Teema: Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Einstein oli ju ka autist.

Minu autistist poeg ei räägi rohkem kui üksikud sõnad ja needki ainult oma inimestele arusaadavad (10a), lisaks muud omased jooned nt agressiivsus aeg-ajalt. Ei kujuta ette, mis temast peae minu surma saab. Panen iga kuu raha kõrvale, et ta saaks ehk kasvõi mõnda normaalsesse kohta a’la Liikva Päikesekodu vms. Juhul kui siin Eestis midagi muud paremaks pole muutunud selleks ajaks.

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit,  häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis.  Kerge see kutsehariduse omandamine  3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud  Eesti keskmist palka,   aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos,  räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige.  Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

kui suhtlemispuue on nii suur ja humanitaarained viletsad siis jah, kahjuks selliseid noori keegi edasi ei õpeta. Olin valmis ise maksma aga perspektiivi ei näinud. Matemaatika oskus on hea aga kui ta ei saa sellega midagi teha, siis see meil leiba lauale ei too. Lapsevanema ülesanne on oma laps iseseisvaks eluks ette valmistada, nii hästi kui ta suudab. Mina üksikemana tol hetkel rohkem ei suutnud. Täna vaevab mind ja see teema ka ja mõtlen et mis siis kui…Ühes teemas hästi andekas aga mõnes aines kaheline olles, kahjuks meil gümnaasiumiharidust ei saanud, äkki täna juba saab, ma ei tea. Minu lapse jaoks on see rong vist juba läinud. Omades töökohta ja pangalaenu, ei hakka ta nüüd enam juurde õppima. Samas tõesti, ära iial ütle iial.

#3840593:

Kõik oleneb nii üldisest akadeemilisest võimekusest kui ka autistlike joonte sügavusest. Oluline on juba lasteaia lõpus mõelda täiskasvanu elu peale. Paljud vanemad suruvad enda lapsed tavakooli, andmata endale aru, et ka akadeemilisest võimekas autistlik noor võib lõpetada hooldekodus kui lõpuks enam ärevuse ja depressiooniga toime ei tule. Sama moodi kardetakse toimetulekuõpet, kuigi see annab praktilised oskused, lisaaastad ja kaitstud töö, koha kogukonnateenustele. Tava ja lihtsustatud õppekava lõpetanu peab peale põhikooli tavanoortega võrdsetel alustel nii koolidesse kui tööle kandideerima.

Väga ettevaatlikult suhtuksin aga laste saamisse, autism on geneetiline, järelikult päritav. Kas inimene, kes iseendagagi toime ei tule, saab hakkama erivajadustega laste kasvatamisega? Ilmselt mitte.

Loomulikult lähedasi suhteid soovivad paljud normintellektiga inimesed. Aga autism oma olemuselt ongi sotsiaalsete interaktsiooni puue. Me ju ei oota, et kõik füüsilise puudega inimesed saaks baleriinideks? Jah kõik ratastoolis inimesed tahaksid kõndida, aga vaatamata ravile, kõik ei suuda. Sama on ka autismiga, oluline on et perekond toetaks ja armastaks inimest sellisena nagu ta on.

Ilma toetava ja just talle sobiva keskkonnata oleks ka Bill Gates võinud hooldekodus jalgu kõigutada.

Lohutuseks võib ilmselt öelda, et autistid on maailma kõige olulisemate leiutiste taga ja selleks, et olla mingil alal päris maailma tipus, tulevad kerged autistlikud jooned kasuks, vähemalt teatud erialadel.

Andekus tuleb alati kasuks, autistlikkus ise vast siiski mitte. Oluline on pakkuda autistile parimat talle sobivat keskkonda ja tuge ning see ongi parim, mida vanem teha saab.

Varasema eelkõnelega nõus, et ei tasu toppida oma autisti nui neljaks tavakooli või ka erinevate diagnoosidega laste kollektiivi, tasub leida parimate rehateenustega spets kool, kus leitakse just autistlikule lapsele vajalik toimetulekutugi (Pätsu kool, Hilarius, Kaare kool jmt).
Geniaalsematele ja mitmekülgsete huvidega autistidele ei ole muidugi gümnaasiumi- ja ülikoolihariduse saamine mingi väljakutse, aga nö keskpäraste autistide sotsiaalne kohmakus ja piiratud huvid võivad sobimatus keskkonnas viia depressioonini ja niigi kehva sotsiaalsuse pidurdamiseni. See on väga delikaatne teema, aga lapsele parimat tahtes vanemad on sageli silmaklappidega ja ei astu kahjuks oma lapse kingadesse…

Minu mehel on näiteks päris palju aspergerlikke jooni sees. Keegi seda diagnoosi pole pannud, aga olen mehega käinud perenõustamisel ja siis mainiti seda mulle. Muud pole midagi, kui et sellised inimesed on nii-nii teistsugused. Nende maailmavaade on hoopis teine, aga samas huvitav. Sellise inimesega kooselu on raske, aga võimalik. On palju plusse ja palju miinuseid. Nad saavad elus hakkama, kuid vajavad siiski inimest oma kõrvale, kes aitaks asjades, mida asperger ei valda. Mingi kutse omandamine on äärmiselt mõistlik ja näiteks minu mees on oma töös väga hea spetsialist, äärmiselt täpne, kohusetundlik, pedantlik. Talle ei sobi töö inimestega. Ta ise väidab, et vihkab inimesi. Tal puuduvad igasugused sõprussuhted. Ta ei salli üritusi, kus on võõrad inimesed. Samas võib ta seltskonnas väga hoogu sattuda mingil kindlal teemal, mida ta valdab väga hästi. Minu mehel puudub praktiliselt empaatiavõime. Seda on ta lihtsalt õppinud, aga ta ei tunne kellelegi kaasa, ei tule elus lohutama, ei vala pisaraid. Kui kuskil sureb suurem hulk inimesi, siis ta lihtalt ütleb, et ju oligi vaja, maakera ju ülerahvastatud ja ega see covid viiruski asja paranda. Aga selle inimese jaoks on kõige tähtsam tema perekond ehk siis naine ja lapsed. Rohkem tal pole vajagi. Samas ei oska ta hästi suhelda ja lastele pean ikka ja jälle meelde tuletama, et selline nende issi on ja midagi pole teha. Häiriv on ka see, et mees võib väga ootamatult käituda või näiteks keset liiklust autoga ohtliku manöövri sooritada. Ja siis peab kõrval istudes hästi vait olema, sest iga targutus ajab teda närvi. Ta ise ka ütleb, et teeb äärmiselt lolli teo, aga mõistusega saab asjast aru alles sekund hiljem. Tema aju töötab kuidagi teistmoodi.