Teema: Mis on Teie pereelus/koduses elus tänu covidi ajale muutunud?

Mitmed tuttavad on kaotanud töö ja pereelu on neil aina närvilisemaks läinud. Eriti nukker on noortel, kes tahavad ju väljas käia, aga nüüd koolidki kinni. Kurb.

Mul endal pole häda, sest ka enne oli kodukontor.

Mees pole alates veebruarist töölähetustes käinud, enne käis ikka sageli. Võtsime kevadel kassipoja, kuna aimasime, et lähitulevikus reisida ei saa ja oleme palju kodus – loomal hea harjuda meiega. Lapsed unistasid lemmikloomast umbes 5 aastat ja on siiani kiisu üle üliõnnelikud.

Meil kevadel oli see lähedasemaks muutumine. Nüüd on täiesti argielu. Midagi halba ei ole, ainult distantsõpe 2 klassi lapsel lisab pingeid veid ja 4 klassi laps on mul selline pideva tähelepanuvajadusega ega saa kuidagi aru, kui ütled, et ei ole vaja ema kodukontorisse tulla näitama kui ilusa pildi ta joonistas, kui toreda meisterduse välja mõtles, kuidas õde kiusas jne. 6 klassi laps ei ole karantiinis, tema käib koolis edasi. Muidu iseenesest minul töine projekt lõppeb detsembriga ja olengi järgmise poolaasta plaaninud töötuna säästudest elada, et sügisel uuel ametikohal (mis ei ole koroonast ohustatud) jätkata. Nii palju on ka muutunud, et pidin aasta otsa kogu aeg lähetustes olema, reaalsuses istusin aga kogu aeg koduarvutis.

Meie perele on see aasta ka positiivselt mōjunud, oleme kōik aja maha vōtmist nautinud ja elus paljud väärtused ümber hinnanud. Saanud aru sellest, et töö ei ole elus nr. 1 ja maailm ei jää seisma, kui ma töölt mōne aja eemal viibin. Mees baudib kodukontoris töötamise vōimalust (vahelduse mōttes käib ka vahel ka kontoris).
Võtsime kevadel kutsika kellest laps oli kaua unistanud. Suvel veetsime palju aega Eesti looduses.
Kuna reisida ei saa/taha, siis kogu reisidele kulunud raha oleme maja laiendamisele kulutanud.
Omavahelised suhted mehega on paranenud, nüüd ootame suve mil sünnib perre teine laps.

Kuigi ajad on ärevad, siis minu elus pole viimased 10 aastat nii pingevaba perioodi  (just tööalaselt)  olnud. Ja kuigi olen ettevōtja, siis suudan enda jaoks töö vähesuse murest mööda vaadata 🙂

Midagi ei ole muutunud, kõik käime tööl edasi. Käisime kevadel ja käime nüüd. Meil ei ole kodukontorit võimalik teha.

Reisimise ärajäämisest on kahju, seda vaheldust oleks hädasti vaja.

Huvitav mida on paremaks läinud kui ei leia enam töödki, sest jube mass kandideerijaid on. Muidu on meie peres elu üsna sama, et käime tihti looduses ,metsas, rabades jne jalutamas ja naudime sauna.

Meil on kuidagi paremaks läinud. Mind küll koondati, aga nüüd mul on rohkem aega endale ja perele. Mul oli just enne seda läbipõlemis tunnused. Mehel tööl ei muutunud midagi, tema töötab ikka nii nagu varem, aga mul on aega rohkem. Kuidagi paremaks on meil suhe läinud.

ei ole midagi muutunud, rassin tööd teha, mida on rohkem kui kunagi varem.

eks keegi peab nende koduste leivaküpsetajate/DVD vaatajate elu kuidagi kinni maksma. Head naudisklemist!

See kontoririiete selgatõmbamine jäi ära ja seega on meil mehega mõlemal vägem musti riideid, millega toimetada. Aega koos olla on meeletult, 24/7.

Süüa saan siis kui tahan ja seda, mida tahan. Ostlemise olen sedasi ümber orienteerinud.

Mehega on kõik selgeks räägitud, möödarääkimisi pole.

Ta teeb suuri plaane meie tulevikuks ja esitleb mulle neid 🙂 praktiliselt powerpointina – no mitte alati, aga seda on olnud.

Jah, väike nääks või 1-2- minutiline sõnelus tuleb sagedamini kui enne, aga see, et sa oled mulle ikka nii hirmus armas, tuleb ka sagedamini.

Oleme mõlemad mehega kodukontorites töötanud juba üle kolme aasta, niiet meie jaoks midagi eriti ei muutnud koroona.

Küll aga minu ostuharjumusi – käin harvem turul/poes ja teen enne valmis ostunimekirja mida pole enne kunagi viitsinud teha. Raha kulub kuidagi vähem igasuguste mõttetuste peale samas aga kohati jälle rohkem kuna hellitan ennast selles kurvas koroonas erinevate delikatesside konsumeerimisega 🙂

Puudust tunneme küll mõlemad väljas söömisest ja muudest lõbustustest aga õnneks on palju sõpru kellega korda mööda külas käime.

Kogu elu on 100% muutunud ja seetõttu, et mees 24/7 kodus vahib. Ausalt, kevadel kannatasin ära ja vahepeal taastus normaalne tøökorraldus, aga see 24/7 üksteisega tõtt vahtimine ajab hulluks. Laps koolis küll, aga siiski. Eks see kodukontor on tal kuidagi pingevaba ja siis jäâb pool päeva minu seljas sõtkumiseks-ausalt ka. Igatsen seda vabadust, neid päevi, kâike iseendale mis nüüd puuduvad-ainult anna aru kellelegi-võeh, kuhugi minna üksi ei saa, nagu tita kodus kes igal sammul su jalasäärest kinni haaraks. Ma kardan tõsiselt, et see olukord enne suve ei muutu ja ausalt-ma lähen küll lolliks. Lapsed koolis, meie koduseinte vahel!

Paremaks: ostsime suvekodu. Varem suvitasime minu vanemate juures, aga oma tuba ja luba on midagi muud. Naudin oma aias tegutsemist, maja kõpitsemist. Füüsilist tegevust, mille tulemust silmaga näha on. Suvekodu ostmise lõplikuks ajendiks oligi kevadine eriolukord. Olime ennegi mõelnud, et peaks ikka päris enda maakodu ostma, aga ikka edasi lükanud. Kevadel eriolukorra alguses läksime maale ja kui seal juba mitu kuud oli oldud, oli otsus kindel, et peab ikka päris enda koht ka olema, selline maal teistel külas olemine on meie jaoks oma aja ära elanud.

Halvemaks: tööd on rohkem (covid on minu töömahtu kummalisel kombel suurendanud, ka kevadel, kui paljud jagasid ajaviitevõimalusi ja olid sunnitult kodus ja tegevuseta, siis uppusin töösse) ja töötegemine ise on muutunud vaevaliseks, kuna olen kodukontoris ja kodukontor suure töömahuga ja samal ajal 2 algklassilapsega on pikapeale keskendumisvõimele ja tööviljakusele mõjuma hakanud. Lapsed tulevad koolist üsna varakult, mõnikord käivad ka sõbrad külas, pidev mürataust, küsimused jne. Kohati 10-11-tunnised tööpäevad ja kõik see koduse melu keskel. Mehel ka osaliselt kodukontor. Hea veel, et lapsed ikka kontaktõppel veel on, kui kahe täiskasvanu töötegemisele kodus lisada veel laste veebitunnid ja iseseisva õppe juhendamine, siis läheks hulluks.

Halvemaks on muutunud see, et praegu on palju inimesi jäänud isolatsiooni või haiguslehele, seega paljud asjad seisavad, on olukordi ja probleeme, mille lahendamine venib ja see tekitab stressi. Olen pidanud võtma ülesandeid, mis ei ole tegelikult minu ülesanded (töölt puuduvate inimeste ülesandeid), oma enda tööülesannetele on aega nii vähe, aga püüan selle pärast mitte muretseda, sest asutuse juht on ikkagi see, kes asjad nii korraldanud on. Pole midagi parata, olukord on keeruline.

Kodus pole palju muutunud. Olen introvert ja kodune inimene, saan piisavalt suhelda tööl ja sellest piisab. Elame mehega kahekesi, tema sissetulek on kannatanud, aga saame hakkama. Suhted on sama head, eriolukord ei ole mõjutanud neid ühes ega teises suunas. Reisimist ainult igatsen. Meil jäi mitu plaani selle koroona tõttu ära.

#3603382:

#3603283:

Eks see kodukontor on tal kuidagi pingevaba ja siis jäâb pool päeva minu seljas sõtkumiseks-ausalt ka. Igatsen seda vabadust, neid päevi, kâike iseendale mis nüüd puuduvad-ainult anna aru kellelegi-võeh, kuhugi minna üksi ei saa, nagu tita kodus kes igal sammul su jalasäärest kinni haaraks.

Mis see seljas sõtkumine tähendab-seksi? Käsi rahule jätta, elagu oma elu ja lasku teisel elada.

😀