Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 140 )

Teema: Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?

Postitas:
Kägu

Palun märkide ka vanus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole midagi sellist juhtunud, mul on päris hea kujutlusvõime. (41)

Please wait...
Postitas:
Kägu

41a
Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.
Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Poleks ealeski ette kujutanud, et:
– kõnnin tänaval ja räägin telefoniga
– istun ekraanis ja suhtlen võhivõõraste inimesega reaalajas
– ostan poest filme ja vaatan kodus
– teen koopia tekstist 10 sekundiga (või sadu koopiaid), mitte ei kirjuta teksti käsitsi ümber
– reisin sinna kuhu tahan
– raamatuid ilmub nii palju, et ei jõua kõiki läbi lugeda
– kuulan sadu muusikapalasid vidinast, mis on 3×3 cm suurune; lugusid ei pea tagasi kerima või nõela tagasi tõstma, lihtsalt vajutad nuppu
– lähed ostad poest banaani, hurmad, pomelot, viinamarju, mandariine, apelsine jne olenemata aastaajast või hooajast

Ma vist võikski neid asju nimetama jääda, mis minuga juhtunud, aga mida ma 30 aastat tagasi poleks ealeski ette kujutanud.
Vanust on 40+.

Please wait...
Postitas:
Kägu

50
Ei oleks arvanud, et iialgi ei leia armastust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

47
ALS

Please wait...
Postitas:
Kägu

40+

Et olen kohtunud inimestega, missuguste juhuste kohta öeldakse “õigel ajal, õiges kohas” ja vastupidi – olen olnud olukordades, millised on “valel ajal, vales kohas”.
Erinevalt eelmisest vastajast ei osanud mina 30a tagasi telefonidest või koopiamasinatest unistada: tehnika areng sammub inimesega kaasas, unistused lendavatest autodest vm. käib ulmefilmide alla ja see žanr pole mulle.
Küll aga ei osanud ma arvata, et keskaaja sümpaatia ei olegi mu eluarmastus, et ükskord tuleb ise oma tegude eest vastutama hakata ja pole enam emme selja taha varjuda, et saan paarikümne aastaga väljaspool sünniriiki elades aru, kui oluline on enda aiatagusest kaugemale nägemise oskus, et põlisest linnainimesest saab maakas, et erialasid on võimalik vahetada ja see on nii avardav jne.

Aga põhiosa üllatusest moodustavad ikka inimesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on armuke.
Elu sees poleks seda uskunud. Olen seda ju ise korduvalt välja öelnud, et ma iial ei hakka millegi sellisega tegelema!Kuid siin ma nüüd siis olen- kohtusin üle 20ne aasta taas oma esimese peikaga ja milline ränk äratundmine, et armastuseotsingutel leidsin juba esimesel korral selle õige 😕 tema ongi see, kellega oleksin pidanud kokku jääma… kui me mõlemad poleks olnud noored, lollid, uhked ja suhtlemispuudega.
Jah, siin ma nüüd olen, laiutan hämmastusega käsi, et kuidas krt see ikkagi juhtus … ning kuidas nüüd murda iseenda süda, et see kõik ära lõpetada ja unustada. Teeselda, et seda pole iial juhtunud … 😕
N 39

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et minu suhtes pannakse toime vägistamiskatse võõra mehe poolt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ema ootamatu psühhoos..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei oleks iial arvanud, et minust saab uskuja. St usklik. 38-aastasena.

Please wait...
Postitas:
Kägu

43
Ei uskunud iial, et me kolmas laps sureb ja 14 aastat hiljem see veel nii palju valu teeb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

41 a
Et mu on pere ja lapsed. Nooremana olin täiesti kindel, et mulle pereelu ja laste kasvatamine ei sobi, ei tundnud mingit tungi peret luua või lapsi saada. Kuid 30-aastaselt kohtasin praegust abikaasat ja seejärel muutus elus palju, teatud moel senine elustiil ja hoiakud ammendasid end.

Please wait...
Postitas:
Kägu

47, et ma sünnitan 41’selt teise lapse. Olin nii veendunud, et üle ühe lapse ei saa ning 39 hakkas selline tite-isu, et tegime mehega veel teise lapse juurde (vanem oli selleks ajaks 11). Ja elu parim otsus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

45+
Mehe soovil ostsime karupeesse suvilaks vana maja.
Poleks iial arvanud, et mina teen mõned aastad hiljem ettepaneku sinna päriseks elama minna. Pealinnakodu on müüdud ja saadud raha eest suvila koduks ehitatud ja siin me elame.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et mu isa saab insuldi ja tagajärgedega toime tulemine muudab täielikult mu elusaatust.
55.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et mu lapsepõlves alguse saanud depressioon muutub krooniliseks. 47.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et mulle hakkavad BMWd meeldima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

41a

Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.

Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Minul väga sarnane saatus, kohutavalt ebaõiglaselt on elu mind kohelnud. Ei suuda ma läbi selle halli kivi minna…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

50+
Et mulle, 3 lapsega 7 aastat järjest kodus istunud emale, kelle tööalane enesehinnang sel ajal null (kuigi haridus kõrg) tehakse tänaval ettepanek asuda tööle riigiasutusse, hea positsiooniga ja tasuvale tööle.Ja seda 90-ndate alguses, kui olukord tööturul oli ülikeeruline, lokkas vaesus ja kuritegevus. Sel päeval oleksin nagu tundnud ingli puudutust, mis on eredalt meeles ka 25 aastat hiljem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et ma armukese võtan. 50

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

41a

Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.

Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Kogu su jutt on keskendunud teiste vigadele ja tegematajätmistele. Ütlen sulle otse – mitte puudega laps pole su probleem, vaid su maailmavaade, kus sina oled tähtsusetu ja mitte midagi muutev täpike ning kõik sõltub sugulastest, arstidest ja muust välismaailmast. Ja isegi su laps piinab sind (just täpselt sinu sõnastus).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

41a

Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.

Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Kogu su jutt on keskendunud teiste vigadele ja tegematajätmistele. Ütlen sulle otse – mitte puudega laps pole su probleem, vaid su maailmavaade, kus sina oled tähtsusetu ja mitte midagi muutev täpike ning kõik sõltub sugulastest, arstidest ja muust välismaailmast. Ja isegi su laps piinab sind (just täpselt sinu sõnastus).

Ütlen sulle otse: oled tüüpiline loll perekoolikas, kellel on nii hea elu ja nii palju õnne elus olnud (mida sa oma megaegoga pead isiklikuks saavutuseks), et sul pole õrna aimu ka sellest, kuidas kaasinimeste kurjus, millega nad ennast lihtsalt lõbustavad igavuse peletamiseks, võib teise inimese elu igaveseks ära rikkuda.
Mul ei ole selle haige lapse kõrvalt muud teha, kui vaikselt surra ja järjest halveneva tervise taustal (stress ja ülisügav depressioon produtseerivad iga aasta uue haiguse juurde) lihtsalt surma oodata.
Eesti riigis võivad kaaskodanikud rasedaid valimatult mõnitada ja see ei ole seadusrga karistatav.
Samas määratakse igasugu paljulapselistele aina uusi toetusi juurde, kuid minusugused on riik jätnud mitmel rindel üksi rabama, oma tervist tapma ja koorib veel minusuguselt “kõrgepalgaliselt” pursuilt maksude näol kümme nahka.
Tõepoolest, missugune häbematus, et üritan üksi oma haige lapsega veel kuidagigi ellu jääda ja ennast tööga ära tappa!
Minusugused peavad oma maksudega üleval kodus peesitavaid paljulapseliste perede emasid, et neil igavusest ja rohkest vabast ajast tingituna oleks võimalik uusi rasedaid mõnitada selle eest, et julgesid nii valel ajal ja nende meelest lubamatu mehega rasedaks jääda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu probleem on tõesti sinu elusse suhtumine. Nii kaua, kuni sa kõiki teisi oma hädades süüdistad, jäädki kannatama ja õnnetu olema. Kui sa suudad aru saada, et sinu elu sõltub sinust endast, muutub ka arusaam asjadest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas riik ei võimalda seda last hooldushaiglasse panna kui tema kasvatamine tekitab surmasoovi või midagi sellist?

Olen tänulik oma pere eest.

Poleks uskunud, et sain TIA 36 aastaselt ja olen paranenud. Tean, mis tunne on olla jalutu. Hindan tervist rohkem kui teised minuvanused.
Kahetsen, et ei oska lasteisaga luua kodusoojust ja normaalselt suhelda. Mustrid korduvad, olen samas seisus, mis lapsepõlve kodu mälestustes, aga püüan lastele olemas olla ja mitte ainult endale mõelda ja hädaldada, ega end läbi ohvrisilmade näha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas riik ei võimalda seda last hooldushaiglasse panna kui tema kasvatamine tekitab surmasoovi või midagi sellist?

Olen tänulik oma pere eest.

Poleks uskunud, et sain TIA 36 aastaselt ja olen paranenud. Tean, mis tunne on olla jalutu. Hindan tervist rohkem kui teised minuvanused.

Kahetsen, et ei oska lasteisaga luua kodusoojust ja normaalselt suhelda. Mustrid korduvad, olen samas seisus, mis lapsepõlve kodu mälestustes, aga püüan lastele olemas olla ja mitte ainult endale mõelda ja hädaldada, ega end läbi ohvrisilmade näha.

Miinus oli “lasteisa” eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu probleem on tõesti sinu elusse suhtumine. Nii kaua, kuni sa kõiki teisi oma hädades süüdistad, jäädki kannatama ja õnnetu olema. Kui sa suudad aru saada, et sinu elu sõltub sinust endast, muutub ka arusaam asjadest.

Kas sa saad aru, mida tähendab vaimuhaige laps? Ta ei maga öösiti, tal on ärevushood, ta ei lase ka emal magada. Tal on mõtted, mis teda piinavad ja ta ootab 24/7 toetust ja lohutust. Ja tema rohud ja teraapia maksavad ja toit peab olema puhas ja kvaliteetne.
Siin võid suhtuda, kuidas tahad, kuid lõpuks saab iga inimese jõud ja tervis selles olukorras otsa.
Ja süüdistused on õigustatud, sest arstid tõesti rohkem puhkavad ja koolitavad ennast, kui ravivad haigeid.
Ja rasedaid mõnitavad inimesed peaks vangi panema. 1 telefonisalvestusest peaks juba karistuseks piisama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu probleem on tõesti sinu elusse suhtumine. Nii kaua, kuni sa kõiki teisi oma hädades süüdistad, jäädki kannatama ja õnnetu olema. Kui sa suudad aru saada, et sinu elu sõltub sinust endast, muutub ka arusaam asjadest.

Huvitav kuidas ta kõiki teisi süüdistab?
Sa isegi pole unes ka seda tunnet näinud millega tema peab koos elama. Võib-olla elu saadab ka SULLE mõne raskema kivi, mine tea. Aga sellel emal on sein ees, palu jumalat, et sa peaks selles olukorras olema või sinusugune elaks üle ka, mine tea, äkki saadki seda veel tunda!
Nii lihtne on targutada. Olen ka vaadanud, mõnda puudega lapse vanemat imestusega ja näen, et mõni jaksab seda koormat kanda, sest nende ümber on tugigrupp ja toetavad pereliikmed, armastus, hoolivus, hea sõna. Kuidas saab inimene ennast paremaks mõelda kui keegi ei toeta?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu probleem on tõesti sinu elusse suhtumine. Nii kaua, kuni sa kõiki teisi oma hädades süüdistad, jäädki kannatama ja õnnetu olema. Kui sa suudad aru saada, et sinu elu sõltub sinust endast, muutub ka arusaam asjadest.

Kas sa saad aru, mida tähendab vaimuhaige laps? Ta ei maga öösiti, tal on ärevushood, ta ei lase ka emal magada. Tal on mõtted, mis teda piinavad ja ta ootab 24/7 toetust ja lohutust. Ja tema rohud ja teraapia maksavad ja toit peab olema puhas ja kvaliteetne.

Siin võid suhtuda, kuidas tahad, kuid lõpuks saab iga inimese jõud ja tervis selles olukorras otsa.

Ja süüdistused on õigustatud, sest arstid tõesti rohkem puhkavad ja koolitavad ennast, kui ravivad haigeid.

Ja rasedaid mõnitavad inimesed peaks vangi panema. 1 telefonisalvestusest peaks juba karistuseks piisama.

Sa oles siinses foorumis korduvalt erinevate teemade all sellest kirjutanud ja väsimatult selles oma ämma süüdistanud. Sulle on püütud selgitada, et see on sinu enda otsitud vaenlane, kelle kaela on hea kõik oma hädad ajada ja sa ei ole kahjuks ikka sellest vihkamisest välja saanud. Olen absoluutselt nõus, et puudega lapse kasvataminea on üliinimlik töö ja seda tegevad vanemad on väärt kogu austust ja abi. Aga sellises vihas ja süüdistamises elamine muudab selle veel raskemaks. Isegi kui oled täiesti veendunud, et ilma ämmata poleks seda juhtunud, andesta ja unusta ning suuna oma jõud muule. Kindlasti on võimalik saada ööpäevaringsele teenusele, päevahoidu, mida iganes. Otsi abi ja lõpeta vihkamine. Sa ei vaja arste ja terapeute, vaid lapse teenusele suunamist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu probleem on tõesti sinu elusse suhtumine. Nii kaua, kuni sa kõiki teisi oma hädades süüdistad, jäädki kannatama ja õnnetu olema. Kui sa suudad aru saada, et sinu elu sõltub sinust endast, muutub ka arusaam asjadest.

Kas sa saad aru, mida tähendab vaimuhaige laps? Ta ei maga öösiti, tal on ärevushood, ta ei lase ka emal magada. Tal on mõtted, mis teda piinavad ja ta ootab 24/7 toetust ja lohutust. Ja tema rohud ja teraapia maksavad ja toit peab olema puhas ja kvaliteetne.

Siin võid suhtuda, kuidas tahad, kuid lõpuks saab iga inimese jõud ja tervis selles olukorras otsa.

Ja süüdistused on õigustatud, sest arstid tõesti rohkem puhkavad ja koolitavad ennast, kui ravivad haigeid.

Ja rasedaid mõnitavad inimesed peaks vangi panema. 1 telefonisalvestusest peaks juba karistuseks piisama.

Sa oles siinses foorumis korduvalt erinevate teemade all sellest kirjutanud ja väsimatult selles oma ämma süüdistanud. Sulle on püütud selgitada, et see on sinu enda otsitud vaenlane, kelle kaela on hea kõik oma hädad ajada ja sa ei ole kahjuks ikka sellest vihkamisest välja saanud. Olen absoluutselt nõus, et puudega lapse kasvataminea on üliinimlik töö ja seda tegevad vanemad on väärt kogu austust ja abi. Aga sellises vihas ja süüdistamises elamine muudab selle veel raskemaks. Isegi kui oled täiesti veendunud, et ilma ämmata poleks seda juhtunud, andesta ja unusta ning suuna oma jõud muule. Kindlasti on võimalik saada ööpäevaringsele teenusele, päevahoidu, mida iganes. Otsi abi ja lõpeta vihkamine. Sa ei vaja arste ja terapeute, vaid lapse teenusele suunamist.

Energia ei lähe vihkamisele, kuid see, keda on vägistatud, ei unusta iial seda, kes ta vägistas.
Mis teenuseid ma sellelt riigilt saada võiksin veel peale arstiabi, mida ma ei saa? Mis krdi teenuseid veel?
Laps käib ju ise 2 jala peal.
Tellin kellegi koju ööseks lapsel kätt hoidma või?
Ainsad teenused, mida sellelt riigilt vajan, on tasemel terapeut ja psühhiaater, kes puhkamise asemel teeks tööd, aga kahjuks selline teenus on siin riigis kättesaamatu. Vähemalt lihtsurelikule.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 140 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?