Teema: Mis on tõsine põhjus lahkuminekuks?

kui on kadunud austus. see on teil kadunud, sest mees õelutseb ja ei võta sinu soove enam arvesse. austuse kadumisega kaob ka soov koju panustada, tekib soov otsida vigu teistes, hakkab pihta koonerdamine jms. kas ta oma õelutsemiste ja mõnitamiste eest vabandust ka palub? kui mitte, siis nii need okkad hinge kogunevadki ja lähedus kaobki. klišee, aga elad ühe korra ja ega lapsed sulle elus sinu märterluse eest “aitäh” ei ütle.

Minul kogunes aastatega mehe käitumise tõttu palju okkaid hinge. Viimaseid kuid temaga koos elades tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mul sees keerab.
Ühel hetkel oli okkaid nii palju, et enam miski ei suutnud asja paremaks teha. Mõõt oli nii täis. Otsustamiseks kulus aastaid. Esines ka kokku-lahku perioode. Ja lahkumineku protsess võttis ka ligi aasta. Kuigi meil lapsi pole, siis olin selles mehes vaimselt lihtsalt nii kinni, et ei suutnud lahti lasta. Ega ma nüüdki veel julge öelda, et päris vaba olen.
Ainus asi mida ma kahetsen on see, et varem seda otsust ei teinud. Otsuse tegemine annab teatud kergenduse. Olgu see vale või õige, aga see on vähemalt otsus. Pikalt agoonias viibida ja heietada on kõige hullem.

Sa proovi vahepeal sellist nõksu, et kaod mõneks päevaks perekonna orbiidilt. Et mees peab lastega ise hakkama saama. Vaata, kas ta muudab selle peale oma suhtumist – ja ennekõike, kas sa ise muudad oma suhtumist.
Paarinädalane komandeering oleks päris kena.

Kägu kirjutas:

Miks peaksid lapsed jääma isast ilma? Kas ei võiks natuke modernsemalt mõleda!?

Sellepärast, et väga paljude kogemus on näidanud, et nii on. Kui see mees isegi lastega koos elades ei panusta ega tegele lastega, siis on vähe usutav, et ta seda peale lahkuminekut hakkab tegema. Mingi võimalus on, aga see on siis erakordne siiski, mida pole võimalik ette näha.

Kägu kirjutas:

Ehk kolid hoopis sina välja ja lapsed jäävad isa juurde oma tavapärastesse elumustritesse?

Kuidas seda teha, kui siiani reaalselt mehel pole olnud laste jaoks tahet?
Su soovitused on täiesti mööda, sellepärast, et need oleksid paigas, kui see naine oleks kirjutanud teistsuguse kirja, sellise, kus kirjeldab meest, kui väga head isa lastele, alati, sünnist siiani. Et vat, mehena on sobimatu, aga lastele imehea isa… Kuidas sa jagad soovitusi, kui sa kirja sisu ignoreerid.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Miks peaksid lapsed jääma isast ilma? Kas ei võiks natuke modernsemalt mõleda!?

Sellepärast, et väga paljude kogemus on näidanud, et nii on. Kui see mees isegi lastega koos elades ei panusta ega tegele lastega, siis on vähe usutav, et ta seda peale lahkuminekut hakkab tegema. Mingi võimalus on, aga see on siis erakordne siiski, mida pole võimalik ette näha.

Kägu kirjutas:

Ehk kolid hoopis sina välja ja lapsed jäävad isa juurde oma tavapärastesse elumustritesse?

Kuidas seda teha, kui siiani reaalselt mehel pole olnud laste jaoks tahet?
Su soovitused on täiesti mööda, sellepärast, et need oleksid paigas, kui see naine oleks kirjutanud teistsuguse kirja, sellise, kus kirjeldab meest, kui väga head isa lastele, alati, sünnist siiani. Et vat, mehena on sobimatu, aga lastele imehea isa… Kuidas sa jagad soovitusi, kui sa kirja sisu ignoreerid.

Me loeme siit ainult ühe osapoole versiooni olukorrast. Naise hinnangut mehele kui laste isale.

Ja sina esindad ka ainult oma kogemustel või vaatlustel põhinevat seisukohta. Ma tean küll isasid, kes on väga head isad, kuigi lapse emaga koos ei ela.

Mõni isa ehk saabki olla parem isa, kui pole seda naist juures, kes pidevalt arvab ja teada annab, milline üks õige isa olema peaks (ja siinjuures ma ei väida, et teemaalagataja selline näägutaja oleks, selle kohta puuduvad siinkohal faktid).

Ma olen vist samas olukorras, selle vahega, et mees panustab pereellu tegelikult päris palju. Tegeleb lapsega, käivad koos sportimas, kodus käes rüpes ei istu. Koos oleme olnud 14 aastat, laps 10.
Ta on lihtsalt nii õelaks ja kurjaks muutunud, et pole enam üldse see inimene, kellega ma koos elama hakkasin. Ja see süveneb.
Mul vist ka pole veel niiii siiber saanud, et päris ära läheks.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kindel on muidugi see, et lahku mineku korral ei saa lastega enam 100% päevadest ja öödest koos olla.

Justnimelt seda ma mõtlesingi, et neil pole täit perekonda, mõlemaid vanemaid igal ajahetkel. Mitte alatuse mõttes või et ma lapsi isale ei annaks.

Mul ei ole veel lihtsalt niiii siiber saanud, et põhiline mõte oleks “kuradile kõik, ma pean siit minema saama!”. Iseasi kas reaalne väljakolimine niipea juhtuma saaks või tuleb “laste pärast kooselamine”, mis on nagunii nõme elu, aga hetkeseis meie abielus on minu jaoks üsna hapu. Minu tass on nii tühi kui tühi.

Kas teie elus muud peale igapäevase rutiini ka on?
Tuleta meelde, mida te oma suhte alguses tegite. Mis see oli, mis teid kokku viis?
Või mis on praegused suuremad ühised väljakutsed?

Minumeelest on tõsine põhjus lahkuminekuks see, kui vähemalt 1 osapool, kas siis mees v. naine on hakanud suhtuma oma naisesse/mehesse püsivalt negatiivselt ja see suhtumine ei muutu enam positiivseks tagasi isegi siis, kui püütakse midagi selle suhtes ette võtta: räägitakse omavahel, käiakse psühholoogi juures, tehakse läbi pereteraapia vms.

Võimatu on elada ühe katuse all koos, kui kasvõi ühe poole suhtumine teisesse on püsivalt negatiivne ja nii jääbki. Sellises olukorras on kõigi pereliikmete (ka laste) närvidele säästvam lahendus lahkukolimine.

>

Kägu kirjutas:

Jeerum, ma ei saa üldse aru, mis argumendid need sellised on:
“ma tegelikult ei taha neid lapsi üksi kasvatada, koos on ikkagi parem” või “kahju on lihtsalt lapsi isast ilma jätta, nad on alles väikesed”?

Miks peaksid lapsed jääma isast ilma? Kas ei võiks natuke modernsemalt mõleda!?

See, kelle juurde elama jäävad lapsed on tagelikult avatud kokkuleppe küsimus. Ehk kolid hoopis sina välja ja lapsed jäävad isa juurde oma tavapärastesse elumustritesse? Või on kaks nädalat sinuga, kaks nädalat isaga… või elate teie mehega korda-mööda laste juures või… Lahendusi on palju!
Tobe on niimoodi ette mõelda, et lapsed jäävad isast ilma! See on isegi alatu niimoodi planeerida!

Kindel on muidugi see, et lahku mineku korral ei saa kastega enam 100% päevadest ja öödest koos olla. Mingi hetk on nad isaga ja sind seal pole. Ehk on hoopis see, mis sind hirmutab lahkumineku sammu astuma? Et kui laste isast lahku kolite, siis ei saa sa igal õhtul oma lastel nende voodis tekki sättida vaid pooled ööd (ideaalis!) on nendega isa.

Lapsik, kuri lastetu inimese jutt!

Iga rida on siin puhas kurjus, aga eriti tore on see viimane pilge: vaat kus õrnake ja keskaegne, tahab ise laste tekki sättida! Ei oska MODERNSELT mõelda!

See fuuria küll ei tea, mis lapsed on. Jälk.

Kägu kirjutas:

See naine valetab 100% kokku. Kui sa kuulaks mida tema mees räägib, siis sa ahhetaks
Perekoolis 90% on liba teemad, väljamõeldud valetamised. See teemaalgataja on puhas valekott

Naine = valetaja!

Rohud võtmata?

Kägu kirjutas:

Ma ei mäleta, millal ta viimati midagi minu heaks tegi, millestki oma mugavusest loobus minu heaks vms.

Mis see võiks olla, mida mehelt ootad? Ma mõtlen ka, et mida mees minu heaks tegi? Mida mina mehe heaks teen? Ma ei tea… ma ei tee ka nagu midagi konkreetselt mehe heaks.

Teil on 8 aastat kooselu, 3 last, 6 aastat oled sina hommikuti varem ärganud ning juba paar aastat tunned, et võiks lahku minna….

Miks te kolmanda lapse veel saite?

Kägu kirjutas:

Lihtne labane näide: kuna mees on hommikuse unega, siis olen kuus aastat hommikuti lastega üles tõusnud mina (ütleme 95%, välja arvatud nt need korrad kui noorim laps hiilib teda üles äratama või keegi lastest ütleb, et las issi tuleb). Tavaliselt magab tema kuni torust tuleb ja ärkab meist 1-2 tundi hiljem. Isegi kui nt praegu tülis oleme, ei lähe ma teda üles peksma. Arvake, mitu korda on tema suust tulnud “maga sina täna kauem, ma tegelen lastega”. Kes pakub null? Õige vastus. Ja siis kui mul nt pea valutab ja ma ütlen, et palun mine alla, ma magan veel (seda tuleb ette aastas nt kord), siis ta käib ukse taga, kas ma juba ei ärka.

Nüüd sa pead emotsioonid ja tegelikkuse suutma lahus hoida, muidu sa seda lugu ära ei lahenda.
Täiesti külmalt – teie kodune tööjaotus on ebaõiglasel määral sinu kaelas. Täiesti olenemata teie läbisaamisest muus mõttes – aga just see ongi teie läbisaamise ära rikkunud.
Te lihtsalt kumbki ei oska. Tema ei oska ja ei tea, mida ta tegema peaks ja sina ei oska delegeerida.
See on levinud ja labane põhjus, miks abielupaaril kriis tekib, see pole isegi mitte pelk ajaline kriis nn heast elust vaid see ongi vale elukorralduse kriis. Sellest on perekoolis ka umbes miljon teemat juba olnud.

Teil on vaja kodune tööjaotus nüüd nii paika panna, et see oleks võrdne. Ja seda ei ole mõtet ehitada moto all: “Ta võiks midagi minu heaks ka teha”. Jumalast mööda teema. See tuleb ehitada üles hoopis mõttega, et te võiksite oma kodu ja lapsi koostööna hooldada ja kasvatada. Mitte tema sinu heaks vaid teie mõlemad kodu, pere ja laste heaks, taipad?
Karta on, et te päriselt ilma nõustajata toime ei tule, aga kuniks te sinna ükskord jõuate, pane lihtsalt kõik kodused kohustused paberile, iga viimane kui tükike, nii need, mida sina teed kui need, mida tema teeb. Ühtlasi pane kirja ka koduvälised kohustused, st töölkäimine. Ja probleemid, mis tekivad – see, et sina ei saa hommikuti välja magada. Magamatus on meditsiiniline probleem!

Jäta emotsioonid täiesti välja! Ära rõhuta, et sina teed tema heaks seda ja seda ja tema peaks sinu heaks ka tegema. See kuradima tänulikkuse sissekasseerimine ajab ainult inimesed tülli, jäta see kellegi HEAKS tegemine välja täiesti. Lihtsalt külmalt loed kõik tegevused üles ja ütled, et sina tahad õiglasemat tööjaotust. Sest sa lihtsalt ei jaksa.
Lisaks, kui see ei tööta, siis lõpeta “mehe heaks” asjade tegemine ja aja ta igal teisel hommikul täiesti külma südamega üles. Ütledki, et nüüd on sinu kord, mina teen oma asju. Punkt.
Ega see teid ju senisest rohkem tülli ei saa ajada, kui aga ajab, siis see lahkumineku variant on ka alati sahtlis olemas. Sellega ei pea kohe lauale lajatama.