5# hotell siiski ongi luksuslik. Samuti on šampanja joomine luksuslik. Kallis näohoolitsus spaas ongi luksuslik. Mina kirjutasin oma eelmises kommentaaris, et paljud luksuslikud asjad on minule tavalised. Nagu arvata, sain palju miinuseid. Aga ma siiski tajun maailma õigesti: need on luksus, aga paraku ma olen neid nii palju saanud kasutada, et enam ei tunneta nende luksuslikkust. Ega see ei ole ka hea. Harjud luksusasjadega ära, siis ei oska enam elust mõnu tunda. Kui iga päev on pühapäev, millal siis on pühapäev?
Mul endal on küll kahju, et võrreldes mu vaese lapsepõlvega on praegu palju vähem seda, mida tõeliselt nautida suudan. Midagi peab jääma ka kättesaamatuks, et siis kui vahel harva seda saad, tunneks õiget naudingut.
Meil oli lapsena kemps kuuri all külmas. Kuur oli vähemalt majaga sama katuse all, õue ei pidanud minema. Kui lapsena käisin külas inimestel, kellel oli soe WC, alati nautisin potil istumist. Kui ise sain sellise WC, siis mõnda aega tunduski see mulle tõeline luksus, aga enam mitte. Harjusin ära.
Paar aastat tagasi käis külas sõbranna, kes elab Austraalias ja rääkis muuhulgas sealsest olmest. Pärast seda tundus mulle palaval suvepäeval kaks korda duši all käimine luksusena. See on tegelikult siiamaani, kui mõtlen duši all, kui palju on maailmas piirkondi, kus veekasutus on väga rangelt reglementeeritud.
See tuletas mulle kohe meelde selle imelise naudingu tunde, millesarnast ma pole elus just palju rohkem kogenud, aga mida kogesin siis, kui olin kahenädalaselt vabatahtliku töö projektilt tagasi jõudnud ja sain lõpuks kodus duši alla ja voodisse magama. Nimelt selle kahe nädala jooksul olin ma elanud telgis, käinud välikäimlas ja ka pesemiseks olid nende siniste käimlabokside laadsed kuubikud, kuhu pääsemiseks pidi pool tundi järjekorras seisma ja enamasti end külma veega pesema, sest soe oli otsas.
Ja kui siis lõpuks sai koju ja sooja veega pesta ning oma voodisse.. See oli imeline tunne.
Ega ilmaasjata ei öelda, et kui sa tahad inimest õnnelikuks teha, siis võta talt ära midagi, mida ta iseenesestmõistetavana võtab, ja siis anna see talle tagasi 😀
Aga muidu minu jaoks näiteks tekitab luksuslikkuse tunnet see, et ma teenin lõpuks piisavalt, et endale uusi riideid osta. Terve lapsepõlve ja ka tudengina kandsin kogu aeg teiste inimeste vanu riideid või kaltsukakaupa. Eks vahel sai uusi riideid ka, pesu ja sokid ikka uuena, aga päris riideid harva, võibolla aastas korra mõned asjad ja siis tuli ka väga valida, et mis on praktiline ja mõistlik osta.
Kaltsukates käin ikka vahel siiani, sest seal on häid leide, aga kuradi äge on ikka, kui ma saan poes midagi ilusat nähes selle lihtsalt endale ära osta.