Teema: Mis tavaline asi teile luksuslikuna tundub?

Uus parfüüm, igakord kui ostan ja peale panen, siis on kohe kuidagi teine tunne.

Uus voodi erajahil.

Soe vesi kraanist.

Väga ilusatest korrapärastest veatutest valgetest ümmargustest pärlitest käevõru + kõrvarõngad, mille Filipiinidelt ostsin. See komplekt maksis vist ainult umbes 200 euro ringis, meil kindlasti maksaks rohkem. Odav, aga väga ilus ja tundub käe peal, kui pärlid vastu nahka soojaks lähevad, mulle väga luksuslikuna. Pärlite läbimõõt on 1,2 cm, sellised suuremapoolsed. Läigivad lihtsalt võrratult. Kinnitus on ka väga ilus, väljapeetud, tundub igati kallis.

Woldid, Boldid jm toidukullerid. Elame linnast väljas ja mitte ei raatsi kohaletoomise eest maksta. Mõne jaoks samas on toidu tellimine täiesti tavaline asi.

Maiuspala kommikarp. Maksab alla 5 euro, aga ma teadlikult ei osta seda enamasti ise. Lasen sünnipäevaks kinkida ja vahel veel keegi kingib muul puhul juhuslikult. Siis rõõmustan südamest.Ja söön 3-4 päevaga mõmisedes karbi tühjaks. Kord aastas vast ostan ise ka kui soodukas on.

Tuljakul ju šokolaad ka nüüd, igaüks saab endale lubada.
Mul vast punane kalamari.

Pure apelsinimahl, see teine on vist Don Simon? Igatahes need tunduvad miskipärast luksusena. Ostan tegelikult üsna tihti, kord-kaks kuus ikka, mõnikord hea maiustuse asemel rüübata.

Juba mainitud toidukuller, lähimad kohad toovad kohale 1.90 eest, aga vot ei raatsi 😀 Olen üksi kodus olles tellinud, kui mees ja laps terve nv ära on, ootan, et kuller lahkuks, võtan oma paki ja poen voodisse tagasi. Mmmmmm. Meile toovad siia normaalse hinnaga ainult bensukast, hessist, subwayst, mingist pitsakast jne, seda naljakam on, et see mulle luksusena tundub, ilmselt on seotud selle teen-mis-tahan olekuga, mis üksi kodus olles on 😅

Taksosõit, mõne jaoks vist ülitavaline, aga meie kasutame vist ainult lennujaama minekuks. Seega on see kohe selline eriti pidulik ettevõtmine alati. Muidu pole isegi sellist olukorda tekkinud, et vaja oleks, saab oma auto või rongiga käigud tehtud.

#3522702:

Michael Korsi käekott. Saaks tegelikult iga kuu ühe sellise lubada, aga ei tee seda.

Iuuu, odav jama ju.

Kalamari, šampanja, maasikad ja vahukoor, öö sviidis, pilet äriklassis, Belgia šokolaad…

Ooo, nii hea teema. Ja kirjutada saaks palju. Mis teha, vaeselt kasvanud lapsena ja mehega ise pereelu ülesehitamine oli ka pikk ja kasin.
Majapidamispaber – sest kaua aega täiskasvanuna lastega peres ma ei ostnud seda, kuna pidasin liigseks kulutamiseks.
Apelsinimahl – kui see meil karpides müügile tuli, oli ka see meie jaoks liiga kallis ja mitte tavaline, meie ostunimekirjas seda ei olnud, kui sünnipäevaks koju paki ostsime, jagasime ära.
Sink – samuti ei olnud see igapäevane, nagu nüüd on. Ikka vana-aastaõhtuks ja sünnipäevadeks pool kilo sai võetud.
Lõhnaõli – mul enne neljakümnendat sünnipäeva ei olnud ühtegi tänapäevast olnudki, olid vaid deodorandid. Olin vaid külas või ajakirjas neid pilte ja nimesid näinud. Nüüd on mul, kui tahan, siis ostan.
Jalatsid, nahast, pesu, poest jne. Praegu pole aega kirjutada enam.
Aga kui ma nüüd neid asju ostan või tarbin, iga kord mõtlen seda ja iga kord olen tänulik, südamest.

Minu jaoks tänapäevane soe ja puhas wc. Kogu lapsepõlve ja noorusaja elasin kuivkäimlaga korteris, mis suvel kubises kärbestest ja talvel jäi tagumik härmatanud poti külge kinni, siis nüüd oma soojas ja avaras wc-s istudes olen sageli õnnelik. Ja alati natuke kurb, et mu ema ei näinudki, millised mugavused võivad elus olla.

Vist ka parfüüm.

Ma ei osanudki siia teemasse midagi kirjutada, aga eelnevaid postitusi lugedes samastusin mõne mõttega. Üks asi, millele ma samuti ei raatsi kulutada, on need toidukullerid. Väga harva oleme toitu koju tellinud, pigem ikka läheme ise järgi, kuna kütusekulu oluliselt väiksem kui kulleri tasu. Vahel oleme mugavusest tellinud tellitoidu kaudu ära ja järgi läinud, kuna siis saab toidu kohe kätte ja ei pea ootama. Samas see ei tundu mulle kuidagi luksuslik, pigem raha raiskamisena.

Teine siin varasemalt välja toodud asi on spaahoolitsused. Kui kuskil käin, siis ka ainult spaas. Massaaže, näohoolduseid jne ei raatsi võtta ja ausaltöeldes väga ei näe vajadustki, kuna käin sellistel protseduuridel aeg-ajalt niikuinii ja spaades on hinnad oluliselt kallimad kui tavalises ilusalongis. Lisaks – ma ei tea ju selle teenindaja töökvaliteeti.

Kui ma laps olin, siis meie peres ei olnud tavaks väljas söömas käia. Käisime ainult siis kui oli mõni tähtis sündmus või tähtpäev. Mina ise käin sõbrannade ja mehega väga tihti väljas söömas ja restoranis käimine mulle enam luksuslik ei tundu, aga vahel kui ma käin emaga või sugulastega, siis tekib küll selline pidulik tunne, sest lapsena tähistas perega väljas söömine alati midagi tähtsat – sünnipäeva, kooli algust või lõpetamist vms.