Remarque “Triumfikaar” ning “Kolm sõpra”.
Iga kord, kui nutta tahan, siis loen ka E. Segali “Armastuse lugu”. Hea lühike raamat, seega pmst kohe saab nutta ????
Kas just liigutanud, aga Lohejooksja oli nii rõve, et läksin veits endast välja ja pisarad hakkasid jooksma küll. Sellist issand-kui-ilus tunnet pole siiani veel ühegi raamatuga olnud.
Lisan: filmide kohta pole küsitud, aga vastan ikkagi, et Million dollar baby lõpus ja Hachiko terve filmi ajal pillisin nagu titt. Need läksid küll hinge, seega päris tuim tükk ikka pole.
Sügaval nõukaajal kui koolis seda loeti, siis üks poiss nuttis lahinal (nagu pk lemmikväljend) ja sellest poisist sai täiskasvanuna lootusetu pätt, meie väiksest maakoolist välja kasvanud ainus pätt.
Sügaval nõukaajal kui koolis seda loeti, siis üks poiss nuttis lahinal (nagu pk lemmikväljend) ja sellest poisist sai täiskasvanuna lootusetu pätt, meie väiksest maakoolist välja kasvanud ainus pätt.
Mul tuli klomp kurku seda kommentaari lugedes. See väike poiss, kes lugu kuuldes nuttis…
Sellistest õrnakestest võivadki tihtipeale täisikka jõudes pätid saada, sest lapsena on neile pidevalt tambitud, et “poisid ei nuta”, “ole ometi mees” jm muud sarnast jura, mis õrnema natuuriga psüühikale oma jälje jätab. Liiga palju lapsi on kiimoodi vanemate poolt tuksi keeratud.
Mul tuli klomp kurku seda kommentaari lugedes. See väike poiss, kes lugu kuuldes nuttis… Sellistest õrnakestest võivadki tihtipeale täisikka jõudes pätid saada, sest lapsena on neile pidevalt tambitud, et “poisid ei nuta”, “ole ometi mees” jm muud sarnast jura, mis õrnema natuuriga psüühikale oma jälje jätab. Liiga palju lapsi on kiimoodi vanemate poolt tuksi keeratud.
Mu vend ka väikesene oli väga õrna hingega. Röökis nutta näiteks Mammutipoja või pingviinipoeg Lolo peale. Nüüd täiskasvanuna on kivitükk, tunneteta nartsissist. Mingil põhjusel mattis kõik oma tunded.
“Lugusid loomades”, aga mäletan, et käisime kooliga (toona oli kord kuus kinos käimine) vaatamas “Valge Bim, must kõrv”, siis kui tuli pandi põlema, siis ikka suurem osa pühkis pisaraid. Raamatuid lugedes nii nutma ei kuku, aga filme vaadates küll.
Mina olen umbes 5-6 korda lugenud Lionel Shriveri romaani Me peame rääkima Kevinist.
Kuigi see raamat on mul pmst peas, nutan iga kord.
PS Film, mis selle raamatu järgi on tehtud, on romaani kõrval nagu hambutu lalin, täiesti mõttetu vaatamine.
Kas sa nutad ema, Kevini või teiste pärast? Ma ei ole lugenud, aga tean filmi. Tahaks lugeda, aga ei taha masendust. Huvitav, mis nurga alt raamat on kirjutatud.
