Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..
Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.
Olen su mõtetega nõus, aga — tahaksid lapselapsi ja leiad, et su poeg peaks isaks saama? On tõestatud, et autism on pärilik. On normaalne, et nii autistlik inimene siiski ei pärandaks oma geene.
Vaidlen vastu- ka autistidel on õigus saada lapsi. Juhulkui kõik on tema autismist teadlikud ja tulevad sellise nö. lisandväärtusega hakkama.
Mul endal läks selles mõttes väga halvasti. Mu laste isal on ilmselt diagnoosimata autism. Nö. vene ajal ju olid kõik ” normaalsed “. Intellektipuuet ei olnud ja koolis sai hakkama.
Ta sõbrad ja pere küll vihjasid mulle , et ta on nõks eripärane aga otse keegi midagi ei öelnud. Lihtsalt imestati, et selline mees pere lõi.
Kooselus selgus, et tema empaatiavõime on väga kesine, ta oli ja on siiani ülimalt enesekeskne. Lisandus ka agressiivsus.
Lisaks oli tal kummaline komme koguda erinevaid asju. Maja oli täis kummalisi asju- näiteks riidekapis olid säilitamisel tema sugulase ( surnud ! ) riided jne.
Meie kolmest lapsest kahel on diagnoositud autism.
Üks lastest on kergemate autistlike joontega ja saab hästi hakkama gümnaasiumis . Teine laps on erikoolis ja vajab üks – ühele õpet.
Autism on vägagi pärilik ja kui keegi oleks mulle öelnud, et mu elukaaslane on autist, siis olnuks lihtsam mõista miks meievaheline suhtlus nii keeruline oli.
Lihtsalt tagasi vaadates saan aru , et see mida mina sain tõlgendada ainult temapoolse agressiivsuse,ülbuse ja ükskõiksusena tulenes suuresti tema autistlikust olemusest.
Olen lugenud autistide poolt kirjutatud raamatuid ja usun, et normintellektiga autistid saavad hakkama ka pereeluga ja tulevad toime lapsevanematena.
Teemasse : minu autistlik laps ei taha samuti väljaspool kodu ringi liikuda.
On päris suur tegemine, et saada ta nt.arsti juurde või juuksurisse.
Hea meelega on ta pigem netis – seal suhtleb ta oma parima sõbraga , kel on sama diagnoos. Valdavalt kirjutavad inglise keeles.
Ma ei tahagi teda ülemäära sotsialiseerida , sest näen kui raske on tal väljaspool kodu rahulikuks jääda.
Ta ei taha käia trennides jne. ja ma pole talle seda peale surunud ka.
Kui on vaja kusagile minna, siis hakkan juba varakult teda ette valmistama. Räägin korduvalt, millal ja kuhu on vaja minna. Samuti selgitan miks see vajalik on. Enamasti saan ta nõusse.
Aga väga keeruline on nt. suvel teha talle ettepanek, et sõidame mere äärde – sellistele spontaalsetele üritustele ütleb ta kindla ” Ei “…