Esileht Erivajadustega laps Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Näitan 24 postitust - vahemik 61 kuni 84 (kokku 84 )

Teema: Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?

Postitas:
Kägu

Meil sarnane laps – oma ea kohta väga puine emakeel, palju vigu, kasin sõnavara. Kui eesti keels suhtleb pigeb lihtlausetega siis inglise keeles räägib nagu vana mees. Loeb, kirjutab, vaatab erinevaid filme juba mitu aastat.

Alustasime kooliteed väikeklassis, aga ei jäänud sealse toe tasemega rahule ja läksime erikooli, sai seal eesti keele ja matemaatika 1:1 õppele, areng tänaseks mõlemas eelnevaga võrreldes ülihea, lisaks muud teraapiad ja tugiteenused on ka tõhusalt aidanud. Täna poiss 10, aga tuleviku väljavaated peale kooli vahetust on muutunud oluliselt positiivsemaks. Seal on saanud iseseisvuse, suhtlemisoskust palju juurde. Teie kommentaar annab ka lootust, et saab sellistest poistest veel asja küll. Tal ka erihuvi IT ja paar aastat väga köidab teda ka merendusajalugu.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Oskate anda head infot, kust selliseid lapse potentsiaali adekvaatselt hindavaid ja õigeid suuniseid andvaid spetse aga leida?

Meie oleme saanud vägagi kaootilisei soovitused (jah, laps ei ole ka alati väga koostööaldis ja suhtleja iga uue inimesega olnud) ja praegu hinnatud kooli väikeklassis ei ole see tugisüsteem ja individuaalsus kahjuks ootuspäraseks osutunud. Lubati kooli alustades eriteraapiaid, kaasatust, individuaalset lähenemist jmt, tegelikkus on aga teine – ei kaasata neid väikeklassi probleemseid lapsi väga kuhugi, tähelepanu läheb õpetajal käitumisprobleemidega lastele, soovitatakse lahkesti ikka rohtusid kasutada, et neil lihtsam oleks jne. Ei tahaks rohkem aega raistata (laps saab peagi juba 10) ja sooviks väga leida pädevaid nõuandeid ja arengut maksimaalselt soodustavat õpikeskkonda. Senised kokkupuuted Vaimse tervise keskuse ja Rajaleidjaga on kaunis pealiskaudsed olnud kahjuks. Kooli koostöö on püüdlik, aga koosluses temperamentsrmate HEV-lastega meie tagasihoidlik ja arglik laps muutub pigem veelgi endassetõmbunumaks.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Oskate anda head infot, kust selliseid lapse potentsiaali adekvaatselt hindavaid ja õigeid suuniseid andvaid spetse aga leida?

Meie oleme saanud vägagi kaootilisei soovitused (jah, laps ei ole ka alati väga koostööaldis ja suhtleja iga uue inimesega olnud) ja praegu hinnatud kooli väikeklassis ei ole see tugisüsteem ja individuaalsus kahjuks ootuspäraseks osutunud. Lubati kooli alustades eriteraapiaid, kaasatust, individuaalset lähenemist jmt, tegelikkus on aga teine – ei kaasata neid väikeklassi probleemseid lapsi väga kuhugi, tähelepanu läheb õpetajal käitumisprobleemidega lastele, soovitatakse lahkesti ikka rohtusid kasutada, et neil lihtsam oleks jne. Ei tahaks rohkem aega raistata (laps saab peagi juba 10) ja sooviks väga leida pädevaid nõuandeid ja arengut maksimaalselt soodustavat õpikeskkonda. Senised kokkupuuted Vaimse tervise keskuse ja Rajaleidjaga on kaunis pealiskaudsed olnud kahjuks. Kooli koostöö on püüdlik, aga koosluses temperamentsrmate HEV-lastega meie tagasihoidlik ja arglik laps muutub pigem veelgi endassetõmbunumaks.

Kus te elate? Kui Tallinnas, siis pole kahtlust, et parim autismialane knowhow ja tugiteenused on Vabaõhukoolis. Lugege FBi autistlike laste teemakülgi, väga inspireerivad edulood.
Sinna saamine ei ole sugugi lihtne, aga tasub püüda, sest kui laps on nö nende materjal, siis nad aitavad ning nende keskkond, motiveeritus ja pädevus on tasemel mitte ainult akadeemilsies edenemises vaid ka laiemalt.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Oskate anda head infot, kust selliseid lapse potentsiaali adekvaatselt hindavaid ja õigeid suuniseid andvaid spetse aga leida?

Meie oleme saanud vägagi kaootilisei soovitused (jah, laps ei ole ka alati väga koostööaldis ja suhtleja iga uue inimesega olnud) ja praegu hinnatud kooli väikeklassis ei ole see tugisüsteem ja individuaalsus kahjuks ootuspäraseks osutunud. Lubati kooli alustades eriteraapiaid, kaasatust, individuaalset lähenemist jmt, tegelikkus on aga teine – ei kaasata neid väikeklassi probleemseid lapsi väga kuhugi, tähelepanu läheb õpetajal käitumisprobleemidega lastele, soovitatakse lahkesti ikka rohtusid kasutada, et neil lihtsam oleks jne. Ei tahaks rohkem aega raistata (laps saab peagi juba 10) ja sooviks väga leida pädevaid nõuandeid ja arengut maksimaalselt soodustavat õpikeskkonda. Senised kokkupuuted Vaimse tervise keskuse ja Rajaleidjaga on kaunis pealiskaudsed olnud kahjuks. Kooli koostöö on püüdlik, aga koosluses temperamentsrmate HEV-lastega meie tagasihoidlik ja arglik laps muutub pigem veelgi endassetõmbunumaks.

Kus te elate? Kui Tallinnas, siis pole kahtlust, et parim autismialane knowhow ja tugiteenused on Vabaõhukoolis. Lugege FBi autistlike laste teemakülgi, väga inspireerivad edulood.

Sinna saamine ei ole sugugi lihtne, aga tasub püüda, sest kui laps on nö nende materjal, siis nad aitavad ning nende keskkond, motiveeritus ja pädevus on tasemel mitte ainult akadeemilsies edenemises vaid ka laiemalt.

Kiidan ka väga. Omaette hoidvast kehva suhtluse ja pikaldase mõtlemisega poisist on saanud juba ühe aastaga seal oluliselt tegusam ja iseseisvam, nutikas ja suhtlust vajav noormees. Kahtlesin pikalt ja suisa kartsin keskkonna vahetust, aga täna tänan häid soovitajaid kogu hingest, sest see on olnud tema arenguks parim otsus, poiss ise ka väga rõõmus!

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meil samasugune kogemus Laagna algkooliga. Oma kogetu põhjal igatahes julgustan samuti erikoolide võimalustega lähemalt tutvuma, ka meie kolisime aasta tagasi väikeklassist ümber ja väga õigustatud samm oli. Tavakool ei tee erilisest lapsest tavalist ja ei oska teda piisavalt toetada, pigem tundub, et just nüüd erikoolis on muutunud laps vähehaaval tavalapsega  sarnasemaks. Suhtleb, avaldab arvamust, tunneb maailma vastu huvi, sotsialiseerub, on iseseisvunud hoopis uuel tasandil meiegi 11aastane.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eks neid tavakooli surve all läbipõlenud ja katkiseid noori on oi kui palju. Pigem võtta rahulikult ja läbipõlemist ennetada kui hiljem katkist last ravida.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Hoolimata sellest mida ütleb statistika, mida ütlevad arstid jms. spetsialistid, tuleb leida talle võimalikult parem õpivõimalus ja hiljem ka kutseharidus. Isegi kui ta väga ei taha, tuleb leida see nõks kui vähegi võimalik ja see idee maha müüa. Oi kuidas minu laps tahtis edasi gümnaasiumisse minna, reaalainete poolest oleks võinud kasvõi kohe matemaatikat kõrgkooli minna õppima, aga vaatasime tõele näkku, sotsiaalne pool oli nii vilets, et lihtsam oli minna ja õppida ametit. Koolimineku katsetel ütles psühholoog ka, töötut matemaatikaprofessorit pole kellelgi vaja, samas inimest kes oma kätega midagi teha suudab, on igal ajal vaja. Nuttis ja rääkis kuidas ta ei taha sinna õppima minna, mina nutsin ka, öeldes et mul ei ole võimalik sind kuni surmani üleval pidada. Sa tahad ju paremat arvutit, oma korterit, häid sööke, reisida, minna poodi ja osta kõike, mida tahad, või vähemalt koguda raha ja osta siis. Kerge see kutsehariduse omandamine 3 aastat ei olnud, aga ta lõpetas kursuse parimana, esimese tööandja aitas leida kool, teise kanditeeris juba ise, suvel sai tal juba 10 aastat tööinimeseks olekut. sellest 5 viimast on teeninud Eesti keskmist palka, aitasin tal oma korteri osta, pank andis laenu aga laenuhalduriga suhtlemisel ja maakleriga suhtlemisel olin kaasas, tegime mulle volituse. Selliste olukordadega ta ei pruugi hakkama saada aga üldiselt tavapärase eluga tuleb. Elukaaslast ei oma, jah, tahaksin lapselapsi ja tore oleks kui ta kõrval oleks armastatud inimene, aga annan endale aru , et tal on neid (autismi)kiikse nii palju, et temaga koos elada pole kerge. võibolla leiab kunagi kellegi ja kindlasti on ta selle üle õnnetu sisimas, välja ei näita. Sõbrad on, hobid on ja mingi eduelamuse sellest arvatavasti saab aga tundub, et osade sõpradega suhtlemine on ka vähemaks jäänud ja arvatavasti keskea lähendedes tekib uusi probleeme juurde, enamus eakaaslasi on pere loonud ja enam temaga koos trennis ei käi, nooremad kasvavad peale ja ühelt maalt võib see juba veider olla ning noored temaga enam koos sportida ei taha. Mina ei ela temaga koos, räägin küll, et juuksur ja ilusad puhtad riided ja kõik muu oma välimuse ja kodu eest hoolitsemine on tähtis aga need tema kiiksud..

Väga häid lahendusi ei paista aga ka tema õpetaja on öelnud, et see kuhu maale me jõudsime on muljetavaldav ja et ühegi lapse puhul ei tohiks jätta püüdmata, isegi kui elu on jaganud alguses väga valed kaardid kätte, tuleks päev päeva haaval püüda temani jõuda ja aidata niikaugele et ta tuleks toime, kas siis päris ise ( ma küll iga päev helistan talle) või siis toetatud elamisega Maarjakülas või kusagil mujal. Õigus on neil, kes juba täna raha kõrvale panevad. Me ei jää nooremaks, hoolitsedes 70+ vanuses täiskasvanud autisti eest on hirmutav perspektiiv, selline laps oma õdede vendade hoolitseda jätta ei oleks ka õige. Loota, et riik selle oma peale võtab ju võib aga see ei saa kunagi olema ilus puhas omaette tubadega majake kusagil looduskaunis kohas. seda raha ei ole kusagilt võtta. Sellised kohad maksavad, ja mitte vähe.

Olen su mõtetega nõus, aga — tahaksid lapselapsi ja leiad, et su poeg peaks isaks saama? On tõestatud, et autism on pärilik. On normaalne, et nii autistlik inimene siiski ei pärandaks oma geene.

Vaidlen vastu- ka autistidel on õigus saada lapsi. Juhulkui kõik on tema autismist teadlikud ja tulevad sellise nö. lisandväärtusega hakkama.

Mul endal läks selles mõttes väga halvasti. Mu laste isal on ilmselt diagnoosimata autism. Nö. vene ajal ju olid kõik ” normaalsed “. Intellektipuuet ei olnud ja koolis sai hakkama.

Ta sõbrad ja pere küll vihjasid mulle , et ta on nõks eripärane aga otse keegi midagi ei öelnud. Lihtsalt imestati, et selline mees pere lõi.

Kooselus selgus, et tema empaatiavõime on väga kesine, ta oli ja on siiani ülimalt enesekeskne. Lisandus ka agressiivsus.

Lisaks oli tal kummaline komme koguda erinevaid asju. Maja oli täis kummalisi asju- näiteks riidekapis olid säilitamisel tema sugulase ( surnud ! ) riided jne.

Meie kolmest lapsest kahel on diagnoositud autism.

Üks lastest on kergemate autistlike joontega ja saab hästi hakkama gümnaasiumis . Teine laps on erikoolis ja vajab üks – ühele õpet.

Autism on vägagi pärilik ja kui keegi oleks mulle öelnud, et mu elukaaslane on autist, siis olnuks lihtsam mõista miks meievaheline suhtlus nii keeruline oli.

Lihtsalt tagasi vaadates saan aru , et see mida mina sain tõlgendada ainult temapoolse agressiivsuse,ülbuse ja ükskõiksusena tulenes suuresti tema autistlikust olemusest.

Olen lugenud autistide poolt kirjutatud raamatuid ja usun, et normintellektiga autistid saavad hakkama ka pereeluga ja tulevad toime lapsevanematena.

Teemasse : minu autistlik laps ei taha samuti väljaspool kodu ringi liikuda.

On päris suur tegemine, et saada ta nt.arsti juurde või juuksurisse.

Hea meelega on ta pigem netis – seal suhtleb ta oma parima sõbraga , kel on sama diagnoos. Valdavalt kirjutavad inglise keeles.

Ma ei tahagi teda ülemäära sotsialiseerida , sest näen kui raske on tal väljaspool kodu rahulikuks jääda.

Ta ei taha käia trennides jne. ja ma pole talle seda peale surunud ka.

Kui on vaja kusagile minna, siis hakkan juba varakult teda ette valmistama. Räägin korduvalt, millal ja kuhu on vaja minna. Samuti selgitan miks see vajalik on. Enamasti saan ta nõusse.

Aga väga keeruline on nt. suvel teha talle ettepanek, et sõidame mere äärde – sellistele spontaalsetele üritustele ütleb ta kindla ” Ei “…

No aga see ongi ju ehe näide, miks autistid ei peaks lapsi saama!

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsi võib iseseisev ja vastutustundlik the nimene saada ju ikka, aga selge see, et autistidel on lihtsam toimida koos teiste autistidega, kus ärritavat lisamüra on nende jaoks vähem. Jõu või kavalusega keegi neid nö tavaliseks ei keera, aga sarnastel on teineteise mõistmine oluliselt lihtsam. Olgu kooselus, koolis või oma laste puhul.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas Pätai koolis käivad ainult vaimselt võimekad autistid? Või on seal ka muid erivajadusi ja madalama arengupotentsiaaliga lapsed?

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas Pätai koolis käivad ainult vaimselt võimekad autistid? Või on seal ka muid erivajadusi ja madalama arengupotentsiaaliga lapsed?

Ei-ei, kuldaju seal ei eeldata, raske vaimse puudega lapsi seal pole, riiklik õppekava ikka. On seal nii ATHd kui autistid, aga nad ei õpi suvalist koos nagu paljudes tavakooli väikeklassides tavaks. Kokku pannakse ikkagi valitud sarnased lapsed, kuna nii on arengupotentsiaal kõigile maksimaalne. Eks kõigil lastel on omad eripärad ja toimetulekuprobleemid, milledele vastavalt lähenetakse vajaliku toe ja tugiteraapiatega.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mille järgi te otsustate, kas panna oma autist väikeklassi või ntx Pätsi kooli?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsi võib iseseisev ja vastutustundlik the nimene saada ju ikka, aga selge see, et autistidel on lihtsam toimida koos teiste autistidega, kus ärritavat lisamüra on nende jaoks vähem. Jõu või kavalusega keegi neid nö tavaliseks ei keera, aga sarnastel on teineteise mõistmine oluliselt lihtsam. Olgu kooselus, koolis või oma laste puhul.

Millest selline arvamus, et autistid teineteist ei häiri ühes ruumis?

Ja üks autist nö mõistab teist autisti?

Mul on küll vastupidine kogemus.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kas koos toimivad paremini erinevamad või sarnasemad inimesed? pole vast just eriti asjalik arutluse teema…

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Täiesti meelevaldne on arvata, et autistid omavahel sobivad kindlasti paremini kui autistid ja mitteautistid. Kõik sõltub ikkagi vastastikusest mõistmisest ja soovist minna kompromissile. Olen ise autist (dgn-tud) ja mees on samuti (dgn-mata), üks lastest on autist ja teine mitte. Mul on lihtsam mõista autistist last, mehel samas pole mingit vahet. Mehe endaga aga on meil pika kooselu jooksul alailma vastastikusi möödarääkimisi ja pidevaid suhtlemisprobleeme, oleme küll mõneti sarnased, kuid meid häirivad samas väga erinevad asjad, mida on raske taluda ja need tekitavad pingeid. Ka pingetele ja stressile reageerime väga erinevalt. Ses suhtes ei ole mitte mingisugust vahet, kas üritan selgitada neurotüüpsele in-le või teisele autistile, kuidas ma mingit asja tajun – kui tema seda ette kujutada ei suuda ja näeb hoopis teisiti, siis on kasutegur null. Puhtalt enda seisukohast ütlen siiski, et noorena kui on veel energiat ja vähe traumasid, siis justkui saad kõigega enamvähem kenasti hakkama, lastekastavatamisega, igapäevaeluga. Aga mida vanemaks saad ja mida rohkem oled ebasobivast keskkonnast-tööst-suhetest kurnatud ja traumeeritud, seda väiksemaks kahaneb jõudlus kõige sellega toime tulla. Vahel mõtlen seda, mida ma nooremana kunagi ei mõelnud: et lihtsam oleks üksi. Olen lihtsalt kõigest nii väsinud, tunnen, et kohustusi tegeleda ebameeldivate asjadega on kümme korda rohkem kui rõõmu olla rahulikult see, kes ma päriselt sisimas olen. Autistist laps saab (tava)koolis paremini hakkama kui mitteautist, paremini, kui mina omal ajal, samuti on tal rohkem sõpru ja sotsiaalset läbikäimist kui teisel. Tema pärast ma ei muretse.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

selge see, et autistidel on lihtsam toimida koos teiste autistidega, kus ärritavat lisamüra on nende jaoks vähem.

Ei ole vähem taustamüra, on rohkem. Eriti kui teine autist teise probleemiga on. Nt üks ei talu teatud rütme asjades, aga kassis teine autist õõtsutab end rütmiliselt. Tavaklassis seda ei juhtu ja see oli vaid üks näide. Minul on näiteks misofoonia ja ma oleksin ausalt aknast alla hüpanud, kui pidanuks teiste autistidega koolis käima, kes võivad imelikult häälitseda, ootamatult kiljuda, pikalt ümiseda, matsutada vms. Tavalapsed seda ei tee ja kui teevad, keegi kutsub nad asap korrale.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas kommenteerite siis seda varianti, et on palju väikeklasse, kus pole võimalik laste eripäradest ja diagnoosidest lähtuda ja tundlikumad lapsed on olude sunnil koos suisa hüperaktiivsetega?!
Ei ole võimalik ju iga autisti 1:1 õppima panna ja suur osa neist ei ole suutelised tavaklassis iseseisvalt toime tulema.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Oskate anda head infot, kust selliseid lapse potentsiaali adekvaatselt hindavaid ja õigeid suuniseid andvaid spetse aga leida?

Meie oleme saanud vägagi kaootilisei soovitused (jah, laps ei ole ka alati väga koostööaldis ja suhtleja iga uue inimesega olnud) ja praegu hinnatud kooli väikeklassis ei ole see tugisüsteem ja individuaalsus kahjuks ootuspäraseks osutunud. Lubati kooli alustades eriteraapiaid, kaasatust, individuaalset lähenemist jmt, tegelikkus on aga teine – ei kaasata neid väikeklassi probleemseid lapsi väga kuhugi, tähelepanu läheb õpetajal käitumisprobleemidega lastele, soovitatakse lahkesti ikka rohtusid kasutada, et neil lihtsam oleks jne. Ei tahaks rohkem aega raistata (laps saab peagi juba 10) ja sooviks väga leida pädevaid nõuandeid ja arengut maksimaalselt soodustavat õpikeskkonda. Senised kokkupuuted Vaimse tervise keskuse ja Rajaleidjaga on kaunis pealiskaudsed olnud kahjuks. Kooli koostöö on püüdlik, aga koosluses temperamentsrmate HEV-lastega meie tagasihoidlik ja arglik laps muutub pigem veelgi endassetõmbunumaks.

Kus te elate? Kui Tallinnas, siis pole kahtlust, et parim autismialane knowhow ja tugiteenused on Vabaõhukoolis. Lugege FBi autistlike laste teemakülgi, väga inspireerivad edulood.

Sinna saamine ei ole sugugi lihtne, aga tasub püüda, sest kui laps on nö nende materjal, siis nad aitavad ning nende keskkond, motiveeritus ja pädevus on tasemel mitte ainult akadeemilsies edenemises vaid ka laiemalt.

Olen ka neis gruppides ja vabaõhukoolist kuulen esimest korda. Minu unistus oleks oma laps saada Salu kooli, kahe tuttava pere lapsed käivad ja üks on selle kooli vilistlane – suurepärased tulemused. Kahjuks sel aastal ei saanud löögile.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oluline on leida arstid-psühholoogid, kes lapse potentsiaali märkavad ja vanemale parimaid soovitusi anda oskavad. Neile olen küll otsata tänulik. Eks ise peab ka vastupidav olema ja oma lapsesse uskuma.

Oskate anda head infot, kust selliseid lapse potentsiaali adekvaatselt hindavaid ja õigeid suuniseid andvaid spetse aga leida?

Meie oleme saanud vägagi kaootilisei soovitused (jah, laps ei ole ka alati väga koostööaldis ja suhtleja iga uue inimesega olnud) ja praegu hinnatud kooli väikeklassis ei ole see tugisüsteem ja individuaalsus kahjuks ootuspäraseks osutunud. Lubati kooli alustades eriteraapiaid, kaasatust, individuaalset lähenemist jmt, tegelikkus on aga teine – ei kaasata neid väikeklassi probleemseid lapsi väga kuhugi, tähelepanu läheb õpetajal käitumisprobleemidega lastele, soovitatakse lahkesti ikka rohtusid kasutada, et neil lihtsam oleks jne. Ei tahaks rohkem aega raistata (laps saab peagi juba 10) ja sooviks väga leida pädevaid nõuandeid ja arengut maksimaalselt soodustavat õpikeskkonda. Senised kokkupuuted Vaimse tervise keskuse ja Rajaleidjaga on kaunis pealiskaudsed olnud kahjuks. Kooli koostöö on püüdlik, aga koosluses temperamentsrmate HEV-lastega meie tagasihoidlik ja arglik laps muutub pigem veelgi endassetõmbunumaks.

Kus te elate? Kui Tallinnas, siis pole kahtlust, et parim autismialane knowhow ja tugiteenused on Vabaõhukoolis. Lugege FBi autistlike laste teemakülgi, väga inspireerivad edulood.

Sinna saamine ei ole sugugi lihtne, aga tasub püüda, sest kui laps on nö nende materjal, siis nad aitavad ning nende keskkond, motiveeritus ja pädevus on tasemel mitte ainult akadeemilsies edenemises vaid ka laiemalt.

Olen ka neis gruppides ja vabaõhukoolist kuulen esimest korda. Minu unistus oleks oma laps saada Salu kooli, kahe tuttava pere lapsed käivad ja üks on selle kooli vilistlane – suurepärased tulemused. Kahjuks sel aastal ei saanud löögile.

Pätsi kool, selle nimega tuntum. Pange gruppides otsingusse, saate lugeda. Seal on vaimse puudeta autistlikud lapsed, kes tavakoolis jännis on. Seega tõhus lisatugi sotsiaalsuse, iseseisvuse, lapse tugevate külgede leidmisele ja arendamisele. Vajadusel logopeedid jm eriteraapiad. Tavaliselt Pätsi kooli kasutatakse mingiks perioodiks, et laps tuua tagasi tavakooli. Aga ei pea nii olema, lähenevad case by case igaühele. Väga sümpaatne on seal ka koolimaja, turvaline-privaatne õueala, nagu polekski Tallinnas.

Salu koolis on lisadiagnoosidega lapsed ja seal erinevalt Pätsi koolist tavaõppekava ei järgita.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See kool kõlab tõesti nagu erivajadusega lapse õpiparadiis. Ent sinna saamine pidi olema üsna keerukas ja õpilasi väga valitakse. Oskab keegi kommenteerida, milline laps on selle kooli nö materjal või mis tuleks teha, et löögile saada?

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Täiskasvanud laps, autist, oled tema arengusse kulutanud tohutul hulgakl raha, loobunud paljudest asjadest, rikkunud ära oma närvid ja siis on ta suur, aitad tal töö leida, räägid tööandjaga oma lapse eripäradest, hoiad aastaid kätt nö. pulsil et ta kohaneks, ja et tööandja kohaneks ja aitad tal oma kodu saada, ajad kõik asjad lõpuni. Lapse isa loobus juba üsna varakult, sest no uus naine ja terved lapsed.

Ja peale kõiki neid elu keerdkäike on sul  täiskasvanud laps, kellel on töö ja sõbrad ja hobi ja kodu ja ka isa. Sest nüüd  on isal ka huvi oma lapse vastu, see tuleb ju toime ja on täitsa asjalik teine võrreldes nende teise abielu lastega, kes on küll terved aga oma kohta elus pole veel leidnud.

Sina emana oled aga nagu vana kalts, väsinud, ületöötanud, varsti pensionär, hoolimata karjäärist ja korralikust palgast, ei ole suutnud midagi enda jaoks korjata, kui lapsele helistada, küsib ta mis sa tahad, mul on kiire. Siis tahaks lihtsalt nutta ja mõelda et kas ma olen oma elus ikka teinud kõik õigesti. Isa pole iial teda käskinud ega keelanud, isa on täna hea, ema on halb, sest ema seadis piirid, ema nõudis kooliharidust, ema nõudis tööl käimist.

See oleks vastus küsimusele mis saab nende autistide emadest siis, kui sa oled oma lapse mustast august välja aidanud ja eluga sõbraks teinud.

Minu laps on oma õpetajate jaoks paras edulugu, nii hullust seisust nii normaalseks inimeseks kasvanud. Ja eks minagi olen tema üle uhke ja neid koledaid mõtteid, mis vahel üle uhavad, ei julge avalikult kellelgi öelda.

Aga valus on, kui näen pilte, kus laps oma isaga ja tolle järgmise naisega pühade ajal koos on. Kui ta oli väike, proovisin igal juhul lapse ja isa kontakti hoida, siis üldse ei tahtud teda sinna perre võtta. Liiga imelik oli ta nende jaoks.

Sa annad endast kõik, sa jätad oma elu üldse pausile ja siis oled vana.

+14
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga nüüd ongi siis aeg iseendale mõelda ja pühenduda. Oled olnud tubli ja lapse toimetulevaks kasvatanud – nüüd on aeg lahti lasta ja  olukorda eemalt vaadata. Muuda oma suhtumist ja ära mõtle ennast kaltsuks, siis sa seda ka pole.  Ja lapsele helista siis, kui põhjust on. Kui on karjäär ja korralik palk, siis hakka endale elama.

+12
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kurb kui ollakse kibestunud kui laps suureks kasvatatud.

mul ka autistlik laps suur, enam-vähem iseseisev. tal on oma kodu, sõbrad, töö. selle taga suur töö ja vaev minu poolt. ka omamoodi edulugu.

samuti lapse isal on teine pere ja  seal tavalised lapsed kes tublid ja edukad. küll alles koolieas.

Lõpuks ometi on minul enda jaoks aega. Viimastel aastatel olen leidnud enda jaoks erinevad trennid, tööalaselt palju edasi liikunud. teistele pereliikmetele on ka rohkem aega.

lisaks olen teadlikult leppinud, et minu autistlik laps suhtleb minuga kui tema vajalikuks peab mitte kui minul vaja.vihkab helistamist, pigem kirjutab. ka sünnipäevad, tähtpäevad on tema jaoks mingid mõttetud päevad, tähelepanu jagub tal minu jaoks pigem siis kui tal selleks tuju tuleb. aga käime koos mõnikord kinos, näitustel, looduses temaga. 🙂

 

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See kool kõlab tõesti nagu erivajadusega lapse õpiparadiis. Ent sinna saamine pidi olema üsna keerukas ja õpilasi väga valitakse. Oskab keegi kommenteerida, milline laps on selle kooli nö materjal või mis tuleks teha, et löögile saada?

Minu autistist poeg alustas see sügis Pätsi Vabaõhukoolis,  minu hirmudest hoolimata kõik sujub üle ootuste edukalt. Kooli poolt on laialdaste kogemustega ja toetavad taustajõud, metoodikad näivad tema jaoks tõhusamad kui tavakoolis, muus osas ka väga rahulik, sõbralik ja igaühe eripära arvestav õppekeskkond. Täna on mul on loomulikult väga kahju, et nii pikalt venitasin ja väikeklassist teda varem ümber kolida ei söendanud.

Kooli saamise jaoks on ikka vaja Rajaleidja otsust. Lapse tausta ja reaalse olemusega tahetakse seal lähemalt tutvuda, et leida just talle sobivad kaaslased, õppetempo, tugivajadused jm. Meil vältas asjaajamine paar kuud ja mitu kohtumist. Laps ise on aga ikkagi ka ilmselt suurema tugivajadusega kui tavakool suudab pakkuda, lisaks sotsiaalselt kohmakas, aga samas ka mõningate oma tugevustega (musikaalne, matemaatikas ja it-s taibukas).

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga nüüd ongi siis aeg iseendale mõelda ja pühenduda. Oled olnud tubli ja lapse toimetulevaks kasvatanud – nüüd on aeg lahti lasta ja olukorda eemalt vaadata. Muuda oma suhtumist ja ära mõtle ennast kaltsuks, siis sa seda ka pole. Ja lapsele helista siis, kui põhjust on. Kui on karjäär ja korralik palk, siis hakka endale elama.

Leian sama. Oled ju fantastiliselt puudega lapsega hakkama saanud, ela lõpuks endale! Kui sul nooremaid lapsi pole ja rahatagavara natuke on, ma koliks hoopis teise riiki ja naudiks vabadust:)

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 24 postitust - vahemik 61 kuni 84 (kokku 84 )


Esileht Erivajadustega laps Mis saab väikestest autistidest täiskasvanuna?