Teema: Mis põhjusel sünnib puudega laps?

pigem on kogemusi, et vaatamata keerulistele haigustele sünnib terve laps, AB ei peaks oluliselt mõjutama arengut ja III trimestriks on enamik elulisi organeid väljakujunenud…puudega lastest sünnib enamik geneetilise rikke tõttu, või alkoholi väärtarvitamisest, seda eriti esimeste raseduskuude vältel, ära muretse, loodus on selle süsteemi üsnagi targalt ülesehitanud

Pigem on tõesti ohtlikud viirused 1.-2. trimestril, kui lapse organid kujunevad. Töötan lastega (sealhulgas ka erivajadustega lastega) ning suurel osal on arenguhäire põhjuseks (nagu juba eelpool vastati) kas geneetiline defekt, asfüksia sünnituse käigus või siis näiteks sügav enneaegsus.

Oh issand küll.
Puudega laps sünnib enamasti õnnetu juhuse tõttu. Tõmbasid eluloteriis lihtsalt halva loosi, võib selle kohta öelda.
Puudega laps ei sünni kellelegi karistuseks, õppetunniks ega sellepärast, et rasedat ehmatati, kurvastati või tegid arstid midagi valesti.
Mõnikord on puue põhjustatud geeniveast ja mõnikord sünnitraumast, aga need on samamoodi juhused. Inimestel on väga raske leppida asjadega, millel pole selget ja arusaadavat põhjust.

Selleks, et alkohol või narkootikumid loodet kahjutaksid, peab neid tarvitama ikka väga kaua ja väga palju. Nii alkohoolikutel kui narkomaanidel sünnivad enamasti terved lapsed, eriti, kui ema ja isa on noored inimesed.
Samas on väga palju terveid ja korralikke inimesi, kes pole elus suitsu ja alkoholi tarvitanud, aga ikka sünnib neil puudega laps.

Minul oli väga kerge rasedus, aga laps sündis puudega.
Teise lapse ootamise ajal olin väga haige, aga laps sündis tervena.
Nii et kõik sõltub juhusest.

Kägu kirjutas:

Oh issand küll.
Puudega laps sünnib enamasti õnnetu juhuse tõttu. Tõmbasid eluloteriis lihtsalt halva loosi, võib selle kohta öelda.
Puudega laps ei sünni kellelegi karistuseks, õppetunniks ega sellepärast, et rasedat ehmatati, kurvastati või tegid arstid midagi valesti.
Mõnikord on puue põhjustatud geeniveast ja mõnikord sünnitraumast, aga need on samamoodi juhused. Inimestel on väga raske leppida asjadega, millel pole selget ja arusaadavat põhjust.

Selleks, et alkohol või narkootikumid loodet kahjutaksid, peab neid tarvitama ikka väga kaua ja väga palju. Nii alkohoolikutel kui narkomaanidel sünnivad enamasti terved lapsed, eriti, kui ema ja isa on noored inimesed.
Samas on väga palju terveid ja korralikke inimesi, kes pole elus suitsu ja alkoholi tarvitanud, aga ikka sünnib neil puudega laps.

Minul oli väga kerge rasedus, aga laps sündis puudega.
Teise lapse ootamise ajal olin väga haige, aga laps sündis tervena.
Nii et kõik sõltub juhusest.

Mina kirjutaksin sellele arvamusele alla.
Kõige levinum põhjus on minu meelest meditsiiniline praak või siis kui vastupidi mõelda meditsiiniline ime, kus raseduse või sünnituse käigus jääb laps hapnikupuudusesse, aga suudetakse siiski elule aidata. Vanasti oli ka vaakumsünnitus. Sinna alla kuuluvad ka sügavalt enneaegsed, kes kõigile muudele hädadele lisaks jäävad mingil hetkel hapnikupuudusesse. Enamasti avaldub asfüksia tagajärg õpiraskustena, kehvemal juhul sügava vaimse ja füüsilise arengu peetusena.
Järgmine tunduvalt väiksem grupp on kahjustused varases looteeas, näit ema põetud punetised või kogemata võetud kanged ravimid. Muuseas narkootikumid ja alkohol kahjustavad loodet tunduvalt vähem. Isegi alkohoolikutel ja narkomaanidel sünnivad sageli üsna terved lapsed. Kolmas sama väike grupp on kõikvõimalikud geenidefektid ja arenguhälbed.
Aga jah, minu meelest võib puudega lapse sündi võtta kui õnnetusjuhtumit, milles ema eluviisid enamasti mingit rolli ei mängi ja mida ema kuidagi ära hoida ei saaks.

Kägu kirjutas:

Mina jälle ei arva, et puudega lapse sünd on mingisugune müstiline “juhus”. Pigem ei suuda meditsiin lihtsalt lõviosal juhtudest põhjust tuvastada. See ei tähenda, et põhjust ei ole.
Minu laps sündis vähihaigena (diagnoositi aastaselt, vähirakud olid embrüonaalsed) ja samuti ei suutnud meditsiin ametlikult põhjust tuvastada. Raseduse ajal polnud mingeid terviseprobleeme, isegi mitte kerget viirust ei põdenud. Ise ma olen aga tagantjärgi üsna kindel, et lapsele sai saatuslikuks raseduse esimestel kuudel paigaldatud amalgaamplommid. Olin noor ega teadnud, et elavhõbe läbib platsenta, hambaarst samuti ei öelnud midagi, kuigi ütlesin, et olen värskelt rase. Aeg oli selline, kus Haigekassa veel valguskõvastuvaid plomme ei kompenseerinud ja esimese rasedusega lagunesid mu hambad totaalselt ära, eks mul oli väikseid auke ennegi. Rasedustel oli väike vahe ka. Tulemus: sain terve suu elavhõbedat täis, üle 10 plommi kindlasti. Siis lasin korralikult kõik vaktsiinid ka veel lapsele otsa teha… tollal kasutati neid mitte-veel-nii puhtaid vaktsiine. Laps elas 2 aastat.

Nii, nagu ma ütlesin, on inimestel väga raske määramatust aktsepteerida. Enamik puudega laste vanemaid mõtleb omale mõne põhjuse välja, miks laps puudega on. Kui nii on seda kergem taluda, siis miks mitte. Pealegi tunneb enamik puudega lapse vanemaid valusat süütunnet ja seda valu saab leevendada kellegi teise, näiteks hambaarsti süüdistamisega. Aga amalgaamplomme pandi omal ajal kõigile rasedatele, kes hambaid lasid ravida. Enamikul sündisid terved lapsed. Elavhõbedaga vaktsiine tehti ka kõigile.

Geenidefekt on põhimõtteliselt juhus. Lapsevanemad ei saa mitte kuidagi valida ega mõjutada, millise geenikombinatsiooniga laps neile sünnib. Tänapäeval on küll olemas võimalus teatud geenidefektidega lapsed enne sündi ära abortida, aga kas see on õige, jäägu igaühe enda otsustada.

Samuti on juhused keskkonnamõjutused nagu kokku puutumine viiruste ja nakkustega, mürgised ained ja kiirgus jne. Viiruseid ja nakkusi ei ole võimalik vältida, kui just naine alates raseduse planeerimisest kuni sünnituseni steriilses kambris ei istu. Kahjulikke keskkonnamõjusid nagu põllumajandusmürgid, kiirgus jne. me ei näe ja ei saa alati vältida.

Ka raske sünnitus on juhus. Hoolimata sellest, kui hästi naine ennast sünnituseks ette valmistab ning kui professionaalsed arstid teda aitavad, tuleb ikka ette sünnikahjustusi. Sünnitus ei saa olla 100% planeeritav.

Minu abikaasa näiteks usub, et meie lapse puude põhjuseks on puugihammustus ehk puugilt saadud nakkus, mida ei diagnoositud. Kui tal on nii kergem elada, las siis usub. Mina jällegi usun, et puudega laps on mulle karistuseks minu halbade tegude eest. Mõistusega ma saan aru, et see nii ei ole ja miks siis laps minu tegude eest kannatama peab, aga tundeid ei saa mõistusega juhtida.

Kägu kirjutas:

puuet põhjustavad näiteks raseduse ajal põetud punetised. Seega on mõistlik ennast vaktsineerida. lisaks kindlasti süüfilis ja toksoplasmoos (kassipidajatele teadmiseks).
alkohol eeldab ikka seda juuakse vähemalt 50 gr puhast alkoholi päevas, mitte klaas veini kord kuus (siin kohal ütles üks elutark ämmakas – parem pool klaas veini, kui stress!).
Loodet kahjustab ka asendamatute aminohapate ja rasvhapete ning vitamiinide puudus (foolhappe puudus võib põhjustada seljaaju songa).
loe terotogeenide kohta netist, seal on palju infot.

Suur tänu. Lisaks pean mainima, et unustasid mainida talidomiidi, mis on tõestatult põhjustanud puude tuhandetele lastele.

Punetised ja süüfilis põhjustavad tänapäeval väga harva puudega lapse sündi. Punetised põetakse tavaliselt läbi lapseeas või siis ollakse nende vastu vaktsineeritud. Süüfilise osas kontrollitakse kõiki rasedaid, kes arsti juures käivad ja enamik ikka käivad. Pealegi esineb ka süüfilist tänapäeval harva.
Raske vitamiinide ja mineraalainete puudus, sh foolhappe puudus peaks tekkima alatoitlusest. Aga tänapäeval söövad inimesed ju rohkem ja kvaliteetsemalt kui kunagi varem. Kõik vitamiinid ja mineraalained on apteegis saadaval. Ometi sünnib puudega lapsi palju rohkem, kui vanasti, kui toidust oli puudus ja vitamiine polnud saada.

Enamik puudega lapsi sünnib inimestele, kes ei põdenud raseduse ajal ohtlikke haigusi, toitusid tervislikult, võtsid foolhapet ja ei tarbinud alkoholi. Enamasti ei õnnestu puude põhjust kindlaks teha või siis ei olnud seda võimalik vältida.

Kägu kirjutas:

Ühe koolkonna arvates sünnib puudega laps neile vanemaile, kelle lähedussuhe on kaugenemas. Et siis vanemaid lähendada tema eest suurema hooldamisvajaduse läbi. Uskuda või mitte.

Isiklikult sümpatiseerib mulle üks teine versioon, mida kuulsin või lugesin kusagilt. Tegu siis tõestisündinud olukorraga. Kaks vanemat, tõsiusklikud, said kolmanda lapsena raske puudega beebi. Nad otsisid kaua vastust, et mida nad küll valesti on teinud, et neid sedaviisi karistati. Vastuse, kui nii võib öelda, said nad hoopis nende endi ühelt eelkoolis käivalt lapselt. Ühel varahommikul jutustas poiss õhinal, et teab, kuidas nende perre noorim liige tuli. Ta oli näinud unenäos, kuidas Jumal oli muudkui otsinud ja otsinud üle kogu maailma kõige paremaid vanemaid, kelle perre saata just see beebi. Ja nii oligi Jumal lõpuks nende pere leidnud

Mina sind ei miinustanud, aga… Kahe raske puudega lapse vanemana mõjub sinu kommentaari I pool raskelt.

Kui ma mõtlen enda tutvusringkonnas sündinud puudega lastele, siis üheks reegliks tundub olevat see, et nende laste vanemad on täiesti terved ja alkoholi vähetarbivad inimesed.

Kui ema on raseduse ajal tarvitanud antibiootikume, siis reeglina määratakse need sellised, mis arstidele teadaolevalt last ei kahjusta.

Kägu kirjutas:

Mina jälle ei arva, et puudega lapse sünd on mingisugune müstiline “juhus”. Pigem ei suuda meditsiin lihtsalt lõviosal juhtudest põhjust tuvastada. See ei tähenda, et põhjust ei ole.
Minu laps sündis vähihaigena (diagnoositi aastaselt, vähirakud olid embrüonaalsed) ja samuti ei suutnud meditsiin ametlikult põhjust tuvastada. Raseduse ajal polnud mingeid terviseprobleeme, isegi mitte kerget viirust ei põdenud. Ise ma olen aga tagantjärgi üsna kindel, et lapsele sai saatuslikuks raseduse esimestel kuudel paigaldatud amalgaamplommid. Olin noor ega teadnud, et elavhõbe läbib platsenta, hambaarst samuti ei öelnud midagi, kuigi ütlesin, et olen värskelt rase. Aeg oli selline, kus Haigekassa veel valguskõvastuvaid plomme ei kompenseerinud ja esimese rasedusega lagunesid mu hambad totaalselt ära, eks mul oli väikseid auke ennegi. Rasedustel oli väike vahe ka. Tulemus: sain terve suu elavhõbedat täis, üle 10 plommi kindlasti. Siis lasin korralikult kõik vaktsiinid ka veel lapsele otsa teha… tollal kasutati neid mitte-veel-nii puhtaid vaktsiine. Laps elas 2 aastat.

Elavhõbedamürgitus… vaene väike laps. See hambaarst oli küll süüdimatu või täielik lollpea.
Meil oli raskekujuline südame väärareng, läks katkestamisele. Arst selgitas, et see on nagu loterii, 7 juhtu 1000st on südamerike, 3 juhtu nii tõsised kui meil. Geneetilist põhjust ei leitud.

Kägu kirjutas:

Minu esimene laps sündis üliraske väärarendiga. Olin noor (24a), terve – ei olnud kroonilisi haiguseid, ei tarvitanud ravimeid, narkootikume, alkoholi, ei suitsetanud. Käisin kõikidel plaanilistel visiitidel ja tegin kõik ettenähtud uuringud ära. Võtsin korralikult ämmaemanda soovitatud rasedate vitamiine. Rasedus kulges normaalselt, tervis võimaldas isegi 8 kuud tööl käia. Sünnitus hakkas ise pihta ning laps sündis loomulikul teel – ja suri tunni jooksul peale ilmaletulekut. Lahkamine näitas, et süda, neerud ja kuseteed olid kõik valesti arenenud ning eluks kõlbmatud.
Muidugi saadeti meid (mees ka) geneetikule, tehti DNA uuringud, uuriti suguvõsa jne. Uuringud mingit tulemust ei andnud – meil on geenid korras, kummaski suguvõsas polnud varem puudega lapsi sündinud. Nakkushaigusi raseduse ajal ka ei põdenud – kõik punetised, toksoplasmoos, tuulerõuged jms olid juba ammu-ammu läbi põetud. /…/

See juhtus vist enne, kui kõikidele rasedatele hakati 20. nädala looteanatoomiauuringuid tegema? Kui mitte, siis ju tehniku kuritegelik hooletus… südame väärareng on 20 nädala paiku juba kergesti tuvastatav, südame ehhogramm annab anomaaliatest teada juba 12 n paiku. Minu kaastunne, et pidi kogu raseduse+sünnituse läbi tegema.

Mul on väga hea meel, et lootediagnostika on praeguseks ajaks niivõrd hästi arenenud, et suudab ära hoida raske puudega lapse üllatusliku saabumise siia maailma. Reaalsem oht on, et midagi läheb nihu sünnitusel ja selle tagajärjel laps invaliidistub.

Minu jaoks oli 21n abort igatahes palju-palju kergem (1. väiksem sünnitustrauma, 2. ei ole veel nii kiindunud), kui kanda eluvõimetu laps lõpptähtajani, teha läbi kõik sünnitusega seonduv (st sisuliselt sant paar nädalat – rauadepoo läinud, hambad kõik tuksis – rasedus on ema organismile vägagi kurnav) ja siis veel lisaks näha oma beebit suremas (räige psühhotrauma veel lisaks). Kurbus ja lein on loomulikult aga kui antakse valida – siis minu valik on väga selge: esikohale panen juba olemasoleva pere heaolu ja pühendun uue, terve lapse saamisele.
Ma olen arstidele surmani tänulik, et nad sellist valikut võimaldavad.

Ja tehnik peaks olema küll suuteline südame väärarengut 20n ultrahelis tuvastama (kambrikesed, arterid kõik näha, südamehelid on kõik kuulda) – seega hooletus. Tehnik ei ole süüdi selles, et sündis puudega laps vaid selles, et ei teavitanud lapse võimalikust puudest lapsevanemat ning ei pakkunud valikut.

Kägu kirjutas:

see tehniku jutt… loote süda saab verevarustuse otse ema organismist, selleks on tal eraldi lisa veresoon. enamik südamerikkeid saab avastada alles peale vastsündinu esimest elunädalat.

See on küll jura – loote süda töötab juba emaüsas kenasti, ainuke, mis “ei tööta”, on kopsud ise. loote südame eripäraks on vaid mingi avaus, mille kaudu liigub loote organismis see emalt saadud hapnikurikas veri. see ovaalmulk peaks paari päeva jooksul pärast sündi iseenesest sulguma ja vot see on küll üks asi, mida tehnik ette näha ei saa. aga kui puudub nt vatsakeste vahesein, arterid valesti ühendunud, kui on mingi funtsionaalne südame väärareng – on kohe näha.

Järelikult meil lihtsalt vedas, et tehnik taipas meid kahtluste korral spetsialisti juurde edasi suunata (Ridnõi) selmet asi maha vaikida ja loota, et ehk sünnituseks paraneb iseenesest (keegi väitis ühes teises teemas siin, et meedikud näevad ultrahelis pidevalt anomaaliaid, mida vanematele edasi ei öeldagi ja rasedat täiendava järelvalve alla ei võeta – “sest läheb tõenäoliselt iseenesest üle” ja milleks vanemaid asjatult hirmutada).

meie poisi süda oli igatahes nii tuksis, et öeldi kohe ära, et neid oppe Eestis ei tehtagi ja sünnitusegi üleelamine on kahtlane.

Kägu kirjutas:

Mina jälle ei arva, et puudega lapse sünd on mingisugune müstiline “juhus”. Pigem ei suuda meditsiin lihtsalt lõviosal juhtudest põhjust tuvastada. See ei tähenda, et põhjust ei ole.
Minu laps sündis vähihaigena (diagnoositi aastaselt, vähirakud olid embrüonaalsed) ja samuti ei suutnud meditsiin ametlikult põhjust tuvastada. Raseduse ajal polnud mingeid terviseprobleeme, isegi mitte kerget viirust ei põdenud. Ise ma olen aga tagantjärgi üsna kindel, et lapsele sai saatuslikuks raseduse esimestel kuudel paigaldatud amalgaamplommid. Olin noor ega teadnud, et elavhõbe läbib platsenta, hambaarst samuti ei öelnud midagi, kuigi ütlesin, et olen värskelt rase. Aeg oli selline, kus Haigekassa veel valguskõvastuvaid plomme ei kompenseerinud ja esimese rasedusega lagunesid mu hambad totaalselt ära, eks mul oli väikseid auke ennegi. Rasedustel oli väike vahe ka. Tulemus: sain terve suu elavhõbedat täis, üle 10 plommi kindlasti. Siis lasin korralikult kõik vaktsiinid ka veel lapsele otsa teha… tollal kasutati neid mitte-veel-nii puhtaid vaktsiine. Laps elas 2 aastat.

Kas võime edasi kirjutada.

Soovitan oma vastsündinut mitte vaktsineerida! Ja ka kindlasti mitte teha rasedusaegseid vaktsiine. Olen kindel, et pooled või rohkemad diagnoosid siin grupis on sellest saadud
Muidugi on geneetilisi jms tegureid.
Beebid saavad 1-3 päevaselt juba omad vaktsiinid ja mitte keegi ei tea kas nad olid enne seda täiesti terved või said totaalse vaktsiinikahjustuse
Olin samuti rasedana haige kahe esimese lapsega ja tõesti see ei mõjutanud neid. Kolmanda lapsega leidsin sipelgapuukoore kapslid ja olin lõpuks viirustest ja lõpututest külmetushaigustest vaba