edaspidi on mees ja naine võrdsed
Mina ei taha küll kellegagi, eriti oma mehega, võrdne olla. Ma pole ju mingi number 16, mis on võrdne teise number 16ga.
Inimesi võiks vaadelda ikka kui erinevaid inimesi, mitte ühe lusikaga jagada neile kohustusi ja õigusi. Olgem ikka erinevad. Täiendagem teineteist. Olgem ebavõrdsed.
See mõtteviis, et kõik toogu samavõrdselt raha ja tehku kõiki töid võrdselt, on kurb. Mina panen täna nõud masinasse ja homme paneb mees, sest muidu pole võrdne? Andke andeks, see on robotitele. Lubage ühel nõudega tegeleda, samal ajal kui teine teeb seda, mis on küll võibolla objektiivselt võttes raskem või kergem, aga mis on tema oskuste ja suutmisega paremini kooskõlas. Näiteks…lõhub kaminapuid. Ei pea, ausalt ei pea, võrdne olema. Ei pea võrdselt panustama. Elu pole ju mingi exceli tabel, kus ajakulu ja vaev peab täpselt klappima, et oleks võrdne.
Mõlemad peavad peresse samapalju rahaliselt panustama? See on veel totram. Mida, ma, õnnetu, siis teen, kui ülemus peaks soovima mul palka tõsta ja see läheks mehe omast suuremaks…peaksin võrduse printsiibist lähtudes keelduma? Või peaksin hakkama mehele esialgu mõttes ette heitma, et ta ei teeni piisavalt, et võrdselt panustada? Ülitotter.
Jäägem ikka inimesteks oma eripärade, tugevuste ja nõrkustega. Suhelgem omavahel ja leidkem paarisuhtes ebavõrduse tasakaal, kus mõlemad saavad panustada selles, mis neil paremini välja kukub. Ärgem muutugem mõõdulindi ja kaaluga võrdsust taga ajavateks masinateks. Püsigem ebavõrdsed, aga teineteise panust austavad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.09 16:22; 15.09 18:25;