Minu jaoks on kaks varianti – 1) lapsepõlvest – praetud kartulipuder, praemuna, soolaliha ja külm piim või siis praetud/marineeritud räimed, ema tehtud lihapirukad 2) mereannid igast asendist – kalmaarid, krevetid, kõiksugu karbid, kala jne.
Seda kahjuks ei ole 10+ aastat saanud. Ise ei oska ja puupliiti ka pole.
Aga üleüldiselt vist maitse poolest meeldib kõige rohkem hakklihakaste praekartulitega(eelmise päeva keedetud kartulid praetuna ja kaste ka pannile) ja kõrvale peedi ja küüslaugu salat.
Praetud sealiha ja praekartulid. Grillitud krevetid.
Magusatest asjadest halvaa, martsipan, Toffifee kommid ja siis need mingid Eesti Leivatööstuse (või mis selle nimi praegu on) rukkileivaga ja rukkilillede pudiga üle puistatud šokolaadikommid, mingi likööriga vist. Neid nähes kaotan mõistuse, neid söön täiesti mõõdutundetult. Mingi siuke tumedat värvi karp.
Aga üleüldiselt vist maitse poolest meeldib kõige rohkem hakklihakaste praekartulitega(eelmise päeva keedetud kartulid praetuna ja kaste ka pannile) ja kõrvale peedi ja küüslaugu salat.
Jumaluke, seda on küsitud nii tihti ja iga kord olen erinevalt vastanud. Maitse ja tuju muutuvad. Hetke lemmik on vürtsikad ramen-nuudlid seentega, basiiliku, rohke tšilli ja sibulaga maitsestatud tomatikastmes. Kümneid aastaid olen armastanud vaid aedviljast tehtud Kung Pao-d, ilma kanata. Lapsepõlve lemmiktoit on võis praetud sirmikud. Neid kahjuks enam ei saa, aga maitse on siiani suus.
Kui keegi küsiks, mida ma just praegu kõige rohkem tahan, siis oleks see ahjusoe puuviljaleib värskete ürtidega segatud maitsevõiga. Või küüslaugukastmes võis praetud kalmaar. Aga kas need on ka mu lemmikroad aastaid – ei tea.
Praetud sealiha ja praekartulid. Grillitud krevetid.
Magusatest asjadest halvaa, martsipan, Toffifee kommid ja siis need mingid Eesti Leivatööstuse (või mis selle nimi praegu on) rukkileivaga ja rukkilillede pudiga üle puistatud šokolaadikommid, mingi likööriga vist. Neid nähes kaotan mõistuse, neid söön täiesti mõõdutundetult. Mingi siuke tumedat värvi karp.
Parimad kommid on need tõesti, ma ei ole suur magusasõber, aga need lähevad igas asendis ja nüüd lõi ka lamp põlema – peaks minema ostma
Aga üleüldiselt vist maitse poolest meeldib kõige rohkem hakklihakaste praekartulitega(eelmise päeva keedetud kartulid praetuna ja kaste ka pannile) ja kõrvale peedi ja küüslaugu salat.
Praetud alles “metsasoojad” kukeseened värske kartuli ja tilliga.
Enda tehtud kartulisalat maasuitsusingiga.
Ja nostalgiarubriigist ehk siis toidud, mida ma enam kunagi ei saa: vanaisa tehtud hakklihakaste, vanaema tehtud kotletid, eriti suveõhtul enne magamaminekut, kui kõht läks äkki niiiiii tühjaks ja siis vanaema võttis sahvrist need lõunased kotletid ja külma värske keedukartuli ja neid vaheldumisi hammustasime õega sealsamas köögilaua taga püstijalu… oeh… Ja veel sealtsamast vanaisa kasvuhoonest just äsja nopitud päikesesoojad tomatid ja vanaema tehtud hapukurk.
Eks need lapsepõlve toidud ongi maailma parimad – vanaema tehtud leivasuppi ei oska keegi teha, see jäi selline tarretunud (mitte selline löga, mis koolis anti) ja söödi külma piimaga. Võin petipiimast tehtud pannkoogid – krõbedad ja kohevad, no ei tule sellised – vanaema veel puupliidil praadis malmpannil, pärast maasikamoosiga sõime – oehh. Selle kõrval on kammkarp või wayne veiseliha kök-mök.
keegi sai siin juba miinuse soja, ingveri ja tšilli eest, aga ma olen nõus. iga kell sööksin juurvilju või krevette sellises kastmes.
aga veel maitsvaid toite: kartul absoluutselt igas vormis. eriti puder soolase võiga. soe valge sai võiga.
mul ongi kaks äärmust: kas nii vürtsikas, et nutan või nii lihtne, et ainult sool ja pipar. alati olen eelistanud toitude komponente eraldi maitsta, st kaste ja liha taldriku peal üksteist ei “katsu” 😀
Ka olen varemalt siin vastanud, sellistes teemades.
Kui ma kõik üles loetleksin, saaks see väga pikk.
Panen siis natuke. Hea leib taluvõiga. Praetud kartulipuder. Kalast toidud, juustud. Kapsa-ja porgandipirukad. Päris keeks(tihke ja tugev) jäätisekokteil, kõik kompotid. Mustikakook.
Kõik oleneb ikka sellest, kas kõht on tühi või ei ole. Pole ühtki maailma kõige maitsvamat toitu. Praegu näiteks ei tule ühegi siinnimetatud toidu peale isu, teine kord maitseb kõik. Pole eriline toiduhuviline.
Praetud kartulipuder, praetud kartulid hakklihakastmega, praetud soolaliha… Jube raskete toitudega on inimesed ikka harjunud. Juba ammu enam ei söö midagi sellist.
Kõige lemmikumat on raske öelda, aga hästi valmistatud mereandide vastu ei ole kunagi midagi.
Kuule, kirjaoskamatu – lause algab suure tähega. Pealkirjas olev teema on kirjutatud ainsuses, lugeda oskav inimene saab aru, kuidas peaks vastama.
Mina ei vasta, sest mul pole ühtegi kindlat lemmikut ja nimekirju tõesti koostama ei hakka, sest seda pole küsitud.
Praetud kartulipuder, praetud kartulid hakklihakastmega, praetud soolaliha… Jube raskete toitudega on inimesed ikka harjunud. Juba ammu enam ei söö midagi sellist. Kõige lemmikumat on raske öelda, aga hästi valmistatud mereandide vastu ei ole kunagi midagi.
Rasked toidud ongi kõige maitsvamad. Mereannid oleks igapäevaselt käes, aga kindlasti on need pigem nimekirja lõpus.
Kui olen kondiga liha korralikult ära pruunistanud ja puljongit tunde keetnud nii, et vesi vaevu väreleb. Ja teen sellest nt boršisupi, puhtast toorainest ja rahulikult, protsessi nautides. Kui kõige lõpus lisad purustatud küüslaugu ning erksa maitserohelise, tõstad kaussi supi ja vaatad seda kaunist sillerdavat erkpunast selget puljongit… Kaua ja vaikselt keenud puljongil on selline maagiline sillerdav värviline helk. Ja see esimene lusikatäis ongi maailma kõige parem toit minu jaoks.
Praetud kartulipuder, praetud kartulid hakklihakastmega, praetud soolaliha… Jube raskete toitudega on inimesed ikka harjunud. Juba ammu enam ei söö midagi sellist. Kõige lemmikumat on raske öelda, aga hästi valmistatud mereandide vastu ei ole kunagi midagi.
Rasked toidud ongi kõige maitsvamad. Mereannid oleks igapäevaselt käes, aga kindlasti on need pigem nimekirja lõpus.