon jälle näiteks Rootsi, kus abordipiir on 18 nädalat. Pealegi, kui laps on puudega, siis on täiesti ok teda aborteerida ka 20-nädalaselt, miks? See siis ei ole ohtlik naise tervisele? See laps ei oma eluõigust? Puudeid, mille puhul laps iseseisvalt väljaspool emaüsa ellu ei jää on oluliselt vähem, kui lapse puude tõttu sooritatud aborte. Downi sündroom nt on üks esimesi, mus näiteks tuuakse. Miks pole Downi sündroomiga inimesel siis eluõigust? Paljud puuded tulevad välja alles peale sündi, ehk isegi alles peale paari aastat. Kas ema peaks tohtima sellise lapse hukata ja kui ei, siis miks? Siis on sel lapsel järsku inimväärtus? Ja kui see ema oma puudega last armastada ei jaksa, on kogukond lahke tänitama, kui õudse emaga tegu on, aga aidata ka ei taha, pigem saab ema veel vastu päid ja jalgu, kui tema laps puude tõttu nt käitumisprobleemidega on. Kas see pole silmakirjalik?

Ja isad. Vaatame seda asja nüüd sündimata lapse seisukohast. Kui teda tahavad mõlemad vanemad, siis ta sünnib. Kui teda ei taha kumbki vanem, siis ta ei sünni. Siiani kõik ok. Aga kui teda tahab ainult üks vanem ja teine üldse mitte, siis muutub järsku oluliseks, KUMB vanem teda soovib? Kui soovib ema, kuid isa üldse mitte, on lapsel samasugune õigus elule nagu kahe armastava vanema lapsel, ta on inimene juba esimesest rakukobarast alates. Aga kui soovib isa, kuid ema üldse mitte, pole sel lapsel elule mingit õigust, ta on abordijäänus, suvaline rämps, mis koos vähkkasvajate ja muude bioloogiliste jäätmetega kuskil ahju aetakse ja tema isal pole mitte mingit õigust midagi tema päästmiseks ette võtta? Tundub õiglane?

Ja millegipärast on teise inimese raseduse katkemise esilekutsumine karistatav isegi siis, kui rasedale mingeid meditsiinilisi probleeme ei tekita. Miks, kui see toimub enne 12 nädalat? Ja hiljem, siis võiks ju ka olla, et kuni 20. nädalani tohib teise inimese last aborteerida, kui lapse lahkamisel tuleb välja, et laps oli puudega? Miks see ei toimi? Miks selles ema-isa-laps ringis on ema ainus, kelle tahe otsustab? Sest see on tema keha? See on ka lapse keha. Ja jällegi, kas peale 12 nädalat pole see enam ema keha, miks siis lapse keha järsku olulisem on?

Loogikaga pole mõtet peale minna. Abortnikud ei tunne nii paljugi bioloogiat, et teaks, et laps ei ole naise kehaosa, vaid tal on teine DNA kui ema suvalisel siseorganil.
Kooli tagasi, muud midagi.

Aga arutlus on sul täiesti õige: miks üht puudega last tohib tappa, aga teist ei tohi?

+4
-18
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui laps sünnib üksikemale, siis vallaslapse toetus peaks olema Eesti keskmine palk iga kuu. Riik peab ise asuma puuduva lapsevanema rolli ja seda vähemalt siis rahaliselt täitma.

Siis alles hakkaks neid vallaslapsi sündima…
Mina maksumaksjana ei ole nõus teiste vigade eest maksma.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõik on rahul praeguse süsteemiga, jah? Miks olete te siis rahul sellega, et naine võib valida ainult esimesed 12 nädalat? Peale seda otsustatakse ikka tema eest ja kui ta siis lapsest loobuda üritab, on ta kurjategija. Miks on see piir 12 nädalat, te peaksite ju võitlema abordiõiguse eest kuni lapse sünnini?

Miks peaks võitlema abordiõiguse eest kuni lapse sünnini? Kuni 12 nädalat on täiesti mõistlik aeg abordiks naise omal soovil. Edasi on loode juba väga suur, kuigi aborti meditsiinilistel näidustustel saab ikkagi teha.

Kui sa ei ole 12. nädalaks (tegelikult juba hiljemalt paar nädalat varem, sest kõik võtab aega) aru saanud, et soovid aborti teha, siis ma ei teagi, mis see on. Rumalus? Otsustusvõimetus? Tegutsemispuue? Midagi veel? Siis äkki peabki sinu eest otsutatama.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsel PEAB isa olema, ja see isa PEAB vastutama.

meil siin ei ole rootsi.

eesti viimaste aegde trende silmas pidades pigem ikka ei vastuta.

mine loe elatiseteemat. 150 eurot max on sealsed tüübid valmis oma lapse heaks välja käima, kui sedagi.

Asi pole trendides, asi on signaalides, mida riik oma kodanikele välja saadab.

ja praeguse valitsuse poolt saadetavad signaalid on kõike muud, kui emadele kindlustunnet sisendavad.

+5
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen ka põhimõtteliselt abordipooldaja, aga endal oli mul ka kogemus, et esimese ootamatult tulnud lapsega ma ei jõudnud veel poolt lausetki öelda ega välja mõelda, kas mul on uudise üle hea meel või mitte kui kohe esimese variandina pakkus arst, et kas ma soovin aborti teha. Ma ka olen arvamusel, et lausa reklaamima aborti kui loomulikku elu osa ka ei pea. Toonase partneriga lõpuks otsustasime veel kaks last teha ja oleme siiani koos.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuid arst ajas väga ümmargust juttu ja ütles, et kui te ikka täiesti kindlad ei ole, siis teeme abordi, veel jõuab!

Absurd! Raseduse katkestamist reguleerib seadus! Otsuse langetab 100% lapseootel naine ise.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui nii saab öelda, siis olen abordipooldaja – st meelelahutuseks keegi neid vast niikuinii ei tee, aga kui vaja, siis varajases arengustaadiumis – palun.

Mina isiklikult olen ka seda meelt, et parem sünnita ja anna ära. Laps saab elu, keegi teine saab õnnelikuks, laps ilmselt ka.

Kui tundub, et parem on, kui laps on surnud, kui et ta uue pere saab – näiteks kui endal pole raha veel üht last kasvatada või apse isa ei meeldinud – vaata oma moraalsed seisukohad üle. Sunud laps ei ole parem kui heade kasuvanematega kasvanud laps.

Ja kui sa nüüd küsid, kuidas garanteerida, et kasuema on hea, siis ma vastan – aga kuidas garanteerida, et bioloogiline ema on lapsele hea? Ei saagi, eksole.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole abordivastane kui see on tõesti vajalik. Ma olen vastu sellele, et seda võetaks nagu lapsevastast vahendit. Selline oi tsus ei tohiks tulla kergekäeliselt. Täitsa hea mõte oleks ehk abortitajate koolitamine näiteks enne ja ka pärast aborti. Enne siis viiks kurssi alternatiividega ja tutvustaks lähemalt abordiga kaasnevaid üksikasju ning pärast oleks vajalik ka seksuaalhariduse teemaline kursus, et vältida edaspidi sellist olukorda. Ilmselgelt ei räägi ma vägistamisjuhtumitest. Lisaks võiks olla ka mingi limiit vms. Ma usun, et see paneks nii mõnegi sariaborditaja ette mõtlema.

Ise pole ma kunagi aborti teinud. Esimene laps sündis kui olin väga noor ja abort käis küll peast läbi, aga mu süda ei lubanud. Ma usun, et enamus naisi, kes aborti teevad, on tegelikult sellest teost väga häiritud ja teevad seda ainult seetõttu, et miskit muud ei ole võimalik.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oleks natuke liiast nõuda et vägistatud rase hakkaks sünnitama või sünniks raske puudega laps. Loomulikult on teatud puhkudel abort vajalik.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen teinud ka aborti, seda tableti oma.
Minu kunagine elukaaslane oli igasmõttes vägivaldne. Ja tal oli mingi kiiks sellega, et ma pean jooma temaga. Ja ma pidin jooma temaga samas tempos, ning samas koguses. Ilmselgelt ma ei kannatanud nii palju, ning ma jäin magama. Kui mina pilditu olin, siis ta seksis minuga ja rasestas mu.
Siis ma tegin abordi.
Ma olin tol ajal 18 ja sellisesse suhtesse ma last ei tahtnud.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks peaks võitlema abordiõiguse eest kuni lapse sünnini? Kuni 12 nädalat on täiesti mõistlik aeg abordiks naise omal soovil.

Sellepärast, et õigustada nn valikupooldajate põhiseisukohta, mille järgi peab naine saama ise otsustada oma kehaga toimuva üle ja mingitel keskealistel onudel (kes enamuses seadused kirja pannud on) pole selles osas sõnaõigust. Sina esindad hetkel seisukohta, et naisele tuleb anda valikuvabadus väga lühikese aja jooksul ja peale seda on täiesti loomulik ja õigustatud, et keskealised onud ütlevad, mida ta oma kehaga teha tohib ja mida mitte.

Miks just 12 nädalat? Miks mitte 13? 11? 18? Või 20? Tuletan meelde, et viimasel juhul on veel täiesti ok laps aborteerida, kui emale lapse tervislik seisund meele järele pole. Downi sündroom ei ole eluks sobimatu puue, vaid justnimelt mugavusabort “ei mina küll puudega lapsega oma elu ära rikkuda ei taha”.

Ja no seda suhtumist, et peale 12 nädalat on loode juba “väga suur”, kohtab vist küll ainult Eestis (või ainult Perekoolis?). Siin olen tõesti lugenud, et 6-7-nädalane rasedus olevat juba “suurem”. Mujal peetakse suuremaks raseduseks alates 30. nädalast, mõnes riigis ei võeta enne arvelegi.

+1
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Downi sündroom ei ole eluks sobimatu puue, vaid justnimelt mugavusabort “ei mina küll puudega lapsega oma elu ära rikkuda ei taha”.

Vot selle väitega ma ei ole küll üldse nõus. Downi sündroomiga inimesi on väga erineva haiguspildiga. Päris kõik ei ole sellised, kes kenasti kahekesi koos hooldajast eraldi elavad ja lapsekest kasvatavad nagu dokfilmidest paistab. Kusagile tuleb siiski piir tõmmata, kui palju meditsiin aitab, sest teoreetiliselt tiksumas saab aparaatide najal hoida peaaegu kõik inimesed. Kuidagi peab siiski reguleerima, et töövõimelisi inimesi lõpuks poleks vähem kui töövõimetuid. Vastustustundetult järjest rohkemate ja rohkemate puudega laste ilma toomine, kui seda on võimalik ära hoida, ei ole minu meelest pikaajaliselt mitte kuidagi jätkusuutlik.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina isiklikult olen ka seda meelt, et parem sünnita ja anna ära. Laps saab elu, keegi teine saab õnnelikuks, laps ilmselt ka.

Kui tundub, et parem on, kui laps on surnud, kui et ta uue pere saab – näiteks kui endal pole raha veel üht last kasvatada või apse isa ei meeldinud – vaata oma moraalsed seisukohad üle. Sunud laps ei ole parem kui heade kasuvanematega kasvanud laps.

See on ka abordivastaste seisukoht. Huvitav, et abordipooldajad reeglina vihastavad selle pakkumise peale kohe. Sina oled kummaline erand, respekt.

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Downi sündroom ei ole eluks sobimatu puue, vaid justnimelt mugavusabort “ei mina küll puudega lapsega oma elu ära rikkuda ei taha”.

Vot selle väitega ma ei ole küll üldse nõus. Downi sündroomiga inimesi on väga erineva haiguspildiga. Päris kõik ei ole sellised, kes kenasti kahekesi koos hooldajast eraldi elavad ja lapsekest kasvatavad nagu dokfilmidest paistab. Kusagile tuleb siiski piir tõmmata, kui palju meditsiin aitab, sest teoreetiliselt tiksumas saab aparaatide najal hoida peaaegu kõik inimesed. Kuidagi peab siiski reguleerima, et töövõimelisi inimesi lõpuks poleks vähem kui töövõimetuid. Vastustustundetult järjest rohkemate ja rohkemate puudega laste ilma toomine, kui seda on võimalik ära hoida, ei ole minu meelest pikaajaliselt mitte kuidagi jätkusuutlik.

Vaat selles ongi probleem. Mina tean Downi sündroomiga naist (ei ole Eestis), kellel see avaldub ainult välimuses. Mõistus on korras ja omab kõrgharidust. Ja terve oma elu on ta pidanud taluma, et nii kui nina koduuksest välja pistab, hakatakse teda kohtlema kui idiooti. 99% kõigist inimestest, kellega ta kokku puutub, teevad seda. Sest ta näeb ju välja nagu idioot, eks ole. Kui lähemalt tuttavaks saavad, siis on küll ups! aga väga paljud nagu ei suuda isegi siis uskuda, et ta tegelikult ka ei ole vaimse puudega. Selline asi, nagu arvata võite, tekitab kohutavat depressiooni, eriti, kuna tal on paari aastase vanusevahega tavaline õde. Eriti teismeiga oli kohutav, õel tekkisid peikad jne, teda vaadati ikka nagu idiooti. Ja kõik sellepärast, et inimesed võtavad ette midagi puudega inimeste kohta arvata, et kindlasti on sihuke ja nihuke jne.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tuletan meelde, et viimasel juhul on veel täiesti ok laps aborteerida, kui emale lapse tervislik seisund meele järele pole. Downi sündroom ei ole eluks sobimatu puue, vaid justnimelt mugavusabort “ei mina küll puudega lapsega oma elu ära rikkuda ei taha”.

Ilmselt puudub sul endal kogemus kasvatada tõsisema puudega last. Sul puudub ettekujutus sellest, et raske puudega laps võib jääda elu lõpuni imiku või väikelapse tasemele. See tähendab, et selle lapse ema ei saa halvemal juhul enam mitte kunagi tööle minna, vaid kõik tema päevad koosnevad seda last söötes, tõstes, riietades ja kasides. Ja nõnda 5, 10, 15, 20, 25 aastat järjest, 365 päeva aastas – kuni emma-kumma surm tuleb.

Jah, on küll olemas hooldekodud, on võimalik palgata hooldaja jt variandid, et ema saaks tööl käia. Aga see kõik maksab ja raha tuleb kas riigi (maksumaksjad) või lapsevanema taskust. Need ei ole väikesed summad.

Downi sündroomi haiguspilt on erinev ja Eestis on teada üksikuid juhtumeid, kus väike Downi laps on läinud tavakooli. See on super tulemus. Ent enamus Downiga inimestest siirduvad pärast täisikka jõudmist paraku siiski hooldekodudesse või jäävad vanemate hoolitseda. St iseseisvaid inimesi on nende seas vähe.

Tõsiste puuetega lapsi on alati sündinud ja sünnib ka edaspidi, ükskõik kui kaugele me oma diagnostikaga ka ei jõuaks. Lisaks tekib osale puue elu käigus (traumad, haigused).

Ent kui me nüüd vaatleme olukorda, kus naine on rase ja analüüs näitab tõsise puudega lapse sündi, siis tohiks sel naisel siiski olla õigus mõelda ja otsustada, kas jätta ta alles või mitte. Sest fakt on, et kui niisugune laps sünnib, siis ilmselt see naine järgnevad 20 aastat enam tööle minna ei saa. Seega langeb kogu vastutus igal juhul siiski naise õlgadele.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Downi sündroomiga inimesi on väga erineva haiguspildiga. Päris kõik ei ole sellised, kes kenasti kahekesi koos hooldajast eraldi elavad ja lapsekest kasvatavad nagu dokfilmidest paistab. Kusagile tuleb siiski piir tõmmata, kui palju meditsiin aitab, sest teoreetiliselt tiksumas saab aparaatide najal hoida peaaegu kõik inimesed. Kuidagi peab siiski reguleerima, et töövõimelisi inimesi lõpuks poleks vähem kui töövõimetuid. Vastustustundetult järjest rohkemate ja rohkemate puudega laste ilma toomine, kui seda on võimalik ära hoida, ei ole minu meelest pikaajaliselt mitte kuidagi jätkusuutlik.

Aga just selle pärast, et ükskõik millise puudega inimeste haiguspilt on väga erinev. Kuhu see piir tõmmata ja kellel on üldse volitused seda teha? Esimese trimestri testiga tehakse ainult kindlaks, et lapsel on Downi sündroom, mitte selle raskusaste. Kui palju oma eluga hakkama saavaid, ehkki sündroomiga inimesi on meil siis õigus aborteerida? Kui juba riik hakkab otsustama, et vajame vaid töövõimelise inimesi, siis võiks riik ka sundida abordile riigi meelest kehvade geenidega rasedad. Ja ammugi peaks olema lubatud raske puudega juba sündinud inimeste hukkamine.

Minu jaoks on silmakirjalik, et “naisel” tuleb nui neljaks lasta otsustada teise inimese elu ja surma üle, samas kui teisel inimesel pole isegi õigust öelda, et tahaks elada. Laseme sel puudega inimesel siis sündida ja küsime tema käest, kas oleks ok tema elu lõpetada? Miks tema emal rohkem sõnaõigust on? Tugevama õigus, ei muud.

+2
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ilmselt puudub sul endal kogemus kasvatada tõsisema puudega last. Sul puudub ettekujutus sellest, et raske puudega laps võib jääda elu lõpuni imiku või väikelapse tasemele. See tähendab, et selle lapse ema ei saa halvemal juhul enam mitte kunagi tööle minna, vaid kõik tema päevad koosnevad seda last söötes, tõstes, riietades ja kasides. Ja nõnda 5, 10, 15, 20, 25 aastat järjest, 365 päeva aastas – kuni emma-kumma surm tuleb.

Minu erivajadusega laps ei ole tõesti õnneks imiku tasemel, ehkki päris “normaalne” tema elu pole ja ei saagi kunagi olema. Ma tean, et ma olen õnnega koos, et ta hullemas seisus pole. Selle konkreetse sündroomi puhul on haiguspilt täiesti seinast seina, muide sama sündroom on mul endalgi ja mina olen omal erialal töötav magistrikraadiga spetsialist. Kui minu emal või minul oleks olnud võimalus sellest sündroomist sada teada juba raseduse ajal, kes oleks olnud õige tappa? Mina või minu laps? Meil on sama “sündroom”… Kellel on õigus tulla ütlema, et mind oleks tulnud aborteerida? Või et minu laps oleks tulnud? Aga tema puude ulatus ei saanud ju selgeks enne kui umbes kooliikka jõudes.

Väga raske puudega laste suhtes peab riik appi tulema. Sellisele lapsele palkab riik hooldaja(d), et lapse vanemad saaksid oma elu jätkata. Maksab? Aga ema saab ju tööl käia ja riigile makse maksta, ka see hooldaja tarbib ja maksab makse, selle asemel et nt töötutoetust võtta. Puudega lapse vanemad võivad saada veel terveid lapsi, kes omakorda tulevikus makse maksma hakkavad jne. Puhtalt win-win. Mujal see toimib. Kui vaesel Eesti riigil on raha ülikülluslikuks vanemahüvitiste süsteemiks, oleks raha ka puudega laste hooldamiseks.

+3
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja muide, puudeid, mida on võimalik raseduse ajal tuvastada, on ülivähe. Või ütleme nii, mille tuvastamise eest on riik nõus maksma. Miks peab justnimelt nende puuetega laste vanematel tingimata valikuvõimalus olema, kui noil teistel – keda on mõõtmatult palju rohkem – seda võimalust pole ega tulegi? Miks on nii eluliselt oluline, et just sellel pisikesel protsendil see võimalus oleks, samas kui on täiesti ok neile ülejäänutele sülitada ja ka hiljem mitte mingit tuge pakkuda?

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Absurd! Raseduse katkestamist reguleerib seadus! Otsuse langetab 100% lapseootel naine ise.

Teoorias on see nii, kuid tegelikult survestavad arstid abordiks küll. Tuleb meelde teema siin ühes teises rubriigis, kus rase kurvastas, et tegelikult tahaks ta ikkagi lapse alles jätta, aga abordiaeg on järgmiseks päevaks pandud, tuleb minna… Ei ütle see arst, et kui vähegi kahtled, lükkame edasi. Ei tule inimene ise selle pealegi, et täiesti normaalne on meelt muutma, ehkki on juba “lubanud” abordile minna.

Pealegi, kui otsuse langetab 100% lapseootel naine ise, siis pole põhjust ka mehi, ämmasid ja emasid süüdistada, või kuidas?

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja muide, puudeid, mida on võimalik raseduse ajal tuvastada, on ülivähe. Või ütleme nii, mille tuvastamise eest on riik nõus maksma. Miks peab justnimelt nende puuetega laste vanematel tingimata valikuvõimalus olema, kui noil teistel – keda on mõõtmatult palju rohkem – seda võimalust pole ega tulegi? Miks on nii eluliselt oluline, et just sellel pisikesel protsendil see võimalus oleks, samas kui on täiesti ok neile ülejäänutele sülitada ja ka hiljem mitte mingit tuge pakkuda?

https://www.kliinikum.ee/geneetikakeskus/suennieelne-diagnostika/nipt

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
rosinakypsis

Sellest hoolimata peab see võimalus saadaval olema, sest see, mis põhjusel üks naine selle otsuse lõpuks teeb, ei ole sinu, minu ega kellegi kolmanda otsustada ega kommenteerida.
Kuna sina seda soovimatut last ei pea kasvatama, siis pole sul ka mingit õigust midagi mugavusest kilgata.

Arusaamatu, kust tuleb sul ülbus minna teise inimese keha ja elu üle selliselt otsustama ja kommenteerima.

Väga hästi ja tabavalt öeldud, muud polegi tegelikult lisada. Kui siis ehk seda, et tundub ülimalt kummaline, et kõigi tänapäeva õiguste ja vabaduste juures eksisteerib endiselt neid, kelle jaoks on lihtsalt ennekuulmatu naise õigus ja vabadus otsustada omaenda keha üle. Kellele see otsustusõigus siis anda? Arstidele? Poliitikutele? Meestele? Aga jumala eest mitte naistele endile, eks! Mida nemad ka teavad!?

Abort on kole otsus ja veel koledam protseduur. Aga see ei tähenda, et sellest peaks vaikima või selle ära keelama. Vastutustundetuid inimesi on alati eksisteerinud, aga nende pärast ei pea kannatama teised, kellele abort võib olla ainuvõimalikuks lahenduseks. Ja sellisel juhul ei ole tõesti kellegi asi kritiseerida või silmi pööritada.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
rosinakypsis

Minu jaoks on silmakirjalik, et “naisel” tuleb nui neljaks lasta otsustada teise inimese elu ja surma üle, samas kui teisel inimesel pole isegi õigust öelda, et tahaks elada. Laseme sel puudega inimesel siis sündida ja küsime tema käest, kas oleks ok tema elu lõpetada? Miks tema emal rohkem sõnaõigust on? Tugevama õigus, ei muud.

Et siis soovimatul ja/või puudega lapsel tuleb “nui neljaks” lasta sündida, siis tuleb kellelgi kuskil ta üles kasvatada ja 18-aastaselt, kui seesama laps tõesti vaatab, et elu on ikka tõeline mülgas ja parem oleks, kui ta poleks siia ilma sündinudki, laseb riik ta eutaneerida?

See meenutab pigem mingit painajalikku düstoopiat à la Atwood või Orwell. Tõesti usud, et sel moel koheldakse kõiki osapooli õiglaselt ja inimlikult?

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga raske puudega laste suhtes peab riik appi tulema. Sellisele lapsele palkab riik hooldaja(d), et lapse vanemad saaksid oma elu jätkata. Maksab? Aga ema saab ju tööl käia ja riigile makse maksta, ka see hooldaja tarbib ja maksab makse, selle asemel et nt töötutoetust võtta. Puudega lapse vanemad võivad saada veel terveid lapsi, kes omakorda tulevikus makse maksma hakkavad jne. Puhtalt win-win. Mujal see toimib

Kus kohas see toimib? Absoluutselt igal pool, ka rikastes riikides, paneb puudega laps kogu perele tohutu finantsilise koorma peale, vähendab oluliselt pere tervete laste võimalusi küll rahalises mõttes, küll liikumisvabaduse mõttes, küll vanemate tähelepanu mõttes, küll mõjutades seda, kas vanemad elavad koos või mitte, mõjutades seda, milliseid töökohti ja elukohti on võimalik enesele valida jne. Mis win-win olukorrast sa räägid too näide, mis riik see sulle eeskujuks on?

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 111 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mis on mõtteis naistel, kes on abordivastased?