Lapsena olime vist pigem vaesem pere, vähemalt mõnda eluetappi mäletan nii. Siis unistasin sellest, et mul on ilus uus ja puhas elamine, suur külmkapp ja seal on mitu pakki erinevaid mahlasid ja eelkõige viinamarjad. Need olid tõeline luksuskaup mu jaoks.
Sügavalt nõukaaegse inimesena mäletan ka mina, et mingid ülitavalised asjad tundusid kuidagi nii luksuslikud… Eks paljud asjad ka praegu, aga tagantjärele mõeldes, need mis teatud eluperioodil olid kuidagi kauge unistus, tunduvad nüüd lausa veidrad.
90ndatel käisin külas oma sõbrannal. Tema isa oli nö tegija mees – oskas elada 😀 Kui sõbranna avas külmiku, siis vaatas sealt vastu viis erinevat sorti mahla. Ikka poe, paki mahlad, mitte kodus tehtud sõstramahl. Mulle tundus see vaatepilt nii uskumatu – ma ei raatsinud sel ajal ühtegi osta, aga kellelgi oli külmikus lausa suur valik. Sõbranna veel ise viskas hooletult sinna juurde, et peres on igal ühel oma maitse. Sellepärast ongi viis erinevat sorti.
No olid ikka imelikud ajad! 🙂
Praegu raatsiks osta mahla palju kulub, aga ikka ei osta, sest kehakaalu pärast ei taha omale suhrkujooke lubada.
Veel mõni aeg tagasi tundus mulle majapidamispaber selline kaup, mida ei raatsinud osta. Nii kallis ja lõppeks nagu mingit kasu ole – lendab ju prügikasti. Arvasin, et seda kuluks siis ju hirmus palju ka. Nüüd tuleb öelda, et see on minu köögis üks väga mugav ja vajalik asi. Teeb elu palju lihtsamaks ja puhtamaks.