Teema: Mis on tõsine põhjus lahkuminekuks?

Kägu kirjutas:

Siis kui minul viha lahtub ja mõtlen, et hea küll, olen hea naine, tunnustan ja puha, siis seda vastu võtma on ta hea meelega nõus, aga niikui ma midagi hooli(tse)mise (õigemini lihtsalt arvestamise) laadset vastu ootama ja nõudma hakkan, siis oleme kohe jälle lõhkise küna ees ja tülis, et mida mina endast mõtlen. Ma ei mäleta, millal ta viimati midagi minu heaks tegi, millestki oma mugavusest loobus minu heaks vms.

Saan täielikult aru. Kui üks argielu ja kodu toimimise nimel loobub pidevalt oma mugavusest, teine elab aga 100% mugavat elu nagu hotellis ning “häirimise” korral saab pahaseks, siis tekibki mõte, et lihtsam oleks elada kodus ainsa täiskasvanuna (ainult koos lastega): toimetused, mis tegema peaks, oleks niikuinii need samad – samas aga poleks vaja enam valelootusi hellitada, et teine ehk ka kunagi midagi enda kanda võtab.

Kägu kirjutas:

Teil on vaja kodune tööjaotus nüüd nii paika panna, et see oleks võrdne. Ja seda ei ole mõtet ehitada moto all: “Ta võiks midagi minu heaks ka teha”. Jumalast mööda teema. See tuleb ehitada üles hoopis mõttega, et te võiksite oma kodu ja lapsi koostööna hooldada ja kasvatada. Mitte tema sinu heaks vaid teie mõlemad kodu, pere ja laste heaks, taipad?
Karta on, et te päriselt ilma nõustajata toime ei tule, aga kuniks te sinna ükskord jõuate, pane lihtsalt kõik kodused kohustused paberile, iga viimane kui tükike, nii need, mida sina teed kui need, mida tema teeb. Ühtlasi pane kirja ka koduvälised kohustused, st töölkäimine. Ja probleemid, mis tekivad – see, et sina ei saa hommikuti välja magada. Magamatus on meditsiiniline probleem!

Põhimõtteliselt küll, kui ainult seni 100% mugav olema harjunud mees seda üldse kuulab. Väga võimalik, et hakkab mõista andma, et naine on lolliks läinud, et midagi sellist üldse pähe võtab.

Kägu kirjutas:

äta emotsioonid täiesti välja! Ära rõhuta, et sina teed tema heaks seda ja seda ja tema peaks sinu heaks ka tegema. See kuradima tänulikkuse sissekasseerimine ajab ainult inimesed tülli, jäta see kellegi HEAKS tegemine välja täiesti.

Jah, tänulikkust rõhutama tõesti ei pea. Aga asi võib jääda lihtsalt mugavuse taha – mugav inimene ei taha oma mugavusest loobuda ning ajab sõrad vastu, nagu jaksab.

Ma leian, et kui teil veel mingigi austus üksteise vastu jäänud on, pole kõik veel kadunud. Tee mehele selgeks, et peate tõsiselt enda suhte käsile võtma, muidu ootab lahkuminek. Kui see totu selle peale ka ei reageeri, siis tuleks mõelda ja aru saada, et üksi ei suuda sa midagi muuta, pinguta palju tahad, teine osapool peab tahtma ja suutma ka. Minumeelest teil tegelikult vastused üksteise muredele olemas- sina tahad, et mees ei jätaks kogu kodust elu sinu õlule, mees tahab, et naine pakuks rohkem füüsilist ja vaimset lähedust, oleks rõõmus ja tore. Noh, ehk terapeut suudab teile selgeks teha, et mida rohkem teeb mees kodus ise, seda rõõmsam ja lähedusealtim oled sina ja nii hakkategi igat mure ja probleemi lahendama. Aga see nõuab aega ja pingutust, enne peate kindlalt selgeks tegema, kui olulised teineteisele olete, teie pere ja suhe, sest “ah no maitea veits proovime” taktika viib lihtsalt suurema segaduse ja valusama lahkuminekuni.
Veel, MEES EI LOE SU MÕTTEID. Tegelt ka. Tahad, et ta lapsed magama paneks ja peale seda nõud peseks? Istuta ta maha, põhjenda, et sul on seda vaja ja sina ei pea koguaeg neid asju tegema ja sa oleksid ülitänulik, kui ta need kohustused vahel enda kanda võtaks või kuidasiganes, peaasi, et teed seda rahlikult ja väga meelekindlalt. Kui tunned, et sul on vaja, et ta a la tihemini lilli tooks, räägi talle seda, kasvõi 3-4x. Jnejne. Meestega on harva seda “oi ta võiks ise aru saada! Oi, aga siis pole romantiline, kui ma talle ütlema pean!” Näh, unusta ära, peaasi, et asi sihile viib. Ära karda omaenda mehega aus olla, igas asjas, pidevalt. Kui ta sinu rahulikele ja selgetele palvetele ei reageeri, ka korduvalt rääkimisel, siis tasuks küll mõelda, et kas tahad enam sellist elu elada. Kas mees üldse muidu teab, et oled korduvalt plaaninud ära minna? Vb tal pole aimugi, mis teie vahel tegelikult on.
Ja mis peamine- misiganes sa otsustad, ära ole koos inimesega, kes sind ei austa ja sina teda ka mitte ning armastus ammu läinud, aga piinlete edasi, sest “aga lapsed!”. Miskipärast uuritakse lapsevanemaks saades nii palju asju, aga mitte inimpsühholoogiat. Kodus pidevalt külma, närvilise ja halva suhte nägemine rikub lapsel kogu eluks KORDADES rohkem, kui lahuselavad, aga õnnelikud ja rahulolevad vanemad, isegi kui te otseselt laste silme all ei tülitse. Laps pole loll, ma sain (ja mäletan) juba 5nda eluaasta alguses aru, et kodus on midagi väga väga viltu, kuigi ei karjutud minu ees kunagi. Sa ei võta lastelt isa ära, ega sa meest mõrvama hakka. Ja ei riku sa nende elu ka sellega kuidagi, kordades hullem on siiski vale peremudeli nägemine, see, kuidas nääklete ja mees midagi ei tee, lapsed ju jäävadki arvama, et nii ongi okei ja chill elada.
Siis soovitan veel mõelda, et okei, kui lähed lahku, kuidas edasi? Kui on plaan siiski mingi hetk aastate pärast kellegagi koos elama hakata, siis kust sa tead, et sama asi ei kordu? Niiet pigem siiski mõelda, miks praeguse partneriga on läinud nii nagu on, uurida suhete, kriiside, probleemilahenduste kohta, vaadata endasse ja oma vigu, teed omale ülisuure teene sellega ja saad kas oma praeguse suhte korda või vähemasti ei tee tulevikus samu apsakaid.

Edu 🙂

Aga proovi järgi. Tee mehele ettepanek, et see aasta võiks puhata nii, et 1 nädala on üks lastega ja teise nädala teine. Ja sina lähed näiteks nädalaks mereäärde puhkama. Piisab ka Eesti piires nädalasest äraolemisest. Ja üsna kiiresti on selge, kas pisiasjad on piisavalt suured, et lahku minna. Meie sind ei tunne, ei tea, kas põhjused on päris või näilised. Oma lähikonnas üks naine võttis mehe kalla nii nagu sai. Lõpuks läksid lahku. Ikka naise algatusel. Ja siis selgus, et mees oli omal vaiksel moel koguaeg peret ja perega seonduvat ülevalhoidunud. Autod alati remonditud ja puhas, igasugu tehnilised asjad oli vaikselt korras hoidnud, ilma lärmi tegemata, et tehtud sai. Ta oli alati lahenduste peale hääles ja osa probleeme oli lahenenud nii kiiresti, et neid peaaegu polnudki. Aga naine ei näinud seda enne kui kõik need tööd oli tegmata ja tal tuli hakata neid sisseostma tööna. Lisaks oli lahutusega kadunud see turvalisuse tunne, mida naine ei näinud enne kui üksi oli. Ja siis ta kahetses ja kahetseb siiamaani .Ja uut kaaslast pole ka leidnud. Nii et tasub mõelda, kui uut meest kuski silmapiiril veei ei paista, et vanast mehest lahutades ei pruugi elu lõpuni enda kõrvale enam kedagi leida. Kas üksi on parem ,seda aga saad sina ise otsustada. Paku mehele võimalust, et annate üksteisele puhkust ja siis on selge kas miskit veel ühendab võ mitte

Kägu kirjutas:

Ja ühiste laste eest hoolitsemine tegelikult ei ole abikaasa heaks millegi tegemine.

Loomulikult ei ole. Ta teeb laste ja iseenda heaks. Ja kui seda ei taha, siis pole vaja ka neid lapsi “teha”.

Kägu kirjutas:

Elage üle need mõned rasked aastad ja sa leiad jälle selle sama mehe üles, kellega sa abiellusid. Laste väikelapseaastad ongi pea iga suhte proovikiviks ja kui neid lapsi on veel mitu, siis seda raskem see kivi on. Nii kahju on sellest, kuidas paljud paarid kergesti alla annavad ja tormavad uude suhtesse, kus saadakse jälle uued lapsed ning kõik algab otsast peale. Alati on sellise mustri puhul kannatajateks lapsed. Suurim põhjus kärgperede tekkimiseks ei olegi alkohol, vägivalt või petmine vaid just see sama kannatamatus raskeid hetki üle elada.

Okei, väikelapseaastad on proovikivi – aga kellele? Kas mõlemale lapsevanemale või ainult naisele? Kas ongi nii normaalne, et väikelapseaastatel ainult naine loobub oma mugavustest, mees aga veeretab need rasked aastad võimalikult mugavasti mööda, nagu lapsi polekski? Muidugi oleks mehel maru mugav rasked väikelapseaastad “üle elada” nii, et naine ja väikesed lapsed teda üldse ei segaks. Ja siis, kui rasked väikelapseaastad möödas, tuleks üldsegi-mitte-pettunud ja mehest jätkuvas vaimustuses olev naine ning kiidaks, et küll MEIE oleme ikka toredasti hakkama saanud, eks?

Paraku reaalsuse läheb sageli teisiti – see isekus, mis väikesed lapsed halastamatult mehe seest välja toovad, muutub naisele üha vastikumaks. Alguses püüab naine silmi kinni pigistada – noh, nagu teemaalgatajagi püüdis kõigepealt ennast veenda, et pole hullu midagi. Aga kui pikema aja jooksul mitte midagi ei muutu ning mehega rääkimine ka mitte mingit muutust ei too (või hakkab mees veel pahandama, et mida sa endast õige mõtled), siis pettub naine nii kibedasti, et kogu tema austus/armastus mehe vastu on tapetud. Jah, paraku ENNE, kui lapsed suuremaks saavad.

Kägu kirjutas:

sul on seda vaja ja sina ei pea koguaeg neid asju tegema ja sa oleksid ülitänulik, kui ta need kohustused vahel enda kanda võtaks või kuidasiganes, peaasi, et teed seda rahlikult ja väga meelekindlalt.

See on nüüd ka mööda, et naine peaks mehele tänulik olema selle eest, et mees omaenda lapsed magama paneks ja peseks nõusid ühises kodus. Kogu see tänulikkuse ootamine või pakkumine on antud juhul lihtsalt energia raiskamine.
Mehele tuleb selgeks teha, et praegune tööjaotus on lihtsalt ebaõiglane.
Reageerib siis kuidas reageerib.

Kui suured lapsed on? Proovi ikka korra see asi ka läbi, et jätad mehe mitmeks päevaks lastega omapead.
Mina täitsa kahetsen, et ma ise selle testi tegemata jätsin omal ajal. Läksin ka mehest sirgelt lahku, sest herra teenindamine oli mu pika aja peale nii ära kurnanud.
Aga tore oleks, kui keegi minu eest ikka korra prooviks. Ja siis ütleks, kas oli kasu. Kas see oligi see üks väike asi, mille ma tegemata jätsin.

Kägu kirjutas:

Aga siis ei tööta ju see argument ka, et lastel on ikkagi isa vaja – kui see isa isana ei funktsioneeri.

Seda minagi, et kui isa juba 45 min lastega tegelemise järel kukub pahandama, et miks tema lastega tegelema pidi – siis “aga lastel on ju ikkagi isa vaja” langeb kohe ära.

Muide: huvitav, kuidas käituks mees, kui lahutus juba käigus oleks? Kas ta näitaks endiselt lastega tegelemise suhtes vastumeelsust: “Ära mõtlegi lapsi minu juurde sokutada, kuna mina käin tööl ja töövälisel ajal mina puhkan!”. Või siis vastupidi – hakkas rääkima, kuidas tema lapsi igatseb ja nõudma rohkem lastega kohtumise aega?

Minu meelest on väga pädev põhjus lahku minekuks alatasa vinguv naine. Konstruktiivsest arutelust midagi välja ei tule sest iga kord kui tekib jutus suund mis viitab sellele, et ka naine midagi “valesti” teeb toimub eneseõigustus (mees teeb valesti kuna ta on halb aga naine teeb valesti alati “sellepärast, et..”) ning kiire teema liigutamine mujale kus saab mehele “pähe anda” (lapsepõlv, 15 aastat tagasi juhtunud situatsioon kus keegi kellelegi midagi ütles või mis iganes). Suhtes pole nii, et “süüdi” on mees või “süüdi” on naine, suhe on kahepoolne (jajajaja, käige perse oma “ühepoolse panustamise” demagoogiaga, igaühe naba on nabaomaniku maailma keskpunkt ja enda panus on alati teise panusest “võrdsem”).

Selle asemel, et peeglisse vaadata, sitamajandusele kargud alla ajada ja oma paksu perset liigutada tegeletakse perefoorumis mehe süüdistamise ja valdav osa (samasuguse situatsioonis) olevad kanaemad kaagutavad kaasa.

See oligi korraks situatsiooni peegelpilti viskamine, et perspektiivitunnet tekitada.
Mis sa siis ootad? Et ta ütleks, et mees on tegelikult suhtelistel tubli (mitmes võtmes), naine ise aga ei viitsi tööl käia (kuna “kodus on niipalju teha”) ja ootab, et mees kõik vinguvale naisele koju kätte toob? Ma annaks sellisele (vale)vorstile kiirelt suusad. Oma silmas (võibolla) palki ei näe aga teise silmis on pindu kiire(?) nägema.

Võimalik, et antud juhul ongi nii nagu naine seda kirjeldab aga ausalt öeldes on see tõenäosus null tselõi hui desjatok.

Nonäed, hakkab juba vaikselt sulama. Pane aga kõik ilusti kirja (ka oma tegemata jätmised ja vead) ning me vaatame kolleegiumiga õhtul asjad üle ning paneme täpse diagnoosi 😉

Isakägu kirjutas:

Konstruktiivsest arutelust midagi välja ei tule, sest iga kord kui tekib jutus suund, mis viitab sellele, et ka naine midagi “valesti” teeb, toimub eneseõigustus

Ega mehed ju kunagi ennast ei õigusta?!
Aga vahet pole. Enda järeleandmisi teab igaüks, teise kompromisse, ei märka keegi. Vahel pole, kas tegu on mehe või naisega.
Erinevates teemades on läbi käinud, et kui ei tea, mida mingi tegevus teisele tähendab, ei oska seda ka adekvaatselt hinnata. Mõni inimene ongi keset korralagedust rahul, teine saab sellest närvivapustuse. Kumbki pole niikaua probleemiks, kuni inimesed ei pea ühist elu jagama. Kui peavad, siis on mõlemal poolel vaja teisele selgeks teha, mis selle korralageduse teeb mõnusaks või vastumeelseks. Ja selle pinnalt alles saab leida ehk mõlemat poolt rahuldava kompromissi.
Oma mugavus- või turvtsoonist väljumine pole enamasti kellelegi meeldiv, aga ühiselus päris ilma selleta ei saa. Naised minu kogemust mööda on valmis üsna palju ära kannatama ja ise ära tegema, enne kui “näägutama” hakkavad, aga eks meid ole igasuguseid. Mehed vastavad sageli passiiv-agressiivsusega ehk keeldumisega ettetulevaid keerulisi olukordi arutada ja MÕLEMALE poolele sobivaid kompromisse leidma.
Naised “kaevavad” neid vanu asju välja seetõttu, et see on näide lahendata jäänud probleemist, mis antud vastasseisu olukorras just seetõttu meelde tuleb. Et öelda: näed, juba siis oli see probleem olemas, aga ma lootsin, et see laheneb – ei ole lahenenud siiani, praegu oleme sama lõhkise küna juures. Parandaks ehk ära?
Teine asi on see, et ei taheta vabandada kui midagi valesti tehakse. Ja tüli olukorras teevad mõlemad midagi valesti, olgu selleks toon või vale sõna. Aga on küllalt inimesi, kes ütlevad: mina küll vabandama ei hakka, mis mõte sel on? Mõte on – sa tunnistad avalikult teisele oma viga. Ja teisel on väga raske (pikalt) olla vihane inimese peale, kes oma viga tunnistab!

Tüüpiline abielukriis. Naisel on kodus igav, mees keskendub tööle, lastele, hobidele, sõpradele ja on naise “unarusse jätnud”. Naine püüab tähelepanu saada aga muud moodi tähelepanu ei saa kui “vingumisega” ning see süvendab ning kiirendab lahku kasvamist veelgi.

Probleem pole mitte see kes-mis-kus-ja-kuipalju (valesti) teeb, see on vaid piksevarras kuhu kogunenud pilved ning staatiline elekter paugu ära paneb.

Mu naine susiseb ka iga asja peale (ka must kahvel kraanikausis, mille ta ise sinna jättis, võib olla järjekordse “lahutuse” põhjuseks) kui pole olnud võimalust end “maha laadida”. Samas…saadame lapsed ära, viin ta korra nädalavahetusel välja (klubisse) ning seejärel keeran korralikult taha… nädal aega on rahulik, võin diivanil lesida, pistaatsiapähkli koori maha ajada, jalgpalli vaadata, õlut juua, ropendada ja peeru lasta.

Just! Mees peab olema naisele “kloun”, muidu on tollel igav ja igavusest tavaliselt genereeritakse mingi pask kokku. Omal pea ei jaga?

Meenub ” blondiini ohe: “Sooviks sellist meest kes suudaks mind ohjeldada…..”
“Tra, oled sa naine või Tallinna loomaaia šimpans? Ohjelda ennast ise!””