Üks küsimus neile, kes toovad Nõlvaku “Ellujääjat” kui positiivset eeskuju, mida peaks ka täna järgima. Mis täpselt nii positiivne oli – minu meelest sai Nõlvak 7 (8, 9? lugemine läks sassi ja paar tükki unustas ta ka ise mainida, et sündisid) last. Kõik lapsed erinevate meestega, kodu ei olnud, kolistas oma kaasavaraga mööda Eestit ringi ja ootas kogu aeg abi. Tööd väga teha ei viitsinud, või noh, ei saanud, sest lapsi oli kantseldamiseks nii palju. Lõpuks lasi igalt poolt jalga ilma mingit tänulikkust tundmata, abistajad olid tema arvates muutunud halbadeks inimesteks, keda ta kuidagi positiivselt küll ei meenutanud. Igast külast lahkus siis uue lapsega ja ring hakkas otsast peale.
Mitte positiivseks eeskujuks, vaid tuletab meelde, kui head, turvalist elu enamus meist elab ja seda tuleks väärtustada.
Nõlvaku puhul siis nii lapsepõlves kui ka hiljem ekstreemne nälg, kasinad elutingimused, ema surm, kasuema väärkohtlemine, isa külmus, oma kodu puudumine, enamasti viletsad suhted, ränk ja raske töö, Siberisse küüditamised, laste surmad ja lastest ilmajäämine.
Mul oli küll seda kohati raske ja valus lugeda, mis elu ta elas ja õhtuti sooja duši all olles, läks paratamatult mõte sellele, kui luksuslikku elu me oma esivanematega võrreldes elame.
