Ma ei oska väga paljusid asju teha, sest nendeks ei ole lihtsalt vajadust või huvi olnud. Ei suuda küll välja mõelda ühtegi sellist asja, mille oskust ma ei oleks võimeline ära õppima. Kas just hästi, see on iseküsimus, aga harjutamine teevat ju meistriks. Kellelgi pole mingeid kaasasündinud oskusi, kõik on vastavalt huvile ja vajadusele asjad ära õppinud.
Kõlab nii, nagu et mina oskan kõike. Näiteks klaverit mängida. Lihtsalt pole veel proovinud.
Kõlab nii, nagu et mina oskan kõike. Näiteks klaverit mängida. Lihtsalt pole veel proovinud.
Kõik oskused on ju õpitavad. Küsimus on ainult selles, kui hästi ja kas selles ka mingit muud väärtust on peale teadmise, et sai õpitud ja natuke midagi oskan. Mõni on ühel alal andekam kui teine, kuid mõnel on jällegi suure huvi ja panustamise tõttu paremad tulemused.
Näiteks klaveri mängimises ei olegi midagi keerulist. Lihtsalt harjutada on vaja. Kõike ei peagi täiuslikult oskama teha, kuid mingi taseme suudavad kõik saavutada. Ka inimesed, kes ei ole musikaalsed.
Aa, raha teenida ka ei oska.
Täpselt sama siin! Vaatan kadedusega inimesi, kes iga olukorra enda kasuks tööle oskavad panna. No näiteks koroona ajal kohe maske hakkasid õmblema või mingeid desovahendeid maale tooma, ja ulmekasumi teenisid või Ukraina sõja ajal lõid kärmelt mingi mtü ukrainlaste abistamise sildi all, kus on lihtne raha vasakule ja paremale liigutada. On ütlus, et raha vedeleb maas, vaja see ainult üles korjata – mina seda ei oska, ei oska näha võimalusi. Ja surengi vaese rotina.
See sõna on trell. Pole tänu väärt.
Lihtsalt teadmiseks sulle, et inimesed, kes on koolis käinud 30-40 aastat tagasi, ei pruugi teada, et nüüd see sõna tugeva algusega kirjutatakse. Tollal oli õige kirjutada just “drell” tööriista kohta. Kui pole mingit kokkupuudet pärast kooli enam tööriistade maailmaga, siis ei saagi teada. Nipsakuseks pole seega põhjust, saanuks ka lihtsalt ilusti öelda, et eksiti.
Mina olen see kägu, kes drelli trelliks parandas, ja ma olen praegu 57-aastane. Arvuta, millal ma koolis käisin. Haridust ja haritust on vaja lihtalt, vanus ei puutu siin üldse asjasse. Ja tööriistade maailmaga ei ole ka mul mitte mingit pistmist.
Naer saalis 😛
Ei suuda küll välja mõelda ühtegi sellist asja, mille oskust ma ei oleks võimeline ära õppima. Kas just hästi, see on iseküsimus, aga harjutamine teevat ju meistriks.
Jajah…
See sõna on trell. Pole tänu väärt.
Lihtsalt teadmiseks sulle, et inimesed, kes on koolis käinud 30-40 aastat tagasi, ei pruugi teada, et nüüd see sõna tugeva algusega kirjutatakse. Tollal oli õige kirjutada just “drell” tööriista kohta. Kui pole mingit kokkupuudet pärast kooli enam tööriistade maailmaga, siis ei saagi teada. Nipsakuseks pole seega põhjust, saanuks ka lihtsalt ilusti öelda, et eksiti.
Täiesti põhjendamatu on see tugev “t” eesti keeles ka, kuna algne germaanitüvi, kust see sõna laenatud on, on ju “drill”.
Lisaks veel topeltsegadus muude trellide ja puuridega.
50+, ja ka minu jaoks on ilmselt vanast ajast drellpuur suupärasem. Vanglas on trellid.
Kõlab nii, nagu et mina oskan kõike. Näiteks klaverit mängida. Lihtsalt pole veel proovinud.
Aga tegelikult see ju ongi nii. Kui on mingi sinu võimetele vastav asi, mida sa suudaksid õppida, siis harjutamise ja õppimisega ongi võimalik seda asja oskama hakata.
Kõik ei ole saavutatav, mõnikord seab ka vanus piirid, näiteks 60-aastaselt vast enam tsirkuseakrobaadiks ei saa. Aga kui 60-aastane tahaks õppida flööti või klaverit mängima, seltskondlikul tasemel, mitte mingi elukutsena, kus temast saaks klaverisolist, siis see on ju täiesti teostatav. Tahet peab olema, aega harjutamiseks.
Oskamine ei tähenda seda, et sa oled oma ala absoluutne tipp. Väga paljud inimesed oskavad klaverit mängida, see pole mingi tuumateadus. Ühele osale oskajatest on sellest saanud elukutse. Samamoodi nagu süüa oskavad teha väga paljud inimesed, aga kõik neist ei tööta kokana.
Kui endale piire seada ja mõelda sellele, et ma ei oska seda ja seda, siis ei saagi oskama. Kui mõelda nii, et kui ma õpiks, siis hakkaks oskama – siis nii ongi. Võtad kätte ja õpid oskama.
Mul on sõbranna, kes ei hakkagi midagi proovima, sest ta on perfektsionist ja tahab kohe hästi osata. No aga kes see siis kohe sündinud oskaja on, egas kõik pole geeniused nagu Mozart, et 4-aastasena juba oopereid komponeeris, eksole. Harjutamine teeb meistriks ja oskus öeldakse olevat 10 protsenti annet ja 90 protsenti tööd. Omast käest võin tõesti öelda, et isegi kui on natuke annet, siis ülejäänud on tõesti töö, töö ja veelkord töö. Iseasi muidugi, kui suur on motivatsioon – kui asi pole inimese jaoks nii oluline, siis ei viitsita ka eriti vaeva näha. Aga nagu ütles Mark Kalev Kostabi – inimene saab kõik, kui ta tahab – vastasel juhul pole lihtsalt piisavalt tahetud. Noh, nagu keegi eespoolgi mainis, eks füüsis ja vanus seavad muidugi omad piirid, kuid nagu me teame, on olnud ka pimedaid klaverimängijaid ja teisi muusikuid, seega – enamiku asjade puhul on kõik suhteline. Tahe – ja töö eeskätt.
Mina ei oska tantsida.
Jah, olen 50-aastane naine ja ma ei oska tantsida. Ja mul on sellest väga kahju.
Muidugi ma oskan niimoodi rütmilise poppmuusika rütmis kõikuda ja puusa nõksutada, aga ma ei pea sellist tantsimist silmas. Noorena sai ikka niimoodi tantsupidudel kõigutud, aga tänaseks olen ma selle jaoks juba liiga väärikas, et sedasi väänelda. 🙂
Ma mõtlen pigem just sellist paaristantsu. Ei, mitte peotantsu, aga just tavalist paaristantsu, mida näiteks abielupaarid omavahel tantsivad. Mina ei oska. Ja ma kohe kardan seda, sest ma kogu aeg tean, et ma ei oska ja siis ma lähen täiesti krampi. Paanika tekib lausa ja nii häbi on, et ma selline puutükk olen.
Kusjuures oma peas ma tantsin väga ilusti, kujutluses. Ma justkui teoorias oskan küll, aga vot praktikas ei tule sellest midagi välja. Kohe on blokk ees ja tahaks maa alla vajuda, sest ma saan aru, et kõik vaatavad ja saavad aru, et ma olen täiesti lootusetu.
Kahju on muidugi 🙁
Mina ei oska tantsida.
Jah, olen 50-aastane naine ja ma ei oska tantsida. Ja mul on sellest väga kahju.
Muidugi ma oskan niimoodi rütmilise poppmuusika rütmis kõikuda ja puusa nõksutada, aga ma ei pea sellist tantsimist silmas. Noorena sai ikka niimoodi tantsupidudel kõigutud, aga tänaseks olen ma selle jaoks juba liiga väärikas, et sedasi väänelda.
Ma mõtlen pigem just sellist paaristantsu. Ei, mitte peotantsu, aga just tavalist paaristantsu, mida näiteks abielupaarid omavahel tantsivad. Mina ei oska. Ja ma kohe kardan seda, sest ma kogu aeg tean, et ma ei oska ja siis ma lähen täiesti krampi. Paanika tekib lausa ja nii häbi on, et ma selline puutükk olen.
Kusjuures oma peas ma tantsin väga ilusti, kujutluses. Ma justkui teoorias oskan küll, aga vot praktikas ei tule sellest midagi välja. Kohe on blokk ees ja tahaks maa alla vajuda, sest ma saan aru, et kõik vaatavad ja saavad aru, et ma olen täiesti lootusetu.
Kahju on muidugi
Tead, see võib olla ka nii, et sa ei ole juhtunud heade tantsijatega tantsima. Kui mees oskab juhtida, siis ei ole võimalik mitte kaasa minna. Kui mees on mingi pehme ja õrnuke ebakindel koba, siis on keeruline temaga tantsida, isegi kui oskad. Proovi erinevaid mehi 🙂
Mul ka tantsimine. Tean, et ebakindlus võimendab seda, ja ma oskan öelda, et kogemust ka pole elus olnud. Kooliajal ei olnud, mees selline, kes ka ei tantsi ja me tantsimas pole kunagi käinud. Nii et osaliselt olen ise eemale hoidnud, põhjustel ja mehega pidudel ei käi, kus seda tehakse.
Ei pea ju nimetama asju, mida kõike laias laastus ei oska või spetsiifilisi asju, mida ei oska, näiteks erinevaid oskusi ja teadmisi, mida nõuavad erinevad ametid või hobid. Näiteks ratsutamine või ungari keel või haapsalu salli kudumine või programmeerimine või ooperilaul. Teemas ikka muud asjad küsitud. Muidu igapäevaasju pusin teha, ja aastatega olen õppinud ka majapidamisoskusi ehk siis paremaks lihvinud. Kuigi teatud east algab jälle nendes ka allakäik. Kuid kohe nooruses ja iseenesest oskusi ei ole mul olnud, kõike on tulnud praktiseerida ja õppida. Selliseid lahtisi käsi, kui mõnel on, mul ei ole. Ikka õpitud ja harjutatud. Kuigi hapukapsaid õppisin alles hiljuti tegema. Varsti teen jälle.
Pakkuge veel mingeid oskusi. Midagi peab ju leiduma, mida ma üldse ei oska.
Ennast adekvaatselt hinnata?
Ilmselt küll. Aga absoluutselt kõike siinkirjeldatut ma oskan. 🙁 Olgu, viimati tuli juurde raha teenimine. Otseselt kurta ei saa ka selles vallas, aga ma ei ole kindlasti selline hull papi kokku ajaja nagu mõni.
Ei suuda küll välja mõelda ühtegi sellist asja, mille oskust ma ei oleks võimeline ära õppima. Kas just hästi, see on iseküsimus, aga harjutamine teevat ju meistriks.
Jajah…
Kaudset kõneviisi sa siis ei oska?
Kaudset kõneviisi sa siis ei oska?
Tundub, et siin osad oskavad hästi ainult tähte närida. Ilmselgelt on se trükiviga, mitte inimene ei kirjutanud sihilikult niimoodi.
Kaudset kõneviisi sa siis ei oska?
Tundub, et siin osad oskavad hästi ainult tähte närida. Ilmselgelt on se trükiviga, mitte inimene ei kirjutanud sihilikult niimoodi.
Mis selles ilmselget on? Perekoolis kirjutab iga neljas põhikooli tasemel vigadega.
Mis selles ilmselget on? Perekoolis kirjutab iga neljas põhikooli tasemel vigadega.
Loomulikult on ära tunda, kas inimene ei tea ja seepärast kirjutab valesti, või tal jääb mõni täht vahele. Kui eesti keel on emakeel, siis tulevad vead sisse ebareeglipärastes sõnades või laadivahelduse puhul, aga ka oskamatusest sõna kirjutada. “Teevat” ei ole ju üldse selline vorm, kus ükski neist vigadest tekkida saaks. Emakeele kõneleja tajub instinktiivselt, et õige on “tegema – > tegevat”. “Teevat” võib kirjutada ehk võõramaalane. Või siis see, kes g-tähte klaviatuuril liiga õrnalt vajutas või on see tal hoopis rikkis või jäi lihtsalt vahele.
Näiteks klaveri mängimises ei olegi midagi keerulist. Lihtsalt harjutada on vaja. Kõike ei peagi täiuslikult oskama teha, kuid mingi taseme suudavad kõik saavutada. Ka inimesed, kes ei ole musikaalsed.
See pole ju mingi oskamine. On hulgaliselt oskusi, mida tuleb õppida palju aastaid ja ka siis ei saa igaüks selgeks. Klaveril paari loo toksimine pole klaverimängu oskamine. Mittemusikaalne inimene ei saa klaverimängu selgeks. Sama on iga pilliga, kunstiga, muu loominguga. Sa võid harjutada palju tahad, sa ei saa selgeks, kui annet pole. Kehtib ka väga paljude muude oskuste kohta, vaevalt et igaüks kõike oskab. Aga saan aru, et sina nimetad oskamiseks midagi muud kui see tegelikult on. Kui asja selgekssaamine võtab aastaid, siis ei saa küll öelda, et igaüks võib seda teha, ainult harjutada on tarvis. Sest selge on see, et igaüks ei harjuta aastaid, see seabki oma piirangud.
Väga paljud inimesed oskavad klaverit mängida, see pole mingi tuumateadus.
Musikaalsele inimesele on nende klimberdajate mäng lausa füüsiliselt valus kuulata. Mõne jaoks on ikka tuumateadus küll. Ega ta ise muidugi aru sellest ei saa, kui halvasti ta mängib, sest kõrva pole. Nagu need paljud Eesti lauljahakatised, enda arust oskavad kõik väga hästi laulda, aga see hakkab lihtsalt kõrvadele.
Mis selles ilmselget on? Perekoolis kirjutab iga neljas põhikooli tasemel vigadega.
Loomulikult on ära tunda, kas inimene ei tea ja seepärast kirjutab valesti, või tal jääb mõni täht vahele. Kui eesti keel on emakeel, siis tulevad vead sisse ebareeglipärastes sõnades või laadivahelduse puhul, aga ka oskamatusest sõna kirjutada. “Teevat” ei ole ju üldse selline vorm, kus ükski neist vigadest tekkida saaks. Emakeele kõneleja tajub instinktiivselt, et õige on “tegema – > tegevat”. “Teevat” võib kirjutada ehk võõramaalane. Või siis see, kes g-tähte klaviatuuril liiga õrnalt vajutas või on see tal hoopis rikkis või jäi lihtsalt vahele.
Ma leidsin veel midagi, mida mul ei ole: eesti keele tunnetus. Ma jõllitasin tükk aega seda “teevat” ja mõtlesin, et imelik ju on, aga kaudne kõneviis, äkki ongi õige. Tsiteeritavat teksti lugedes on muidugi selge, et “tegevat” on õige. Samuti pean iga kord teadlikult mõtlema kuidas kirjutatakse näiteks arhitekt. Sõnade järjekord lauses vastab mul pigem saksa kui eesti keelele. Haridust on palju, aga keeletunnetust ei ole tekkinud. Kuigi kirjutan palju, ka eesti keeles, ja pean tähtsaks õigesti kirjutada.
50+, ja ka minu jaoks on ilmselt vanast ajast drellpuur suupärasem. Vanglas on trellid.
Vabandust, aga trellpuur on tugeva T-ga juba 1976. aasta ÕS-is. Sinu kooliajal pole seda kunagi drelliks nimetatud.
50+, ja ka minu jaoks on ilmselt vanast ajast drellpuur suupärasem. Vanglas on trellid.
Vabandust, aga trellpuur on tugeva T-ga juba 1976. aasta ÕS-is. Sinu kooliajal pole seda kunagi drelliks nimetatud.
Vabandused vastu võetud, kuid 1976 siiski see protsess t-algusele üleminekuks alles algas, siis muutus “trell” soovitatud ning “drell” ebasoovitavaks (kuid mitte keelatud) variandiks. 10 aastat võtab selline protsess kindlasti aega, täna ehk kiiremini, aga tollal levis info aeglasemalt. Põhimõtteks on, et vanematel võõrsõnadel on k-p-t algus, uuematel g-b-d. Ju tol aastal siis keegi otsustas, et nüüd ja just nüüd on sõna “drell” juba vana olija ja võib hakata seda eesti omasõnana käsitlema.
Korralikku biskviittainast teha, mul tuleb alati mingi õhuke käkk.
Muusikariistu mängida, aga seda ma pole kunagi ka õppinud, seega kui harjutaks, siis võib-olla ei saaks öelda, et alati tuleb “käkk”, noodid vast oleks ikka õiged. Profi kõrvale võib siiski olla käkk, sest minu bsikviittagnas on ka koostisosad õiged ja valmistamisviis teoreetiliselt samuti.
Palli vista ja kuuli tõugata, aga siin jäi asi vist ka mingil määral õpetamise taha, kui keegi oleks natukenegi õiget tehnikat õpetanud, siis võib-olla oleks hinneteks 2 asemel 3 või isegi mõnel heal päeval 4 olnud.
See pole ju mingi oskamine.
Seega, kui kontsertpianisti tasemel pilli ei mängi, siis ei ole see ju mingi oskamine?
Samamoodi nagu töö, mis keha füüsiliselt ära ei kurna, ei ole ju mingi töötamine?
Emakeele kõneleja tajub instinktiivselt, et õige on “tegema – > tegevat”.
Tartu kandist on näiteks 1931. a. Eesti rahvakalendrist sellised õpetussõnad: “Või jälle urbade veega pesta nägu, ka see teevat naha ilusaks”.
https://www.folklore.ee/erk/items/show/46390
Kas emakeele kõneleja tajub ka instinktiivselt ära, et õige on “tagaplaanile” ja mitte “tahaplaanile”? Kõnekeeles on viimane üsna tihti kasutusel.
Emakeele kõneleja tajub instinktiivselt, et õige on “tegema – > tegevat”.
Tartu kandist on näiteks 1931. a. Eesti rahvakalendrist sellised õpetussõnad: “Või jälle urbade veega pesta nägu, ka see teevat naha ilusaks”.
https://www.folklore.ee/erk/items/show/46390
Kas emakeele kõneleja tajub ka instinktiivselt ära, et õige on “tagaplaanile” ja mitte “tahaplaanile”? Kõnekeeles on viimane üsna tihti kasutusel.
Jah, ei taju see emakeele kõneleja midagi. Eriti, kui räägib mingit oma kandi murrakut, mis see “teevat” ilmselt ka on.
Imelik, seda et keegi toob mingi pisiasja, et ei oska süüa teha näiteks, siis seda aksepteeritakse, aga samas tekib vaidlus, kui mõni siin enesekindlat väidab, et ma oskaks kõike, aga pole lihtsalt harjutanud. Paljude asjade harjutamine ei ole kõigile isegi ligipääsetav ja ka siis võtab palju aastaid, et sind lastaks seda tegema. Näiteks sa ei saa päris väita, et ma oskaks teha südameoperatsiooni, lihtsalt pole ette võtnud seda asja. Esiteks sa ei saa arstiteaduskonda sissegi, teiseks pole võib-olla teadmised ega käelised võimed nii head jne, jne. Ei saa igaüks kõike teha. Mida vanemaks, seda rohkem piiranguid tuleb. Klaverimängu kõik ei hakka iialgi oskama. Maalimist ei hakka kõik iialgi oskama. See pole õige, et kõik võivad kõike teha, lihtsalt harjutama peab. Kõigil ei ole järjekindlust ega motivatsiooni asju aastaid iga päev harjutada, see ongi nende piirang. Inimestel on lohutav mõelda, et sky is the limit, aga tegelikult pole ju nii. Suurem osa inimesi ei õpi midagi erilist oma elu jooksul ära, aga siin mõni oskab enda arust absoluutselt kõike maailmas.
Mida te ei oska, mis tundub, et kõik teised oskavad?
Oh, enamikku asjadest ei oska 🙂 Kingitusi pakkida, näiteks. Süüa hädapärast teen, aga süüa kõlbavad laias laastus minu asjadest vaid ühepajatoidud ja salatid. Neis pole midagi mõelda, haki ja keera kokku. Mul puudub silmamõõt, seega ei suuda peale vaadates kuidagi aru saada näiteks kas see diivan mahub uksest sisse või kas see kotitäis pähkleid mahub sellesse kaussi. Ma ei oska autot juhtida, puid lõhkuda ega pesu triikida. Ei erista nulgu kuusest ega varest hakist. Ei oska mingitki sorti remonttöid teha. Olen absoluutne topograafiline sileaju, st no näiteks Eesti kontuurkardi täitmisel paneks ma mööda kõikide linnadega sadu kilomeetrid, kui ehk Narva kõrvale jätta – seal lihtsalt pole kuskile väga mööda panna. Ühtki neist asjadest pole mul plaanis ka endas arendada ega ära õppida.
Siis on veel ports asju, mida ma ei tee, sest lihtsalt ei taha. Ju mõnda neist oskaks, aga ei ole seni vaja olnud ning ei paista eriti kuskilt seda ohtu tulemas. Näiteks kindlasti ma oskaks äpitaksot tellida, kui ma ei jälestaks kõiki bolte jms, millega ma olen pidanud kellegi teise tellimisel sõitma. Aga see pole praegu teemaks.
Võõras linnas eksisin kogu aeg ära, aga see on vist ainus asi, mida ma sihipäraselt ja otsustavalt endas arendasin, kuidas seda enam mitte teha.
Näiteks klaveri mängimises ei olegi midagi keerulist. Lihtsalt harjutada on vaja. Kõike ei peagi täiuslikult oskama teha, kuid mingi taseme suudavad kõik saavutada.
See, kui oskad midagi teha halvasti, pole oskamine ega ammugi pole see kiiduväärne. See on nende piinamine, kes peavad seda käkki kuulama/nägema/maitsma/kasutama. S**t laulja või elektrik peaks lihtsalt seda mitte kunagi enam tegema, mitte risustama maailma ja tapma inimesi harjutamisega.
See, kui oskad midagi teha halvasti, pole oskamine ega ammugi pole see kiiduväärne. See on nende piinamine, kes peavad seda käkki kuulama/nägema/maitsma/kasutama. S**t laulja või elektrik peaks lihtsalt seda mitte kunagi enam tegema, mitte risustama maailma ja tapma inimesi harjutamisega.
Mina olen samal arvamusel, et inimesed võiks teha seda, mis neil hästi välja tuleb, mitte öelda, et kõik oskavad kõike, kui vaid tahavad. Isegi kehv juuksur võib väga palju inimesi maailmas õnnetuks teha, teistest asjadest rääkimata. Neid soss-seppi on tõesti palju. No ei oska kõik inimesed kõike, harjutagu palju tahavad.
