Teema: Mis saab ühisvarast ühe abikaasa surma korral?

#3987155:

#3987139:

Mida krdit tähendab väljend ‘miski läheb kellegi nimele’? See on mingi naljateema või keegi tõsimeeli kasutab sellist väljendit ja elab samal ajal 21. sajandis?

No hetkel on maa-ameti registris aiamaakese omanikuks märgitud inimene, kes on surnud. Tahaks, et selle asemel oleks elava inimese nimi. Kas see on parem väljendus?

Ja selle “asja” nimi ongi pärimisprotsess ju. Miks sa seda siis ei algatanud, et omanikuna sisse kantud saada?!

Midagi ei lähe nagu nõiaväel “kellegi teise nimele”. Ja jumal tänatud, et ei lähe.

Ma reaalselt ei usu, et nii kotis elanud inimesi 21. sajandil valges haritud maailmas eksisteerib.

#3987326:

#3987230:

#3987212:

miks pole asjad juba 20 aastat tagasi korda aetud?

Me arvasime, et meie teine vanem (lahkunu abikaasa) tegi seda, nüüd selgus, et mitte.

Lapsed sama lollid.

Teie teine vanem ei saanud seda ju teha, sest pärijad olite TEIE, mitte elusolev abikaasa!!!

Loomulikult sai ka abikaasa pärimismenetlust algatada. Ühisvara puhul on ka abikaasa alati pärija laste kõrval. Sai algatada ka vana seduse ajal.

#3987219:

Üldiselt saab nii, et kui on soov pärand ainult abikaasale jätta, siis peavad lapsed pärandist loobuma ja kui lastel on alaealised lapsed, saab mõlema vanema nõusolekul ka nende laste eest loobumise vormistada. Kõik ikka ametlikult notari juures. Alles siis on abikaasa üksinda pärija.

20a vana pärandijuhtumit ei oska kahjuks kommenteerida.

Kui lapsed ja lapselapsed loobuvad, läheb pärimine üle teisele ringile ehk siis vendadele ja õdedele ning nende lastele.  Abikaasa pärib üksi, kui on mängus kolmanda ringi pärijad ehk vanavanemad ja nende lapsed. See on väga halb soovitus.

§ 16.  Abikaasa seadusjärgse pärijana

  (1) Koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi:
  1) esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist;
  2) teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist.

  (2) Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi.

#3987824:

Mida siin lahmida ja süüdistada vanemaid inimesi, kes sündisid ja kasvasid suureks ja olid tegijad hoopis teisel ajal. Vanasti polnudki sageli vaja midagi teha, abikaasa kasutas kodu edasi ja kui lapsed midagi ei nõudnud, ei olnud paljudel asjad kuidagimoodi üldse vormistatud. Halvad ended testamendi tegemisel, pärast surma lein ja mure ja lähedased ei tahtnud jälle mingit materiaalset asja leinas inimesele hakata peale käima ja nii see jäigi. Polnud nõuka-ajal ju omanditki, vaid korteri order, mille alusel korteris elati ja asi vask. Kes oli sissekirjutatud, see elas, ja välja teda tõsta ei saanud, kui ise ei läinud. Ühisomandit oli vähe, korterid majad autod olid kellegi nimel ja abikaasa kasutas neid peale surma samamoodi edasi kui enne, keegi neid ära ei võtnud “vallas”laste kasuks vms. Paljud ei teinud kunagi testamenti.

Sa räägid muust asjast ju. Antud juhul on tegu 20 aastat tagasi toimunud surmaga, kus oli juba sügav Eesti Vabariik, elamised aastaid tagasi erastatud st. oma nimele vormistatud. Ikka väga tänapäevane omandiaegne aeg Oli 2002. a paiku.

#3988143:

#3988141:

Sa räägid muust asjast ju. Antud juhul on tegu 20 aastat tagasi toimunud surmaga, kus oli juba sügav Eesti Vabariik, elamised aastaid tagasi erastatud st. oma nimele vormistatud. Ikka väga tänapäevane omandiaegne aeg Oli 2002. a paiku.

Pärimise suhtes oli siiski täiesti erinev aeg. Seadus oli täiesti vastupidine tänapäevasele.

Mis mõttes oli seadus vastupidine? Pärimissedus on kehtinud alates  1996 s.o. 26 aastat tagasi.  Ja kui räägid nõukaajast – siis päriti sama moodi, siis vastupidi tuli 6 kuu jooksul notarisse pärmine sisse anda, muidu jäi hiljaks. Nüüd võid venitada sellega.

#3988176:

Mis mõttes oli seadus vastupidine? Pärimissedus on kehtinud alates  1996 s.o. 26 aastat tagasi.  Ja kui räägid nõukaajast – siis päriti sama moodi, siis vastupidi tuli 6 kuu jooksul notarisse pärmine sisse anda, muidu jäi hiljaks. Nüüd võid venitada sellega.

Pärimise kord muutus 2009 täpselt vastupidiseks, nagu teine kägu kirjutab. Sa tõesti ei tea seda?

#3988787:

Teemaalgataja olen. Notaris on käidud ja asi oli lihtsam, kui ma arvasin. Selgus, et kuna me oleme seda aiamaad kogu aeg kasutanud, siis käis see klausli alla “olete kasutamisega tõestanud, et olete pärandi vastu võtnud”. Kinnitage oma allkirjaga ja ongi kõik.

Mis krdi aiamaa. Teema tegid ju kinnivarast.

#3988797:

#3988787:

Teemaalgataja olen. Notaris on käidud ja asi oli lihtsam, kui ma arvasin. Selgus, et kuna me oleme seda aiamaad kogu aeg kasutanud, siis käis see klausli alla “olete kasutamisega tõestanud, et olete pärandi vastu võtnud”. Kinnitage oma allkirjaga ja ongi kõik.

Mis krdi aiamaa. Teema tegid ju kinnivarast.

Misasi see aiamaa siis on?

#3988823:

Teemaalgataja olen. Notaris on käidud ja asi oli lihtsam, kui ma arvasin. Selgus, et kuna me oleme seda aiamaad kogu aeg kasutanud, siis käis see klausli alla “olete kasutamisega tõestanud, et olete pärandi vastu võtnud”. Kinnitage oma allkirjaga ja ongi kõik.

Jah, vana seadus oli tõesti selline, et kui jäid pärimismenetluse algatamisega hiljaks, siis justkui olidki loobunud, aga kui kasutasid edasi ja teisi pärandi nõudlejaid välja ei ilmunud õige aja jooksul, siis jäigi kõik sulle – maa, maja, misiganes. Kuigi vara võis tõesti olla surnu nimel edasi. Seepärast tol ajal neid dokumente eriti korda ajada ei viitsitudki, kui oldi ainus pärija.
Kui praegu algatada nii vana juhtumi kohta pärimismenetlus, tehaksegi seda toonase seaduse alusel.

#3988823:

Mis krdi aiamaa. Teema tegid ju kinnivarast.

Kas aiamaa on sinuarust vallasvara või? Et paned autosse ja vead minema? Igasugune maa on kinnisvara, olgu kui väike tahes.

#3988908:

Kasutan teemat. Olen koguaeg teadnud, et esimese ringi pärija on abikaasa. Kui üks pool sureb, siis läheb ühisvara automastselt abikaasale, kui ei ole pärandust teistmoodi tehtud. Lapsed pärivad alles siis, kui ka teine vanem sureb. Kas ma olen millestki väga valesti aru saanud?

Lapsed on esimese ringi pärijad.

#3988856:

Jah, vana seadus oli tõesti selline, et kui jäid pärimismenetluse algatamisega hiljaks, siis justkui olidki loobunud, aga kui kasutasid edasi ja teisi pärandi nõudlejaid välja ei ilmunud õige aja jooksul, siis jäigi kõik sulle – maa, maja, misiganes. Kuigi vara võis tõesti olla surnu nimel edasi. Seepärast tol ajal neid dokumente eriti korda ajada ei viitsitudki, kui oldi ainus pärija.

Antud juhul ei olnud üks pärija, olid abikaasa ja vähemalt 1 laps (teemaalgataja)
Aga paistab, et asi on korda saanud.

#3989021:

#3988856:

Kas aiamaa on sinuarust vallasvara või? Et paned autosse ja vead minema? Igasugune maa on kinnisvara, olgu kui väike tahes.

Kinnisvara on omand, mis koosneb maast ja sellel asetsevatest ehitistest,

Aiamaa kasutamine on paljudes kohtades tähtajalise lepinguga, mis ei anna maale mingit õigust.

Noh, see Vikipeedia lause on natuke eksitav. Ei pea koosnema maast ja ehitisest. Mõiste ” kinnisvara” on üldse rahvapärane väljend ja võtab kõik kokku.

“Kinnisvara on laialt levinud kõnekeelne väljend, selle all mõeldakse tavaliselt kas korterit, maja, suvilat või lihtsalt maatükki. Kinnisvara öeldakse ka kinnisasjade ja kinnistute kohta ning sageli ei tehta neil mõistetel sisulist vahet. Niisama suheldes polegi see oluline, tähtsust hakkavad mõisted omama siis, kui on vaja lepingut sõlmida, korrektset kirja koostada või lepingutekstist õigesti aru saada.”
https://kinnisvaraoigus.ee/wp-content/uploads/2015/12/Kinnisasi_kinnisomand_kinnistu2.pdf
Täiesti vabalt võib kinnisvaraks nimetada ka väikest maatükki.
Kui maatükki kasutatakse tähtajalise lepingu alusel (mis polnud ju TA puhul teemaks), siis on see ikkagi kellegi omand, kes seda kasutusõigust jagab.