Teema: Mis oskusi teil pole?

#4237111:

#4237106:

Kas poiss pidi sellise oskusega sündima või pidi ikkagi lapsevanem või õpetaja talle seda mingil hetkel õpetama? Kui ei oska, siis järelikult ei ole keegi õpetanud ja ise pole olnud vajadust õppida. See on nagu tänapäeva lapsed ei oska numbrikettaga telefoni või kassette kasutada.

Just. Mina ei oskaks ka lehma lüpsta ega hobust vankri ette seada. Rääkimata võitegemisest või rehepeksust. Ma ei ole seepärast rumal, nagu pole ka too laps rumal, et iidseid ja meie jaoks tuttavaid asju kasutada ei oska.

Oi, võid teha oskan ma suurepäraselt – tuleb lihtsalt oma tavalisel käpardlikul kombel vahukoort teha.

#4237304:

Sa võid ülitäis udarast mõne nire kätte saada, see ei tähenda, et lüpsta oskad.

No ära sa seda küll ütle. Kõrge enesehinnanguga inimene nimetabki seda oskamiseks. Toksib kahe näpuga lastelaulu klaveeril ja nimetab seda klaverimängu oskamiseks. Tema oskab absoluutselt kõike. Isegi ei tule pähe ühtegi asja, mida ei oska. Raketiga kosmosesse või ajuoperatsiooni oskaks ka teha, aga noh, pole tarvis läinud.

#4237322:

Kõrge enesehinnanguga inimene nimetabki seda oskamiseks.

Kõrge enesehinnanguga inimene ütles siin eespool juba, et lüpsmine ei ole niisama lihtne asi, et korra proovid ja kohe oskad. Sama juttu on kõrge enesehinnanguga inimene ka varem rääkinud: tuleb ÕPPIDA ja HARJUTADA. Siis hakkad oskama, kui on soov ja vajadus.

Kui midagi kuskil talupäevadel ühe korra proovid, siis see ei pane kedagi midagi oskama. Kui ma avan klaverikaane ja proovin klahve vajutada, siis see ei muuda mind selle ühe proovimisega oskajaks.

Kõike ei pea oskama. Aga ei ole vaja ka end maha tampida mõttega, et sa ei oska üldse midagi, ka neid asju mitte, millega oled juba aastaid tegelenud ja õppinud. Kui näiteks koolis ei saa võõrkeelt selgeks mingi 10-aastaga suhtlustasandilgi mitte, siis on sul tõesti midagi viga. See, et sinust ei ole saanud selle ajaga filoloogi, ei näita siiski veel seda, et sa seda üldse ei oska. Oskustel on erinevad tasemed. Algaja, kesktase, tipptase. Ei ole nii, et sa pead midagi valdama tipptasemel ja alles siis tohid öelda, et sa seda oskad.

#4237219:

#4237053:

#4236842:

Neli korda õigesti ja üks kord valesti ei ole mingi oluline näitaja, et end õppimisvõimetuks sileajuks tituleerida.

Teema aga pole õppimisvõimest, ikka sellest, mida keegi PRAEGU ei oska. Mina ei oska PRAEGU orienteeruda ega silmaga asju mõõta, ei mahtusid, ei distantse. Ja tituleerin ise end täpselt nii nagu tahan. Algupärases postituses kirjutasin enda kohta i_d_i_o_o_t ruumilises mõtlemises, aga seda ei lase PK automaattsensor läbi. Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama. Peaaegu aasta pärast kolimist kõndisein tööle nii, et kõigepealt vana elukoha juurde ja siis sealt töökohta, harjunud teed. Proovisin ka otse jalutada muidugi, korduvalt. Noh, Kaarli kiriku juurest oli vaja nö vana Kalevi juurde minna. Kaks korda sattusin T1 ette ja korra Swed peahooneni Liivalaias.

Täna valasin pähkleid kaussi. Näed, ei ole vaja 200 g pähklite jaoks 3-liitrist savikaussi. Kes seda oleks võinud arvata? Mitte mina.

Vähemaltki kavatsust endas neid oskusi arendada pole (va võõrastes linnades, seal liigun juba lausa ümber hotelli kvartali ja ei ole enam aastaid öö kätte jäänud). Ehk siis praegu ma neid asju ei oska, millega on ka teemaalgatuse küsimusele vastatud.

Tegelikult see ei ole isegi naljakas. Oled sa sellest arstile rääkinud, oled kindel, et su ajus pole kasvajat vms? No pole võimalik, et inimene ei suuda neid loetletud asju teha. 10a eksid Tallinna kesklinnas 500m raadiuses ära?

10 aastaga peaks ta juba olema vähki surnud.

Kõik käeline tegevus – õmblemine, heegeldamine, kudumine, joonistamine…

Tantsida ei oska.

#4237322:

No ära sa seda küll ütle. Kõrge enesehinnanguga inimene nimetabki seda oskamiseks. Toksib kahe näpuga lastelaulu klaveeril ja nimetab seda klaverimängu oskamiseks. Tema oskab absoluutselt kõike. Isegi ei tule pähe ühtegi asja, mida ei oska. Raketiga kosmosesse või ajuoperatsiooni oskaks ka teha, aga noh, pole tarvis läinud.

Sinust on asja mõte ikka kõrge kaarega üle pea lennanud.

#4237855:

Inimene, kel on normintellekt, ja kes sealjuures peatäie pähklite paigutamiseks 3-liitrise nõu võtab, on lihtlabane valetaja kahjuks.

Võimalik. Teine võimalus, et tal lihtsalt puudub ruumiline orientatsioon. Ja ta ei ole kindlasti ainus.

#4237114:

#4237053:

Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama.

Selleks ei ole ju ruumilist mõtlemist vaja. Piisab tavalisest mälust ja korras silmanägemisest. Kui suudad meelde jätta, et oled 10 aastat Tallinna kesklinnas elanud, siis suudad ka ühe kindla marsruudi, maamärgid ja tänavanimed selle ajaga selgeks õppida – Radisson paistab Rävala puiestee alguses, Solarise keskus jääb selle lõpu poole, Estonia paistab selle juurest üle Estonia puiestee, Draamateatri juurde saab vasakult Estonia kõrvalt G. Otsa tänavalt. Sa lihtsalt ei taha, sest sulle meeldib inimestele rääkida, kuidas sa ikka nii naljakalt saamatu oled.

Vaata. Saa nüüd aru. Sinu jaoks on elementaarne, et kuskile saab minna vasakult millegi kõrvalt. Mina aga ei näe seda miskit, lihtsalt ei näe, sest olen mõtteis. Ei näe inimesi, ei näe maju, ei näe. Näen kahte asja. Valgusfoore, seda ka peale seda, kui kolme kuu jooksul neli korda auto alla jäin. Teiseks näen jalgu, jalalabasid. Kui mingid jalad tulevad otse vastu, jään seisma. Seda, kuidas ma ei orienteeru, pole mul vaja tuttavatele rääkida. Ka mitte vähemtuttavatele. Kui käisin viimati töötervishoiu kontrollis, siis neil on selline korrus, mis on vist ruudukujuline ja siis on vist nagu eesruum. Viimane arst ehk siis see töötervishoiarst ütles mulle leebelt, et te vist eelmine kord eksiste meil ära, tulge minu järel, ma näitan teile rõivistu ja välisukse ära. Tegelikult olen seal eksinud 3-4 korda, aga selles pole midagi naljakat, kui avastad, et oled viiendat tiiru sama nasite tualeti juures. Ka taksojuhil palun alati mind oodata ja tulla bäiteks 20 minuti pärast autost välja ja ukse juurde, sest ma ei leia muidu iial seda taksot üles. Muidugi jootraha eest. See kõik on kurb, mitte vahvalt naljakas, nagu sa suvatsed väljenduda.
Olen kodus, alumisel korrusel. Mind võiks praegu püssiga ähvardada ja ma ei oskaks öelda, kas meie magamistuba on esimene või teine uks paremale. Sest vasakule ta vist ei jää nagu.

#4237279:

#4237111:

#4237106:

Kas poiss pidi sellise oskusega sündima või pidi ikkagi lapsevanem või õpetaja talle seda mingil hetkel õpetama? Kui ei oska, siis järelikult ei ole keegi õpetanud ja ise pole olnud vajadust õppida. See on nagu tänapäeva lapsed ei oska numbrikettaga telefoni või kassette kasutada.

Just. Mina ei oskaks ka lehma lüpsta ega hobust vankri ette seada. Rääkimata võitegemisest või rehepeksust. Ma ei ole seepärast rumal, nagu pole ka too laps rumal, et iidseid ja meie jaoks tuttavaid asju kasutada ei oska.

Oi, võid teha oskan ma suurepäraselt – tuleb lihtsalt oma tavalisel käpardlikul kombel vahukoort teha.

😀😀

Olen ka oma elu jooksul ikka mitu korda võid valmistanud.

#4245027:

Kuidas sa koolis käisid? Vanemad viisid käe kõrval kuni ülikoolini välja? Elasid koolimajas? Siis ei jäänud auto alla? Vabandust, aga see ei ole usutav jutt lihtsalt.

Ma elasin tänava lõpul pargi ääres esimeses majas. Kool oli samal tänaval teisel pool mingi 400 meetrit. Kui pargis peaga vastu puud panin, keerasin ringi 🙂 – aga tegelikult seda ei juhtunud kunagi. Koolimajast sai mööda kõnnitud, aga mitte sageli.

#4244606:

#4237114:

#4237053:

Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama.

Selleks ei ole ju ruumilist mõtlemist vaja. Piisab tavalisest mälust ja korras silmanägemisest. Kui suudad meelde jätta, et oled 10 aastat Tallinna kesklinnas elanud, siis suudad ka ühe kindla marsruudi, maamärgid ja tänavanimed selle ajaga selgeks õppida – Radisson paistab Rävala puiestee alguses, Solarise keskus jääb selle lõpu poole, Estonia paistab selle juurest üle Estonia puiestee, Draamateatri juurde saab vasakult Estonia kõrvalt G. Otsa tänavalt. Sa lihtsalt ei taha, sest sulle meeldib inimestele rääkida, kuidas sa ikka nii naljakalt saamatu oled.

Vaata. Saa nüüd aru. Sinu jaoks on elementaarne, et kuskile saab minna vasakult millegi kõrvalt. Mina aga ei näe seda miskit, lihtsalt ei näe, sest olen mõtteis. Ei näe inimesi, ei näe maju, ei näe. Näen kahte asja. Valgusfoore, seda ka peale seda, kui kolme kuu jooksul neli korda auto alla jäin. Teiseks näen jalgu, jalalabasid. Kui mingid jalad tulevad otse vastu, jään seisma. Seda, kuidas ma ei orienteeru, pole mul vaja tuttavatele rääkida. Ka mitte vähemtuttavatele. Kui käisin viimati töötervishoiu kontrollis, siis neil on selline korrus, mis on vist ruudukujuline ja siis on vist nagu eesruum. Viimane arst ehk siis see töötervishoiarst ütles mulle leebelt, et te vist eelmine kord eksiste meil ära, tulge minu järel, ma näitan teile rõivistu ja välisukse ära. Tegelikult olen seal eksinud 3-4 korda, aga selles pole midagi naljakat, kui avastad, et oled viiendat tiiru sama nasite tualeti juures. Ka taksojuhil palun alati mind oodata ja tulla bäiteks 20 minuti pärast autost välja ja ukse juurde, sest ma ei leia muidu iial seda taksot üles. Muidugi jootraha eest. See kõik on kurb, mitte vahvalt naljakas, nagu sa suvatsed väljenduda.

Olen kodus, alumisel korrusel. Mind võiks praegu püssiga ähvardada ja ma ei oskaks öelda, kas meie magamistuba on esimene või teine uks paremale. Sest vasakule ta vist ei jää nagu.

Aga perekooli leiad naksti üles. Pole mõtteis ega midagi.

mhh

Kopli koolis on kursused: lihtsad torutööd naistele, lihtsad elektritööd naistele jne.

#4246630:

#4244606:

#4237114:

#4237053:

Tallinna kesklinnas, kus olen elanud 10 aastat, pean vaatama enne mapsi, kuidas Rävala puiesteelt draamateatri juurde saan. Vastasel korral jüuan kuskile Balti jaama.

Selleks ei ole ju ruumilist mõtlemist vaja. Piisab tavalisest mälust ja korras silmanägemisest. Kui suudad meelde jätta, et oled 10 aastat Tallinna kesklinnas elanud, siis suudad ka ühe kindla marsruudi, maamärgid ja tänavanimed selle ajaga selgeks õppida – Radisson paistab Rävala puiestee alguses, Solarise keskus jääb selle lõpu poole, Estonia paistab selle juurest üle Estonia puiestee, Draamateatri juurde saab vasakult Estonia kõrvalt G. Otsa tänavalt. Sa lihtsalt ei taha, sest sulle meeldib inimestele rääkida, kuidas sa ikka nii naljakalt saamatu oled.

Vaata. Saa nüüd aru. Sinu jaoks on elementaarne, et kuskile saab minna vasakult millegi kõrvalt. Mina aga ei näe seda miskit, lihtsalt ei näe, sest olen mõtteis. Ei näe inimesi, ei näe maju, ei näe. Näen kahte asja. Valgusfoore, seda ka peale seda, kui kolme kuu jooksul neli korda auto alla jäin. Teiseks näen jalgu, jalalabasid. Kui mingid jalad tulevad otse vastu, jään seisma. Seda, kuidas ma ei orienteeru, pole mul vaja tuttavatele rääkida. Ka mitte vähemtuttavatele. Kui käisin viimati töötervishoiu kontrollis, siis neil on selline korrus, mis on vist ruudukujuline ja siis on vist nagu eesruum. Viimane arst ehk siis see töötervishoiarst ütles mulle leebelt, et te vist eelmine kord eksiste meil ära, tulge minu järel, ma näitan teile rõivistu ja välisukse ära. Tegelikult olen seal eksinud 3-4 korda, aga selles pole midagi naljakat, kui avastad, et oled viiendat tiiru sama nasite tualeti juures. Ka taksojuhil palun alati mind oodata ja tulla bäiteks 20 minuti pärast autost välja ja ukse juurde, sest ma ei leia muidu iial seda taksot üles. Muidugi jootraha eest. See kõik on kurb, mitte vahvalt naljakas, nagu sa suvatsed väljenduda.

Olen kodus, alumisel korrusel. Mind võiks praegu püssiga ähvardada ja ma ei oskaks öelda, kas meie magamistuba on esimene või teine uks paremale. Sest vasakule ta vist ei jää nagu.

ei imesta, et igalpool ära eksid kui ainult alla vaatad ja inimeste jalgade järgi orienteeruda üritad. Kas sul on mingi puue, et näiteks otse ette ei saa vaadata?