Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 140 )

Teema: Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?

Postitas:
Kägu

Seda,et okupatsioon lõpeb, küll ette ei näinud. ja seda, et piirid lahti käivad, Ette ei näinud, et perekond, kus keegi on olnud “valel” pool saab vabalt KOOS reisida. Ei näinud ette, et lõpeb aeg kus tursimistuusikuid anti töökoha ametiühingust. Seda ka ei kujutanud ette, et poodidesse tekib kaubavalik ja talongide aeg saabki otsa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

25
et mu esimene laps sünnib surnuna..siiani ei jõua kohale miks küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanus 34.
Poleks arvanud, et koolis viielise õpilasena teen nüüd lihttööd.
Et selleks vanuseks pole mul oma peret aga lapsi ja olen nii üksik. Pole ühegi mehega kooselu olnud.
Et minu elu osaks saab ärevus ja paanikahood.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aasta on 2003. Praen lastele järjekordse pannitäie leiba, panen kausiga hapukoort kõrvale. “Emme, me ei taha enam praetud leiba.” Aga mul ei ole neile mitte midagi muud anda.
Tol hetkel poleks ma eales suutnud uskuda, et täpselt 15 aastat hiljem olen ma nii heal järjel, et ärkan üles ühe maailma suurlinna pilvelõhkujas, 25- ndal korrusel ja vaatan aknast välja miljonivaadet.
Imesid juhtub. Kuid see on kõik pime õnn. Jah, sa pead vbl sooda pinnase selleks rajama, et sul oleks eeldused. Kuid lõppkokkuvõtteks on kõik ikkagi pime õnn.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Mõtlen siin siis nii tehnoloogia arengut (kes oskas kaheksakümnendatel ette kujutada midagi ligilähedastki tänapäeva internetile

Internet, ha-ha

Mina kontorirotina ükspäev just meenutasin, et nõukaajal ei olnud isegi nii lihtsaid asju nagu klammerdajad, liimiribaga märkmepaberid, rõngaskaustad. Kõik paberid pidi välja tõstma, et keskelt midagi kätte saada. Auguraud oli selline monstrum.

Auguraud ehk ‘konn’ oli igavesti äge mänguasi, kui kontorirottidest vanemad pidid mu tööle kaasa võtma. Teine lahe riistapuu oli ’idioodi kannel’ alias arvelaud. Raske lapsepõlv & malmist mänguasjad . . .

Please wait...
Postitas:
kitah

Mõtlen siin siis nii tehnoloogia arengut (kes oskas kaheksakümnendatel ette kujutada midagi ligilähedastki tänapäeva internetile

Internet, ha-ha

Mina kontorirotina ükspäev just meenutasin, et nõukaajal ei olnud isegi nii lihtsaid asju nagu klammerdajad, liimiribaga märkmepaberid, rõngaskaustad. Kõik paberid pidi välja tõstma, et keskelt midagi kätte saada. Auguraud oli selline monstrum.

olid olemas klammerdajad, lausa kahes suuruses, olid olemas liimiribaga märkmepaberid – umbes pool a5 mõõdus, nii valged kui ruudulised ja joonelised, kuid natuke teistmoodi kui need praegused – liimiriba oli nimelt paki seljal, mitte eraldi iga paberi vahel. ja olid ka rõngaskaustad, kuid metallist ja natuke teise konstruktsiooniga kui praegused. ja rõngastega kaustad, ja veel hulk muidki asju, kuigi natuke teistmoodi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aasta on 2003. Praen lastele järjekordse pannitäie leiba, panen kausiga hapukoort kõrvale. “Emme, me ei taha enam praetud leiba.” Aga mul ei ole neile mitte midagi muud anda.

.

Leib ja hapukoor maksavad oluliselt rohkem kui näiteks juurviljad, makaronid, kartul, isegi hakkliha, millest saab normaalset sooja sööki valmistada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

41a

Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.

Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Inimestel ongi koolituste haigus, kuhu minnakse selleks, et keegi neile kulbiga tarkust pähe valaks, et mitte ise õppida või asi läbi lugeda. Koolitajatel on samuti suhtumine, et publik ongi loll ja siis räägitakse 8 tundi igavat teksti võimalikult aeglaselt, et kõigile kohale jõuaks, kuigi selle teksti võiks sinna ja tagasi kuluva transpordiajaga raamatust üle lugeda ning selgeks õppida. Veel hullemad on igasugused arvutikoolitused, kus koolitaja ainult segab inimese keskendumist ja õppimist, sest asja ärategemine nõuab aktiivsust ja mitte passiivsust ehk lihtsalt passiivselt koolitadalaskmist ja oma mõistuse väljalülitamist. Ainult väga aeglaste ja tehnoloogiakaugete inimeste puhul aitab see, et on olemas koolitaja.

Kõige naeruväärsemad on igasugused ametnike koolitused, kus saaks sama teksti e-mailile saata, mitte selle jaoks päev või paar vabaks võtta ning loengut kuulata. Koolisüsteem õpetab lapsi passiivselt kuulama ja pärast nad ei oskagi omaalgatuslikult või kätteantud materjali põhjal midagi teha, vaid vajavad kulbiga tarkust pähe valavat koolitajat. Ja kõige selle juures räägitakse, et need nämmutavad koolitajad on tõelised professionaalid, kuigi tegelikult saaks igaüks 10 korda kiiremini sama materjali ise selgeks õppida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma poleks iialgi uskunud, et mina, kes ma üle poole oma elust alla 60kg kaalunud olen, nüüd, 52-aastaselt 125 kg kaalun.

Ja lahutatud pere lapsena tundub mõnikord uskumatuna ka see, et oleme siiamaani koos mehega, kellega 18-aastaselt abiellusin. Peale enda vanemate lahutust olin millegipärast pikki aastaid kindel, et abielus ollakse maksimaalselt 10 aastat, st seni, kuni mees uue naise leiab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Midagi väga uskumatut ei ole juhtunud. Aga olen vahel mõelnud, et elu on mulle andnud, mida ma pole osanud loota, ja pole andnud, mida arvasin saavat. Kooliajal olin nohik, hall hiireke, omaette. Mõtlesin, et mina küll kunagi endale head meest ega peret ei saa. Järelikult pean õppima, hea töökoha saama, rajama oma elu karjääri ehitamisele ja ise omil jalgel seisma. Tegelikkuses sain hoopis hea abikaasa ja pere. Tööalaselt nii hästi ei läinud ja praegu olen hoopis kodune pereema. Õppisin küll soovitud eriala ja ka töötasin sel alal, aga läbi ei löönud ning erialagi polnud lähemalt kokku puutudes enam nii imeline. Olen 40+

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma poleks iialgi uskunud, et mina, kes ma üle poole oma elust alla 60kg kaalunud olen, nüüd, 52-aastaselt 125 kg kaalun.

Ja lahutatud pere lapsena tundub mõnikord uskumatuna ka see, et oleme siiamaani koos mehega, kellega 18-aastaselt abiellusin. Peale enda vanemate lahutust olin millegipärast pikki aastaid kindel, et abielus ollakse maksimaalselt 10 aastat, st seni, kuni mees uue naise leiab.

Mul täpselt vastupidi. Pea 30 aastat olin paks, isegi lapsepõlves, kui teised õed-vennad olid peenikesed, siis mina olin piltidel silmnähtavalt neist suurem. Kuigi toona oli mu söögilaud ju sama, mis teistel. See siiski ei takistanud sugulastel viidata, et ma söön teiste eest toidu ära ja seepärast meie suurustel selline kontrast ongi. Ometi olin ma sportlik noor (olen siiani). Peale teise lapse sündi kaalusin peaaegu 100 kilo. Nüüd olen 32 ja u 5 aastat tagasi hakkas mu kaal langema ja u kolmas aastat tagasi jäi 63 kanti pidama, sealt ta pole allapoole läinud, ülespoole ka enam mitte. Eks vara on hõisata, olukord võib ju muutuda.

Mida ma poleks ettegi kujutanud oli see, et ma ka noorelt abiellun, aga siis veel enne 30-ndat eluaastat leseks jään. Terve suguvõsa on noorelt abiellunud ja pikad elud koos elanud, ka mu vanemad. Veel 18-aastasena mõtlesin, et ma abielluda ei taha ja lapsi ka ei taha, tahtsin vaid ära kolida ja terve elu üksi olla. Kui mu lapsed suureks kasvavad ja ära kolivad, siis saangi üksi elada ülejäänud elu. Aga enam ma seda nii väga ei taha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ametlik abiellumine vanuses 50+ endast tunduvalt noorema mehega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

41a

Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.

Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Inimestel ongi koolituste haigus, kuhu minnakse selleks, et keegi neile kulbiga tarkust pähe valaks, et mitte ise õppida või asi läbi lugeda. Koolitajatel on samuti suhtumine, et publik ongi loll ja siis räägitakse 8 tundi igavat teksti võimalikult aeglaselt, et kõigile kohale jõuaks, kuigi selle teksti võiks sinna ja tagasi kuluva transpordiajaga raamatust üle lugeda ning selgeks õppida. Veel hullemad on igasugused arvutikoolitused, kus koolitaja ainult segab inimese keskendumist ja õppimist, sest asja ärategemine nõuab aktiivsust ja mitte passiivsust ehk lihtsalt passiivselt koolitadalaskmist ja oma mõistuse väljalülitamist. Ainult väga aeglaste ja tehnoloogiakaugete inimeste puhul aitab see, et on olemas koolitaja.

Kõige naeruväärsemad on igasugused ametnike koolitused, kus saaks sama teksti e-mailile saata, mitte selle jaoks päev või paar vabaks võtta ning loengut kuulata. Koolisüsteem õpetab lapsi passiivselt kuulama ja pärast nad ei oskagi omaalgatuslikult või kätteantud materjali põhjal midagi teha, vaid vajavad kulbiga tarkust pähe valavat koolitajat. Ja kõige selle juures räägitakse, et need nämmutavad koolitajad on tõelised professionaalid, kuigi tegelikult saaks igaüks 10 korda kiiremini sama materjali ise selgeks õppida.

Nii rumalat arvamust pole tükil ajal lugenud. Minu tutvuskonnas pole ühtki inimest, kes loobuks koolitustest, mis reeglina toimuvad tööajast, sisaldavad uhkeid lõunaid, mille maksab tööandja täielikult kinni ja mis pakuvad suurepäraseid suhtlemisvõimalusi ja kontaktide, et mitte öelda kogu võrgustiku loomist oma ametikaaslastega.
Teiseks teab iga ärivaldkonna asjatundja, et paberkandjal või ekraanil kuvatavast teabest jõuab inimesele kohale umbes 20% ning silmast silma toimuval elaval loengul antavast infost umbes 50%.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole kunagi isegi mõelnud, et issand kui lahe oleks kaksikud lapsed, no niii nunnu. Ilmvõimatu asi tundus see, suguvõsas polnud ühtegi paari kaksikuid jne. Nüüd on mul kaksikud lapsed.
Üldse ei oleks osanud veel 15a tagasi oletada, et elan seal kus praegu elan, olen abielus sellega kellega olen ja et lapsi on niipalju kui on 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olin sunnitud üksi tänaval inimest elustama, südame seiskumine. Jäi elama, kiirabi tuli kiiresti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et abiellun 21 aastaselt

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et minu pilvituna tundunud elu 15 minutiga vastu taevast lendab
Et ma sellest elusana välja tulin
Ja kõige kummalisem-nüüd olen uue ja parema elu leidnud.
Täiesti uskumatu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

40
Ütleme nii, et tänasel päeval ma enam ei imesta, aga veel 5-6 aastat tagasi võisin ma küll oma magavat abikaasat jälgida ja mõelda, et kas tõesti!
Olin 17, kui armusin pööraselt ühte noormehesse, kes oli küll minust huvitatud, kuid samas tahtis niisama elu nautida. Jooksin tal arutult järgi ikka paar aastat, kuni ta lõpuks ütles otse, et mingit suhet ta veel oma vanuse tõttu ei taha. Olin väga löödud ja nooruse naiivsuses tundsin, et elu läbi. Kuna mind oli omakorda 1 tore noormees oodanud, siis läksin talle. Oli selline lohutussuhe, mis kasvas pikaks kooseluks, sest oli turvaline olla armastatud. Samas kummitas see eelmine mind veel pikalt mõtetes, sest väikses kohas ma ikka aegajalt kohtasin teda. Kuid lõpuks sain ma tast üle!
Tollase elukaaslasega elasin koos tervelt 10 aastat. Mõni aeg peale lahkuminekut sattusin kokku selle noorusearmastusega. Alguses mõtlesin võtta seda kui kerget suveromaani, arvasin, et olen immuunne. Paraku ei läinud kaua, kui olin jälle ülepeakaela armunud. Olin enda peale nii vihane. Ja siis küsisin otse, et kas meist saab paar või läheme kumbki oma teed, sest ma ei taha teist korda haiget saada. Seekord teatas ta, et ei taha mitte mingi hinna eest minust ilma jääda. Ühesõnaga, kui keegi oleks mulle 20-ndate alguses öelnud, et mul on selle mehega tulevikus 2 last ja rahuldustpakkuv abielu, poleks ma seda uskunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et Eesti mehed on ka ilusamaks läinud, kuigi noorem põlvkond. 90ndatel ja 2000ndate alguses polnud absoluutselt kedagi vaadata, sest kõigil oli siilisoeng ja dressid, lisaks nad ei hoidnud end vormis ja olid kohutavalt ülbed, sest naisi oli jalaga segada. Või siis selline pehme kontoriroti stiil, kellel on pehme nägu ja keha ning samuti tavaline mehe soeng ehk lühikesed juuksed, sageli prillid ja kehakujuga mittesobivad riided. Pärast seda olin välismaal ja vaatasin, et on nii palju ilusaid mehi. Tagasi tulles olen tähele pannud, et nüüd on vähemalt kolmandik Eesti meestest üsna kenad, kuigi vanuseklassis 30 ja alla. Varem oli reaalselt nii, et klubis oli võib-olla ainult 1 ilus mees ja 1000 ilusat naist, nüüd on ehk 1 ilus mees 3 ilusa naise kohta. Asi seegi. Ilusa mehe all ei mõtle ilueedit, kui keegi järjekordselt kommenteerida tahab, et mehed ei tohigi ilusad olla, vaid enam-vähem atraktiivse välimusega meest, olenemata stiilist, kas ta on siis räppar, skeiter, metalhead, oss, hipster, hipi vms. Varem olid pea kõik mehed täielikult ebaseksuaalsed, nagu sugulasi vaataks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Varem olid pea kõik mehed täielikult ebaseksuaalsed, nagu sugulasi vaataks.

Äkki on sul hoopis endal midagi peas paika loksunud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Varem olid pea kõik mehed täielikult ebaseksuaalsed, nagu sugulasi vaataks.

Äkki on sul hoopis endal midagi peas paika loksunud?

Tõsiselt räägid või? Eesti naised on tõepoolest nii ajupestud meestehullud, et igasugune mees sobib ja mehe välimuse kohta arvamuse avaldamine on pühaduseteotus. Kuigi see võib tõsi olla, et teismelisi tüdrukuid mehed niimoodi füüsiliselt veel ei huvitagi, nagu täiskasvanud naisi, sain ma ühe päevaga ära kolides aru, et kõik mehed polegi hirmkoledad. 90ndate stiil muidugi andis oma osa. Googelda näiteks “klassipilt 1998” ja näed, et tüdrukud on enam-vähem, poisid aga koledad. Huvitav, miks ei või tõde välja öelda, et dressides ja siilisoenguga mehed on enamasti koledad ja meeste nägu pole üldse eriti ilus? Seetõttu just mehed peavad enda eest rohkem hoolitsema kui naised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõsiselt räägid või? Eesti naised on tõepoolest nii ajupestud meestehullud, et igasugune mees sobib ja mehe välimuse kohta arvamuse avaldamine on pühaduseteotus.

Huvitav, miks ei või tõde välja öelda, et dressides ja siilisoenguga mehed on enamasti koledad ja meeste nägu pole üldse eriti ilus?

Võid küll tõde välja öelda, aga see pole küll tõde, et 90-ndate lõpus Eesti mehed kuidagi koledamad oleks olnud kui praegu – see lihtsalt ei klapi kokku loogika ja normaaljaotusega. Tõenäoliselt on meeste hulgas ajast aega olnud üks ja seesama protsent neid, kes enda eest hoolitsevad – ja neid, kes ei hoolitse. Kui 90-ndatel kohe ükski Eesti mees sulle ei meledinud, siis oli viga moes või olid sa väga fokusseerunud välismaale minekule ning idealiseerisid kõike välismaist ning vastandina demoniseerisid kõike eestimaist.
Minu isiklik arvamus on muidugi üldse, et mees ei tohigi olla iseloomustatav sõnaga “ilus” – siis on midagi valesti – aga see selleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõsiselt räägid või? Eesti naised on tõepoolest nii ajupestud meestehullud, et igasugune mees sobib ja mehe välimuse kohta arvamuse avaldamine on pühaduseteotus.

Huvitav, miks ei või tõde välja öelda, et dressides ja siilisoenguga mehed on enamasti koledad ja meeste nägu pole üldse eriti ilus?

Võid küll tõde välja öelda, aga see pole küll tõde, et 90-ndate lõpus Eesti mehed kuidagi koledamad oleks olnud kui praegu – see lihtsalt ei klapi kokku loogika ja normaaljaotusega. Tõenäoliselt on meeste hulgas ajast aega olnud üks ja seesama protsent neid, kes enda eest hoolitsevad – ja neid, kes ei hoolitse. Kui 90-ndatel kohe ükski Eesti mees sulle ei meledinud, siis oli viga moes või olid sa väga fokusseerunud välismaale minekule ning idealiseerisid kõike välismaist ning vastandina demoniseerisid kõike eestimaist.

Minu isiklik arvamus on muidugi üldse, et mees ei tohigi olla iseloomustatav sõnaga “ilus” – siis on midagi valesti – aga see selleks.

See ongi tüüpiline alandliku naise suhtumine, et mees ei tohigi ilus olla ja võib olla suvaline töllakas. Mida naine suhtest sellisega üldse saab? Ilus ei tähenda muidugi naiseliku välimusega lakutud meest, vaid hea välimusega naiste jaoks ja maitsed on väga erinevad. Küll aga ei kujuta ette, kuidas naine mehi vaatab nii, et välimust üldse tähele ei pane. Minu jaoks on enamik mehi ikkagi täiesti ebaseksuaalse välimusega, olenemata nende iseloomust.

Muidugi hoolitsevad mehed praegu enda eest palju rohkem. Mida vanem põlvkond, seda tavalisem on just suhtumine, et mees ei tohi ilus olla, sest nende noorusajal oli see norm. 90ndatel oli norm olla oss ja käia dressides, enda kreemitamist peeti pedekaks, pikemate juuste või teistsuguse stiiliga meestele küteti lõuga. 90ndates mingit välismaa-ihalust mul küll polnud, lihtsalt soov kohata alternatiivseid inimesi, kunstnikke, muusikuid, hipisid, punkareid vms. Ära kolisin ikka hiljem, 90ndatel olin alles laps. Sellegipoolest ei pidanud poisse üldse ilusaks.

Kui vaadata noori siis ja noori praegu, nad erinevad nagu öö ja päev. Vähestel meestel on selline nägu, et igasuguse hoolduseta ja siilisoenguga näeb hea välja. Siilisoeng sobib muide ainult modellilike näojoontega inimestele. Enamik mehi vajab näokujule sobivat soengut ja riideid, hea toitumine ja trenn aitab meestel palju parem välja näha, ka naistel muidugi. Näonahk paraneb ja särab, ei ole selline ilmetu jorsi nägu. Mehed saavad hästi oma välimust habeme ja vuntside või nende puudumisega viimistleda, võivad hoolitseda näonaha eest kasutada aknevastaseid vahendeid, kreeme, suvisel ajal kindlasti päevituskreemi, kitkuda kulme. Selleks ei pea dekoratiivkosmeetikat kasutama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

41a

Et lapse sünnitamine kogu mu elu ära rikub. Oli rasedusaegne stress, sest ümberringi oli nii palju suhtujaid, kes teadsid täpselt, mis vanuses ja mis olukorras on õige rasedaks jääda + “heategijast” mehe sugulased, kes oma valelubadustega mind toetada omast arust päästsid ühe hingekese abordist.

Nüüd on mul vaimuhaige laps, kes jääb mind elu lõpuni piinama. Arstide abile siin riigis loota ei saa, sest nad töötavad tsükliga 3 kuud ja siis puhkavad 1,5 kuud. Ja sellest 3 kuust viibivad ka poole ajast koolitustel. Ka terapeudid armastavad meil oma töö eest sagedasti koolitustele põgeneda. Töö tulemuslikkus on paraku läbitud koolituste hulgaga neil pöördvõrdeline.

Ootan surma. See on ainus võimalus sellest surmalõksust, kuhu peale lapse sünnitamist sattusin, pääseda.

Inimestel ongi koolituste haigus, kuhu minnakse selleks, et keegi neile kulbiga tarkust pähe valaks, et mitte ise õppida või asi läbi lugeda. Koolitajatel on samuti suhtumine, et publik ongi loll ja siis räägitakse 8 tundi igavat teksti võimalikult aeglaselt, et kõigile kohale jõuaks, kuigi selle teksti võiks sinna ja tagasi kuluva transpordiajaga raamatust üle lugeda ning selgeks õppida. Veel hullemad on igasugused arvutikoolitused, kus koolitaja ainult segab inimese keskendumist ja õppimist, sest asja ärategemine nõuab aktiivsust ja mitte passiivsust ehk lihtsalt passiivselt koolitadalaskmist ja oma mõistuse väljalülitamist. Ainult väga aeglaste ja tehnoloogiakaugete inimeste puhul aitab see, et on olemas koolitaja.

Kõige naeruväärsemad on igasugused ametnike koolitused, kus saaks sama teksti e-mailile saata, mitte selle jaoks päev või paar vabaks võtta ning loengut kuulata. Koolisüsteem õpetab lapsi passiivselt kuulama ja pärast nad ei oskagi omaalgatuslikult või kätteantud materjali põhjal midagi teha, vaid vajavad kulbiga tarkust pähe valavat koolitajat. Ja kõige selle juures räägitakse, et need nämmutavad koolitajad on tõelised professionaalid, kuigi tegelikult saaks igaüks 10 korda kiiremini sama materjali ise selgeks õppida.

Nii rumalat arvamust pole tükil ajal lugenud. Minu tutvuskonnas pole ühtki inimest, kes loobuks koolitustest, mis reeglina toimuvad tööajast, sisaldavad uhkeid lõunaid, mille maksab tööandja täielikult kinni ja mis pakuvad suurepäraseid suhtlemisvõimalusi ja kontaktide, et mitte öelda kogu võrgustiku loomist oma ametikaaslastega.

Teiseks teab iga ärivaldkonna asjatundja, et paberkandjal või ekraanil kuvatavast teabest jõuab inimesele kohale umbes 20% ning silmast silma toimuval elaval loengul antavast infost umbes 50%.

Muidugi väidab “ärivaldkonna asjatundja”, et suulisest loengust jõuab rohkem inimesele kohale, sest need koolitused on ju tema huvides 😀 Kui ta korraldab neid, siis saab selle eest raha, kui ta kuulab, siis töölt puhkuse. Siis levitataksegi pseudoteaduslikke müüte, et loengust jõuab kohale 50%, aga loetud tekstist vaid 20%. Tegelikult on vastupidi – loengute kuulamine on kõige passiivsem ja vähem interaktiivsem õppimisviis.

Esiteks, inimene teadvustab sõnu kuskil 2 korda kiiremas tempos kui on rääkimiskiirus. See tähendab, et ta mõtleb kuulamise ajal ka muid mõtteid, sest tühjad kohad on vaja asendada. Loengu kuulaja ei saa valida info omastamise kiirust ning peab väga palju pingutama, et mõte mujale ei läheks või uimaseks ei muutuks, mis on passiivse tegevuse otsene tagajärg – et keha ei saa signaale, et oleks vaja midagi teha, valmistutakse magamajäämiseks.

Teiseks, suuline tekst on juba loomult kõnekeelsem, ebakonkreetsem ja hägusem. Laused ei moodusta lihtsasti mõistetavat grammatilist tervikut. Seda näeb väga hästi, kui lugeda loengute transkripte, kus kõik on sõna-sõnalt kirja pandud või isegi kõnekeelseid ilukirjanduslikke tekste, kus on palju punktiire ja poolikuid lauseid. Väga väikesed loengukatkendid, nagu näiteks TED talks, on just seetõttu arusaadavad, et loengupidajad mõtlevad oma esitluse väga täpselt läbi, vahel on tekst sõna-sõnalt kirja pandud, pähe õpitud ja mitu korda harjutatud. Suvaline koolituse pidaja ei pane kindlasti kahetunnise loengu teksti kirja ega õpi pähe.

Kolmandaks, paljud inimesed ei suuda lihtsalt nii palju juttu kuulata, sest pole nii sotsiaalsed. Pärast esimest tundi hakkavad kõrvad s.tavett jooksma. Samuti pole enamik koolitajaid sugugi head loengupidajad, kes teevad oma ala huvitavaks.

Teksti lugemine on kindlasti palju interaktiivsem, sest paneb mõtlema ja keskenduma. Sa ei saa lugeda passiivselt, sest lugemise toiming on aktiivne iseenesest. Valid, kui kiiresti loed, kui tahad, kordad mõne lause üle, kui mõni lõik on lihtne, loed kiiremini. Kirjutatud tekst on üldiselt struktureeritud ja viimistletud, tähtsamad osad on rasvases kirjas või punktidena, infot on lihtne leida. See on kirjutatud grammatiliselt korrektsete täislausetega, ei ole poolikuid või vahepeal katkevaid lauseid, mis muutuvad hoopis muuks lauseks, sest rääkija mõtleb ümber.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ära kolisin ikka hiljem, 90ndatel olin alles laps. Sellegipoolest ei pidanud poisse üldse ilusaks.

Äkki sa oled lesbi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

34
Ma ei oodanud, et minust saab üksikvanem.
Ma ei suuda siiani uskuda, et minu kõrval on umbes kümne inimeseline ring inimesi, kes on reaalselt igas mõttes olemas ja abiks.
Ma ei oleks iialgi arvanud, et saan 10-aastaselt elumuutva autoimmuunhaigusediagnoosi.
Ma ei oleks iial oodanud, et mu perekond mulle võõraks jääb ning püüab minu ja mu lapse elu rikkuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et heatahtlikkust ja abivalmidust “tasustati” sellisel moel ja kes tegelikult selle taga oli..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et minu pilvituna tundunud elu 15 minutiga vastu taevast lendab

Et ma sellest elusana välja tulin

Ja kõige kummalisem-nüüd olen uue ja parema elu leidnud.

Täiesti uskumatu!

Et kui mees petab ja armukese juurde jookseb, siis selles on midagi uskumatut?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kui mees petab ja armukese juurde jookseb, siis selles on midagi uskumatut?

Kui see on sinu jaoks elus kõige uskumatult koledam asi, mis 15 minutiga juhtuda võib, siis on sul väga vedanud!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teema: Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?

Et mul on magistrikraad ja veel TÜ-st. Arvasin pikalt, et keskharidus on täiesti piisav ja mingi sehkendaja-sekretäri koht samuti – põhiline oli ikka see, et elu oleks lill ja chill. Alles kolmekümnendate teises pooles avastasin, et tahaks ikka midagi normaalset teha ja kõik normaalsed töökohad tahavad siiski piisavalt kõrget haridust. Endalegi üllatuseks sain sisse Tartu Ülikooli ja tegin mõlemad kraadid järjest ära.

Et lapsepuhkus ongi puhkus. Esimese lapsega see nii ei tundunud, aga teise lapse sain 38-aastaselt, laps oli väga rahulik, magas sünnist saati hästi ja ma olin rõõmuga kolm aastat kodus. Magasin rõõmsalt iga päev 10 tundi umbes ja nii kolm aastat järjest. Ja ei huvitanud mind mu kõrgepalgalisele töökohale naasmine ega midagi.

Olen 45.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 140 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mis on teiega elus juhtunud, mida te ealeski ette poleks kujutanud?