Tead, mul oleks sellest inimesest muidu suva, kui ta poleks hakanud halvustama neid, kellele maitseb hakklihakaste. Kõva snoob omaarust. Tegelikult tühine inimene.
Tead, mul on ka sinust suva, aga mitte siis, kui sa võtad kätte ja väidad minu kohta lausvalet. Juba soovitasin ketida leht tagasi (lk.nr.21) ja lõpuosast lugeda kuidas ja millest see vestlus algas. Aitan sind: jutt tuli ühepajatoidust. Mina ütlesin, et eelistan krõmpsumat versiooni, sina/keegi muu, et ongi hea kahvliga mingi pudi kokku vajutada. Nimetasin koolisöökla pudruks keedetud aedvilju.
Selle peale solvuti ja küsiti üleoleval toonil, et kindlasti eelistan mina hakklihakastmele kammkarpe, millele vastasin jaatavalt. Lisasin ka, et tänapäeval pakub naailm ka muud.
Selle peale solvuti veel hullemalt ja hakati mind lausa vaesekeseks kutsuma. Inimene ärritus, sest meie maitsed ei ühti. Nagu päriselt??
Nii, ja nüüd kopeeri mulle see koht, kus ma halvustan (palun sõna-sõnalt!) hakklihakastet. See pole ometi halvustamine kui ütlen, et tänaseks päevaks mulle sellest aitab ja ma eelistan muud.
Veel kord – ära solvu iga adja peale!