Teema: Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

#4127602:

#4025510:

#3839399:

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

Olen su mõtetega nõus, aga — tahaksid lapselapsi ja leiad, et su poeg peaks isaks saama? On tõestatud, et autism on pärilik. On normaalne, et nii autistlik inimene siiski ei pärandaks oma geene.

Vaidlen vastu- ka autistidel on õigus saada lapsi. Juhulkui kõik on tema autismist teadlikud ja tulevad sellise nö. lisandväärtusega hakkama.

Mul endal läks selles mõttes väga halvasti. Mu laste isal on ilmselt diagnoosimata autism. Nö. vene ajal ju olid kõik ” normaalsed “. Intellektipuuet ei olnud ja koolis sai hakkama.

Ta sõbrad ja pere küll vihjasid mulle , et ta on nõks eripärane aga otse keegi midagi ei öelnud. Lihtsalt imestati, et selline mees pere lõi.

Kooselus selgus, et tema empaatiavõime on väga kesine, ta oli ja on siiani ülimalt enesekeskne. Lisandus ka agressiivsus.

Lisaks oli tal kummaline komme koguda erinevaid asju. Maja oli täis kummalisi asju- näiteks riidekapis olid säilitamisel tema sugulase ( surnud ! ) riided jne.

Meie kolmest lapsest kahel on diagnoositud autism.

Üks lastest on kergemate autistlike joontega ja saab hästi hakkama gümnaasiumis . Teine laps on erikoolis ja vajab üks – ühele õpet.

Autism on vägagi pärilik ja kui keegi oleks mulle öelnud, et mu elukaaslane on autist, siis olnuks lihtsam mõista miks meievaheline suhtlus nii keeruline oli.

Lihtsalt tagasi vaadates saan aru , et see mida mina sain tõlgendada ainult temapoolse agressiivsuse,ülbuse ja ükskõiksusena tulenes suuresti tema autistlikust olemusest.

Olen lugenud autistide poolt kirjutatud raamatuid ja usun, et normintellektiga autistid saavad hakkama ka pereeluga ja tulevad toime lapsevanematena.

Teemasse : minu autistlik laps ei taha samuti väljaspool kodu ringi liikuda.

On päris suur tegemine, et saada ta nt.arsti juurde või juuksurisse.

Hea meelega on ta pigem netis – seal suhtleb ta oma parima sõbraga , kel on sama diagnoos. Valdavalt kirjutavad inglise keeles.

Ma ei tahagi teda ülemäära sotsialiseerida , sest näen kui raske on tal väljaspool kodu rahulikuks jääda.

Ta ei taha käia trennides jne. ja ma pole talle seda peale surunud ka.

Kui on vaja kusagile minna, siis hakkan juba varakult teda ette valmistama. Räägin korduvalt, millal ja kuhu on vaja minna. Samuti selgitan miks see vajalik on. Enamasti saan ta nõusse.

Aga väga keeruline on nt. suvel teha talle ettepanek, et sõidame mere äärde – sellistele spontaalsetele üritustele ütleb ta kindla ” Ei “…

Kas sa kirjeldasid siin oma nooremat last? Kas teine laps on olemuselt oluliselt erinev?

Värskelt täiskasvanuks saanu hetkel alles õpib gümnaasiumis. Kui varasemalt oli ta enda jaoks ära otsustanud IT ja programmeerimise, siis nüüd soovib just erialasid, kus oleks rohkem suhtlemist – midagi sellist, mida ma sisimas ise ei lootnudki. Veel 10selt võõraste jaoks segaselt rääkiv poiss on täiesti arusaadav täiskasvanu.

Põhiline sõnum aga teistele vanematele – ärge muretsege ja ärge tehke ka pikaajalisi plaane – teie laps alles areneb ja tema täielik potensiaal alles avaneb! Pigem toetage tema arengut (ringidest kuni veebiõppevõimalusteni, nt. minu last aitasid veebipõhised joonistus- ja programmeerimiskursused), ajage välja ja leidke võimalused lisanduvateks teraapiateks (logopeed, psühholoog, liikumine jne) ja julgustage pidevalt uusi asju proovima! Ka täiskasvauga sai alles hiljuti käidud India toitu söömas ja julgustatud proovima – keegi oli teinud tema jaoks midagi mõistusevastast ja lisanud nuudlitele köögivilju 😀 Kui sai proovitud, siis avastati enda jaoks uus lemmik. Aga ka see avastus oli mitmekordne ääri-veeri uurimine ja ettepanekute tegemine. Lihtsalt, olge püsivad!

#4131916:

#4130821:

Värskelt täiskasvanuks saanu hetkel alles õpib gümnaasiumis. Kui varasemalt oli ta enda jaoks ära otsustanud IT ja programmeerimise, siis nüüd soovib just erialasid, kus oleks rohkem suhtlemist – midagi sellist, mida ma sisimas ise ei lootnudki. Veel 10selt võõraste jaoks segaselt rääkiv poiss on täiesti arusaadav täiskasvanu.

Põhiline sõnum aga teistele vanematele – ärge muretsege ja ärge tehke ka pikaajalisi plaane – teie laps alles areneb ja tema täielik potensiaal alles avaneb! Pigem toetage tema arengut (ringidest kuni veebiõppevõimalusteni, nt. minu last aitasid veebipõhised joonistus- ja programmeerimiskursused), ajage välja ja leidke võimalused lisanduvateks teraapiateks (logopeed, psühholoog, liikumine jne) ja julgustage pidevalt uusi asju proovima! Ka täiskasvauga sai alles hiljuti käidud India toitu söömas ja julgustatud proovima – keegi oli teinud tema jaoks midagi mõistusevastast ja lisanud nuudlitele köögivilju ???? Kui sai proovitud, siis avastati enda jaoks uus lemmik. Aga ka see avastus oli mitmekordne ääri-veeri uurimine ja ettepanekute tegemine. Lihtsalt, olge püsivad!

Suhtles segaselt, aga vähemalt tahtis suhelda? Aga tavakooli või erikooli poiss oli enne gümnaasiumit?

Õppis tavaprogrammiga erivajadustega laste koolis ja lõpetas põhikooli väga heade eksamitulemustega. Ja suhelda on ta alati tahtnud: kui eesti keel oli raske, siis vahetus inglise keele peale ning alates 14. eluaastast tekkis soov lõpuks eesti keele tase ka piisavaks saada ja selleks sai logopeeditunde (tasulisi) võimaldatud. Hetkel jätkabki tavaprogrammiga gümnaasiumiõpinguid. Minu kokkuvõte ongi peale 18 esimest aastat: olge kannatlikud ja püsivad! Üks selline laps võib olla 3-4 tavalapse eest, kuid see pingutus on seda väärt!

#4131916:

#4130821:

Värskelt täiskasvanuks saanu hetkel alles õpib gümnaasiumis. Kui varasemalt oli ta enda jaoks ära otsustanud IT ja programmeerimise, siis nüüd soovib just erialasid, kus oleks rohkem suhtlemist – midagi sellist, mida ma sisimas ise ei lootnudki. Veel 10selt võõraste jaoks segaselt rääkiv poiss on täiesti arusaadav täiskasvanu.

Põhiline sõnum aga teistele vanematele – ärge muretsege ja ärge tehke ka pikaajalisi plaane – teie laps alles areneb ja tema täielik potensiaal alles avaneb! Pigem toetage tema arengut (ringidest kuni veebiõppevõimalusteni, nt. minu last aitasid veebipõhised joonistus- ja programmeerimiskursused), ajage välja ja leidke võimalused lisanduvateks teraapiateks (logopeed, psühholoog, liikumine jne) ja julgustage pidevalt uusi asju proovima! Ka täiskasvauga sai alles hiljuti käidud India toitu söömas ja julgustatud proovima – keegi oli teinud tema jaoks midagi mõistusevastast ja lisanud nuudlitele köögivilju ???? Kui sai proovitud, siis avastati enda jaoks uus lemmik. Aga ka see avastus oli mitmekordne ääri-veeri uurimine ja ettepanekute tegemine. Lihtsalt, olge püsivad!

Suhtles segaselt, aga vähemalt tahtis suhelda? Aga tavakooli või erikooli poiss oli enne gümnaasiumit?

Meil on koolieelikust autist-poiss, kel on suhtlemisprobleemid. Ei otsi ega vaja seltskonda, eelistab aega veeta iseendaga – vaatab filme, mängib legodega, meisterdab, kuulab muusikat, sirvib raamatuid jmt. Tegevust leiab, huvisid on, ainult ekraanides ei ela. Oma õest-vennast hoolib väga ja nendega koos ühtteist ikka teeb, aga näha on et suurem seltskond pikaajaliselt teda väsitab.

Iseenesest on üsna nutikas poiss, aga hoiab omaette. Lasteaias temaga probleeme pole, kuna ta kedagi ei sega, käitub kuulekat ja ka eelkoolis saab hästi hakkama. Rajaleidja soovitab momendil pigem väikeklassi. Ise olen seni veel kahevahel, sest tavaõppe tempo ei ole talle probleemiks ilmset. Ja tahaks just et laps suhtlemist arendaks, aga muidugi ei sooviks, et see teda üle koormaks.

Kas kellelgi on jagada kogemust sarnasest lapsest ja tema arengust?

#4135729:

#4135712:

Meil on koolieelikust autist-poiss, kel on suhtlemisprobleemid.

Mis ta need suhtlemisprobleemid on? St kui ei oleks autismidiagnoosi, kas siis erineks lihtsalt introvertsest lapsest palju?

Minu last oleks võidud samamoodi kirjeldada + teda väsitas lasteaed väga. Eelviimases rühmas tekkis küll ka parim sõber (tüdruk), kui tema oli lasteaias, siis oli päev kohe kergem, aga üldiselt ikka liiga palju kära ja ettearvamatut käitumist teistelt.

Kool on väga palju sobivam keskkond talle. Närvisüsteem on ka ajapikku küpsenud.

Vat jah, eks ta intovernte ja kidakeelne on vägagi, energiatase ka erinev. Pere teised lapsed on energilised, uudishimulikud, soovivad asju arutada, küsivad lõputult küsimusi ja tahavad kõike arutada, naudivad külaskäike,  jmt.  Tal pole seni kindlat sõpragi, huviringidesse oleme teda meelitades saanud, eelistaks peale lasteaeda aga pigem kodus olla. Vahel teeme talle sealt vabu päevi, kui võimalik ja käime koos muuseumites, teatris-kinos, kohvikus. Reisimine õnneks väga meeldib. Aga muidu on autistliku lapse moodi jah – pilk on ebakonkreetne, vahel on “ära” nagu unistaks, kõnemaneer erineb ja vajab rutiinsust.

Kas sul laps läks sellisena tavakooli ja kõik sujus?

#4135907:

#4135871:

Kas sul laps läks sellisena tavakooli ja kõik sujus?

Jah, läks tavakooli, kõik sujus üle ootuste, avanes kohe 1. klassis. Aga tema mure oli pigem ülitundlikkus, sotsiaalsetele oskustega oli hästi (lihtsalt hoidis eemale, kuna ei talunud lärmi ja rüsinat).

Tore kuulda ka selliseid näiteid. Väga tahaks, et laps kiiremini iseseisvuks ja suudaks tavasituatsioonides toime tulla. Mind väikeklass seetõttu hirmutab.

Kas su laps on ka diagnoositud autist?

Meil autismi ja ATH laps käib tavaklassis. Otsustasime pärast pikka vaagimist ka sedapidi, kuna sotsiaalsus ja iseseisvus areneb seal ikka märksa paremini kui piiritletud tingimustes ja väikeklassist tavakooli keskkonda üle tulek on ilmselt oluliset keerulisem kui vajadusel vastupidine käik. Ei kahetse põrmugi. Laps ei ole kuldaju, näeb kodus ka õppimisega ilmselt rohkem vaeva kui kaaslased, aga õpiedukus on seni täitsa hea, keskendumise ja tähelepanu hoidmisega tuleb pidevalt tööd teha. Samas see ka on märksa paremaks läinud. Algus oli jah raskem, aga eks üleminek lõbusast lasteaiarutiinist kooli ongi sageli keerukas. Oleme kooliga väga heas koostöös, eripedagoog ja koolipsühholoog hoiavad ta arengul pidevalt silma peal. Kui tavakool läheb siiski raskeks, eks vaatame edasi. Aga sõbrad on igatahes leidnud ja teisest klassist asus ka ise bussiga koolis käima. Kool on kasuks tulnud kõvasti.

#4136390:

Kooli valiku tegemises on niipalju aspekte, et ega siin erinevaid lapsi kõrvutada ikka keeruline. Kui laps on tugeva psüühikaga ja mõnes valdkonnas hea, võib erivajadusega lapse tavaklassi panna muidugi. Laps tahab saada edueduelamusi ja kui ta tunneb, et ta on kõiges teistest kehvem, ei tule see mõistagi kasuks. Jälle teisalt, kui panna andekas ja sotsiaalne laps väikeklassi, siis on tal seal varsti juhe koos ja ei taha kooli minna, sest seal mämmutatakse mõne kehvema taibuga õpilase pärast tema jaoks liiga palju ning keskkond pole just eriti arengut soosiv. Ta saab ise ka aru, et sellises klassis teistest edulisem olla pole just suur saavutus. Lapsele on vaja mõõdukalt väljakutsuvat õpikeskkonda. Kui on liiga lope, on see talle jama, samas kui juba esimestes klassides näeb kodus õppimisega vaeva, pole ka asi õige.

Samas ei saa ju siiski välistada, et mõni, kes eelkoolieas üsna uhuu tundus, võib koolis korraliku arenguhüppe teha ja normaliseeruda. Niimõnegi lapse jaoks on lasteaed kui piinav inimpuur ning õige kool annab hoopis teise vabaduse ja hingamise.

#4136920:

#4136544:

Samas ei saa ju siiski välistada, et mõni, kes eelkoolieas üsna uhuu tundus, võib koolis korraliku arenguhüppe teha ja normaliseeruda.

Jah, peabki püüdma hinnata, kas laps suudaks tavakooli tingimustes õpitavat omandada ja sooritada (sh rühmatöid teha jms). Ka tavalapsi on väga erinevaid, väiksed kiiksud ei ole takistus, võimetus müras keskenduda, märgatavad raskused ümber lülitumisel, pidev häiriv ärevusseisund jms on.

Eks see, et arengukõverat ennustada ei saa ongi paraku lapsevanema jaoks see keerukas koht. Õigesse keskkonna sattunud laps avaneb ja areneb kiirelt. Teise puhul lapsevanem ohverdab oma aega, õpib lapsega usinalt koos mitmeid aastaid, aga ei tule sealt pingutusest olenemata erilist iseseisvumist, laps jääb suht piiratuks. Ka madala intellektiga inimesed suudavad edukalt lugeda ja keeli omandada, aga panna neid õpitut sünteesima, analüüsima, seoseid looma, jmt, siis seda nad ei hakkagi enamasti suutma.

Lapsele kooli valides tasubki sellele adekvaatselt mõelda, kuidas on tal lood üldiste arusaamadega, huvi maailma vastu, mida ja palju ta tahab arutada, milline on tema sotsiaane interaktsioon ja kohanemine. Pelgalt heast mälust paraku ei piisa. Kui vajakajäämisi on mitmes olulises aspektis, on erikool kindlasti tema arengut professionaalsemalt ja tõhusamalt toetavam. Laps peab realiseerima enda potentsiaali, mitte lapsevanema oma.

#4137189:

#4136996:

#4136920:

#4136544:

Samas ei saa ju siiski välistada, et mõni, kes eelkoolieas üsna uhuu tundus, võib koolis korraliku arenguhüppe teha ja normaliseeruda.

Jah, peabki püüdma hinnata, kas laps suudaks tavakooli tingimustes õpitavat omandada ja sooritada (sh rühmatöid teha jms). Ka tavalapsi on väga erinevaid, väiksed kiiksud ei ole takistus, võimetus müras keskenduda, märgatavad raskused ümber lülitumisel, pidev häiriv ärevusseisund jms on.

Eks see, et arengukõverat ennustada ei saa ongi paraku lapsevanema jaoks see keerukas koht. Õigesse keskkonna sattunud laps avaneb ja areneb kiirelt. Teise puhul lapsevanem ohverdab oma aega, õpib lapsega usinalt koos mitmeid aastaid, aga ei tule sealt pingutusest olenemata erilist iseseisvumist, laps jääb suht piiratuks. Ka madala intellektiga inimesed suudavad edukalt lugeda ja keeli omandada, aga panna neid õpitut sünteesima, analüüsima, seoseid looma, jmt, siis seda nad ei hakkagi enamasti suutma.

Lapsele kooli valides tasubki sellele adekvaatselt mõelda, kuidas on tal lood üldiste arusaamadega, huvi maailma vastu, mida ja palju ta tahab arutada, milline on tema sotsiaane interaktsioon ja kohanemine. Pelgalt heast mälust paraku ei piisa. Kui vajakajäämisi on mitmes olulises aspektis, on erikool kindlasti tema arengut professionaalsemalt ja tõhusamalt toetavam. Laps peab realiseerima enda potentsiaali, mitte lapsevanema oma.

Enamik vanemaid nii pädevad pole. Laps võib olla tavatasemest erineva arenguga, aga nemad näevad ju, et ikka omasoodu ilusti areneb ja nad lapse eripäraga nii harjunud, et adekvaatselt hinnata oskagi. Vanaema ehk ka kiidab takka, et lapse isa oli ka aeglasema arenguga ja küll järele võtab. Valivad sama kooli, kus õed-vennad käivad või lihtsalt kodulähedase, et laps saaks ise käidud, sõbrad elaks ümberringi jne. Mõnel esimene laps ja kui lasteaias erikohtlemist vaja polnud, ei nähtagi tegelikku probleemi. Tänapäeva pedagoogid on õpetatud üsna delikaatseteks ja innustavateks, ega nad ka sekkuma kipu. Vaesed õpetajad.

See ei ole probleem. Kui laps on iseseisev ja hakkaja ning toimib lasteaia suures seltskonnas igati eduliselt, saabki ta koolis ka suure tõenäosusega hakkama. Õppimisega on raskuseid vahel igaühel ju.

Hullem on see, kui vanemad on lapse erivajadusest piisavalt teadlikud, aga valivad ikkagi kooli enda mugavuse või ambitsiooni järgi. Või lihtsalt häbenevad erikoole, kuna nende nupsu on ikkagi tubli ja andekas, mitte mingi imelik. Ka väikeklass on algselt mõeldud normintellektiga lastele, kel on mõni meelehäire, mis pärsib suures kollektiivis toimetulekut – liigne ärevus, keskendumisraskused vmt, mida töö käigus vähendada püütakse. Tegelikkuses pannakse sageli aga just nendesse väikeklassidesse liithädadega lapsi kokku, kellest mõni ilma rahustiteta närib lauajalga või rokib lauaplaadil, mõni on nii uimo, et ei suuda tähelepanu ka 6-liikmelises kambas hoida ja mõne eneseväljendus on 4-aastase tasemel või ei räägi teiste ees sõnagi. Et õpetaja saaks nii segases kirjus kambas midagigi tehtud, pannaksegi hüpikute neutraliseerijateks sinna need vaesed uimased ja arad lapsed sisse. Kuidas nad peaks küll saama siin oma psüühikat tugevdada?

Väga huvitav oleks leida statistikat iseseisva tubli eluni jõudnud autistidest – kas parema lähtekoha on saanud tava- või erikoolides käinud autistid. Ise tean kummastavat juhtumist, kus väga tublid ja tegusad vanemad koolitasid oma aspergerit Eesti hea (tava)kooli kõrval suisa välismaal, aga täiskasvanuna elab ta seni nendega ja lävib suuresti endataolistega. Osalise ajaga tööd teeb, aga isesesvuma pole valmis ilmselt kunagi. Arukas ja huvitav inimene iseenesest.

Näiteks Pätsu koolis on RŌK. Seal on väiksed klassid, mis on kokku pandud sarnase taseme ja tüpaažiga lastest. Samas selliseid liiga tarkasid autiste sinna pigem ei võeta, ikka selliseid, kes suuremat õpituge vajavad, et oma potentsiaalini jõuda ja hiljem paremini iseseisvuda.

Tark ja nohiklik autist on muidugi ülikooli materjal. Aga paraku on hulk autoste lisaks kehvale suhtlemisele ka mitte just kõige nutikamad ja tavaklassi tase on mõne jaoks korralik tuupimine… mingile iseseisvale elule peavad nemadki ju end ette valmistama ning konkreetne oskus ja amet on hädavajalik. Ei saa teda ju heaks raamatupidajaks või programmeerijaks õpetada, kui üldine loogika nõrk on… lihtsamad asjad õpib aga selgeks. Seepärast tasub madalama intellektiga autist  käeliselt kindlasti osavaks aidata. Siis on mingigi trump, kui oma kindlat tugevat huvi ei leia.

Mul on tegelikult ka lohutuseks-julgustuseks üks edulugu.

Poiss oli väga viletsa eneseväljendusega ja lasteaias diagnoositi tal alakõne. Kuueselt sai Aspergeri diagnoosi. Eneseväljendus oli jätkuvalt vilets, samas matemaatikas oli tugev. Lugema õppis alles 8-9 aastaselt, koolitööga nägime igapäevaselt vaeva. Algklassides oli üksühele õppes, selles vanuses hakkas vaikselt ka suhtluses inglise keelele üle minema.

Viiendasse klassi läks väikesesse maakooli. Sealsed õpetajad olid algul skeptilised, aga kuna ta vaimne võimekus oli üle keskmise, siis kohanesid kõik. Tal oli väga hea ajalooõpetaja, siit tekkis erihuvi. Alates seitsmendast klassist arvas, et saab koolitööga ise hakkama. Saigi. Teismeeas tekkis tal huvi male vastu ja üsna pea mängis juba turniiridel.

Gümnaasiumisse sai ka sisse, kõige paremini sobis tegelikult Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium, seal sai kenasti omas tempos õppida. Tegi inglise keele CAE eksami, sai kenasti C2 kätte. Pärast gümnaasiumi lõppu proovis korra IT-d õppida, aga see talle ei sobinud. Siis kandideeris tööle ja töötab tänaseks väga edukalt fintech firmas, töökeel on inglise keel. Positiivsetest omadustest on talle abiks ülim viisakus, põhjalikkus ja kohusetundlikkus. Praeguseks on varastes kahekümnendates, seega pikas perspektiivis on raske midagi öelda. Ag üldiselt olen optimistlik, sest kõik on läinud tõusvas joones.

Ma poleks tegelikult kunagi uskunid, et mu väike lontkõrv ei jäägi koju telekat patsutama, nagu mitmed hädakraaksujatest “spetsialistid” talle ennustasid. Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Edu kõigile väikeste autistide-aspikute vanematele.

#4192636:

Mul on tegelikult ka lohutuseks-julgustuseks üks edulugu.

Poiss oli väga viletsa eneseväljendusega ja lasteaias diagnoositi tal alakõne. Kuueselt sai Aspergeri diagnoosi. Eneseväljendus oli jätkuvalt vilets, samas matemaatikas oli tugev. Lugema õppis alles 8-9 aastaselt, koolitööga nägime igapäevaselt vaeva. Algklassides oli üksühele õppes, selles vanuses hakkas vaikselt ka suhtluses inglise keelele üle minema.

Viiendasse klassi läks väikesesse maakooli. Sealsed õpetajad olid algul skeptilised, aga kuna ta vaimne võimekus oli üle keskmise, siis kohanesid kõik. Tal oli väga hea ajalooõpetaja, siit tekkis erihuvi. Alates seitsmendast klassist arvas, et saab koolitööga ise hakkama. Saigi. Teismeeas tekkis tal huvi male vastu ja üsna pea mängis juba turniiridel.

Gümnaasiumisse sai ka sisse, kõige paremini sobis tegelikult Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium, seal sai kenasti omas tempos õppida. Tegi inglise keele CAE eksami, sai kenasti C2 kätte. Pärast gümnaasiumi lõppu proovis korra IT-d õppida, aga see talle ei sobinud. Siis kandideeris tööle ja töötab tänaseks väga edukalt fintech firmas, töökeel on inglise keel. Positiivsetest omadustest on talle abiks ülim viisakus, põhjalikkus ja kohusetundlikkus. Praeguseks on varastes kahekümnendates, seega pikas perspektiivis on raske midagi öelda. Ag üldiselt olen optimistlik, sest kõik on läinud tõusvas joones.

Ma poleks tegelikult kunagi uskunid, et mu väike lontkõrv ei jäägi koju telekat patsutama, nagu mitmed hädakraaksujatest “spetsialistid” talle ennustasid. Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Edu kõigile väikeste autistide-aspikute vanematele.

Super! Kui ruttu ta oma eesti keele korda sai? Ja kas matemaatikas tekstülessanded olid ka talle arusaadavad?