Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..
Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.08 12:17; 13.08 18:47;