Teema: Mis te lastetutest naistest arvate?

#3692841:

#3692815:

Perekool peaks ju olema perele, lastele orienteeritud foorum, aga siin on mingid peretud naised, väga kummaline. Kui lapsed pole olulised, milleks siis passida perekoolis, kui pole pere, meest, lapsi, kedagi? Tähendab, ikka väga korda läheb see teema.

Irv, ja jälle sa tuled oma pole-kedagi jutuga. Kõik sugulased-tuttavad-silmarõõmud-sõbrad ei kao maapealt ära, kui keegi otsustab mitte lapsi saada!

Kuidas ei kao? Kui sa täna sured, siis tõesti, kui elad 75 aastaseks, pole sul mitte kedagi enam. Kui sa elad 80 aastaseks, oled täiesti ihuüksi ja sa ei kõneta mitte kedagi (ehk ainult sotsiaaltöötajat), ammugi mitte oma sugulaste lapsi, sest su sugulased on ju ka surnud või sinu vanused. Silmarõõmud ka ammu juba teises ilmas või vanadekodus.

Ma vaatan näiteks vanu filme vahest, neid mis tehti 30datel aastatel. Vaatan filmi ja mõtlen, kui seda filmi poleks, poleks neid inimesi kunagi olemas olnudki, sest nad kõik on surnud, viimane kui üks. Mina ei teaks neist mitte kui midagi. Aga nad olid ka noored ja ilusad.

Internetis on üks kommuun, seal inimesed panevad oma vanemate pilte, millised nad olid noortena, 40-70dad. Neid pilte panevad nende lapsed, selline oli minu isa või ema. Näedki millised on olnud teiste laste vanemad ajas kui ennast polnud olemaski. Need vanemad on tihti lugu juba elust lahkunud, aga lapsed sheerivad. Kui lapsi poleks, siis poleks ka neid vanemaid.

#3692930:

#3692841:

#3692815:

Perekool peaks ju olema perele, lastele orienteeritud foorum, aga siin on mingid peretud naised, väga kummaline. Kui lapsed pole olulised, milleks siis passida perekoolis, kui pole pere, meest, lapsi, kedagi? Tähendab, ikka väga korda läheb see teema.

Irv, ja jälle sa tuled oma pole-kedagi jutuga. Kõik sugulased-tuttavad-silmarõõmud-sõbrad ei kao maapealt ära, kui keegi otsustab mitte lapsi saada!

Kuidas ei kao? Kui sa täna sured, siis tõesti, kui elad 75 aastaseks, pole sul mitte kedagi enam. Kui sa elad 80 aastaseks, oled täiesti ihuüksi ja sa ei kõneta mitte kedagi (ehk ainult sotsiaaltöötajat), ammugi mitte oma sugulaste lapsi, sest su sugulased on ju ka surnud või sinu vanused. Silmarõõmud ka ammu juba teises ilmas või vanadekodus.

Ma vaatan näiteks vanu filme vahest, neid mis tehti 30datel aastatel. Vaatan filmi ja mõtlen, kui seda filmi poleks, poleks neid inimesi kunagi olemas olnudki, sest nad kõik on surnud, viimane kui üks. Mina ei teaks neist mitte kui midagi. Aga nad olid ka noored ja ilusad.

Internetis on üks kommuun, seal inimesed panevad oma vanemate pilte, millised nad olid noortena, 40-70dad. Neid pilte panevad nende lapsed, selline oli minu isa või ema. Näedki millised on olnud teiste laste vanemad ajas kui ennast polnud olemaski. Need vanemad on tihti lugu juba elust lahkunud, aga lapsed sheerivad. Kui lapsi poleks, siis poleks ka neid vanemaid.

Mida imet sa perekoolis vihaselt vahutad? Mine tee lastele pannkooke või loe neile raamatut.

#3692992:

Sul on ju viha. Su mees tegi vasektoomiat ja tal enam ei tõuse su peale, peab keppima teisi naisi.

Kui madalamale enam minna ei saa. Sinusugune küll ei oska lastest ja lastelastest kedagi kasvatada. Mis sind kägude seksuaalelu kotib tänasel ilusal päeval? Hullumaja.

Pihta ja põhjas!

#3693001:

Üldiselt mõtlen, et õnnetud naised. Vähemalt need, keda tunnen.

Üks on ligi 90-aastane naine, kes oli väga õnnelikus abielus, lapsi ei sündinud naise tervise tõttu. Praegu leiab see naine, et oli väga kahju, et lapsi ei ole.

Teine naine pühendus tööle ning alles 40+ vanuses mõtles, et nüüd võiks, aga loodus enam last ei andnud. Lapsendada ei tahtnud, tööga olid mehega mõlemad kogunud suure varanduse (linnas maja, maal talu, mõlemal autod, pangaarved kopsakad), mis läks pärast mõlema surma naise kaugetele sugulastele. Naisega puutusin ise tööalaselt palju kokku ning ta alati ütles, kui õige valiku ma olin elus teinud, et aastaks töölt pausi võtsin, et lapsed saada.

Kolmas naine haigestus noorena emakatuberkuloosi ja lapsi ei saanud, põdes seda rängalt, oli vanatüdruk, sest ütles, et lastetul abielul tema silmis mõtet pole.

Üks on hetkel 40-aastane kolleeg, kes on teadlikult otsustanud lastetuks jääda. Pühendub tööle ja oma vennalaste kasvatamisele.

Üks teine naine armus nooruses õnnetult ja ühepoolselt, temaga oleks lapsi tahtnud, teistega mitte. On selle üle ka kurb, kuid on oma õetütardele äärmiselt hea ja hooliv tädi.

Veel üks naine pidi kahjuks tervise tõttu lastest loobuma ning õnnelik pole temagi. Oma eluga tuleb toime, kuid on öelnud, et see on olnud raske kohanemine.

Ühtegi õnnelikku ja lastetud naist ma elus kohanud pole (no kui vanus juba fertiilisest east väljas).

Niiet – mul on nendest naistest kahju.

Miks sa neid libasid toodad? Kas sul on mingi ajukahjustus et pead nii palju valetama?

pardifilee

#3693009:

#3693001:

Üldiselt mõtlen, et õnnetud naised. Vähemalt need, keda tunnen.

Üks on ligi 90-aastane naine, kes oli väga õnnelikus abielus, lapsi ei sündinud naise tervise tõttu. Praegu leiab see naine, et oli väga kahju, et lapsi ei ole.

Teine naine pühendus tööle ning alles 40+ vanuses mõtles, et nüüd võiks, aga loodus enam last ei andnud. Lapsendada ei tahtnud, tööga olid mehega mõlemad kogunud suure varanduse (linnas maja, maal talu, mõlemal autod, pangaarved kopsakad), mis läks pärast mõlema surma naise kaugetele sugulastele. Naisega puutusin ise tööalaselt palju kokku ning ta alati ütles, kui õige valiku ma olin elus teinud, et aastaks töölt pausi võtsin, et lapsed saada.

Kolmas naine haigestus noorena emakatuberkuloosi ja lapsi ei saanud, põdes seda rängalt, oli vanatüdruk, sest ütles, et lastetul abielul tema silmis mõtet pole.

Üks on hetkel 40-aastane kolleeg, kes on teadlikult otsustanud lastetuks jääda. Pühendub tööle ja oma vennalaste kasvatamisele.

Üks teine naine armus nooruses õnnetult ja ühepoolselt, temaga oleks lapsi tahtnud, teistega mitte. On selle üle ka kurb, kuid on oma õetütardele äärmiselt hea ja hooliv tädi.

Veel üks naine pidi kahjuks tervise tõttu lastest loobuma ning õnnelik pole temagi. Oma eluga tuleb toime, kuid on öelnud, et see on olnud raske kohanemine.

Ühtegi õnnelikku ja lastetud naist ma elus kohanud pole (no kui vanus juba fertiilisest east väljas).

Niiet – mul on nendest naistest kahju.

Miks sa neid libasid toodad? Kas sul on mingi ajukahjustus et pead nii palju valetama?

pardifilee

Mis mõttes libasid? Täiesti kohatud naised, kellega on lastest juttu tulnud ja kes on ise asjadest mulle rääkinud.

#3692930:

Kuidas ei kao? Kui sa täna sured, siis tõesti, kui elad 75 aastaseks, pole sul mitte kedagi enam. Kui sa elad 80 aastaseks, oled täiesti ihuüksi ja sa ei kõneta mitte kedagi (ehk ainult sotsiaaltöötajat), ammugi mitte oma sugulaste lapsi, sest su sugulased on ju ka surnud või sinu vanused. Silmarõõmud ka ammu juba teises ilmas või vanadekodus.

Ma vaatan näiteks vanu filme vahest, neid mis tehti 30datel aastatel. Vaatan filmi ja mõtlen, kui seda filmi poleks, poleks neid inimesi kunagi olemas olnudki, sest nad kõik on surnud, viimane kui üks. Mina ei teaks neist mitte kui midagi. Aga nad olid ka noored ja ilusad.

Internetis on üks kommuun, seal inimesed panevad oma vanemate pilte, millised nad olid noortena, 40-70dad. Neid pilte panevad nende lapsed, selline oli minu isa või ema. Näedki millised on olnud teiste laste vanemad ajas kui ennast polnud olemaski. Need vanemad on tihti lugu juba elust lahkunud, aga lapsed sheerivad. Kui lapsi poleks, siis poleks ka neid vanemaid.

Mine käi vähemalt korra vanadekodus vabatahtlikuks ja sa näed, et VÄGA paljusid vanureid, kellel on lapsed ja lapselapsed, ei käi keegi vaatamaski. Lapsed ei kindlusta seda, et sa tulevikus üksi ei ole, ja lihtsalt sellise egoistliku põhjuse pärast lapsi saada ka ei tohiks.

Ja loomulikult on ka 75-aastasel sõpru-sõbrannasid, on neid, kes on lahkunud ja on neid, kes on veel alles. Sugulaste lapsed on ka veel elus – kuhu need kaduma peaks? Kui sa oled tore inimene, siis tahetakse ka sinuga suhelda. Kui sa oled kibestunud vanatädi, siis hoitakse eemale.

Ma saan aru, et sul on mingi paaniline hirm, et sinu elu saab läbi ja keegi pea sind meeleski. Minul seda hirmu pole.

#3693036:

toodad endale halba karmat sedasi valetades

Sina toodad kahtlustades halba karmat.

Valetad, petad, järgmises elus sünnid invaliidina, sinu valik.

#3693063:

Sina tülitad teisi, mitte mina. Sa oled pardifilee, üksik maal elav naine keda ümbritsevad külajoodikud. Valetad ja petad kõiki, aga su karma on halb, järgmises elus saad kõik tagasi mida selles oma meelest võidad. Kas pole nii? Inimene peab olema aus, mitte valelik.

Keda ja millal ma petnud olen? Ei tule nagu meelde. Mingit karmat ei tule. Elu lõpp tuleb ja see saabub kõigile!

Eks sa järgmises elus ise näed

#3693113:

sul ei ole ju lapsi…

miks sa seda ila toodad? perekool on jälk, iga kord kui ma selle avan, mõtlen miks ma selliste poolpidustega suhtlen, mida need õnnetud jorsid annavad. mida ei anna, õnnetud elud, lambivaletamised, rämps, prügi. igal pool kus ma loen su kommentaare, mõtlen, mis su elus valesti on läinud ja miks sa siis ei paranda seda? ikka istud perekoolis, räägid vasektoomiast, külajoodikust mehest jne. miks sa raiskad enda ja teiste elu?

Enne karmat tulevad lapsed ja olengi karmast päästetud, lapib ära need katkised sokid ja parandus ongi tehtud. Eks sa jälle see hull oled, kes oma tuttavat otsib ja kõik perekoolikad temaga ühte patta paneb. Nüüd on mul veel joodik ka kodus. Pane perekool kinni ja voilà, oledki minust pääsenud. Ütle oma lastelastele, et nad tiktokis istumise asemel memmest pilte jagaksid. Mida sina ise perekoolis istud, kui sinul võrdub perekoolis istumine prügis tuhnimisega, mine mujale siis.

eks ma panengi, sina jääd ikka siia libateemasid tootma. 20 aasta pärast oled sina tuhk, mina vanadekodus – see ongi karma. nagu üks teine perekoolikas kes 10 aastat tagasi lapsi perekoolis mõnitas, tema on kadunud, mina elan. nii läheb ka sinuga.

#3692070:

Mida on arvata minul kellegi teise elust. See lihtsalt ei ole minu asi, kuidas keegi oma elu elab. Äkki saaks üle sellest totalitaarsest riigist pärit suhtumisest, et mul on õigus või lausa kohustus arvata midagi teistest.  Kui inimese võimalikuks elueaks lugeda 100 aastat, siis on laste saamise iga naistel üsna väike osa eluajast. Osad ei saa lapsi, aga tahaks. Osas saavad, aga ei taha. Mida on siin teistel arvata. Kasvataks ja hoiaks neid lapsi, kes juba olemas on. Lastetuid naised, keda tean on pensionieas. Nad ei piina end sellega, et neil lapsi pole.  Väliselt näevad õnnelikud välja,  Mõnel on sugulaste lapsed nagu oma lapsed, panustavad nendesse ja tunnevad nende elust ja tegevuse üle rõõmu. MInu meelest pole niivõrd oluline see, kes lapse sünnitab vaid see, kes kogu lapse elujooksul tema käekäigust huvitatud on ja teda jõu ja nõuga abistab.

Milleks targutada. Küsija suu peale ei lööda. Teemad ongi selleks, et arutada mitte esimese hooga nähvata.

Minsakellelegi ette ei heida kuid tal lapsi pole. Ise ei kujutaks ette elu ilma lasteta. Tean ühte ilma lasteta naist ja oma lastest ei taha talle väga rääkida, sest kipub natuke halvustama ja targutama, justkui teaks kuidas oleks õige lapsi kasvatada. Vahel on sama olukord  nendega, kellel ainult üks laps. Kui see üks on väga tubli, siis leitakse, et last peab oskama kasvatada. Samas ei tea nad, et kui peres on näiteks kolm last, siis igaüks neist ongi erinev kuigi vanemad on ju samad.

#3693208:

ei ole vaja tähelepanu pöörata kõige rumalamate ja kurjemate arvamusele ja suhelda põhjakihiga. need inimesed on üsna kindlasti sama kurjad muudes teemas, kus on võimalik kedagi alandada, laste olemasolu või puudumine ei puutu asjasse. ma olen ligi 50 eluaasta jooksul kohanud ainult ühte naist, kes on uhke “maksumaksjate kasvatamise” üle. tal on viis last, on kodune, ilma erialata ning ma arvan, et ta tunneb ennast elust kõrvalelükatuna ja seetõttu rõhutab enda isiku juures ainsat, mida ta väärtuslikuks peab.

Kõtt minema perefoorumist! Tehke kusagil mitte ämmaemandate, vaid Aborditajate foorumisse oma lehekülg. Viljatud õnnelikud naised kiitku seal üksteist oma eluvalikute eest ja jätku normaalsed perekonnad rahule

#3692926:

#3692836:

#3692827:

#3692815:

Perekool peaks ju olema perele, lastele orienteeritud foorum, aga siin on mingid peretud naised, väga kummaline. Kui lapsed pole olulised, milleks siis passida perekoolis, kui pole pere, meest, lapsi, kedagi? Tähendab, ikka väga korda läheb see teema.

Mõttetu oled sa ise. No miks sinu geene peaks paljundama? Miks? Mis kasu sellest maailmale on?

Vastust tead ju isegi.

Tema teab ette, et tema geenid annavad ilmselt häid tu blisid austusväärseid musta töö tegijaid. Neid on väga vaja. Päriselt, naljata. Igasuguseid laibapesijaid ja kanalisatsioonipuhastajaid näiteks. Väga austusväärne mõte.

Kui sa ära sured, kes sinu laipa siis peseb? Sinu lapsed? Või siis mõni võõras ukrainlane kes pesemise asemel teeb suitsu ja viiakse sind pesematult krematooriumi…

Jumal kui võigas sa oled

Ma loodan, et ikka leidub inimene. Tsiteeritu lapsed, näiteks.

Mis on võigast ühes lihtsas ja hädavajalikus töös? Miks sa lihtsaid inimesi mõnitad? Mina suhtun neisse suurima austusega, sest ka ise olen nooremas eas nii sigalas virtsa visanud kui ka hiljem medtudengina vanainimeste tagumikke pesnud ja surnuid surnukuuri kärutanud. Ja sina ütled, et ma olen võigas, kui ütlen, et loodetavasti neid inimesi kasvatatakse juurde.
Häbi sulle!

Mina olen lastetu 35-aastane naine. Mul on olnud 10 aasta jooksul 4 raseduse katkemist/peetumist, ka rasedused on tekkinud väga vaevaliselt.

Loen seda teemat siin ja teate – pisarad tulid silmadesse. Vähe sellest, et mu enda maailm iga lisanduva aastaga kokku kukub, selgub nüüd, et ka teistel on õigus minust midagi arvata! Suuresti selle lapse mittesaamise pärast on praegusel hetkel minu suhe lõppemas, mis saab siis minust edasi? Jah, ma elan ja töötan ja olen hea tädi kahele väikesele lapsele. Väliselt tundun tore ja rõõmsameelne, aga iga kord kui väikelast kohtan või kui beebit süles hoian siis tulevad pisarad. Ja seda teemat lugedes – kas tõesti on teistel õigus mind kuidagi hukka mõista ja minust “midagi arvata”? Nagu see oleks minu oma valik! Arstid kehitavad õlgu, mina söön mingeid hormoone jms jura sisse mis mingitel hetkedel minus lühikesed depresiivsuse hood vallandavad (mitu päeva ei taha kodust välja minna, tööd teha ei suuda jne).  Ja siis räägitakse veel mingist lastetusmaksust jne.

Mina küll otseselt oma probleemi ei varja – kui keegi tõesti küsima tuleb siis vastangi nii nagu on. No ok, nendele kes kuidagi “kahtlastel toonidel” küsima tulevad, neile vastan midagi ümmargust, aga need kelle poolt tunnen mingitki empaatiat, neile räägingi nii nagu asi on. Ja alati tuleb tagasisideks see, et kas neil endal on sama kogemus või teavad kedagi kellele on probleeme. Korraks on siis isegi hea sellest kuulata, tean, et ma pole üksi ja et lootus pole kadunud.

Ja siis kirjutatakse veel, et mis need lastetud siin perekoolis käivad. Hakkasin siin käima aastaid tagasi, kui rasedaks jäin. Ei teadnudki et ma ei tohiks siin enam käia.

Olen 29a vana. Lapsi ei ole ja niipea neid kindlasti ka ei soovi. Märgiksin siinkohal ära et jah, mul küll ei ole prtnerit kõrval kellega laps eostada ja üles kasvatada,  kuid siiski ma usun et kui ta oleks mul kõrval, siis ikka ei sooviks veel ma lapsi niipea. Mul võibolla see kiiks et tahan olla sõltumatu ja iseseisev. Aga kunagi kindlasti soovin ma pere 🙂 Usun et see tuleb aga alles palju hiljem.

Mina arvan hästi naistest, kelle kohta ma ei saa teada esimesel kohtumisel, kas neil on lapsed või ei. Päris kurb on, kui mõne naisega polegi muust rääkida, kui lastest (kusjuures, mul on lapsed olemas).