Täiskasvanud laps, autist, oled tema arengusse kulutanud tohutul hulgakl raha, loobunud paljudest asjadest, rikkunud ära oma närvid ja siis on ta suur, aitad tal töö leida, räägid tööandjaga oma lapse eripäradest, hoiad aastaid kätt nö. pulsil et ta kohaneks, ja et tööandja kohaneks ja aitad tal oma kodu saada, ajad kõik asjad lõpuni. Lapse isa loobus juba üsna varakult, sest no uus naine ja terved lapsed.
Ja peale kõiki neid elu keerdkäike on sul täiskasvanud laps, kellel on töö ja sõbrad ja hobi ja kodu ja ka isa. Sest nüüd on isal ka huvi oma lapse vastu, see tuleb ju toime ja on täitsa asjalik teine võrreldes nende teise abielu lastega, kes on küll terved aga oma kohta elus pole veel leidnud.
Sina emana oled aga nagu vana kalts, väsinud, ületöötanud, varsti pensionär, hoolimata karjäärist ja korralikust palgast, ei ole suutnud midagi enda jaoks korjata, kui lapsele helistada, küsib ta mis sa tahad, mul on kiire. Siis tahaks lihtsalt nutta ja mõelda et kas ma olen oma elus ikka teinud kõik õigesti. Isa pole iial teda käskinud ega keelanud, isa on täna hea, ema on halb, sest ema seadis piirid, ema nõudis kooliharidust, ema nõudis tööl käimist.
See oleks vastus küsimusele mis saab nende autistide emadest siis, kui sa oled oma lapse mustast august välja aidanud ja eluga sõbraks teinud.
Minu laps on oma õpetajate jaoks paras edulugu, nii hullust seisust nii normaalseks inimeseks kasvanud. Ja eks minagi olen tema üle uhke ja neid koledaid mõtteid, mis vahel üle uhavad, ei julge avalikult kellelgi öelda.
Aga valus on, kui näen pilte, kus laps oma isaga ja tolle järgmise naisega pühade ajal koos on. Kui ta oli väike, proovisin igal juhul lapse ja isa kontakti hoida, siis üldse ei tahtud teda sinna perre võtta. Liiga imelik oli ta nende jaoks.
Sa annad endast kõik, sa jätad oma elu üldse pausile ja siis oled vana.
