Sooviksin lugeda kogemuste kohta sellest, mis on saanud inimestest kes on maha jäetud või kõrvale tõrjutud nende alkoholismi tõttu. Kas nad on paranenud? Kas perekonnast ilma jäämine on pannud neid oma tegevust ümber hindama?
Alkohoolik, minu onupoeg. Hakkas jooma noorelt, aga suutis pidada töökohti, ei joonud kogu raha maha ega ei olnud agressiivne. Abiellus, sai kaks last, oli hea isa – jõi alles siis, kui lapsed magama pandud. Naisest läksid lahku, sest naisele ei meeldinud enam igahommikune pohmakas või ikka veel purjus mees.
Abiellus uuesti. Kaassõltlase tüüpi naisega, kes arvas, et suudab mehe ümber kasvatada. Niipalju jah, et endise igapäevajoodiku asemel sai onupojast tsüklijoodik. Paar kuud kaine ja kaks nädalat täis. Mis vähemalt kõrvalvaatajale oli kordades hullem kui igapäevane joomine, sest kui oli tsüklis, siis oli mudas. Enne vähemalt oli 7-10 tundi iga päev päris kaine ning teo- ja vastutusvõimeline. Alkomeeter oli kogu aeg taskus ja jääknähtudega rooli ei istunud.
Nüüd tsüklis olles aga…tööl kuigivõrd sai käia ja kodus koristas ja kokkas. Aga juba oli tema ülalpidamine ka rahaliselt sellele naisele koormav. Aga endiselt ei olnud agressiivne mitte kunagi.
Sõbrad hakkasid kaduma. Tööd enam ei antud – tal oli sedasorti töö, et võttis töö vastu, sai nö tükitasu.
Siis ükskord joomatsüklis sai tänaval kapitaalselt peksta. Ise suur mees, ma arvan, et mingi 1.88 pikk, kõvasti sporti teinud. Endiseks ei saanud ta enam kunagi. Naine proovis veel aasta, aga onupoeg, nüüd lisaks sellele, et joodik, ka peksmisest saadud vaimse puudega – muutus agressiivseks. Lahutasid.
Mees sai uuesti peksa, ilmselt algatas seekord ise. Ja leiti oma üüritoast peksmisest saadud vigastustesse surnuna mitu nädalat hiljem. Umbes 150 m kaugusel lähimast suurhaiglast.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 10:47; 21.03 10:49;