Tore kui teil kõigil nii helged pead kodus on. Minu 8-ndik on paras karupea ja tuulepea, seega distantsõpe on sama hea kui mahavisatud aeg.
Kas mina emana peaksin täiskohaga õpetajaks hakkama, et mu laps mingigi hariduse saaks v?
Sina emana oleks pidanud lapse kasvatamisega tegelema, kogu tema elu.
Lisaks – huvitav on see, et nädal enne, kui kontaktõpe koolides (osaliselt) jälle lubatud sai, ütles meie koolijuht, et need, kellel on palju distantsõppel tegemata töid, peavad kooli õppima tulema. Kes aga tahavad distantsõppel kooliaasta lõpuni olla, likvideerivad oma võlad nädalaga ära. Ja arvake, mis sai? 99% võlglastest tegid oma tegemata asjad ära.
Mida sellest järeldada? Suur osa ikkagi päris-päriselt EI TAHA tegelikult koolis käia?
See on võrreldav tavaolukorras peale tunde jätmisega ja mitte tavalise koolipäevaga.
Mina ei taha oma algklassi lapsele distantsõpet. Ta ei ole selle kahe kuu jooksul üldse arenenud. Ongi selline laps, kes vajab silm silma vastu suhtlemist, eelkõige on tal probleeme enese väljendamisega, jutustamisoskusega. Kirjalikud ained, matemaatika ja isegi inglise keel on tal imehästi selge, aga ta oligi neis ainetes teistest pisut ees. Distantsõppel ei ole ta midagi juurde õppinud. Slaidiprogrammi kiirelt läbi lugedes ta ainet (muusika, looodusained jms) ei kinnista ja õpetaja ei jõua teha nii palju videotunde, kui vaja oleks. Mina temaga need tund-paar, mis töölt koju jõudes leian, võin ju istuda, jutustada, õppida, teengi seda… aga see on kurnav, pereelu kannatab ja lapse sotsiaalsed oskused ikkagi ei arene. Ma ausalt ei oska teda aidata. Ühistunniga Zoomis õpetaja ju nagunii igaüheni ei jõua ka.
Nii et ma siiralt loodan, et septembris saab taas koolitöö normaalselt jätkuda.
Mina ei taha oma algklassi lapsele distantsõpet. Ta ei ole selle kahe kuu jooksul üldse arenenud. Ongi selline laps, kes vajab silm silma vastu suhtlemist, eelkõige on tal probleeme enese väljendamisega, jutustamisoskusega. Kirjalikud ained, matemaatika ja isegi inglise keel on tal imehästi selge, aga ta oligi neis ainetes teistest pisut ees. Distantsõppel ei ole ta midagi juurde õppinud. Slaidiprogrammi kiirelt läbi lugedes ta ainet (muusika, looodusained jms) ei kinnista ja õpetaja ei jõua teha nii palju videotunde, kui vaja oleks. Mina temaga need tund-paar, mis töölt koju jõudes leian, võin ju istuda, jutustada, õppida, teengi seda… aga see on kurnav, pereelu kannatab ja lapse sotsiaalsed oskused ikkagi ei arene. Ma ausalt ei oska teda aidata. Ühistunniga Zoomis õpetaja ju nagunii igaüheni ei jõua ka.
Nii et ma siiralt loodan, et septembris saab taas koolitöö normaalselt jätkuda.
Sama tunne, et mingi ajani lasi 8-aastane (2. kl) vana rasva peal, edasi saab asjad tehtud ja esitatud, aga ei näe, et oleks arengut. Uued asjad ei kinnistu, jutustamis-arutlemisoskus tunduvad kaheksasel nagu tagasikäigul olevat, kuigi arutan temaga teemasid läbi. Laps ise muutub iga nädalaga apaatsemaks ja ükskõiksemaks, varasem innukas õppija ja kiire taibuga laps oleks nagu täiesti ära vahetatud. Näen, et motivatsioon puudub. Kodusest innustamisest, kiitmisest ja positiivsusest ei piisa, õpetaja arvamus on see, mis talle oluline oleks. Ja õpetajale ta praegu oma teadmisi ja oskusi klassis ja silmast silma näidata ei saa. Veebitunnis kaob lihtsalt ülejäänud 25 õpilase sisse ära, õpetaja küsib samu paari-kolme õpilast, ülejäänud ei saa üldse tähelepanu. See on vanus, kus õpetaja on veel A ja O, koolis käis, siis see “aga õpetaja ütles” oli nagu midagi pühalikku ja ülim tõde. Nüüd on see õpetaja rollis ära kadunud, vanemates sellist õpetajakuju ei nähta. Vanem on kodus lihtsalt vanem, kes kas käsib või aitab õppida, selgitab, aga see pole lapsele sama.
Mul on kodus 9. ja 2. klassi õpilased ning vahe on tohutu. 16-aastane on juba “vana kala”, õpib iseseisvalt ja sõpradega koos arutavad koolitöid tundide viisi. Õpiharjumus on lihtsalt sees.
2. klassi oma aga ei suuda motivatsiooni leida. Terve stuudium on ühtäkki kirjalikke ülesandeid ja linke täis. Siiani on peamine suunaja ikkagi õpetaja ja eriti keeleõpe on väga suhtluspõhine. Mingit arengut praegu pole. Kusjuures laps ülinutikas ja kiire koolitundides. Kahju on vaadata seda asja.
Mina ei sooviks ka distantsõpet. Laps algklassis ja ikka jube palju olen pidanud kontrollima, tagant utsitama. Sellist iseseisvat õpihimu temas ei ole, nagu mul mõnel tuttaval algklassi lapsel on.. Oleme selle 2,5 kuuga saanud küll kõik tehtud, aga laps on väsinud ja mina olen väsinud.
On oluline aru saada, et praegu toimuv distantsõpe(kus õpetajad annavad igapäevaselt ülesanded, hindavad töid ja annavad ka tagasisidet) ei ole sama mis koduõpe(kogu vastutus on vanemate peal, kool annab ainult õpikud ja kontrollib paar korda aastas edasijõudmist testidega)..
On oluline aru saada, et praegu toimuv distantsõpe(kus õpetajad annavad igapäevaselt ülesanded, hindavad töid ja annavad ka tagasisidet) ei ole sama mis koduõpe(kogu vastutus on vanemate peal, kool annab ainult õpikud ja kontrollib paar korda aastas edasijõudmist testidega)..
Muidugi, ma tean seda väga hästi, olen palju kokku puutunud nn päris koduõppijate peredega.
Aga ma ei saa ju lasta oma lapsel teistest maha jääda ainult sel põhjusel, et laps (8a) ei oska veel iseseisvalt õpimotivatsiooni leida ja ise kõik õpitu endale kinnistada. 8-aastane ei ole vaimselt veel selleks valmis. Distantsõppega aga õpetaja ei jõua korraga kõigi lasteni. Ajutiselt, kasvõi nädala kaupa, on üsna ok distantsõpet teha. Aga 2,5 kuud on juba liiga pikk aeg sellele vanuseastmele.
Ok, tundub, et algklasside lastele sobib rohkem koolis kohal käimine (eks seal on seda ninnu-nännutamist ka rohkem ja arvutioskus veel selles vanuses kesisevõitu).
Lapsevanematel ka lihtsam, mürgeldaja kodust silma alt ära.
Põhikoolis käijad (koolikiusamine, suurem koolistress ja klassis taseme vahe tüütult erinev) eelistavad reeglina distantsõpet. Põhikoolis käijad saavad ka sellest aru, et distantsõppe puhul jääb vaba aega üle. Sõpradega koosolemiseks, hobideks ja trennideks jääb aega rohkem.
Peredele annaks see väga palju juurde kui ei peaks nii vara ärkama ja osadel on ka transpordi teema. Distantsõppe puhul saaks rahulikult kooliaasta sees reisimas käia, kodus haigena on lapsel lihtsam õppida – ei jää teistest maha jne.
Õppekava ja õpikud saaks ju ümber teha arvestades distantsõpet. Praegugi on olemas ju e-õpikud, e-töövihikud jne. Distantsõppe plusse on kindlasti rohkem kui miinuseid.
Tundub, et tulevikus ei saa enam üldse milleski kindel olla … kas keegi veel on avastanud, et kodune õppimine on tegelikult täitsa hea viis? Jätkaks seda hea meelega ka septembrist? Eriti kui olukord on ikka veel jätkuvalt segane ja ei tundu tavaellu tagasi minevat. Kas saaks üldse sedasi? Kas haridusasutused mõtlevad sellele, et oleks koduõppe/distantsõppe võimalus ka edaspidi? Nt kui lapsed on riskirühmast ja viirus jälle laialt levib. Mul näiteks algklassilaps on astmaatik ja pereisa ka.
ei ja veelkord ei!
koduõppes õpivad lapsed vaevalt 30% materjalist, lisaks sellele peab ise pidevalt jälgima, õpetama, kaasa tegema. milleks üldse koolidele riigirahastus? kui sügisel peaks distantsõpe jätkuma, siis palkan lapsele põhiainetes eraõpetajad , kulu ca 500 eur kuus. kes mulle selle kompenseerib?
Mis jutt see on? Koduõppel lastel kontrollitakse regulaarselt seda, kas nad on kõik omandanud. Kui pole, siis peab koolipinki tagasi minema.
