Muigele ajas TA avaldus, et ta pole paks:D Mõistan täiesti, sest perekool on ikka nii karm fatshaming keskkond, et igaks juhuks peab enda seljatagust kaitsma. Valus idaeuroopa mentaliteet on Eestis ikka. Nagu oleks mingi kolmanda maailma riik, kus iPhone nimel neeru maha müüks.
isegi imestan, et pidi seda ikka mainima-sest ka mina pole paks aga ei kuuluta seda kunagi, mingi kompleks tal?
Äädikaga tehtud asjad. Äädikaga konservpaprika poest. Või siis värske kurgi viilud soola ja äädikaga. Liha söön vähe, aga vahel sobib sült äädikaga super hästi. Tomati-sibula letšo, eelistatult ka pisut äädikane. Marineeritud männiriisikad, kus on äädikat, nelki, porgandit jne.
Õiges küpsusastmes kreemjas purustatud avokaado laimimahla, tšilli ja soolaga. Päris guacamole mõõtu see välja ei anna, aga midagi sinnakanti. Seda söön köögiviljaviiludega või mõnikord ka röstitud sepikuga.
Tomativõileib (või, Pärnu vormileib, tomat, sool, pipar) külma piimaga.
Kui magusat tahan, siis kas kašupähklivõi, arbuus või ananass.
Kuu Blu india pähklist sinihallitus”juust”. Kahju, et nad nii harva pakuvad! 🙂
Sirka kanapraad on hea.
Ma ka pole paks.
Kergem oleks üles lugeda, mis ei meeldi. Erinevatel aegadel on “midagi head” suure tõenäosusega midagi alljärgnevast:
sushi
oma aia köögi- ja puuviljad (kurk, tomat, ploom, mustsõstar…)
arbuus
banaan
rooma salat
Juust
toorjuust
seemnepala, rukkipala
kaerahelbepuder
(kana) magushapus kastmes riisi v nuudlitega
pitsa
vanakooli lögaburks
avokaado (paljalt)
kergsoolatud lõhe
vanillijäätis aedmaasikatega
piim suhkru ja mustikate-metsmaasikatega
kama
vanilla ninja pulgajäätis
kukeseenekaste
karulaugupestoga kodujuust
praekartul hapukoorega (hapukoor läheb üldse igas asendis)
kauaküpsetatud pehme ahjuliha
suitsukala
piimakohv
maisikrõpsud
suitsujuust
isetehtud õunakook
ema tehtud letšo
valgehallitusjuust
viinamarjad
sült
Ma olen paks.
Jäätis ja šokolaad on kõige kindlamad. Lemmikud on sinise paberiga Väike Tom ja karamellijäätis. Šokolaadist on lemmikud tervete metspähklitega piimašokolaadid, nt Piret.
Edasi: arbuus, aga peab olema hea arbuus. Parajalt krõmps (aga mitte liiga kõva), mitte üleküpsenud pehme ja pude.
Muredad võiküpsised, veidi soolakad, müüakse Selveri gurmeeosakonnas.
Moonirullid.
Paneeritud juust murakamoosiga.
Kreembrülee.
Suvel kuuma ilmaga jäätisekokteil, võin liitrite kaupa juua seda. Teine hea suvine asi on maasikapiim. Nooremad inimesed tunnevad seda rohkem smuuti nime all.
Soolasest igasugused mereannid: sinimerekarbid vürtsikas leemes, grillitud tiigerkrevetid, kammkarbid …
Muigele ajas TA avaldus, et ta pole paks:D Mõistan täiesti, sest perekool on ikka nii karm fatshaming keskkond, et igaks juhuks peab enda seljatagust kaitsma. Valus idaeuroopa mentaliteet on Eestis ikka. Nagu oleks mingi kolmanda maailma riik, kus iPhone nimel neeru maha müüks.
isegi imestan, et pidi seda ikka mainima-sest ka mina pole paks aga ei kuuluta seda kunagi, mingi kompleks tal?
Sa vist pole väga vana kasutaja, sellises teemas lendaks kohe toitumiskägu peale ja hakkaks ohkima, et milleks on vaja süüa midagi head, sellepärast oletegi paksud, vaata-vaata-vaata-mind!
Tegu oli ka muide hiid-, mitte tiigerkrevettidega.
Mingi oluline vahe sinu arust? Appikene. Üks Penaeus monodon kõik.
Isegi siin teemas, mis on puhas ajaviiteteema, maitsetest, on kari idioote, kes miinuseid ladumas käib. Mis teil elus viga on?
See miinustamise voimalus peaks loppema
Ehk siis midagi head üksi võttes, muutub see tavaliseks söögiks ja kaob ära see “midagi head” kogemise võimalus.
Imestan alati, mis nende inimeste peas toimub, kes peavad sööma alati ja ainult kambakesi. Üksi on igav süüa. Saate aru, praadi närida ja neelata on igav! See peaks olema ka fun! Mõistan, et kohvi, paari kompveki ja konjakiklaasi kõrvale võib ju ka vestelda, sageli ongi väga hea. Mis rõõm aga on kellegagi koos süüa? Suu on sööki täis, ei vestle ega naera ju teistega, või vähemalt viisakad inimesed ei tee nii. See on sama hea, kui süüa ja laulda samal ajal – mõlemaks tegevuseks on vajalik suu. Tavaliselt need inimesed ka ei oska üksi poes käia, ikka sõbrannaga või töökaaslastega. Kummaline…Nad lihtsalt ei oska nautida maitseküllust.
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Minul on “midagi head tahaks” selgelt seotud mingite olukordadega. Näiteks õhtul üksi kodus. Ilmselt mingi isiklik probleem üksi olemisega = söön kapi tühjaks. Intensiivne ajutöö, näiteks pastakast järjekordse koolitöö välja võlumine = kõrvale tahaks koguaeg midagi head ja jälle võin kapi tühjaks süüa. Kontoris peale lõunat kl 15, seotud ilmselt veresuhkru langusega, sest lõunasöögist teatud arv tunde möödas.
Olen normaalkaalus ja pole kunagi elus liigse kaalu probleeme olnud.
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Kas sa siis enamik aega nälgid või oled suhtesõltlane, kes omaenese eluga üksi toime ei tule?
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Kas sa siis enamik aega nälgid või oled suhtesõltlane, kes omaenese eluga üksi toime ei tule?
Kus see kirjas on, et koos võivad süüa vaid suhtes inimesed 😮
Ehk siis midagi head üksi võttes, muutub see tavaliseks söögiks ja kaob ära see “midagi head” kogemise võimalus.
Imestan alati, mis nende inimeste peas toimub, kes peavad sööma alati ja ainult kambakesi. Üksi on igav süüa. Saate aru, praadi närida ja neelata on igav! See peaks olema ka fun! Mõistan, et kohvi, paari kompveki ja konjakiklaasi kõrvale võib ju ka vestelda, sageli ongi väga hea. Mis rõõm aga on kellegagi koos süüa? Suu on sööki täis, ei vestle ega naera ju teistega, või vähemalt viisakad inimesed ei tee nii. See on sama hea, kui süüa ja laulda samal ajal – mõlemaks tegevuseks on vajalik suu. Tavaliselt need inimesed ka ei oska üksi poes käia, ikka sõbrannaga või töökaaslastega. Kummaline…Nad lihtsalt ei oska nautida maitseküllust.
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Kas sa vajad kedagi, kes aitaks sul mäluda? Või on sul rääkimise jaoks mingi teine auk kui suu?
Minagi armastan perega ühiseid laisku nädalavahetuse lõunasööke, aga need pole needsamad, mis töökaaslastega. Töökaaslased, kes kambas armastavad süüa, räägivad, suu sööki täis või neelavad suutäie närimata ja kiiresti alla, sest keegi küsis midagi. Pereringis esmalt vesteldakse, siis serveeritakse, süüakse vaikides ära, kui kõrvale jätta palve näiteks ulatada leiba, siis kiidetakse kokkajat ja sööki, võetakse ette tass kohvi või teed ning siis vesteldakse. Prae punnsuutäite vahel mingit juttu pudistada on üks ebaviisakamaid asju, mida inimkond teab.
Ehk siis midagi head üksi võttes, muutub see tavaliseks söögiks ja kaob ära see “midagi head” kogemise võimalus.
Imestan alati, mis nende inimeste peas toimub, kes peavad sööma alati ja ainult kambakesi. Üksi on igav süüa. Saate aru, praadi närida ja neelata on igav! See peaks olema ka fun! Mõistan, et kohvi, paari kompveki ja konjakiklaasi kõrvale võib ju ka vestelda, sageli ongi väga hea. Mis rõõm aga on kellegagi koos süüa? Suu on sööki täis, ei vestle ega naera ju teistega, või vähemalt viisakad inimesed ei tee nii. See on sama hea, kui süüa ja laulda samal ajal – mõlemaks tegevuseks on vajalik suu. Tavaliselt need inimesed ka ei oska üksi poes käia, ikka sõbrannaga või töökaaslastega. Kummaline…Nad lihtsalt ei oska nautida maitseküllust.
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Kas sa vajad kedagi, kes aitaks sul mäluda? Või on sul rääkimise jaoks mingi teine auk kui suu?
Minagi armastan perega ühiseid laisku nädalavahetuse lõunasööke, aga need pole needsamad, mis töökaaslastega. Töökaaslased, kes kambas armastavad süüa, räägivad, suu sööki täis või neelavad suutäie närimata ja kiiresti alla, sest keegi küsis midagi. Pereringis esmalt vesteldakse, siis serveeritakse, süüakse vaikides ära, kui kõrvale jätta palve näiteks ulatada leiba, siis kiidetakse kokkajat ja sööki, võetakse ette tass kohvi või teed ning siis vesteldakse. Prae punnsuutäite vahel mingit juttu pudistada on üks ebaviisakamaid asju, mida inimkond teab.
See miinustamise voimalus peaks loppema
EI!!! Perekoolis on nii sügavat rumalust, et sõnadega on võimatu vastu vaielda, aga mingi hinnangu tahaks ikka anda.
Minagi armastan perega ühiseid laisku nädalavahetuse lõunasööke, aga need pole needsamad, mis töökaaslastega. Töökaaslased, kes kambas armastavad süüa, räägivad, suu sööki täis või neelavad suutäie närimata ja kiiresti alla, sest keegi küsis midagi. Pereringis esmalt vesteldakse, siis serveeritakse, süüakse vaikides ära, kui kõrvale jätta palve näiteks ulatada leiba, siis kiidetakse kokkajat ja sööki, võetakse ette tass kohvi või teed ning siis vesteldakse. Prae punnsuutäite vahel mingit juttu pudistada on üks ebaviisakamaid asju, mida inimkond teab.
Kas sa ei suuda vahet teha 30minutilise töise lõunasöögipausi ja pühapäevasel lõunasöögil istumise vahel pidulikus pereringis? Täiesti erinevad olukorrad ja erinev käitumine.
Kus see kirjas on, et koos võivad süüa vaid suhtes inimesed ????
Veel hullem-ronid võõraste inimeste juurde sööma?
Minagi armastan perega ühiseid laisku nädalavahetuse lõunasööke, aga need pole needsamad, mis töökaaslastega. Töökaaslased, kes kambas armastavad süüa, räägivad, suu sööki täis või neelavad suutäie närimata ja kiiresti alla, sest keegi küsis midagi. Pereringis esmalt vesteldakse, siis serveeritakse, süüakse vaikides ära, kui kõrvale jätta palve näiteks ulatada leiba, siis kiidetakse kokkajat ja sööki, võetakse ette tass kohvi või teed ning siis vesteldakse. Prae punnsuutäite vahel mingit juttu pudistada on üks ebaviisakamaid asju, mida inimkond teab.
Kas sa ei suuda vahet teha 30minutilise töise lõunasöögipausi ja pühapäevasel lõunasöögil istumise vahel pidulikus pereringis? Täiesti erinevad olukorrad ja erinev käitumine.
Muidugi suudan vahet teha. Seda enam ei taha ma kiiruga kugistavaid ja samal ajal rääkivaid töökaaslasi sel lõunapausil taluda. Matsluse tipp täissuuga puterdada või hakata rääkima kellegagi, kes püüab süüa ja peab seepärast kiiremini neelama, et sa tahad teada, kust ta selle koti ostis :-). Tööl pauside ajaljoome küll koos kohvi, aga keegi ei mugi midagi ometi teistega suheldes.
Matsluse tipp täissuuga puterdada või hakata rääkima kellegagi, kes püüab süüa ja peab seepärast kiiremini neelama, et sa tahad teada, kust ta selle koti ostis :-). Tööl pauside ajaljoome küll koos kohvi, aga keegi ei mugi midagi ometi teistega suheldes.
Pole selliseid inimesi kohanud ei tööl ega tutvuskonnas. Saame kõik nii tööl kui ka peres rahulikult söödud ja juttu aetud samal ajal. Keegi ei räägi täis suuga ega kugista midagi kiirustades alla, sest kiiret pole ju kuhugi sellisele küsimusele vastamisega. Vabalt võib vastata ka paar minutit hiljem, kui suu tühi. Kodus perega õhtu- või lõunalauas istudes räägime ka kogu aeg, ei söö vaikides. See oleks ikka päris imelik, kui näriksime lihtsalt seitsmekesi haudvaikuses kolmveerand tundi toitu. Iga päev, oma kodus… Ja mitte keegi meist ei “puterda” sööki täis suuga.
Salatipadjal grillitud tiigerkrevetid ja kammkarbid
Lisan juurde, et jäätis õunakrõbedikuga. Tahan ka hästi pheen olla.
Peale joon ainult šampanjat ja cavat.
Sa ilmselt ei ole neid kumbagi kunagi proovidagi saanud, ära ärple parem.
Pool kilo šašlõkki ja paar pudelit õlli sinna kõrvale on perekoolika nägemus “fain dainingust”.
Pool kilo šašlõkki ja paar pudelit õlli sinna kõrvale on perekoolika nägemus “fain dainingust”.
Sa, tola, arvad, et fine dining inimesed saslõkki ja õlut ei tarbi? Tule nüüd ikka mõistuse juurde.
Pool kilo šašlõkki ja paar pudelit õlli sinna kõrvale on perekoolika nägemus “fain dainingust”.
Sa, tola, arvad, et fine dining inimesed saslõkki ja õlut ei tarbi? Tule nüüd ikka mõistuse juurde.
Poole kilo kaupa ja õllega kindlasti mitte, jah. Grillile pannakse ehk tükk loomaliha, mille juurde juuakse veini.
Poole kilo kaupa ja õllega kindlasti mitte, jah. Grillile pannakse ehk tükk loomaliha, mille juurde juuakse veini.
Ah ära aja lapsikut juttu-mingit veini ei taha grilli kõrvale, loomalihast rääkimata. Seda söön väljas. Koos veiniga.
Oled ikka nii elukauge inimene, kui olla saab.
Imestan alati, mis nende inimeste peas toimub, kes peavad sööma alati ja ainult kambakesi. Üksi on igav süüa. Saate aru, praadi närida ja neelata on igav! See peaks olema ka fun! Mõistan, et kohvi, paari kompveki ja konjakiklaasi kõrvale võib ju ka vestelda, sageli ongi väga hea. Mis rõõm aga on kellegagi koos süüa? Suu on sööki täis, ei vestle ega naera ju teistega, või vähemalt viisakad inimesed ei tee nii. See on sama hea, kui süüa ja laulda samal ajal – mõlemaks tegevuseks on vajalik suu. Tavaliselt need inimesed ka ei oska üksi poes käia, ikka sõbrannaga või töökaaslastega. Kummaline…Nad lihtsalt ei oska nautida maitseküllust.
‘
Loomulikult on koos söömine nauding. See algab teinekord juba koos toidu valmistamisest. Kaunilt serveeritud toit kaetud laua taga on ikka midagi muud kui lihtsalt “kambakesi söömine”.
Kuidas teie pere siis sööb? Igaüks pugib omaette kusagil diivaninurgas või teleka ees, kauss käes? Sellistel inimestel puuduvad reeglina ka igasugused lauakombed ning aru saamine toidust ja jookidest.
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Kas sa siis enamik aega nälgid või oled suhtesõltlane, kes omaenese eluga üksi toime ei tule?
Kus see kirjas on, et koos võivad süüa vaid suhtes inimesed ????
Jep, dining buddies 🙂
Poole kilo kaupa ja õllega kindlasti mitte, jah. Grillile pannakse ehk tükk loomaliha, mille juurde juuakse veini.
Ah ära aja lapsikut juttu-mingit veini ei taha grilli kõrvale, loomalihast rääkimata. Seda söön väljas. Koos veiniga.
Oled ikka nii elukauge inimene, kui olla saab.
Ämbrišašlõki-rahvas muidugi ei taha steiki ja veini. Üks on “toores” ja teine on “hapu” ju.
Ehk siis midagi head üksi võttes, muutub see tavaliseks söögiks ja kaob ära see “midagi head” kogemise võimalus.
Imestan alati, mis nende inimeste peas toimub, kes peavad sööma alati ja ainult kambakesi. Üksi on igav süüa. Saate aru, praadi närida ja neelata on igav! See peaks olema ka fun! Mõistan, et kohvi, paari kompveki ja konjakiklaasi kõrvale võib ju ka vestelda, sageli ongi väga hea. Mis rõõm aga on kellegagi koos süüa? Suu on sööki täis, ei vestle ega naera ju teistega, või vähemalt viisakad inimesed ei tee nii. See on sama hea, kui süüa ja laulda samal ajal – mõlemaks tegevuseks on vajalik suu. Tavaliselt need inimesed ka ei oska üksi poes käia, ikka sõbrannaga või töökaaslastega. Kummaline…Nad lihtsalt ei oska nautida maitseküllust.
Milline rumalus! Minu arvates on lausa veider üksi süüa.
Kas sa vajad kedagi, kes aitaks sul mäluda? Või on sul rääkimise jaoks mingi teine auk kui suu?
Minagi armastan perega ühiseid laisku nädalavahetuse lõunasööke, aga need pole needsamad, mis töökaaslastega. Töökaaslased, kes kambas armastavad süüa, räägivad, suu sööki täis või neelavad suutäie närimata ja kiiresti alla, sest keegi küsis midagi. Pereringis esmalt vesteldakse, siis serveeritakse, süüakse vaikides ära, kui kõrvale jätta palve näiteks ulatada leiba, siis kiidetakse kokkajat ja sööki, võetakse ette tass kohvi või teed ning siis vesteldakse. Prae punnsuutäite vahel mingit juttu pudistada on üks ebaviisakamaid asju, mida inimkond teab.
Su täis suuga rääkivad töökaaslased ongi needsamad ju, kellel puudub (kodus) viisakalt laua taga söömise kogemus. Kodus õgivad omaette kusagil nukas ja laua taga käituda ei oska.
Ämbrišašlõki-rahvas muidugi ei taha steiki ja veini. Üks on “toores” ja teine on “hapu” ju
Võib-olla saad ka kunagi rikkaks, siis saad aru, kui rumal wannabe jutt sul on.
Ma võin rahulikult einestada kalleimas kohas või süüa sealiha ja rüübata õlut kõrvale. Ei ole idiootseid eelarvamusi ega hirmu, mida keegi küll mõtleb.
Minagi armastan perega ühiseid laisku nädalavahetuse lõunasööke, aga need pole needsamad, mis töökaaslastega. Töökaaslased, kes kambas armastavad süüa, räägivad, suu sööki täis või neelavad suutäie närimata ja kiiresti alla, sest keegi küsis midagi. Pereringis esmalt vesteldakse, siis serveeritakse, süüakse vaikides ära, kui kõrvale jätta palve näiteks ulatada leiba, siis kiidetakse kokkajat ja sööki, võetakse ette tass kohvi või teed ning siis vesteldakse. Prae punnsuutäite vahel mingit juttu pudistada on üks ebaviisakamaid asju, mida inimkond teab.
Kas sa ei suuda vahet teha 30minutilise töise lõunasöögipausi ja pühapäevasel lõunasöögil istumise vahel pidulikus pereringis? Täiesti erinevad olukorrad ja erinev käitumine.
Muidugi suudan vahet teha. Seda enam ei taha ma kiiruga kugistavaid ja samal ajal rääkivaid töökaaslasi sel lõunapausil taluda. Matsluse tipp täissuuga puterdada või hakata rääkima kellegagi, kes püüab süüa ja peab seepärast kiiremini neelama, et sa tahad teada, kust ta selle koti ostis :-). Tööl pauside ajaljoome küll koos kohvi, aga keegi ei mugi midagi ometi teistega suheldes.
Õpi viisakalt sööma, siis ei pea mugima, puterdama, kugistama ja “praest punnsuutäisi võtma”.
