Drell puurimiseks, trell akende ees.
Akende ees ei ole ju trell, mis soga sa ajad. Akende ees on trellid. Kas see, millega sa paberit lõikad, on käär? Aga jalas on püks? Trellid akende ees on mitmuses. Trell on tööriist ja on väga kummaline, et seda ei teata ja siis veel ennast õigustatakse, aga nää-nää, teised ka ei teadnud. Ma pakun, et enamus inimesi siiski teavad.
Mulle tundub, et drelli-kägudel puudub oskus oma eksimusi tunnistada :-0
Mulle tundub, et drelli-kägudel puudub oskus oma eksimusi tunnistada :-0
Asi pole mitte selles, nagu nad ei tunnistaks, nad lihtsalt kirjeldavad olukorda, arutlevad. Ja seda, et drell on riie, teadsin ma juba ammu. Tööriista suhtes oli kahtlusi, aga kui on ametlikult kinnitatud, et tööriist ja turvaelement on täpselt ühtemoodi, siis ok, aktsepteerin seda ja katsun meelde jätta 🙂
Aga see ülbe purtsatus selle esimese “teadja”käo poolt oli tõeliselt napakas ja ennastupitav. Ja noh, hea küll, aga et ta siis veel pingsalt kinnitas, et selle väikese tühise sõnakese teadmine või mitteteadmine näitab nüüd suurt haridust ja haritust, see oli küll huumor kuubis. Ilmselt see kägu on nüüd ennast nii ülipüüdlikult harinud, et suure kraapimisega juba sisemise kultuurituse kiht koelõngade vahelt vastu vahib ja kõigile näha on, misuke tühine hingeke ta on, kui klassikuid tsiteerida.
Jah, drell on puur ja trellid on puur 🙂
Drell on kangas.
Drell puurimiseks, trell akende ees.
Akende ees ei ole ju trell, mis soga sa ajad. Akende ees on trellid. Kas see, millega sa paberit lõikad, on käär? Aga jalas on püks? Trellid akende ees on mitmuses. Trell on tööriist ja on väga kummaline, et seda ei teata ja siis veel ennast õigustatakse, aga nää-nää, teised ka ei teadnud. Ma pakun, et enamus inimesi siiski teavad.
Püks-tükk. Pissis püksi. Ainsus.
Akna ees võib olla ka vaid üks raudvarras, ehk trell.
Argpüks, jänespüks, lödipüks, püksipaikaja, vesipüks jne jne jne 😀
Akende ees ei ole ju trell, mis soga sa ajad. Akende ees on trellid. Kas see, millega sa paberit lõikad, on käär? Aga jalas on püks? Trellid akende ees on mitmuses.
Kirjutad nii, nagu sõnal “trell” ainsuse nimetavat käänet polekski. Vaata ÕSi, on küll. Mis sellest, et akende ees on enamasti trellid, ainsus on ikka trell – raudvarb. Kas see üks on akna ees ära roostetanud ja tahab vahetamist või vedeleb niisama maas, raudvarvaks ta jääb. Kääridel tõesti ainsuse nimetavat pole, aga ainsuse omastav juba on (liitsõnades).
Nii et ikka ise ajad soga.
Trell on puur või jäme raudvarb.
Trell ei ole puur! Trell (või minugipoolest ka drell) on tööriist, millega saab puurida. Puur on see jupp, mis käib trelli otsa, et trelliga puurida saaks.
Öelda, et trell on puur, on sama hea kui öelda, et kruvikeeraja on kruvi.
Oot, et kruvi on siis see jupp, mis käib kruvikeeraja otsa, et kruvida saaks?
Oot, et kruvi on siis see jupp, mis käib kruvikeeraja otsa, et kruvida saaks?
Põhimõtteliselt küll. Eks katsu ilma kruvita kruvida.
Oot, et kruvi on siis see jupp, mis käib kruvikeeraja otsa, et kruvida saaks?
Kruvi keeratakse kruvikeeraja või trelliga kuhugi sisse. Trelliga saab ka auke puurida, siis pannakse sinna otsa puur.
Ma ei oska väga palju asju: käsitööd-jälestan kooliajast. Siinkohal “tervitused” Tamme gümnaasiumi vanatüdrukust tööõpetuse õpetajale. Heal juhul saan nööbi ette õmmeldud, aga muud ei midagi. Õnneks ei ole ka käsitöövahendeid kodus. Ei oska joonistada, maalida, voolida. Pilli ei mängi, aga tantsida oskan. Aiapidajat minust ei saa. Kasvuhoone on kasutusel panipaigana ja muru niidab robot. Puuduvad ka igasugused lillepeenrad, klumbid ja amplid.
Süüa teha oskan ja meeldib. Autoga sõidan iga päev. Aga oma töös olen hinnatud ja seda oskan hästi. Olen hea ema, kaaslane, sõbranna. Kõik ei saagi kõiges hea olla
Akende ees ei ole ju trell, mis soga sa ajad. Akende ees on trellid. Kas see, millega sa paberit lõikad, on käär? Aga jalas on püks? Trellid akende ees on mitmuses.
Kirjutad nii, nagu sõnal “trell” ainsuse nimetavat käänet polekski. Vaata ÕSi, on küll. Mis sellest, et akende ees on enamasti trellid, ainsus on ikka trell – raudvarb. Kas see üks on akna ees ära roostetanud ja tahab vahetamist või vedeleb niisama maas, raudvarvaks ta jääb. Kääridel tõesti ainsuse nimetavat pole, aga ainsuse omastav juba on (liitsõnades).
Nii et ikka ise ajad soga.
Hee, on üks lind – käärsaba 🙂
Neli korda õigesti ja üks kord valesti ei ole mingi oluline näitaja, et end õppimisvõimetuks sileajuks tituleerida.
Teema aga pole õppimisvõimest, ikka sellest, mida keegi PRAEGU ei oska. Mina ei oska PRAEGU orienteeruda ega silmaga asju mõõta, ei mahtusid, ei distantse. Ja tituleerin ise end täpselt nii nagu tahan. Algupärases postituses kirjutasin enda kohta i_d_i_o_o_t ruumilises mõtlemises, aga seda ei lase PK automaattsensor läbi. Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama. Peaaegu aasta pärast kolimist kõndisein tööle nii, et kõigepealt vana elukoha juurde ja siis sealt töökohta, harjunud teed. Proovisin ka otse jalutada muidugi, korduvalt. Noh, Kaarli kiriku juurest oli vaja nö vana Kalevi juurde minna. Kaks korda sattusin T1 ette ja korra Swed peahooneni Liivalaias.
Täna valasin pähkleid kaussi. Näed, ei ole vaja 200 g pähklite jaoks 3-liitrist savikaussi. Kes seda oleks võinud arvata? Mitte mina.
Vähemaltki kavatsust endas neid oskusi arendada pole (va võõrastes linnades, seal liigun juba lausa ümber hotelli kvartali ja ei ole enam aastaid öö kätte jäänud). Ehk siis praegu ma neid asju ei oska, millega on ka teemaalgatuse küsimusele vastatud.
Akende ees ei ole ju trell, mis soga sa ajad. Akende ees on trellid. Kas see, millega sa paberit lõikad, on käär? Aga jalas on püks? Trellid akende ees on mitmuses.
Kirjutad nii, nagu sõnal “trell” ainsuse nimetavat käänet polekski. Vaata ÕSi, on küll. Mis sellest, et akende ees on enamasti trellid, ainsus on ikka trell – raudvarb. Kas see üks on akna ees ära roostetanud ja tahab vahetamist või vedeleb niisama maas, raudvarvaks ta jääb. Kääridel tõesti ainsuse nimetavat pole, aga ainsuse omastav juba on (liitsõnades).
Nii et ikka ise ajad soga.
Hee, on üks lind – käärsaba
Käärhüpe.
Käärhambumus (koertel), käärikujuline. Noh, kui hakata mõtlema, siis neid käär-asju ja pükstükke tuleks kindlasti veel. Loodetavasti see “trellitatud” kägu jääb rahule 🙂
Aga teemasse ka – kunagi oskasin malet mängida ja mandoliini. Praegu ei oska enam kumbagi.
No liitsõnades on käär ja püks jah ka ainuse nimetavas, iseseisva sõnana mitte. Eks oli ka Edward Käärkäsi 🙂
Öelda, et trell on puur, on sama hea kui öelda, et kruvikeeraja on kruvi.
Siin räägime ikka trellpuurist ehk suupäraselt trellist, eksole. Kui oled nii korralik, et kõik sõnad täispikkuses välja ütled, siis tore sulle. Teised ikka ütlevad, et võtavad trelli ja hakkavad puurima.
Ema ütles talle, et teises toas on kapis vana, kuid töökorras äratuskell, keeraku see üles, sättigu õigeks ja pangu äratama. Poiss ei osanud seda kella äratama seadistada ja magas sisse.
Kas poiss pidi sellise oskusega sündima või pidi ikkagi lapsevanem või õpetaja talle seda mingil hetkel õpetama? Kui ei oska, siis järelikult ei ole keegi õpetanud ja ise pole olnud vajadust õppida. See on nagu tänapäeva lapsed ei oska numbrikettaga telefoni või kassette kasutada.
Kas poiss pidi sellise oskusega sündima või pidi ikkagi lapsevanem või õpetaja talle seda mingil hetkel õpetama? Kui ei oska, siis järelikult ei ole keegi õpetanud ja ise pole olnud vajadust õppida. See on nagu tänapäeva lapsed ei oska numbrikettaga telefoni või kassette kasutada.
Just. Mina ei oskaks ka lehma lüpsta ega hobust vankri ette seada. Rääkimata võitegemisest või rehepeksust. Ma ei ole seepärast rumal, nagu pole ka too laps rumal, et iidseid ja meie jaoks tuttavaid asju kasutada ei oska.
Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama.
Selleks ei ole ju ruumilist mõtlemist vaja. Piisab tavalisest mälust ja korras silmanägemisest. Kui suudad meelde jätta, et oled 10 aastat Tallinna kesklinnas elanud, siis suudad ka ühe kindla marsruudi, maamärgid ja tänavanimed selle ajaga selgeks õppida – Radisson paistab Rävala puiestee alguses, Solarise keskus jääb selle lõpu poole, Estonia paistab selle juurest üle Estonia puiestee, Draamateatri juurde saab vasakult Estonia kõrvalt G. Otsa tänavalt. Sa lihtsalt ei taha, sest sulle meeldib inimestele rääkida, kuidas sa ikka nii naljakalt saamatu oled.
Just. Mina ei oskaks ka lehma lüpsta ega hobust vankri ette seada. Rääkimata võitegemisest või rehepeksust. Ma ei ole seepärast rumal, nagu pole ka too laps rumal, et iidseid ja meie jaoks tuttavaid asju kasutada ei oska.
Nõus, et laps pole rumal, aga see, et kellelgi pole kunagi ette tulnud loetletud tegevusi kas või proovida, on minu jaoks ulme. Kordagi elus pole vahukoort kogemata võiks vahustanud? Pole maal olles või minu pärast kas või avatud talude päeval kunagi proovinud lehma lüpsta? Olgu, hobuse saduldamine või vankri ette seadmine vast nii kättesaadav või igapäevane tegevus pole, aga kuna olen ratsutamas käinud, on seegi mulle tuttav. Ise vajaduse pärast reht peksma pole pidanud, aga sedagi ju tehakse sageli demonstratsioonina.
Olgu, pean aru saama, et olengi eriline frukt, kellele keeruline leida tegevusi, millest aimugi pole.
Mulle tundub, et drelli-kägudel puudub oskus oma eksimusi tunnistada :-0
Asi pole mitte selles, nagu nad ei tunnistaks, nad lihtsalt kirjeldavad olukorda, arutlevad. Ja seda, et drell on riie, teadsin ma juba ammu. Tööriista suhtes oli kahtlusi, aga kui on ametlikult kinnitatud, et tööriist ja turvaelement on täpselt ühtemoodi, siis ok, aktsepteerin seda ja katsun meelde jätta 🙂
Aga see ülbe purtsatus selle esimese “teadja”käo poolt oli tõeliselt napakas ja ennastupitav. Ja noh, hea küll, aga et ta siis veel pingsalt kinnitas, et selle väikese tühise sõnakese teadmine või mitteteadmine näitab nüüd suurt haridust ja haritust, see oli küll huumor kuubis. Ilmselt see kägu on nüüd ennast nii ülipüüdlikult harinud, et suure kraapimisega juba sisemise kultuurituse kiht koelõngade vahelt vastu vahib ja kõigile näha on, misuke tühine hingeke ta on, kui klassikuid tsiteerida.
Kitah, vaeseke, sa ka drellikägude pundis, lisaks ei oska sa kuidagi solvumist varjata. Oled üks tundlik sell? Aga näed, nüüd sul ka üks uus sõna selge, nagu paljudel teistelgi siin.
Olgu, pean aru saama, et olengi eriline frukt, kellele keeruline leida tegevusi, millest aimugi pole.
Jaa, oled täiuslik! Maailmas pole olemas asja, mida sa ei oska. Oled väljavalitu ja ideaal kõigi jaoks. Rahul?
Pole maal olles või minu pärast kas või avatud talude päeval kunagi proovinud lehma lüpsta?
Issand, ei! Ma ei ole nõus lehmale lähemale minema kui 2 meetrit!
Maal ükskord pidin sõbranna mullikat jootma (olin siis 20-aastane), see oli põllu peal ketis. Jube janune ka juba selleks ajaks, kui ma veeämbriga lähenesin, tahtis mu pikali joosta. Põgenesin eest ära, ämber kukkis sinnasamasse. No mullikas sai esimese janu täis juua, siis viisin uue ämbri sinna, siis ta enam ei jooksnud suure hooga.
Samas kohas, samal ajal, tuli sööta põrsaid. Need laudas seasulus kinni. Kui hakkasin selle söödapotiga siis lähenema, need kukkusid ruigama, ka jube näljased. Hüppasid nii kõrge kaarega üles alla, et said sealt sulust välja ja lidusid mööda taluõue laiali. No süüa nad said, aga osasid pidi pärast võsa vahelt taga ajama. Ja mina seda küll ei julgenud, ma kartsin et siga hammustab ja põtkib kui ma teda tahan kinni võtta!
Tegelikult olid need ülesanded sõbranna ülesanded, aga ta oli eelmisel õhtul peole läinud ja polnud veel järgmise päeva lõunaks tagasi. Siis taipas helistada, et jooda mullikat ja sööda sigu! Mina linnainimene olin seal lihtsalt kolmeks päevaks suvitamas.
Kui ta oleks öelnud, et lüpsa lehm ära, no seda ma ei oleks kindlasti proovimagi hakanud, see ei ole nii lihtne, et muudkui lähed ja lüpsad. Õnneks neil ei olnud lüpsilehmi. (ega suuri sigu, vaid koerasuurused põrsad)
Praegu tagantjärele on muidugi väga naljakas meenutada, eks me siis ka naersime selle üle, kui ta koju jõudis mõni tund hiljem. Aga ei ole see maaelu niisama lihtne, et kui iial pole kokku puutunud sellega, et siis muudkui lähed ja talitad loomi, et nii lihtne asi ju. See võib ikka päris hirmutav olla.
Neli korda õigesti ja üks kord valesti ei ole mingi oluline näitaja, et end õppimisvõimetuks sileajuks tituleerida.
Teema aga pole õppimisvõimest, ikka sellest, mida keegi PRAEGU ei oska. Mina ei oska PRAEGU orienteeruda ega silmaga asju mõõta, ei mahtusid, ei distantse. Ja tituleerin ise end täpselt nii nagu tahan. Algupärases postituses kirjutasin enda kohta i_d_i_o_o_t ruumilises mõtlemises, aga seda ei lase PK automaattsensor läbi. Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama. Peaaegu aasta pärast kolimist kõndisein tööle nii, et kõigepealt vana elukoha juurde ja siis sealt töökohta, harjunud teed. Proovisin ka otse jalutada muidugi, korduvalt. Noh, Kaarli kiriku juurest oli vaja nö vana Kalevi juurde minna. Kaks korda sattusin T1 ette ja korra Swed peahooneni Liivalaias.
Vähemaltki kavatsust endas neid oskusi arendada pole (va võõrastes linnades, seal liigun juba lausa ümber hotelli kvartali ja ei ole enam aastaid öö kätte jäänud). Ehk siis praegu ma neid asju ei oska, millega on ka teemaalgatuse küsimusele vastatud.
Aitäh, Kägu, you made my day, tõesti. Ma olen siiani arvanud, et ma olen ainus selline lootusetu orienteeruja, aga õnneks oleme nüüd kahekesi.
Ma elasin lapsena ühes väikelinnas ja kui mu abikaasa vanemad esimest korda koos minuga mu vanematekoju sõitsid, siis sõitsimegi mööda linna ringi, ma ei saanud aru, kuidas enda koju minna. Lõpuks märkasin eemalt tuttavat poodi, kus olin harjunud käima, palusin, et sõidame sinna, ja siis sealt oskasin neid enda koju juhatada. Sõbranna juurde sõitsin aastaid 1 bussiga ja bussipeatusest läksin tema juurde. Siis muudeti bussimarsruute. Uus peatus oli sõbranna kodu ukse ees. Aga ega ma seda ära ei tundnud, jalutasin eemal olevasse tuttavasse bussipeatusse ja siis sedasama rada pidi tagasi maja ette ja läksin sisse. Mu tuttavad ei usu neid lugusid, aga sõbrad teavad mu iseärasusi ja nemad enam ei imesta. Muidu olen täiesti normaalne, lõpetasin ülikooli, suudan päris hea rahaga ametit pidada, olla abikaasa ja ema ja vanaema. Aga orienteerumist ära ei õpi. Võõrastes kohtades saan õnneks mõnele pereliikmele või sõbrale toetuda, nemad juhivad mind ka kohale.
Olgu, pean aru saama, et olengi eriline frukt, kellele keeruline leida tegevusi, millest aimugi pole.
Jaa, oled täiuslik! Maailmas pole olemas asja, mida sa ei oska. Oled väljavalitu ja ideaal kõigi jaoks. Rahul?
Ei ole rahul. Suht veidrik vist olen.
Ujuda ei oska, kuigi lapsena sai igal suvel harjutatud ja harjutatud. Noh nii 40 meetrit “konnatan” ära, aga miskipärast tuleb edasiliikumine mul kuidagi väga raskelt.
Autoga ei oska sõita, kuigi gümnaasiumi tegin load. Rohkem pole rooli istunud.
Lihaga ei oska ma mitte midagi teha. No ok pikapoisi suudan hakklihast mätserdada. Hoidiseid pole kunagi teinud.
Aitäh, Kägu, you made my day, tõesti. Ma olen siiani arvanud, et ma olen ainus selline lootusetu orienteeruja, aga õnneks oleme nüüd kahekesi.
Mina olen kolmas kägu, me oleme maailmas lausa kolmekesi.
Ma pidin aastaid järjest sõitma teatud põhjusel läbi Põltsamaa linna, algul ühtepidi ja siis tagasi teistpidi. Sõitude sagedus oli u 5-6 korda aastas, ja niimoodi aastaid järjest. Mul ei meenu mitte ühtegi korda, kus ma oleksin sealt linnast läbi saanud esimese korraga õigesti. Mitte kumbagi pidi, mitte kordagi.
Ja ükskord sõitsin Pärnust Tartusse, aga ei märganud vasakule Tartu poole ära pöörata (Kilingi-Nõmme suunas pidi vasakule pöörama) ja jõudsin Ikla piiripunkti. Enne sinna jõudmist ei tulnud mul kordagi mõtet, et midagi on valesti. Siis hakkasin mingeid imelikke poste märkama ja palju rekasid oli. Muutusin ettevaatlikuks ja aimasin, et olen vist Tartust suhteliselt eemal kusagil müstilises vales kohas, aga kus?? kes teab? Mehele ma seda ei ole julgenud rääkida (häbi on). Lahe oli veel see, et kui sinna Ikla poole sõita, siis paremat kätt jääb mingi väike koht, mille nimi on Metsapoole. Sellest purjetasin täiskäigul mööda nagu õige autojut kunagi ja see nimi sobis nagu rusikas silmaauku.
Ma pole kunagi käinud trennis ega jõusaalis.
Neli korda õigesti ja üks kord valesti ei ole mingi oluline näitaja, et end õppimisvõimetuks sileajuks tituleerida.
Teema aga pole õppimisvõimest, ikka sellest, mida keegi PRAEGU ei oska. Mina ei oska PRAEGU orienteeruda ega silmaga asju mõõta, ei mahtusid, ei distantse. Ja tituleerin ise end täpselt nii nagu tahan. Algupärases postituses kirjutasin enda kohta i_d_i_o_o_t ruumilises mõtlemises, aga seda ei lase PK automaattsensor läbi. Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama. Peaaegu aasta pärast kolimist kõndisein tööle nii, et kõigepealt vana elukoha juurde ja siis sealt töökohta, harjunud teed. Proovisin ka otse jalutada muidugi, korduvalt. Noh, Kaarli kiriku juurest oli vaja nö vana Kalevi juurde minna. Kaks korda sattusin T1 ette ja korra Swed peahooneni Liivalaias.
Täna valasin pähkleid kaussi. Näed, ei ole vaja 200 g pähklite jaoks 3-liitrist savikaussi. Kes seda oleks võinud arvata? Mitte mina.
Vähemaltki kavatsust endas neid oskusi arendada pole (va võõrastes linnades, seal liigun juba lausa ümber hotelli kvartali ja ei ole enam aastaid öö kätte jäänud). Ehk siis praegu ma neid asju ei oska, millega on ka teemaalgatuse küsimusele vastatud.
Tegelikult see ei ole isegi naljakas. Oled sa sellest arstile rääkinud, oled kindel, et su ajus pole kasvajat vms? No pole võimalik, et inimene ei suuda neid loetletud asju teha. 10a eksid Tallinna kesklinnas 500m raadiuses ära?
