Räägitakse küll, et abort olevat võimalus naisel ise otsustada oma keha üle jne. Teiseks soovitakse, et aborditegemine oleks võimalikult lihtne – kuna naistele olla see ju emotsionaalselt niigi raske koorem ja ärgem tehkem seda veelgi raskemaks.
Paraku aga näitab päriselu, et igal asjal on nii hea kui ka halb pool, ja halb pool on ka neil kahel, pealtnäha üllal seigal.
Mu sõbranna jäi rasedaks olles 34-aastane, laps oli mõlema poolt planeeritud ja oodatud. Ent kui ta teatas oma emale, et asjad nõnda ja peagi tulevad ka pulmad, karjus ema ta peale: “Ja kuhu sa selle vääksu panna kavatsed!” Küsimus oli kohatu, kuna sõbrannal ja tema elukaaslasel oli ostetud omaette korter. Sõbranna puhkes nutma, mispeale ta ema mainis tigedalt: “Niisuguse ebastabiilse närvikavaga hüsteerik peab ikka maha istuma ja väga hoolega järele mõtlema, kas ta ikka sobib emaks.”
Ema sõimamine ehmatas värsket rasedat, kõht hakkas valutama, tekkis väike määrimine, läksid mehega haiglasse. Pandi haiglasse sisse, säilitati. Kui naine haiglas, hakkas mehe ema rääkima pojale, et määrimine pidavat ilmtingimata tähendama et laps on puudega. Ehkki ükski uuring ega test mingeid probleeme küll ei näidanud. Aga mees kuulas oma ema ja hakkas ise ka kahtlema, lõpuks oli ta raudselt veendunud, et laps ongi puudega. Ja kui naine haiglast välja sai, oli mees teatanud, et tema puudega last ei kasvataja ja lahkus ta kõrvalt. Naine kutsus meest arsti juurde ja palus, et arst selgitaks mehele, et määrimine ei tähenda puudega last. Kuid arst ajas väga ümmargust juttu ja ütles, et kui te ikka täiesti kindlad ei ole, siis teeme abordi, veel jõuab!
Ja tegigi abordi, viimasel lubatud nädalal. Pärast seda jättis mees ta ikkagi maha. Kui abort möödas, siis karjus ema, et miks tütar tappis ära tema kalli lapselapse, et keda ta nüüd siis süles kiigutama ja hoidma hakkaks? Et tema polevat oma sõnadega ju midagi mõelnud, ta niisama ainult, moe pärast… Tütre ja ema suhe oli läbi, tütart tabas depressioon, mida ta ravib siiani aastaid ja arvutab oma oletatava lapse vanust. Sõbranna ütleb, et oleks abort olnud kasvõi natukegi n-ö keerulisemaks tehtud (korralik nõustamine, mehe kaasamine jne), siis oleks see laps varsti juba täisealine.
Sihuke sasipundar näitab väga hästi, kui keeruline on elu ja kui keerulised võivad olla inimeste suhtumised-arvamised-tahtmised. Ma ei vaidle üldse vastu abortidele, mis tehakse siis, kui on olemas selge näidustus (selge oht ema tervisele, tõsise puudega laps jne). Kuid mugavusaborte teevad naised päris palju mitte oma vabal tahtel, vaid pigem oma ema või peigmehe tahtel.
Kohati näib, et lapsevanematele esitatavad nõuded paisuvad järjest suuremaks ja ebareaalsemaks. Lapsevanemad on ära hirmutatud, iga ametkond, iga suvaline külamutt peab oma kohuseks ema-isa õpetada, kuidas “lapsele on parim”. Ja kui lapsevanemal jätkub julgust selg sirgu ajada ja oma lapse eest seista, siis solvutakse ja kaevatakse kohe lastekaitsele. Külamuttide kaebused on pealegi anonüümsed.
Selleks, et aborte oleks vähem, tasuks seega (lisaks kaitsevahendite tutvustamisele ja levitamisele) tegelda perekonna tähtsuse suurendamisega, usaldada pisut rohkem lapsevanemate kogemusi, probleemide korral vanemaid toetada ja julgustada, mitte sõimata ja hurjutada nagu praegu. Paljudes lasteaedades on ära keelatud isadepäeva tähistamine, kuna kõigil lastel pole isa – samas on just see üks osa varasest kasvatusest, mis aitaks lastes kinnistada teadmist, et ka isa roll on oluline. Ning kui naine tuleb abordisooviga, võiks kliinikus olla keegi, kes suudaks rahulikult naisega vestelda, eesmärgiks selgitada välja abordisoovi tegelikud põhjused. Et naise aus vastus ei oleks: “Mees käskis!”