Minu isa toimetab maal, toob kuurist puid, kütab suurt maja, teeb süüa, nokitseb midagi garaažis, suvel muidugi igasugu aias toimetamised — kahjuks üksi, sest tema abikaasa ehk minu ema on ammu surnud. Kalal käib ka. Natuke toimetab veel ka tööasjadega arvuti taga, kui teda appi palutakse midagi konsulteerima (endine insener), ise kirub ja vannub, sest on arvutikasutajana natuke kohmakas, aga tahab teha, et end eluga kursis hoida ja kolleegidega suhelda. Tegeleb ka mõningal määral lapselastega. Vanus 70+, nüüd juba isegi kaheksakümne ligi, aga üks lapselaps veel väike, sest ei mina ega tema saanud lapsi päris esimeses nooruses. Jah, mõistagi ka loeb ajalehti ja vaatab filme. Suuresti tema päevi täidavadki igapäevased, argised tegevused, sest kõrgemas vanuses kõik tavalised toimingud võtavad kauem aega. Lisaks tema puhul moderniseerimata maamajas igasugused kaevust vee toomised jmt asjad, mida linnas pole. Pigem kurdab, et aega jääb puudu. Igav tal pole, seda ta ei kurda, probleem tema jaoks pigem selles, et enam pole jaksu ja tervist teha kõike, mida ta tahaks ja vajalikuks peaks (nt remonditööd kõrvalhoonete juures, mille vajadust ta näeb vmt).
Minu meelest üldse vanad mehed sageli teevadki neidsamu asju edasi, mida nad varem on teinud, lihtsalt kuidagi aeglasemalt ja vähem intensiivselt. Igasugused spetsiaalsed pensionäride tegevused, a la käsitööringid, lugemisgrupid või laulukoorid, on tihtilugu rohkem daamidele. See visa soov teha kõike ikka edasi, mida seni tehtud, on vahel ka problemaatiline. Konkreetselt minu isa puhul siis näiteks see, et ta suviti ikka kipub sõitma mootorrattaga, mida tema vanuses mees, kel pealegi kaks infarkti läbi põetud, ehk enam tegema ei peaks. Ise räägib küll, et sõidab vaid väikest teed mööda järve äärde kalale, aga ma suviti ju näen, et jälle vanad nahkriided, mida ta kannab ainult siis, kui pikemaid otsi sõidab, ripuvad garaažis — ilmselgelt on ta salaja jälle kusagil kaugemal käinud, tavaliselt mingil vanavaralaadal või kuskil sõbra juures külas. Vanad mehed on jube jonnakad ka ja ei lase ennast kergesti veenda.
Siiski tuleb õnnelik olla, kui nad nii kaua tegusana püsivad, sest see võib ühel hetkel ikkagi otsa saada. Nagu keegi siin kirjutas 80-aastasena tegi veel seda-ja-seda, aga vanuses 90+ lamab hooldekodus… On siiski suur saatuse soosing, kui see päris abitus ja vanaduse nukram osa alles 90-aastasena kohale jõuab.
