Nii et igasugune protsesside automatiseerimine vaikselt juba käib.
Loomulikult käib. Ammu on käinud. Ei ole ju enam näiteks tervet summa raamatupidajaid, kes pliiatsi ja paberiga asutuse rahanumbreid kokku ajavad, kraave ei kaevata enam labidatega jne. jne. Aga “arvutid võtavad kõik töö üle” seisust oleme ikka veel kaugel-kaugel.
Tõesti, mitte midagi ei ole kuulda olnud näiteks, et keegi pakuks 4-päevast töönädalat või pikemat puhkust inimestele, kuna töö hakkab ühiskonnas otsa saama? Lugege kasvõi Perekoolis kõiki neid “muidu olen oma töökohaga rahul, aga tööd on nii palju, et olen ületöötanud ja stressis” – teemasid… Jah, majanduskriiside ajal küll vabaneb töötajaid, aga pärast kuluvad nad kõik jälle marjaks ära ja tuleb puudugi.
Ja ok, kui Eestis vähemalt raatsitakse kuuajalist korralist puhkust ja pikka vanemapuhkustki anda (kuigi mõned kritiseerivad pikka lapsega kodus olemist – mis need Eesti emad passivad nii pikalt kodus, marss tööle!!!), siis paljudes arenenud riikides ei raatsita lapsepuhkustki anda – töö tahab tegemist, ruttu-ruttu imiku kõrvalt tööle. USAs ka puhkused on väga lühikesed.
Enne, kui need asjad massiivselt muutuma ei hakka, ma küll ei usu sellesse, et ühiskonnal lihtsalt pole enam inimeste tööpanust vaja, ei ole enam tööd anda…
Meenuvad nõukogudeaegsete visionääride jutud sellest, kuidas kommunism tuleb. Aga lõpuks läks nii… et ei tulnudki. Jah, loomulikult on mõnedes riikides liigutud algsest karmist kapitalismist väga-väga kaugele. Aga kommunismi sellisel kujul, nagu seda jutlustati, ei tulnudki. Ma mingipärast arvan, et selle teemaalgatuses mainitud olukorraga läheb samamoodi nagu kommunismiga ehk teoorias võimalik, aga praktikas kunagi ei realiseeru.