Mõnes teemas läheb jälle teistpidi hooplemiseks – kes vähemaga hakkama saab. Ühest sellisest teemast kerkis ka see Perekooli klassika et ühest kanast terve pere viis päeva söönuks.
Kui inimlikult võib veel mõista seda, et keegi soovib rääkida sellest, kui hästi ta läheb ja kui hea elu tal on, siis niisugusest vaesusega uhkustamisest või ekstreemse koonerdamise üle uhkuse tundmisest ma enam aru ei saa. See pole mitte mingist otsast asi, mille üle uhkust tunda, kui pead elama närutades. Jah võib-olla selles mõttes, et näe, pole veel ära surnud.
Pigem on mõistetav see, et ka vaesed tahavad mõnikord midagi mõnusat osta, kui reisi ei saa, siis kasvõi midagi head toidulauale. Aga seal koonerdajate seas niisugust mõtteviisi ei sallita, elu peab siis kogu aeg olema ühtlaselt halb ja ikka jahukört päevast päeva, ei mingit lõhefileed jõuludeks või muuks tähtpäevaks.