Esileht Erivajadustega laps Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Postitas:
Kägu

Palun jagage oma kogemusi, mida autistlike joontega lapsed hilisemas elus teevad (sõltuvalt oma võimetest)?

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõesti, väga raske on üldistada, sest autiste on nii erinevate võimetega kui erinevalt väljendunud isikupäraga. Maailmas on palju autismi diagnoosi saanud inimesi, kes on ühiskonnale andnud kordades rohkem kui mõni diagnoosita inimene. Eestlastest näiteks Kaarel Veskis, kes on ise autist, on kirjutanud raamatu “Autismi olemus”, soovitan lugeda.  https://www.rahvaraamat.ee/p/autismi-olemus/1159802/et?isbn=9789949621552

Sellest raamatust saab hea arusaama, kuidas autistlik isik ise maailma ja sotsiaalset konteksti tajub ja millised asjad võivad suhtlemises komistuskiviks saada. Teiseks tuleb meelde Temple Grandin, autistlik ameerika teadlane, kes on kirjutanud palju farmiloomade kohtlemisest ja teinud projekte lihaloomade tapamajas tapmise humaniseerimiseks näiteks. Kui tema nime sisestad, siis leiad näiteks youtube’i videosid, kus ta räägib “what it feels like to be autistic” ja “the world needs all kinds of minds”.

Need olid ainult kaks näidet.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Einstein oli ju ka autist.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu oma käib vahelduva eduga tööl. Kui taas leiame sobiva osaajaga töö. Praegu taas otsinguil kuna kaubanduses lihttöö tegemine viis ülitundlikkuse tõttu vaimse kriisini.

Minu autist on küll norm intellektiga aga füüsiliselt nõrk kaasasündinud vea tõttu ja ei ole ja eriliselt andekas et kuskil läbi lüüa nagu Einstein.

Kuigi omad erihuvid tal on , aga nendega tööd ei leia mis sobiks.

Neid on ikka käputäis kes imehästi toime tulevad.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu autistist poeg ei räägi rohkem kui üksikud sõnad ja needki ainult oma inimestele arusaadavad (10a), lisaks muud omased jooned nt agressiivsus aeg-ajalt. Ei kujuta ette, mis temast peae minu surma saab. Panen iga kuu raha kõrvale, et ta saaks ehk kasvõi mõnda normaalsesse kohta a’la Liikva Päikesekodu vms. Juhul kui siin Eestis midagi muud paremaks pole muutunud selleks ajaks.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellele on võimatu üheselt vastata, sest nagu neurotüüpsete saatust lapseas ei ennusta, on see autistide puhul veelgi keerukam.

Kui laps on milleski andekas ja tugev ning sotsiaalselt normaalselt toimiv, ei ole ju muret – ta leiab omale sobiva tee ja võimalused. Ka keskpäraste võimetega ja sotsiaalselt toimiv autist leiab kindlasti kasulikku rakendust. Ilmselt on lootust ka erialaselt andekal ja sotsiaalselt kohmakal tüübil 🙂

Kui on aga kombinatsioonis kehv sotsiaalne toimetulek ja rakenduslike tugevate erihuvide puudumine, alla keskmise intellekt ja kohanemine, on kahtlemata oluliselt raskem nii autistile kui ta vanematele…

Erialas pädevatele ja sotsiaalselt tublidele inimestele leiab alati tööd, kui asjaosaline ise ka seda muidugi soovib 🙂

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit,  häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis.  Kerge see kutsehariduse omandamine  3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud  Eesti keskmist palka,   aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos,  räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige.  Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

+15
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

Sa oled muidugi väga tubli vanem, aga see lugemine oli natuke hirmus ka. Kas matemaatilisele eriandekusele saigi vesi peale tõmmatud ja jäigi välja arendamata!?!               Teemaalgataja küsimusele on võimatu vastata. Sama hästi võiks küsida, mis saab nö tavalastest täiskasvanuna. Kõik sõltub IQ-st ja EQ-st, õigemini nende kombinatsioonist.  Kõrgel tasemel IQ kompenseerib heal juhul kehvemat sotsiaalset poolt.  Aga kui mõlemad on viletsakesed, siis on tulevik tume.  Minu tuttav autismispektri häirega keskealine mees elab peale ema surma üksinda erakuna oma majas ja muutub järjest asotsiaalsemaks.  Aeg-ajalt sugulased ja tuttavad palkavad teda juhutöödeks. Ta oli humanitaarainetes andekas ja kirglik lugeja ning soovis minna raamatukoguhoidjaks õppima, aga see laideti sugulaste poolt maha. Õppis erinevaid lihtsamaid ameteid ja õppimise teoreetiline pool oli talle lihtne.  Aga kuna ta nendes väga osav ei ole ja need teda ei huvita ka,  siis kes hoiaks tööl veidrikust soss-seppa. Nüüd on muidugi hilja selle mõttega mängida, et mis oleks, kui tal oleks õnnestunud bibliograafiks õppida, nii nagu ta tahtis.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui suhtlemispuue on nii suur ja humanitaarained viletsad siis jah, kahjuks selliseid noori keegi edasi ei õpeta. Olin valmis ise maksma aga perspektiivi ei näinud. Matemaatika oskus on hea aga kui ta ei saa sellega midagi teha, siis see meil leiba lauale ei too. Lapsevanema ülesanne on oma laps iseseisvaks eluks ette valmistada, nii hästi kui ta suudab. Mina üksikemana tol hetkel rohkem ei suutnud. Täna vaevab mind ja see teema ka ja mõtlen et mis siis kui…Ühes teemas hästi andekas aga mõnes aines kaheline olles, kahjuks meil gümnaasiumiharidust ei saanud, äkki täna juba saab, ma ei tea. Minu lapse jaoks on see rong vist juba läinud. Omades töökohta ja pangalaenu, ei hakka ta nüüd enam juurde õppima. Samas tõesti, ära iial ütle iial.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõik oleneb nii üldisest akadeemilisest võimekusest kui ka autistlike joonte sügavusest. Oluline on juba lasteaia lõpus mõelda täiskasvanu elu peale. Paljud vanemad suruvad enda lapsed tavakooli, andmata endale aru, et ka akadeemilisest võimekas autistlik noor võib lõpetada hooldekodus kui lõpuks enam ärevuse ja depressiooniga toime ei tule. Sama moodi kardetakse toimetulekuõpet, kuigi see annab praktilised oskused, lisaaastad ja kaitstud töö, koha kogukonnateenustele. Tava ja lihtsustatud õppekava lõpetanu peab peale põhikooli tavanoortega võrdsetel alustel nii koolidesse kui tööle kandideerima.

Väga ettevaatlikult suhtuksin aga laste saamisse, autism on geneetiline, järelikult päritav. Kas inimene, kes iseendagagi toime ei tule, saab hakkama erivajadustega laste kasvatamisega? Ilmselt mitte.

Loomulikult lähedasi suhteid soovivad paljud normintellektiga inimesed. Aga autism oma olemuselt ongi sotsiaalsete interaktsiooni puue. Me ju ei oota, et kõik füüsilise puudega inimesed saaks baleriinideks? Jah kõik ratastoolis inimesed tahaksid kõndida, aga vaatamata ravile, kõik ei suuda. Sama on ka autismiga, oluline on et perekond toetaks ja armastaks inimest sellisena nagu ta on.

Ilma toetava ja just talle sobiva keskkonnata oleks ka Bill Gates võinud hooldekodus jalgu kõigutada.

Lohutuseks võib ilmselt öelda, et autistid on maailma kõige olulisemate leiutiste taga ja selleks, et olla mingil alal päris maailma tipus,  tulevad kerged autistlikud jooned kasuks, vähemalt teatud erialadel.

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik oleneb nii üldisest akadeemilisest võimekusest kui ka autistlike joonte sügavusest. Oluline on juba lasteaia lõpus mõelda täiskasvanu elu peale. Paljud vanemad suruvad enda lapsed tavakooli, andmata endale aru, et ka akadeemilisest võimekas autistlik noor võib lõpetada hooldekodus kui lõpuks enam ärevuse ja depressiooniga toime ei tule. Sama moodi kardetakse toimetulekuõpet, kuigi see annab praktilised oskused, lisaaastad ja kaitstud töö, koha kogukonnateenustele. Tava ja lihtsustatud õppekava lõpetanu peab peale põhikooli tavanoortega võrdsetel alustel nii koolidesse kui tööle kandideerima.

Väga ettevaatlikult suhtuksin aga laste saamisse, autism on geneetiline, järelikult päritav. Kas inimene, kes iseendagagi toime ei tule, saab hakkama erivajadustega laste kasvatamisega? Ilmselt mitte.

Loomulikult lähedasi suhteid soovivad paljud normintellektiga inimesed. Aga autism oma olemuselt ongi sotsiaalsete interaktsiooni puue. Me ju ei oota, et kõik füüsilise puudega inimesed saaks baleriinideks? Jah kõik ratastoolis inimesed tahaksid kõndida, aga vaatamata ravile, kõik ei suuda. Sama on ka autismiga, oluline on et perekond toetaks ja armastaks inimest sellisena nagu ta on.

Ilma toetava ja just talle sobiva keskkonnata oleks ka Bill Gates võinud hooldekodus jalgu kõigutada.

Lohutuseks võib ilmselt öelda, et autistid on maailma kõige olulisemate leiutiste taga ja selleks, et olla mingil alal päris maailma tipus, tulevad kerged autistlikud jooned kasuks, vähemalt teatud erialadel.

Andekus tuleb alati kasuks, autistlikkus ise vast siiski mitte. Oluline on pakkuda autistile parimat talle sobivat keskkonda ja tuge ning see ongi parim, mida vanem teha saab.

Varasema eelkõnelega nõus, et ei tasu toppida oma autisti nui neljaks tavakooli või ka erinevate diagnoosidega laste kollektiivi, tasub leida parimate rehateenustega spets kool, kus leitakse just autistlikule lapsele vajalik toimetulekutugi (Pätsu kool, Hilarius, Kaare kool jmt).
Geniaalsematele ja mitmekülgsete huvidega autistidele ei ole muidugi gümnaasiumi- ja ülikoolihariduse saamine mingi väljakutse, aga nö keskpäraste autistide sotsiaalne kohmakus ja piiratud huvid võivad sobimatus keskkonnas viia depressioonini ja niigi kehva sotsiaalsuse pidurdamiseni. See on väga delikaatne teema, aga lapsele parimat tahtes vanemad on sageli silmaklappidega ja ei astu kahjuks oma lapse kingadesse…

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mehel on näiteks päris palju aspergerlikke jooni sees. Keegi seda diagnoosi pole pannud, aga olen mehega käinud perenõustamisel ja siis mainiti seda mulle. Muud pole midagi, kui et sellised inimesed on nii-nii teistsugused. Nende maailmavaade on hoopis teine, aga samas huvitav. Sellise inimesega kooselu on raske, aga võimalik. On palju plusse ja palju miinuseid. Nad saavad elus hakkama, kuid vajavad siiski inimest oma kõrvale, kes aitaks asjades, mida asperger ei valda. Mingi kutse omandamine on äärmiselt mõistlik ja näiteks minu mees on oma töös väga hea spetsialist, äärmiselt täpne, kohusetundlik, pedantlik. Talle ei sobi töö inimestega. Ta ise väidab, et vihkab inimesi. Tal puuduvad igasugused sõprussuhted. Ta ei salli üritusi, kus on võõrad inimesed. Samas võib ta seltskonnas väga hoogu sattuda mingil kindlal teemal, mida ta valdab väga hästi. Minu mehel puudub praktiliselt empaatiavõime. Seda on ta lihtsalt õppinud, aga ta ei tunne kellelegi kaasa, ei tule elus lohutama, ei vala pisaraid. Kui kuskil sureb suurem hulk inimesi, siis ta lihtalt ütleb, et ju oligi vaja, maakera ju ülerahvastatud ja ega see covid viiruski asja paranda. Aga selle inimese jaoks on kõige tähtsam tema perekond ehk siis naine ja lapsed. Rohkem tal pole vajagi. Samas ei oska ta hästi suhelda ja lastele pean ikka ja jälle meelde tuletama, et selline nende issi on ja midagi pole teha. Häiriv on ka see, et mees võib väga ootamatult käituda või näiteks keset liiklust autoga ohtliku manöövri sooritada. Ja siis peab kõrval istudes hästi vait olema, sest iga targutus ajab teda närvi. Ta ise ka ütleb, et teeb äärmiselt lolli teo, aga mõistusega saab asjast aru alles sekund hiljem. Tema aju töötab kuidagi teistmoodi.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Töötan IT valdkonnas ja seal on palju ajutiste (erineva raskusega).

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

Olen su mõtetega nõus, aga — tahaksid lapselapsi ja leiad, et su poeg peaks isaks saama? On tõestatud, et autism on pärilik. On normaalne, et nii autistlik inimene siiski ei pärandaks oma geene.

+10
-7
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Minu mehel on näiteks päris palju aspergerlikke jooni sees. Keegi seda diagnoosi pole pannud, aga olen mehega käinud perenõustamisel ja siis mainiti seda mulle. Muud pole midagi, kui et sellised inimesed on nii-nii teistsugused. Nende maailmavaade on hoopis teine, aga samas huvitav. Sellise inimesega kooselu on raske, aga võimalik. On palju plusse ja palju miinuseid. Nad saavad elus hakkama, kuid vajavad siiski inimest oma kõrvale, kes aitaks asjades, mida asperger ei valda. Mingi kutse omandamine on äärmiselt mõistlik ja näiteks minu mees on oma töös väga hea spetsialist, äärmiselt täpne, kohusetundlik, pedantlik. Talle ei sobi töö inimestega. Ta ise väidab, et vihkab inimesi. Tal puuduvad igasugused sõprussuhted. Ta ei salli üritusi, kus on võõrad inimesed. Samas võib ta seltskonnas väga hoogu sattuda mingil kindlal teemal, mida ta valdab väga hästi. Minu mehel puudub praktiliselt empaatiavõime. Seda on ta lihtsalt õppinud, aga ta ei tunne kellelegi kaasa, ei tule elus lohutama, ei vala pisaraid. Kui kuskil sureb suurem hulk inimesi, siis ta lihtalt ütleb, et ju oligi vaja, maakera ju ülerahvastatud ja ega see covid viiruski asja paranda. Aga selle inimese jaoks on kõige tähtsam tema perekond ehk siis naine ja lapsed. Rohkem tal pole vajagi. Samas ei oska ta hästi suhelda ja lastele pean ikka ja jälle meelde tuletama, et selline nende issi on ja midagi pole teha. Häiriv on ka see, et mees võib väga ootamatult käituda või näiteks keset liiklust autoga ohtliku manöövri sooritada. Ja siis peab kõrval istudes hästi vait olema, sest iga targutus ajab teda närvi. Ta ise ka ütleb, et teeb äärmiselt lolli teo, aga mõistusega saab asjast aru alles sekund hiljem. Tema aju töötab kuidagi teistmoodi.

Äarmiselt kurb et otsustasid neid vigaseid geene paljundada.

+7
-11
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Palun ärge reageerige eelnevad kaks vastust kirjutanud idioodile, kes aastataguse teema välja kaevas, et õelutsemisest rõõmu tunda.

+1
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Matemaatika oskus on hea aga kui ta ei saa sellega midagi teha, siis see meil leiba lauale ei too.

Tegelikult ju  saaks. IT ja programmeerimine oleks sobinud matemaatiliselt andekale lapsele. Ja IT-s on väga heal tegijal  võimalik hästi tasustatud tööd leida ka siis, kui suhluspool kehv on. Oleks lapsele töö, mis rohkem meeldiks, nõuaks ajude pingutamist ja palk oleks ka keskmisest suurem.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Joontega” on sobilikke ametivalikuid palju (lisaks arvutiga ja/või teadusvaldkonnas töötajatele tean nt spektris olevaid (eri-)pedagooge ja orkestranti, ettevõtjaid – aga ka lihttöölisi). Ja minu meelest oleks autismispektri eugeenikale allutamine vaesestav ja vale.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Matemaatika oskus on hea aga kui ta ei saa sellega midagi teha, siis see meil leiba lauale ei too.

Tegelikult ju saaks. IT ja programmeerimine oleks sobinud matemaatiliselt andekale lapsele. Ja IT-s on väga heal tegijal võimalik hästi tasustatud tööd leida ka siis, kui suhluspool kehv on. Oleks lapsele töö, mis rohkem meeldiks, nõuaks ajude pingutamist ja palk oleks ka keskmisest suurem.

Minu autistlik laps oskas varakult arvutada aga põhikoolis jäi algebraga hätta.

Arvutimänge mängib küll, suhtlusringkond üle maailma, silmaring ka lai, aga tal pole seda suuremat seoste loomise oskust mis programmeerijal vaja. Ei tunne huvi ka selke teema vastu.

Ja kui autistlikul inimesel puudub huvi, ei piisa oskustest. Ta lihtsalt ei suuda teha.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu autistlik laps oskas varakult arvutada aga põhikoolis jäi algebraga hätta. Arvutimänge mängib küll, suhtlusringkond üle maailma, silmaring ka lai, aga tal pole seda suuremat seoste loomise oskust mis programmeerijal vaja. Ei tunne huvi ka selke teema vastu. Ja kui autistlikul inimesel puudub huvi, ei piisa oskustest. Ta lihtsalt ei suuda teha.

No antud juhul oli ju tegu matemaatiliselt väga andeka autistliku lapsega (vaevalt ema  teda andekaks peaks, kui oleks algebraga hätta jäänud), kes väga tahtis oma matemaatilist annet  arendada. Seega on ikka vägagi tõenüoline, et see IT-ala oleks lapsele ka huvi pakkunud. Aga ema ei lubanud, sundis mingi praktilise eriala kutsekoolis õppima. Minul on küll sellest lapsest kahju. Suunanud selld lapse siis kasvõi IT-arendust kutsekooli õppima, seal on matemaatilist mõtlemist vaja ning sealt saab edasi ka kõrgkooli minna, kui suudab keskkoooli ained kuidagimoodigi läbi teha (ja enamasti nad siiski suudavad). Kui juba kõrgkoolis reaalalal oled, siis ei ole kuigi oluline see, et sa Tammsare anaüüsimisega hätta jääd või muudes humanitaarainetes väga tugev ei ole.

Ma töötan ise IT-alal (ja ülikoolis eelnevalt olen õppinud just nimelt matemaatikat) ja olen piisavalt näinud neid IT-inimesi, kel suhtlemisega lood kehvad, aga oma töös on väga head.  Diagnoosima ma igaks juhuks ei hakka, aga ilmselgelt kui oled IT-s endas hea, siis see kehvem suhtluspool talutakse ära.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

Mu süda murdus seda lugedes, olen täiskasvanud autist. MIS aastal see oli? Kas siis ei pakutud erivajadustega lastele üldse tugiteenuseid? Kui vana laps nüüd on? Lapsel oli selge erihuvi ja andekus, selle sotsiaalse poole oleks ju ometi kuidagi saanud lahendada..

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esmalt tahtsin öelda, et te olete kõik nii vaprad ja ilusad emad, et selle kõigega nii hästi hakkama saate.

Ja teemasse: töötan IT-sektoris ja ma olen aastate jooksul nii palju autisti diagnoosiga arendajaid ja testijaid näinud ja nendega koos töötanud. Jah, mõni üksik on silmnähtavalt nõrgema sotsiaalse poolega, võib solvata lambist jne, aga tegemist väga hea erialase spetsialistiga, kes kollektiivile armsaks saanud. Teised kuidagi kohanenud.

Kui inimene pole päriselt pahatahtlik, siis antakse ka tööl paljugi andeks. Ehk mina pigem edukaid autiste näinud.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu 8aastane autist, kes on oma olekult väga kohmakas igas mõttes – sotsiaalselt, füüsiliselt, maailmapildilt ja üldiselt olekult, on digipädevuses aga kui kala vees. Keegi teda it-s kunagi õpetanud pole, aga ta miskipärast lihtsalt oskab. See loogika ja süsteemsus on talle üllatavalt hästi hoomatav.

Kool, kus ta õpib, ei soosi aga põrmugi ekraanide taga olemist ja tema kehva suhtlemisoskuse tõttu olen ka ise skeptiline. Eks jah, üsna suure osa oma ekraaniajast veedab ta tõesti mängides. Ent läbi nende siiski suhtleb sõpradega ja valdab algtasemel ka progemist. Ise otsib youtubist infot ja selle järgi õpibki.

Kuidas teistele autistide vanematele tundub, kas peaksin tal seda suunda soosima või piirama?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

kas peaksin tal seda suunda soosima või piirama?

Huvi ja oskust tasub toetada ikka, aga selle kõrval oleks olulisem ka struktuur ja rutiin, et inimesel oleks HARJUMUS enda eest hoolitseda ka – hiljem seda enam ei õpeta ega sisse harjuta.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kas peaksin tal seda suunda soosima või piirama?

Pretendeerimata absoluutsele tõele: mõlemat. Soosima kindla piirini, huvi tundes ja asju ette söötes.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu 8aastane autist, kes on oma olekult väga kohmakas igas mõttes – sotsiaalselt, füüsiliselt, maailmapildilt ja üldiselt olekult, on digipädevuses aga kui kala vees. Keegi teda it-s kunagi õpetanud pole, aga ta miskipärast lihtsalt oskab. See loogika ja süsteemsus on talle üllatavalt hästi hoomatav.

Kool, kus ta õpib, ei soosi aga põrmugi ekraanide taga olemist ja tema kehva suhtlemisoskuse tõttu olen ka ise skeptiline. Eks jah, üsna suure osa oma ekraaniajast veedab ta tõesti mängides. Ent läbi nende siiski suhtleb sõpradega ja valdab algtasemel ka progemist. Ise otsib youtubist infot ja selle järgi õpibki.

Kuidas teistele autistide vanematele tundub, kas peaksin tal seda suunda soosima või piirama?

Kohmakus kõrvale jättes, kuidas tal koolis, trennides ja muude huvide vallas läheb?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu 8aastane autist, kes on oma olekult väga kohmakas igas mõttes – sotsiaalselt, füüsiliselt, maailmapildilt ja üldiselt olekult, on digipädevuses aga kui kala vees. Keegi teda it-s kunagi õpetanud pole, aga ta miskipärast lihtsalt oskab. See loogika ja süsteemsus on talle üllatavalt hästi hoomatav.

Kool, kus ta õpib, ei soosi aga põrmugi ekraanide taga olemist ja tema kehva suhtlemisoskuse tõttu olen ka ise skeptiline. Eks jah, üsna suure osa oma ekraaniajast veedab ta tõesti mängides. Ent läbi nende siiski suhtleb sõpradega ja valdab algtasemel ka progemist. Ise otsib youtubist infot ja selle järgi õpibki.

Kuidas teistele autistide vanematele tundub, kas peaksin tal seda suunda soosima või piirama?

Kohmakus kõrvale jättes, kuidas tal koolis, trennides ja muude huvide vallas läheb?

Eks ta on omamoodi poiss omade mitmete aitistlike kiiksudega, käib väikeklassis, kus osad tunnid on tema jaoks liiga lihtsad, samas mõned kaaslased liiga temperamentsed. Ta on pigem aeglane ja flegma, aga see-eest poisi kohta ülikorralik. Mõttemängudes, voolimises on tubli, tahaks minna kusagile laeva mudelismiga tegelema, mere teema teda paelub. Erilist huvi pakub kõik uppunud laevadega seostuv ja ka ajalugu. Käib kolmandat aastat trenni a ujumas, aga maapealne koordinatsioon siiski pigem kohmakas. Oma tüübilt on ta hästi püsiv, kui on miskit tegema hakanud, siis pooleli ei jäta ja on ülikorrektne. Samas see huvide ring tal ikka üsna piiratud ja mis ei köida, see kohe üldse ei köida. Oma arvamus on jõuline ja käsuga teda midagi tegema ei pane. Isiksus ja üsna tugev ikkagi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu 8aastane autist, kes on oma olekult väga kohmakas igas mõttes – sotsiaalselt, füüsiliselt, maailmapildilt ja üldiselt olekult, on digipädevuses aga kui kala vees. Keegi teda it-s kunagi õpetanud pole, aga ta miskipärast lihtsalt oskab. See loogika ja süsteemsus on talle üllatavalt hästi hoomatav.

Kool, kus ta õpib, ei soosi aga põrmugi ekraanide taga olemist ja tema kehva suhtlemisoskuse tõttu olen ka ise skeptiline. Eks jah, üsna suure osa oma ekraaniajast veedab ta tõesti mängides. Ent läbi nende siiski suhtleb sõpradega ja valdab algtasemel ka progemist. Ise otsib youtubist infot ja selle järgi õpibki.

Kuidas teistele autistide vanematele tundub, kas peaksin tal seda suunda soosima või piirama?

Kohmakus kõrvale jättes, kuidas tal koolis, trennides ja muude huvide vallas läheb?

Eks ta on omamoodi poiss omade mitmete aitistlike kiiksudega, käib väikeklassis, kus osad tunnid on tema jaoks liiga lihtsad, samas mõned kaaslased liiga temperamentsed. Ta on pigem aeglane ja flegma, aga see-eest poisi kohta ülikorralik. Mõttemängudes, voolimises on tubli, tahaks minna kusagile laeva mudelismiga tegelema, mere teema teda paelub. Erilist huvi pakub kõik uppunud laevadega seostuv ja ka ajalugu. Käib kolmandat aastat trenni a ujumas, aga maapealne koordinatsioon siiski pigem kohmakas. Oma tüübilt on ta hästi püsiv, kui on miskit tegema hakanud, siis pooleli ei jäta ja on ülikorrektne. Samas see huvide ring tal ikka üsna piiratud ja mis ei köida, see kohe üldse ei köida. Oma arvamus on jõuline ja käsuga teda midagi tegema ei pane. Isiksus ja üsna tugev ikkagi.

Sinu poeg tundub minu sama vana autistiga võrreldes väga tegus ja asine. Nagu tänapäeval enamik lapsi, siis meie oma on ka väga suure ekraani huviga. Selle vahega, et enamjaolt mängib või vaatab videosid. Millegi sisukama vastu suurt huvi ei tunne ja enda pealehakkamist pole. Tema ekraaniaega peame jõuliselt piirama, sest ise ta just seal võimalusel elakski.

Klaviatuuri valdamine ja klaveri klahvid kõrvale jättes peenmotoorikas on paraku üsna nõrk (legod köidavad, aga muu käsitöö koolieeliku tasemel ja eri naudi seda), üldmotoorikas samuti kohmakas ja aeglane. Nö õpitavad ained õpib kohusetundlikult ilusti ära, mälu on väga hea, aga samas uue omandamine on isegi väikeklassi tingimustes aeglane ja üldseosed kehvad. Saab sestap õpioskuste arendamiseks lisatuge koolis. Ujumas käib meilgi, lisaks klaveritunnis, aga see on hobide osas sisuliselt kõik. Iseseisvust, algatust ja huvitatust on üldse temas vähe. Õpin ka seni temaga koos.

Sinu poisi puhul mina toetaks tema huvi programmeerimise vastu. Kui tema süsteemsus ja loogika on suurepärane, siis tal on selles vallas kindlasti tulevikku. Nüüd pakutakse ju igasuguseid kursuseid, kus lahendatakse juba algusest alates kindlaid ülesandeid.
Mudelismile olen kuulnud, et Kullos on väga head juhendajad, see on ka super hobi, millega arvutite kõrval autistil mõnus tegeleda. Ma nii tahaks oma last ka kusagile huvitegevusse veel suunata, aga ta ei naudi suurt seltskonda ja on ka uute kohtade suhtes kartlik. Enda initsiatiiv on tal kahjuks olematu. Loodan ka mingeid potentsiaale märgata, et tema piiritletust veidi tulevikus avardada.

 

 

+4
0
Please wait...

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Erivajadustega laps Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?