Esileht Erivajadustega laps Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Postitas:
Kägu

Palun jagage oma kogemusi, mida autistlike joontega lapsed hilisemas elus teevad (sõltuvalt oma võimetest)?

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõesti, väga raske on üldistada, sest autiste on nii erinevate võimetega kui erinevalt väljendunud isikupäraga. Maailmas on palju autismi diagnoosi saanud inimesi, kes on ühiskonnale andnud kordades rohkem kui mõni diagnoosita inimene. Eestlastest näiteks Kaarel Veskis, kes on ise autist, on kirjutanud raamatu “Autismi olemus”, soovitan lugeda.  https://www.rahvaraamat.ee/p/autismi-olemus/1159802/et?isbn=9789949621552

Sellest raamatust saab hea arusaama, kuidas autistlik isik ise maailma ja sotsiaalset konteksti tajub ja millised asjad võivad suhtlemises komistuskiviks saada. Teiseks tuleb meelde Temple Grandin, autistlik ameerika teadlane, kes on kirjutanud palju farmiloomade kohtlemisest ja teinud projekte lihaloomade tapamajas tapmise humaniseerimiseks näiteks. Kui tema nime sisestad, siis leiad näiteks youtube’i videosid, kus ta räägib “what it feels like to be autistic” ja “the world needs all kinds of minds”.

Need olid ainult kaks näidet.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Einstein oli ju ka autist.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu oma käib vahelduva eduga tööl. Kui taas leiame sobiva osaajaga töö. Praegu taas otsinguil kuna kaubanduses lihttöö tegemine viis ülitundlikkuse tõttu vaimse kriisini.

Minu autist on küll norm intellektiga aga füüsiliselt nõrk kaasasündinud vea tõttu ja ei ole ja eriliselt andekas et kuskil läbi lüüa nagu Einstein.

Kuigi omad erihuvid tal on , aga nendega tööd ei leia mis sobiks.

Neid on ikka käputäis kes imehästi toime tulevad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu autistist poeg ei räägi rohkem kui üksikud sõnad ja needki ainult oma inimestele arusaadavad (10a), lisaks muud omased jooned nt agressiivsus aeg-ajalt. Ei kujuta ette, mis temast peae minu surma saab. Panen iga kuu raha kõrvale, et ta saaks ehk kasvõi mõnda normaalsesse kohta a’la Liikva Päikesekodu vms. Juhul kui siin Eestis midagi muud paremaks pole muutunud selleks ajaks.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellele on võimatu üheselt vastata, sest nagu neurotüüpsete saatust lapseas ei ennusta, on see autistide puhul veelgi keerukam.

Kui laps on milleski andekas ja tugev ning sotsiaalselt normaalselt toimiv, ei ole ju muret – ta leiab omale sobiva tee ja võimalused. Ka keskpäraste võimetega ja sotsiaalselt toimiv autist leiab kindlasti kasulikku rakendust. Ilmselt on lootust ka erialaselt andekal ja sotsiaalselt kohmakal tüübil 🙂

Kui on aga kombinatsioonis kehv sotsiaalne toimetulek ja rakenduslike tugevate erihuvide puudumine, alla keskmise intellekt ja kohanemine, on kahtlemata oluliselt raskem nii autistile kui ta vanematele…

Erialas pädevatele ja sotsiaalselt tublidele inimestele leiab alati tööd, kui asjaosaline ise ka seda muidugi soovib 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit,  häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis.  Kerge see kutsehariduse omandamine  3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud  Eesti keskmist palka,   aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos,  räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige.  Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

Sa oled muidugi väga tubli vanem, aga see lugemine oli natuke hirmus ka. Kas matemaatilisele eriandekusele saigi vesi peale tõmmatud ja jäigi välja arendamata!?!               Teemaalgataja küsimusele on võimatu vastata. Sama hästi võiks küsida, mis saab nö tavalastest täiskasvanuna. Kõik sõltub IQ-st ja EQ-st, õigemini nende kombinatsioonist.  Kõrgel tasemel IQ kompenseerib heal juhul kehvemat sotsiaalset poolt.  Aga kui mõlemad on viletsakesed, siis on tulevik tume.  Minu tuttav autismispektri häirega keskealine mees elab peale ema surma üksinda erakuna oma majas ja muutub järjest asotsiaalsemaks.  Aeg-ajalt sugulased ja tuttavad palkavad teda juhutöödeks. Ta oli humanitaarainetes andekas ja kirglik lugeja ning soovis minna raamatukoguhoidjaks õppima, aga see laideti sugulaste poolt maha. Õppis erinevaid lihtsamaid ameteid ja õppimise teoreetiline pool oli talle lihtne.  Aga kuna ta nendes väga osav ei ole ja need teda ei huvita ka,  siis kes hoiaks tööl veidrikust soss-seppa. Nüüd on muidugi hilja selle mõttega mängida, et mis oleks, kui tal oleks õnnestunud bibliograafiks õppida, nii nagu ta tahtis.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui suhtlemispuue on nii suur ja humanitaarained viletsad siis jah, kahjuks selliseid noori keegi edasi ei õpeta. Olin valmis ise maksma aga perspektiivi ei näinud. Matemaatika oskus on hea aga kui ta ei saa sellega midagi teha, siis see meil leiba lauale ei too. Lapsevanema ülesanne on oma laps iseseisvaks eluks ette valmistada, nii hästi kui ta suudab. Mina üksikemana tol hetkel rohkem ei suutnud. Täna vaevab mind ja see teema ka ja mõtlen et mis siis kui…Ühes teemas hästi andekas aga mõnes aines kaheline olles, kahjuks meil gümnaasiumiharidust ei saanud, äkki täna juba saab, ma ei tea. Minu lapse jaoks on see rong vist juba läinud. Omades töökohta ja pangalaenu, ei hakka ta nüüd enam juurde õppima. Samas tõesti, ära iial ütle iial.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõik oleneb nii üldisest akadeemilisest võimekusest kui ka autistlike joonte sügavusest. Oluline on juba lasteaia lõpus mõelda täiskasvanu elu peale. Paljud vanemad suruvad enda lapsed tavakooli, andmata endale aru, et ka akadeemilisest võimekas autistlik noor võib lõpetada hooldekodus kui lõpuks enam ärevuse ja depressiooniga toime ei tule. Sama moodi kardetakse toimetulekuõpet, kuigi see annab praktilised oskused, lisaaastad ja kaitstud töö, koha kogukonnateenustele. Tava ja lihtsustatud õppekava lõpetanu peab peale põhikooli tavanoortega võrdsetel alustel nii koolidesse kui tööle kandideerima.

Väga ettevaatlikult suhtuksin aga laste saamisse, autism on geneetiline, järelikult päritav. Kas inimene, kes iseendagagi toime ei tule, saab hakkama erivajadustega laste kasvatamisega? Ilmselt mitte.

Loomulikult lähedasi suhteid soovivad paljud normintellektiga inimesed. Aga autism oma olemuselt ongi sotsiaalsete interaktsiooni puue. Me ju ei oota, et kõik füüsilise puudega inimesed saaks baleriinideks? Jah kõik ratastoolis inimesed tahaksid kõndida, aga vaatamata ravile, kõik ei suuda. Sama on ka autismiga, oluline on et perekond toetaks ja armastaks inimest sellisena nagu ta on.

Ilma toetava ja just talle sobiva keskkonnata oleks ka Bill Gates võinud hooldekodus jalgu kõigutada.

Lohutuseks võib ilmselt öelda, et autistid on maailma kõige olulisemate leiutiste taga ja selleks, et olla mingil alal päris maailma tipus,  tulevad kerged autistlikud jooned kasuks, vähemalt teatud erialadel.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik oleneb nii üldisest akadeemilisest võimekusest kui ka autistlike joonte sügavusest. Oluline on juba lasteaia lõpus mõelda täiskasvanu elu peale. Paljud vanemad suruvad enda lapsed tavakooli, andmata endale aru, et ka akadeemilisest võimekas autistlik noor võib lõpetada hooldekodus kui lõpuks enam ärevuse ja depressiooniga toime ei tule. Sama moodi kardetakse toimetulekuõpet, kuigi see annab praktilised oskused, lisaaastad ja kaitstud töö, koha kogukonnateenustele. Tava ja lihtsustatud õppekava lõpetanu peab peale põhikooli tavanoortega võrdsetel alustel nii koolidesse kui tööle kandideerima.

Väga ettevaatlikult suhtuksin aga laste saamisse, autism on geneetiline, järelikult päritav. Kas inimene, kes iseendagagi toime ei tule, saab hakkama erivajadustega laste kasvatamisega? Ilmselt mitte.

Loomulikult lähedasi suhteid soovivad paljud normintellektiga inimesed. Aga autism oma olemuselt ongi sotsiaalsete interaktsiooni puue. Me ju ei oota, et kõik füüsilise puudega inimesed saaks baleriinideks? Jah kõik ratastoolis inimesed tahaksid kõndida, aga vaatamata ravile, kõik ei suuda. Sama on ka autismiga, oluline on et perekond toetaks ja armastaks inimest sellisena nagu ta on.

Ilma toetava ja just talle sobiva keskkonnata oleks ka Bill Gates võinud hooldekodus jalgu kõigutada.

Lohutuseks võib ilmselt öelda, et autistid on maailma kõige olulisemate leiutiste taga ja selleks, et olla mingil alal päris maailma tipus, tulevad kerged autistlikud jooned kasuks, vähemalt teatud erialadel.

Andekus tuleb alati kasuks, autistlikkus ise vast siiski mitte. Oluline on pakkuda autistile parimat talle sobivat keskkonda ja tuge ning see ongi parim, mida vanem teha saab.

Varasema eelkõnelega nõus, et ei tasu toppida oma autisti nui neljaks tavakooli või ka erinevate diagnoosidega laste kollektiivi, tasub leida parimate rehateenustega spets kool, kus leitakse just autistlikule lapsele vajalik toimetulekutugi (Pätsu kool, Hilarius, Kaare kool jmt).
Geniaalsematele ja mitmekülgsete huvidega autistidele ei ole muidugi gümnaasiumi- ja ülikoolihariduse saamine mingi väljakutse, aga nö keskpäraste autistide sotsiaalne kohmakus ja piiratud huvid võivad sobimatus keskkonnas viia depressioonini ja niigi kehva sotsiaalsuse pidurdamiseni. See on väga delikaatne teema, aga lapsele parimat tahtes vanemad on sageli silmaklappidega ja ei astu kahjuks oma lapse kingadesse…

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pätsu kooli kohta on mitmest kohast infot, kuidas autistlikke lapsi treppidest lohistatakse ja hundikoeraga taga aetakse. Rakvere Lille Kodus algatati lausa uurimine erivajadusega laste piinamise kohta. Lapsevanemad ei ole alati silmaklappidega, vahel ka lihtsalt ettevaatlikud. Kooli suhtes peab olema usaldus ja vastastikune koostöö. Kas on kellelgi kogemusi Kaare kooliga?

+1
-1
Please wait...

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Erivajadustega laps Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?