Kas see on õpetamine, alandamine, nali, viisakas mitte sekkumine …
… kui su laps, naine, mees, töökaaslane, sõber teeb mingit tegevust koos sinuga. Ta näeb, et sa teed seda valesti, aga ta ei ütle seda enne kui asi on valmis. Siis ütleb – vaata nüüd, sa tegid valesti, see käib hoopis nii.
Üks võimalus on veel see, et ta arvabki, et sul on asja tegemiseks mingi oma meetod, mis ka toimib, aga mida tema lihtsalt varem näinud pole ja seega ta ei taha sekkuda enne, kui ongi selge, et sa ikkagi ei oska.
Minul näiteks on mehega juhtunud korduvalt seda, et sõidame kuhugi ja ta hakkab sõitma hoopis mingit teist teed, kui mina läheks. Aga ma ka ei ütle midagi, sest ma arvan, et küllap ta teab, mida ta teeb, sest üldiselt teabki. Aga mõnikord tuleb välja, et tegelikult ikka ei teadnud ja olemegi lõpuks valesti sõitnud 😀
See võib olla mida tahes. Olenevalt inimesest, tema iseloomust ja teie omavahelisest suhtest. Seega iga isiku puhul, kes kõik nii teevad, pead eraldi analüüsima, sina ju tead olukorda.
Mõni teen seda kiusust, mõni laseb inimese lihtsalt natuke eksida ja ise luua, teine kolmandal põhjusel.
Ühte põhjust tean sugulaste pealt. Üks suguseltsis on inimene, kes kedagi ei kuula ja tahab kõik oma arusaama järgi teha ja ka teisi õpetada ka siis, kui asjagi väga kursis pole. Kui teda on õpetatud teinekord ja nõu antud, siis ta ei kuula sind ja vaidleb ikka vastu. Ja siis ongi kujunenud nii, et enam keegi talle nõu anda ei soovi, las jaurab ise ja vaatab, mis tulemus on. Ka selline variant on olemas.
Kui tegevus on umbes selline, et vahetan auto rehvi, mida pole iial teinud ja panen ratta tagurpidi alla (ma ei tea, kas see on võimalik), keeran poldid kinni, lasen auto alla ja siis alustame otsast peale.
Või teen pärmitainast nii, et kallan pärmi keeva piimaga üle ja taigen ei kerki sest pärm on surnud, aga selgus alles siis kui saiadest ahjus midagi välja ei tulnud.
Ja teine näeb, aga ei ütle.
????
Põhjus võib olla, et sa ei kannata õpetamist ja võtad igasugust kriitikat isikliku rünnakuna. Siis vaadataksegi pealt, kuidas sa käkerdad, aga vahele ei tulda, sest teatakse, et reageerid kohe valulikult.
Alandamine jah. Kuidas ta julges sind õpetada? Mina lahutaks.
Minu arust see on nõme käitumine
Oleneb olukorrast. Mina olen olnud olukorras kus õpetasin uut inimesest välja töö juures. Olin seletanud ühte ja sama asja mitmeid kordi ja see inimene ikka tegi valesti. Siis lasin samuti tal valesti teha ( sai parandada ). Hakkasin tagant poolt peale, läksime siis koos vaatama ,et mis tehtud sai. Siis sai ise ka aru, et midagi läks nihu ja hakkasime arutama, et mis valesti läks. Parandasime ära ja tänu sellele sai ta paremini aru süsteemidest. Mina tegin seda õpetamise eesmärgil.
Või teen pärmitainast nii, et kallan pärmi keeva piimaga üle ja taigen ei kerki sest pärm on surnud, aga selgus alles siis kui saiadest ahjus midagi välja ei tulnud.
Ma ei kujuta ette, kuidas sa sinna keevasse piima veel jahu sõtkusid… Selline käitumine on ju suisa naeruväärne, aga ma pigem naeraks tõesti kohe ja saadaks inimese poodi uue pärmi järgi, kui et raiskaks sinna veel tubli hunniku jahu ka ära.
Ta näeb, et sa teed seda valesti, aga ta ei ütle seda enne kui asi on valmis. Siis ütleb – vaata nüüd, sa tegid valesti, see käib hoopis nii.
Minuarust see on täiesti tavaline perekoolika käitumine, millest siin päevast päeva lugeda saab.
On kaks inimest – mõlemad on suuorgani puudega ja rääkida ei oska.
Siis võibki ju lõppkokkuvõttes tulla selline lahnedus, et “sa tegid valesti”
Aga kuidas on õigesti, seda ju ei tule.
Sest ta lihtsalt ei oska seda selgitada. Kuna seal on juba rohkem kui nelja sõna vaja ja see on teatavasti keeruline.
See ju oleneb olukorrast ka. Ma hakkasin mõtlema, et teen ise seda päris tihti tööl uusi välja õpetades ja ka kodus lapsega. Pigem just siis, kui lõpptulemus sellest jäädavalt kahjustatud ei saa ja tegevusel on õpetlik pool. Lasen siis õpetataval ise üles leida selle koha, kus ta eksis. Peale seda võib suht kindel olla, et enam taolist viga ei ette ei tule.
Mitte kunagi, mitte kunagi ei naera ma selle üle, kes eksib.
Ma ütleksin, et see teine on väga tark inimene, kes teab, et enamik teiste õpetussõnu ei kuula, vaid õpib ainult omaenda vigadest, kui sedagi. Sestap laseb ta sul endal neid vigu kõigepealt kogeda.
Ja kui keegi sulle poole pealt ütleb, et tee hoopis niimoodi, kas sa siis kuulad ka? Või ajad nina vingu, et “ma tean isegi”. (Ja ei, ratast ei saa autole valetpidi alla panna, rehvi saab küll veljele valetpidi panna, aga seda sa vaevalt ise tegma hakkad).
Arvan ka, et paljudel juhtudel on see lihtsalt omadest kogemustest õppida laskmine, absoluutselt kõige tõhusam, kõrval seletada võib nõrkemiseni. .
Minu mees teeb nii. Sest esiteks ta analüüsib iga jumala suvalist lihtsat probleemi pool tundi, vaagib poolt- ja vastuargumente (müstika, sest ta ei ole üldse loll mees). Seejärel ta mõtleb, kuidas peresuhtele oleks parem, kas julgeb öelda, või ei tohiks, sest siis tuleb naiselt jälle pikk selgitav tiraad ja seda ei viitsi ju kuulata (jah, osalt minu enda süü, sets ma ei suuda hoiduda pikkadest seletamistest ja argumenteerimistest). Lõpuks: “Ah, las teeb ära ja saab ise aru, et nii see asi ei käi”. Mõni teine kord aga kukub ta õpetama asjades, milles tal endal on hoopis vähem kogemusi kui minul, mis ajab mind täiega närvi. Näiteks lõikas ta põrandalapile augu, sest tema ema olla põrandaid nii pesnud, et pistis harjavarre läbi augu aga meie lappi ei ulatu siis enam ümber harjaste mässima. Ise mu mees muidugi meie peres põrandalappi ei kasuta.
Mina teen nüüd ka nii. Sest kui ma midagi ütlen, siis alati ma õiendavat või targutavat, tegevat maha. St mind pannakse kindla sõnaga paika. Ma nüüd enam ei ütle midagi. Sest muidu saan jälle süüdistuse.
Kui tegevus on umbes selline, et vahetan auto rehvi, mida pole iial teinud ja panen ratta tagurpidi alla (ma ei tea, kas see on võimalik), keeran poldid kinni, lasen auto alla ja siis alustame otsast peale.
Või teen pärmitainast nii, et kallan pärmi keeva piimaga üle ja taigen ei kerki sest pärm on surnud, aga selgus alles siis kui saiadest ahjus midagi välja ei tulnud.
Ja teine näeb, aga ei ütle.
????
Kas teadja vahib konkreetselt kõrval tegevuste juures või kust sa tead, et ta *näeb*?
“Sa tegid seda valesti” võib olla ka järeldus, kuna tulemus oli vale, mitte et ta konkreetselt nägi, et tegid valesti.
Ma ütleks siiski, et see on see ‘viisakas mitte sekkumine’
Oleneb hästi palju konkreetsest kahest inimesest, kes koos teevad ja mis suhtumine neil teineteisesse on.
Väljatoodule lisaks võib ka olla, et pealtvaataja ei julge öelda, et midagi on valesti.
Enda ebakindlus ja ebamugavustunne või isegi hirm teise ees.
Mina nt olen see, kes ei kipu ütlema, sest mulle tundub, et igal inimesel on oma viis ja teadmine, mida ta teeb, et ma nagu sõidaks tema maailma sisse. Ma pole ka avatud suhtleja ja minu suust kõlaks ütlemine ehk liiga napilt, lisaks ka enda ebakindlus, et ma polegi kunagi väga kindel oma tõdedes, elu on näidanud, et kõigel on väga mitu lähenemisnurka.
Aga on ka pahatahtlikku kõrvaltvaatamist, kus vaataja saab teise õnnetusest justkui rahuldust ja naerab omaette või avalikult. Põhjuseks võib olla kadedus, sallimatus, viha vms.
Ühte huvitavat olen veel kogenud: sa näed, et teine teeb valesti, aga sa kuidagi ei saa kohe sekkuda, sest see viis või olek, kuidas ta teeb on nii võluv või tundub ta kuidagi nii omas elemendis või ma ei teagi, mis seal on, mingi fluidum tekib ja lased tal toimetada (siin ei ole jutt õnnetusega lõppevatest tegemistest).
Kas see on õpetamine, alandamine, nali, viisakas mitte sekkumine …
… kui su laps, naine, mees, töökaaslane, sõber teeb mingit tegevust koos sinuga. Ta näeb, et sa teed seda valesti, aga ta ei ütle seda enne kui asi on valmis. Siis ütleb – vaata nüüd, sa tegid valesti, see käib hoopis nii.
Aga kuidas sa ENNE lõppu tead, kas see mida sa teed toimib või mitte. Mina leian, et see on viisakas öelda lõpus, et seda oleks saanud teha nii ja nii ja nii ka. Ja siis järgmine kord proovid järgi. Hetkel sa ei ole midagi valesti teinud, vaid sa tead ühte viisi, kuidas asi ei tööta. On hulgaliselt asju, mida võib korduvalt “valesti” teha ja siis tegemisest õppida. Ükski oma ala meister pole kohe meister olnud, ikka katsetan, proovin, ei tulnud välja ja kus on vedamine kui keegi veel kõrvalt ütleb, et nii ja nii ja nii ka saab.
See on minu jaoks liigse vaidluse ja tüli vältimine, sest kui ma püüan eelenevalt kallile kaasale selgitada, et tema versioon ei toimi, siis saan pahameele osaliseks. Ma siis pigem ei tee väljagi…
Näide.
Mehel oli vaja kuuriseinast üks laud eemaldada, et saaks üht plokki liigutada. Mina vahtisin kuuris, kui ta jumala valest kohast seda tegema hakkas. Püüdsin siis küsida, et miks sa selle laua nüüd lahti võtsid. Sain vastuseks: Ära sina sega, küll ma tean ise, mis ma teen.
Ma siis läksingi minema, et mitte segada. Hiljem selgitas härra ise ka, et oli siis laua lahti saanud, imestanud, miks plokk ikkagi ei liigu, et enne ju liikus. Pistnud pea tekkinud vahest sisse ja alles siis taibanud, et ta siiski vale koha peal oli.
Ja nii ta siis teab ise ja mina ei sega. Oleme ka mitmeid kordi õigetest teeotstes seetõttu mööda sõitnud jms.
