Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Koolilaps Mis teie lapsed kodus teevad?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 78 )

Teema: Mis teie lapsed kodus teevad?

Postitas:
Kägu

Mul on 1. klassi laps ja meil on nüüd tekkinud probleem, et tal on kodus igav ja ootab, et emme-issi temaga KOGU AEG tegeleks. Või õigemini teda lõbustaks. Liialdamata jookseb ühe juurest teise juurde pidevalt. Mina võin nt temaga lauamängu mängida, see lõpeb, ta tõuseb püsti ja läheb teise tuppa isa juurde, et nüüd on sinu kord minuga tegeleda. Päev otsa nuiab ka multikaid, me lubame ainult kindla ajavahemiku, siis käib ühe juurest teise juurde, niheleb, nügib, ohib ja vigiseb.

Koolipäevadel nagu nii hull pole, siis tuleb koju, maha laadimiseks tahabki üksi olla ja üksi mängida, lausa ütleb, et ära sega, mul on mäng pooleli. Aga vaheajad ja vabad päevad on täielik hullumaja. Me teeme kogu aeg igasugu asju koos, kutsun teda alati ka osalema söögitegemises, koristamises, igasugu igapäevategevustes. Aga ta väga ei püsi ega viitsi, läheb kohe varsti teist poolt nuiama, et mängime. Kusjuures tema eelistus on mingid rollimängud, situatsioonid koolist või multikas nähtu, kus teised tegelased peavad nagu marionetid ütlema ja tegema, mis tema ette ütleb. See on meile mehega mõlemale kohutavalt väsitav ja nürimeelne korduv tegevus. Mõned korrad muidugi mängime, aga ta tahab lõputult.

Rohkem lapsi meil pole ja nt tänase ilmaga pole ka õues teisi lapsi, kellega mängida. Käisime hommikupoolikul batuudikeskuses, on tehtud mingeid tegevusraamatuid, mängitud mänge, aga ikkagi on ta terve pärastlõuna ja õhtupooliku sõna otseses mõttes seljas elanud ja pressingut teinud. Mul pruugib teise tuppa minna, ta on seal kohe järel, ronib külje alla ja ajab näpud taha ükskõik millele, mida mina parajasti teen või võtab mul käest kinni ja ütleb, tule, ma tahan sinuga mängida.

Meil laps tõesti ei ole hooletuses ja me tegeleme ja suhtleme, aga ta on nii lõputus tähelepanunäljas, et ma tunnen, kuidas lõpuks juba närviliseks muutun. Nagu, kas tõesti, kõik vabad päevad nii kui silmad lahti lähevad kuni magamaminekuni peab ainult temaga sehkendama?

Ta käitub kogu aeg nagu ema-isa oleks tükk aega kadunud olnud või nagu ta kardaks, et me kaome ära. Kui keegi poole pealt vetsu läheb, siis muutub ärevaks, et äkki tagasi tulles jääb mäng pooleli või ei tegelda temaga enam. Kogu aeg selline valvas olek, kumb vanem tundub nüüd rohkem tõenäolisemalt nõus temaga tegelema.

Ma saan aru, et kool tekitab palju pingeid ja on suur elumuutus, saan aru, et tal pole kodus õdesid-vendi kellega mängida. Aga ta on nii pealetükkiv ja käitub igavledes nii tüütult, et mul hakkab juba vabade päevade suhtes vastumeelsus tekkima, sest muud ei ole, kui lapsega jahmimine.

Tahaksin lihtsalt võrdluseks teada, mis teie 7-8-a lapsed kodus teevad, kui pole teisi lapsi, kellega mängida? Kui pikalt suudavad end ise tegevuses hoida. Kui palju te nädalavahetustel ja vabadel päevadel lastega mängite? Ma ei oska seisukohta võtta, äkki mul on lapsele tema vanuse kohta liigsed ootused või äkki, vastupidi, on tal mingit sorti keskendumisraskused või suhtlemisvaegus (sest pole õdesid-vendi)?

Päris paha tunne on emana tabada end mõttelt, et tahaks nädalavahetuseks kodust plehku panna, sest laps elab seljas kogu aeg. ☹️

+11
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ümbruskonnas elab teisi sama vanasid lapsi, võiks julgustada sõprade küllakutsumist, sõpradel külas käimist. Kas rohkem sugulasi pole, kelle juures käia saaks?

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kusjuures tema eelistus on mingid rollimängud, situatsioonid koolist või multikas nähtu, kus teised tegelased peavad nagu marionetid ütlema ja tegema, mis tema ette ütleb.

Las teeb siis nukuteatrit, kui niikuinii ise kogu teksti välja mõtleb. Saab proovida erinevaid rolle, nt erineva häälega rääkides.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu laps tegeles logodega ja väga meeldis puslede kokkupanek. Luges ka, aga vähe. Õnneks oli tal tore pinginaaber – üks reede ohtu oli tema meil ja teisel laps tema juures. Võtsime ka maale, teise linna kaasa ja sõbra pere käis meie lapsega väljas. Selline sõber on väga oluline.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ainult sõber aitab. Ja kurb öelda, aga arvuti. Arvutisse võivad kaduda tundide viisi.

Ja muidugi lapsed on erinevad. Minu lapsepõlves arvuteid ei olnud. Kui mina mängisin kogu aeg väiksest peale oma ette, siis minu paar aastat noorem õde rippus ainult ema küljes. Mina lugesin pidevalt raamatuid, aga õde need absoluutselt ei huvitanud. Õde niuguski pidevalt ema küljes, et mängi minuga.. Mina pole kunagi tundnud, et mul on igav ja keegi peab mind lõbustama. Lugesin või mängisin oma mänguasjadega tundide viisi.

Niiet sul on lihtsalt väga seltskonda nõudev laps ja tuleb sellega leppida. Suuremaks saades vahetab ta teie tähelepanu sõprade omade vastu välja. Aga raske on see küll. Mul endal ka selline laps. Ja et natukenegi oma aega saada, panen ta multikaid vaatama. Muud ei jää üle

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

alates 5. eluaastast luges laps igal vabal hetkel raamatut, multikad ega üldse telekas ei huvitanud absoluutselt. 7-8-aastaselt oli sama. nüüd on 12-aastane ja loeb heal juhul kohustusklikku kirjandust, vabal ajal vaatab netflixi sarju või mängib sõpradega mingit arvutimängu online. ta eelistab seda, et tal on nt sõbrad külas ja siis teevad midagi, mitte ei istu arvutis, aga üksi on kahjuks selline olukord.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tean seda lugu, mul endal oli üks lastest väiksena ka selline, kel tohutu suur tähelepanunälg kogu aeg. Praegu on ta teismeline ja on vanematest üsna võõrdunud, kahjuks. Seevastu teise lapsega, kes väikesena oli väga iseseisev (ilmselt seetõttu, et vanem laps võttis ära kogu vanemate tähelepanu), naudib nüüd, teisme-eas, emmetamist ja issitamist täiel rinnal.

Nii et oma kogemustel see tohutu läheduse pakkumine ja metsik tegelemine ei ole muutnud last meiega sugugi lähedasemaks tema  hilisemas elus, teismeeas. See siis lihtsalt tagantjärele tarkuseks, et pole vaja hullult põdeda, kui ei jaksa kogu aja lapsele klouni mängida.

Veel üks asi. Soovitaks oma laps arvutist ja nutikast eemal hoida nii kaua, kui vähegi võimalik. Sest kui see sõltuvus on kord juba tekkinud, siis te sellest enam lahti ei saa. Ja siis lunid ja meelitad oma last kinno ja teatrisse ja parki mängima, ent tema ei taha tulla, vaid eelistab arvutis vedeleda. Kõlab kurvalt, eks ole? Seega, jäta praegu heaga üldse mõte, et arvuti võiks su tähelepanunäljas last lõbustada. Pigem otsi muid võimalusi.

Parim lahendus on viia last kodulähedastesse mängutubadesse, pargi mänguväljakutele ja lasta ta seal teistega mängima. Ise saad hetke kasvõi pingil raamatut lugeda. 7-aastane on piisavalt suur, et pole vaja kogu aeg tal sabas käia ja redelile aidata. Sõlmib seal sõprussidemeid, siis saate vastastikku lapsi külla saata. Meil oli suur lastetuba, aga laps üksi ei tahtnud seal mängida mitte kunagi. Kui aga kaaslane ka seal, nii kulus aeg kohe lennates. Lapse parim mängukaaslane on ajast aega olnud ikka teine laps, mitte vanem.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Üksiku lapse sündroom. Mul 10a poeg samamoodi vingub. Isegi telefon, arvuti ja playsta on igavad. Poest legosid nuiab küll aga koguvad kastis vaid tolmu. Ma ei oöegi enam tükk aega uusi just põhimõtte pärast ostbud, sest ta reaalselt ei katsu ka neid kuude viisi. Õues olemise kohta ütles, et tal on värske õhu allergia 😃😃.

Koolipäevad on tõesti leebemad. Meie majade ümbruse tema vanuseid ja üldse lapsi väga pole. Kooli sõbrad on kaugemal ja nii ma siis vahel sõidan edasi ja tagasi(viin ja toon), et ta natukenegi ennast õues liigutaks.

Olen ka pakkunud, et loe raamatut, kui igav on. Ei taha…olen sedagi öelnud, et vahel peabki igav olema.

Aga ma arvan, et sul TA on võibolla asi ka selles, et esimesse klassi minek on lapse elus suur muutus ja otsib liigset tähelepanu sellepärast.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ka 1. klassi laps. Üksi olles vaatab midagi NFst või YTst, hommikuti, kui teised veel magavad. Päeval  ehitab legolinnu, joonistab, värvib värviraamatuid. Käib rattaga või tõuksiga sõitmas. Tahab ka laua- ja kaardimänge mängida, aga enamasti ikka sõpradega. Õues on  igasugu pallimängud, võib ka üksi korvi pilduda. Õnneks on enam-vähem samas vanuses lapsi nii kodus kui ka vanavanemate juures, käivad üksteise pool. Sõbrad on koju lubatud kõikjal, vanavanemate juures maal rakendatakse ka tööle, teevad koos sõbraga mõlemas majapidamises, kui on midagi eakohast. Pärast on väga rahul.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eks see igavus üks “hea elu probleem” ole.

Ka minu lastel (1. ja 4. klass) on minevikus olnud virinat: “igav on”, kuid olen siis öelnud lastele nii: see, et teil vahel on igav, on märk sellest, et teil on mugav ja hea elu – oleks teie aeg viimseni kohustusi täis topitud, siis te ju ei viriseks, et igav on, eks? Siis oleks teil iga vaba hetk kulla hinnaga. Ja uskuge, te ei tahaks vahetada seda praegust elu sellise elu vastu, kus teil on nii palju kohustusi, et vaba lihtsalt pole! Nii et hinnake seda, et teil on hea elu ja palju vaba aega! Kõik on teil olemas: joonistus- ja meisterdustarbed, mängusjad, lauamängud, mängukaardid, riiulitäied raamatud… nii et palun väga, kui niisama olla on igav, siis mõelge natuke, mida te teha tahaks –  ja hakake aga pihta. Valik on teie!

Tundub, et lapsed on aru saanud, igatahes virinat laste poolt: “Mul on igav” enam kuulama pole pidanud.

Ekraanid on ka olemas (multikad, mängud), kuid näit arvutimängu mängida tohib päevas 1 tund. Kui 4kl laps vaatab Youtube’ist hariva sisuga videosid (kuidas midagi joonistada, Eesti ajalugu jms. teemad), siis see ajapiirangu alla ei käi (1.kl laps veel omal algatusel neid ei vaata, vahel teise kõrvalt jälgib).

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas lapsel on mingeid huvisid, millega ta saaks ka üksinda tegeleda? Mu sama vana laps samuti kurdab mõnikord, et igav ja pole ka samas vanuses lapsi lähedal. Kui mina või mees ei saa/jõua vms parasjagu tegeleda, siis suuname lapse sellise tegevuse juurde, mida on tal ka üksinda põnev teha. Näiteks meeldib talle väga joonistada ja meisterdada, siis annangi nt värvilised paberid, suled, paelad, pärlid jm ja siis ta võib tõesti lausa tund-kaks täiesti omaette nokitseda. Või siis läheme koos jalutama ja korjame lehti, lilli, sammalt jm ja saab nendega meisterdada pärast. Teine asi, mis talle väga meeldib, on magnetklotsid, nendega võib samamoodi nukkudele tunde ehitada ja lammutada.
Koleda ilmaga on paraku multad ka omal kohal aga siis kindlasti limiteeritud aja.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis istub ja igavleb, sellesse pole veel keegi surnud. Iial ei kannatakse sellist terrorit.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Laps tuleb õpetada omapead mängima ja loovalt tegutsema. Varu meisterdamisvahendeid, puslesid, muid tegelustarbeid, ja pane laps lihtsalt enda läheduses siis pärlikeesid tegema või paberist nukkudele riideid välja lõikama või joonistama, või värvilisest paberist rõngastest lihtsat peovanikut kokku meisterdama enne mingit tähtpäeva, või õpeta ta küpsetama mingit lihtsat kooki vmt – muidugi enda juures, sest oma asju tehes saad ka temaga samal ajal suhelda, nõu anda jms. Ja lapsel on ka ju vajadus sinu lähedal olla, mitte omapead enda toas. Meie peres oli köögis suur söögilaud, kus taga siis laps oma meisterdamisi ja pusletamisi tegi, samal ajal kui mina tegin süüa või sama laua teises otsas läpakaga oma tööasju. Esimesed neli klassi tegi laps minu juures köögis isegi oma koolitöid, sest talle meeldis vahepeal minuga arutada või küsida vmt, ja minul oli ka hea, sest niimoodi mõtestatud tegevuste juures sai lapsega suhelda hoopis küpsemal tasandil kui mingite rollimängude käigus. Mis põhiline, minu meelest niimoodi toetatult tal kujunesidki isetegemise ja oma aja iseseisva sisustamise oskused.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Superlapsehoidja saates õpetati “lähene ja eemaldu” võtet. See seisneb selles, et hakkad lapsega justkui koos midagi tegema, näiteks legodest midagi ehitama, ja siis kui laps on mänguhoos, tõused püsti ja ütled, et käid korra ära. Ise lähed ja võtad nt külmikust liha välja sulama. Siis lähed tagasi lapse juurde, vaatad ta tööd ja kiidad, natuke jälle mängid temaga. Siis teed jälle korraks minekut. Iga kord pikendad ärakäimise aega. Lapsele tundub aga, et sa oled endiselt tema juures ja osaled ta mängus.

Teine viis, harjutad lapse endaga suhtlema nii, et sina samal ajal saad näiteks süüa teha. Mitte nii, et kogu aja pead istuma just lastetoas lapsega koos põrandal ja teda lõbustama. Harjuta teda, et laps tuleks sinu juurde, näiteks tooks oma joonistus- või meisterdustarbed elutoa laua peale ja ise saad ühe silmaga kiigata nt telerit ja teisega lapse tegelemist. See siis jälle niisugune kompromiss-olukord.

Veel on lahendus panna laps õigel ajal magama. Lasteaias on küll hirmus pikad lõunauned, mis võivad rikkuda ära ööune. Kuid värske koolilaps lõunal ilmselt ei maga, mistap peaks olema täiesti võimalik panna ta magama kl 21, et ta järgmiseks päevaks normaalselt välja puhkaks. Ning sealt edasi on sinu oma aeg siis.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Superlapsehoidja saates õpetati “lähene ja eemaldu” võtet. See seisneb selles, et hakkad lapsega justkui koos midagi tegema, näiteks legodest midagi ehitama, ja siis kui laps on mänguhoos, tõused püsti ja ütled, et käid korra ära. Ise lähed ja võtad nt külmikust liha välja sulama. Siis lähed tagasi lapse juurde, vaatad ta tööd ja kiidad, natuke jälle mängid temaga. Siis teed jälle korraks minekut. Iga kord pikendad ärakäimise aega. Lapsele tundub aga, et sa oled endiselt tema juures ja osaled ta mängus. Teine viis, harjutad lapse endaga suhtlema nii, et sina samal ajal saad näiteks süüa teha. Mitte nii, et kogu aja pead istuma just lastetoas lapsega koos põrandal ja teda lõbustama. Harjuta teda, et laps tuleks sinu juurde, näiteks tooks oma joonistus- või meisterdustarbed elutoa laua peale ja ise saad ühe silmaga kiigata nt telerit ja teisega lapse tegelemist. See siis jälle niisugune kompromiss-olukord.

 

Need on täiesti valed nõuanded. See priske superproua üldiselt on minu teada juba mõnda aega diskrediteeritud, poleks küll arvanud, et keegi veel tema ideede abil lapsi kasvatab.

Sel viisil käitudes saab laps signaali, et vanemad teevad kogu aeg midagi muud, ühele asjale ei keskendu, tegevus on hakitud ja katkestatud, ema/isa jookseb iga natukese aja tagant midagi muud tegema. Pärast siis pole imestada, kui laps ise ka tahab nt õppimise ajal ühe silmaga telekat kiigata või loeb raamatust kaks rida ja jookseb siis midagi muud tegema. Ta on ju terve elu näinud, et niiviisi käibki, pikalt millelegi keskenduma ei pea, ema teeb alati mitut asja korraga, tegelikult tema jaoks aega ei võeta jne. Pärast siis imestatakse, et miks küll nii paljud lapsed keskendumishäirete all kannatavad ja isegi koolitunni jagu paigal istuda ei suuda. Lapsed tõesti ei ole lollid päriselt ka. Loomulikult nad saavad aru, et püütakse minema hiilida.

Üldteada on ju, et lihtsalt järsku kadunud ema või isa on lapsele kõige traumeerivam asi üldse. Isegi lasteaias harjutades ei kasutata ju enam seda taktikat, et lapse tähelepanu juhitakse kõrvale ja ema imbub minema. Vastupidi, lapsele selgitatakse täpselt, et ema nüüd läheb mõneks ajaks minema ja öeldakse ka millal täpselt tagasi tuleb ja sellest tuleb kinni pidada, et säiliks turvatunne ja teadmine, et ema tuleb alati tagasi.

Ka mängu ajal vm ühises tegevuses ei saa ju laps niiviisi kunagi kindel olla, millal vanemal tuleb jälle pähe minema karata ja kartuleid koorima minna. Lapsega tegevused olgu konkreetsed, selge alguse ja lõpuga, mitte mingi killustatud sebimine. Britid ja ameeriklased ning nende lapsekasvatusmeetodid ei ole küll mingi eeskuju, mida järgida. Nii neid ATH-sid ja ärevushäireid kasvatatakse…

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Superlapsehoidja saates õpetati “lähene ja eemaldu” võtet. See seisneb selles, et hakkad lapsega justkui koos midagi tegema, näiteks legodest midagi ehitama, ja siis kui laps on mänguhoos, tõused püsti ja ütled, et käid korra ära. Ise lähed ja võtad nt külmikust liha välja sulama. Siis lähed tagasi lapse juurde, vaatad ta tööd ja kiidad, natuke jälle mängid temaga. Siis teed jälle korraks minekut. Iga kord pikendad ärakäimise aega. Lapsele tundub aga, et sa oled endiselt tema juures ja osaled ta mängus. Teine viis, harjutad lapse endaga suhtlema nii, et sina samal ajal saad näiteks süüa teha. Mitte nii, et kogu aja pead istuma just lastetoas lapsega koos põrandal ja teda lõbustama. Harjuta teda, et laps tuleks sinu juurde, näiteks tooks oma joonistus- või meisterdustarbed elutoa laua peale ja ise saad ühe silmaga kiigata nt telerit ja teisega lapse tegelemist. See siis jälle niisugune kompromiss-olukord.

Need on täiesti valed nõuanded. See priske superproua üldiselt on minu teada juba mõnda aega diskrediteeritud, poleks küll arvanud, et keegi veel tema ideede abil lapsi kasvatab.

Sel viisil käitudes saab laps signaali, et vanemad teevad kogu aeg midagi muud, ühele asjale ei keskendu, tegevus on hakitud ja katkestatud, ema/isa jookseb iga natukese aja tagant midagi muud tegema. Pärast siis pole imestada, kui laps ise ka tahab nt õppimise ajal ühe silmaga telekat kiigata või loeb raamatust kaks rida ja jookseb siis midagi muud tegema. Ta on ju terve elu näinud, et niiviisi käibki, pikalt millelegi keskenduma ei pea, ema teeb alati mitut asja korraga, tegelikult tema jaoks aega ei võeta jne. Pärast siis imestatakse, et miks küll nii paljud lapsed keskendumishäirete all kannatavad ja isegi koolitunni jagu paigal istuda ei suuda. Lapsed tõesti ei ole lollid päriselt ka. Loomulikult nad saavad aru, et püütakse minema hiilida.

Üldteada on ju, et lihtsalt järsku kadunud ema või isa on lapsele kõige traumeerivam asi üldse. Isegi lasteaias harjutades ei kasutata ju enam seda taktikat, et lapse tähelepanu juhitakse kõrvale ja ema imbub minema. Vastupidi, lapsele selgitatakse täpselt, et ema nüüd läheb mõneks ajaks minema ja öeldakse ka millal täpselt tagasi tuleb ja sellest tuleb kinni pidada, et säiliks turvatunne ja teadmine, et ema tuleb alati tagasi.

Ka mängu ajal vm ühises tegevuses ei saa ju laps niiviisi kunagi kindel olla, millal vanemal tuleb jälle pähe minema karata ja kartuleid koorima minna. Lapsega tegevused olgu konkreetsed, selge alguse ja lõpuga, mitte mingi killustatud sebimine. Britid ja ameeriklased ning nende lapsekasvatusmeetodid ei ole küll mingi eeskuju, mida järgida. Nii neid ATH-sid ja ärevushäireid kasvatatakse…

Kuule, sa reageerid praegu üle. Selge see, et ema peab lapsega iga päev KA tegelema. Istub näiteks tund aega temaga lastetoas koos põrandal ja meisterdavad. Ning ei kao ta seejuures mitte kuhugi. Näiteks tund aega jagamatut tähelepanu igale pere lapsele on okei.

KUID – siin teemas on teemaalgataja mureks ju see, et ta laps on sedasi harjunud kodus elama vanematel seljas kogu oma ärkveloleku aja! Saad erinevusest aru ikka? Ema ei saa perele toitu valmistada, ei saa pesugi masinasse pista, ei saa ennast õieti riidessegi panna, rääkimata koristamisest ja muudest vajalikest toimingutest, ja lihtsalt oma puhkeaega ei vaja ta üldse mitte iialgi. Vaid ta peabki hommikust õhtuni, 14 tundi ööpäevas, ainult istuma lapsega lastetoa põrandal ning jagama talle 100% oma tähelepanu. Oled sa ise sellist elu elada proovinud? Ilmselt mitte. Seega, mida sa siin targutad?

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Superlapsehoidja saates õpetati “lähene ja eemaldu” võtet. See seisneb selles, et hakkad lapsega justkui koos midagi tegema, näiteks legodest midagi ehitama, ja siis kui laps on mänguhoos, tõused püsti ja ütled, et käid korra ära. Ise lähed ja võtad nt külmikust liha välja sulama. Siis lähed tagasi lapse juurde, vaatad ta tööd ja kiidad, natuke jälle mängid temaga. Siis teed jälle korraks minekut. Iga kord pikendad ärakäimise aega. Lapsele tundub aga, et sa oled endiselt tema juures ja osaled ta mängus. Teine viis, harjutad lapse endaga suhtlema nii, et sina samal ajal saad näiteks süüa teha. Mitte nii, et kogu aja pead istuma just lastetoas lapsega koos põrandal ja teda lõbustama. Harjuta teda, et laps tuleks sinu juurde, näiteks tooks oma joonistus- või meisterdustarbed elutoa laua peale ja ise saad ühe silmaga kiigata nt telerit ja teisega lapse tegelemist. See siis jälle niisugune kompromiss-olukord.

Need on täiesti valed nõuanded. See priske superproua üldiselt on minu teada juba mõnda aega diskrediteeritud, poleks küll arvanud, et keegi veel tema ideede abil lapsi kasvatab.

Sel viisil käitudes saab laps signaali, et vanemad teevad kogu aeg midagi muud, ühele asjale ei keskendu, tegevus on hakitud ja katkestatud, ema/isa jookseb iga natukese aja tagant midagi muud tegema. Pärast siis pole imestada, kui laps ise ka tahab nt õppimise ajal ühe silmaga telekat kiigata või loeb raamatust kaks rida ja jookseb siis midagi muud tegema. Ta on ju terve elu näinud, et niiviisi käibki, pikalt millelegi keskenduma ei pea, ema teeb alati mitut asja korraga, tegelikult tema jaoks aega ei võeta jne. Pärast siis imestatakse, et miks küll nii paljud lapsed keskendumishäirete all kannatavad ja isegi koolitunni jagu paigal istuda ei suuda. Lapsed tõesti ei ole lollid päriselt ka. Loomulikult nad saavad aru, et püütakse minema hiilida.

Üldteada on ju, et lihtsalt järsku kadunud ema või isa on lapsele kõige traumeerivam asi üldse. Isegi lasteaias harjutades ei kasutata ju enam seda taktikat, et lapse tähelepanu juhitakse kõrvale ja ema imbub minema. Vastupidi, lapsele selgitatakse täpselt, et ema nüüd läheb mõneks ajaks minema ja öeldakse ka millal täpselt tagasi tuleb ja sellest tuleb kinni pidada, et säiliks turvatunne ja teadmine, et ema tuleb alati tagasi.

Ka mängu ajal vm ühises tegevuses ei saa ju laps niiviisi kunagi kindel olla, millal vanemal tuleb jälle pähe minema karata ja kartuleid koorima minna. Lapsega tegevused olgu konkreetsed, selge alguse ja lõpuga, mitte mingi killustatud sebimine. Britid ja ameeriklased ning nende lapsekasvatusmeetodid ei ole küll mingi eeskuju, mida järgida. Nii neid ATH-sid ja ärevushäireid kasvatatakse…

Kuule, sa reageerid praegu üle. Selge see, et ema peab lapsega iga päev KA tegelema. Istub näiteks tund aega temaga lastetoas koos põrandal ja meisterdavad. Ning ei kao ta seejuures mitte kuhugi. Näiteks tund aega jagamatut tähelepanu igale pere lapsele on okei.

KUID – siin teemas on teemaalgataja mureks ju see, et ta laps on sedasi harjunud kodus elama vanematel seljas kogu oma ärkveloleku aja! Saad erinevusest aru ikka? Ema ei saa perele toitu valmistada, ei saa pesugi masinasse pista, ei saa ennast õieti riidessegi panna, rääkimata koristamisest ja muudest vajalikest toimingutest, ja lihtsalt oma puhkeaega ei vaja ta üldse mitte iialgi. Vaid ta peabki hommikust õhtuni, 14 tundi ööpäevas, ainult istuma lapsega lastetoa põrandal ning jagama talle 100% oma tähelepanu. Oled sa ise sellist elu elada proovinud? Ilmselt mitte. Seega, mida sa siin targutad?

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma läheks küll hulluks nii.

Mu 1. klassi laps teeb ära oma koolitööd, on palju sõpradega (või ilma) õues, loeb, meisterdab, vahel ehitab legodest või elektroonikakonstruktorist midagi, nuputamismängud on üsna tihti ees. Multikaid peaaegu ei vaata, arvutis/telos ei mängi (Scratchi jms-ga korra-paar nädalas tegutseb).

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ka läheks hulluks. Just nende rollimängude peale, kus mul pole mingit muud rollli, kui öelda neid õigeid lauseid. Ainus positiivne asi selle juures on, laps räägib, elab läbi kellegi emotsioone ja mõtteid ja sa näed seda. Tegelikult on ju palju tunnete laua/mänge ka tehtud, mis peaks last arendama.   See on sul kodus nagu sama praegu.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tundub, et lapsed on aru saanud, igatahes virinat laste poolt: “Mul on igav” enam kuulama pole pidanud.

Ma julgesin üksainus kord 5-7 aastase lapsena öelda vanematele, et mul on igav. Seepeale isa ütles, et ainult igavatel inimestel on igav. Milles on tal tuline õigus.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina otsiks huviringi või trenni nädalavahetusele ja veel lisaks laseks lapsel sõpru külla kutsuda. “Teisi lapsi pole” – koolis ju on sõbrad, või kui koolis sõpru pole, siis saab neid huviringis tekitada. Saab julgustada sõpruste tekkimist, kui ise korraldada üritusi näiteks pidzaamapidu või filmiõhtu või misiganes lapse soo ja huvidega kokku sobib. Alguses tuleb natuke ise vaeva näha ja korraldada. Siis loodetavasti edaspidi harjub laps ise sõpra või paari külla kutsuma ja nendega ise tegelema.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsele tuleks siiski selgitada, et erinevs vanuses inimestele meeldivad ja on olulised erinevad asjad. Ja 6-7-aastasele on täiesti ok “ei” öelda.

Näiteks täiskasvanutele enam ei meeldi väga mängida, nad mängisid lastena oma mänguisu ära ja nende arengule pole mäng enam vajalik. Lapse arengule on.
Samamoodi, nagu lapse jaoks pole enam huvitavad need asjad, mis ta beebina tegi (nt tundide viisi jalgade siputamine, kõrinaga kõristamine või püree söömine), nii pole emale ja isale huvitav lapsega rollimängusid mängida. Ja täpselt samuti pole lapsel jälle huvitav teha mingeid asju, mis vanematele meeldivad, nt lugeda täiskasvanute raamatuid või arutleda poliitika üle vms. Ja see on normaalne. Neid asju, mis meeldib ainult ühele pereliikmele teha, võikski teha see üks pereliige, nt laps mängib nukkudega. Ema loeb “Sõda ja rahu”. Isa kasvatab orhideesid. Mis iganes.

Aga lisaks neile asjadele, mis eri vanuses inimestele erinevalt meeldivad, on ka asju, mis meeldivad kogu perele. Ja neid asju võikski kogu perega teha. Näiteks kõigile meeldib koeraga jalutada, lauamängu mängida, ujumas käia, hernepeenar rajada jne. Tehke lapse ja mehega ajurünnak tegevustest, mis kõigile meeldivad. Ja neid tegevusi siis tehkegi ühiselt. Iga päev tuleks lapsega MIDAGI koos teha, aga see tegevus ei pea kestma mitu tundi, öeldakse, et isegi 20 minutist SEGAMATUST ajast piisab. Aga siis peab tõesti hingega asja juures olema, mitte teise silmaga telekat piiluma ja ise vastumeelsust tundma, selle tajub laps kohe ära ja klammerdub aga muudkui edasi.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ah, ja mis veel!
Lapse jaoks ei ole nii oluline tegevuse “ägedus” – näiteks spaasse, kinno, kohvikusse, mängutuppa minek. See on tegelikult vanema jaoks ikkagi põgenemine oma lapsega PÄRISELT kontaktis olemise eest! See on asendustegevus. Mängutoas või kinos on välised asjaolud, mis last lõbustavad, aga vanem on passiivne, saatjarollis, ja seega tegelikult need tegevused ei liida. Päriselt koos olemine, päriselt suheldes veedetud kvaliteetaeg on see, mis lapse jaoks tegelikult turvatunnet ja armastatud olemist kinnitab. Koos söögitegemine. Jalutamine. Millegi meisterdamine. Koos koristamine, remontimine, millegi loomine, rajamine, müramine, lauamängude mängimine, vestlemine jne.

+5
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

8-aastane esimese klassi laps elus ei kurda igavuse üle. Koolist tuleb, siis kohe õue mängima. Talvel oli natuke kehvem olukord, sest teised lapsed ei käinud nii tihti õues. Siis käis meie oma ka üksi õues. Küll rookis kortermaja esise lumest tühjaks, ehitas lumekoopaid igale poole, tegi lumememmesid. Käis üksi kelgutamas ja ka suusatamas suusarajal. Üldiselt ikka meelditas issi kaasa. Aga nii, kui skeit jääst ja lumest vabanes, on seal trikitamas. Küll tõuksiga, küll trikirattaga. Seda skeiti käis ta ka labidaga jääst vabaks toksimas, et saaks juba rutem sinna peale. Kui vihma sajab, on ikka poiss teiste postega õues. Siis käivad noortekas või kuskil varju all toimetavad. Õhtul alles tuleb koju. Tihti on riided läbimärjad ja jalatsitest valan vett välja. Aga sellega ma olen harjunud. Pigem on probleem see, et trennid unustatakse ära ja ei saa teda kätte ka, sest telefonil aku tühi. Aga et niisama undaks mul külje all, seda pole kunagi olnudki. Mina ei ole mängukaaslane. Pole ühegi lapsega olnud. Oleme küll lauamänge mänginud, olen isegi PS-s lapsega koos rallimängu mänginud, legosid kokku pannud. Aga nüüd on laps juba suureks saanud. Toimetab ise. Nädalavahetused käib laps maal. Seal ta midagi ehitab pidevalt. Nüüd ehitab onni puu otsa. Issi on abiks. Kõiki issi tööriistu oskab laps kasutada. Maal sõidab krossikaga, atv-ga. Toas olles mängib PS5-is. Jah, mängib mänge, mis pole eakohased, aga mis teha. Tal kõik sõbrad mängivad. Siis nad seal ühes pundis ja samal ajal suhtlevad ka omavahel. Aga ka see on ajutine ja ma ei muretse selle pärast. Meil hilisteismeline poiss ka, kes mängis neid mänge, aga nüüd on sellest välja kasvanud. Toimetab hoopis pruudiga.
Oma isiklikku arvutit pole lapsel. On telefon, mis enamus ajast tühi ja vedeleb kuskil. Kui enamus ajast laps on õues, siis mina PS-is aega ei piira. Peaasi, et kooliasjad saaks tehtud, kuigi neil õppida ei anta, aga lugema peab ikka.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sul on nii suur laps ju juba. Ütle talle ometi EI. Mitte kurjalt, aga üsna konkreetselt. Ta saab ju ometi jutust aru, et emme on ka väsinud peale tööpäeva ja nüüd puhkab nii nagu temale meeldib.

Kui ei mõju ja ving jätkub, siis pane koristama midagi või anna muid majapidamistöid kätte.

Ja üldiselt, nii suurel lapsel on viimane aeg mõnda aega igavleda. Kannata ära see vingumine ja jää endale kindlaks, et sina ei ole mingi meelelahutaja 24/7. Küll siis hakkab mõte liikuma, mida omaette teha võiks.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Inimesed ja lapsed on erinevad. Kes tahab seltskonda ja tegevuste juhendamist, kes mitte. Pole suurt kunagi pidanud oma lapsele tegevusi välja mõtlema, kuid ta ongi selline, kellele meeldib üksi tegutseda. Mida ta siis teeb – joonistab, värvib värviraamatuid, paneb legosid kokku, paneb puslesid kokku, meisterdab, lõigub, kleebib jne, mängib iseendaga rollimänge kaisukatega, tegi pulga otsa  nukud/tegelased ning tegi nendega meile teatrietenduse, loeb raamatuid, mängib telefonis/arvutis (ajapiirang on peal). Koos mängime lauamänge, teeme süüa, vaatame tv’d, käime kohvikus jne.

Kuid jah, ma ise ei ole midagi erilist selle jaoks teinud, et laps omapead kodus tegutseks. Ta ongi selline väiksest peale olnud, talle meeldib üksi tegutsemine.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on 1. klassi laps ja meil on nüüd tekkinud probleem, et tal on kodus igav ja ootab, et emme-issi temaga KOGU AEG tegeleks. Või õigemini teda lõbustaks. Liialdamata jookseb ühe juurest teise juurde pidevalt. Mina võin nt temaga lauamängu mängida, see lõpeb, ta tõuseb püsti ja läheb teise tuppa isa juurde, et nüüd on sinu kord minuga tegeleda. Päev otsa nuiab ka multikaid, me lubame ainult kindla ajavahemiku, siis käib ühe juurest teise juurde, niheleb, nügib, ohib ja vigiseb.

Koolipäevadel nagu nii hull pole, siis tuleb koju, maha laadimiseks tahabki üksi olla ja üksi mängida, lausa ütleb, et ära sega, mul on mäng pooleli. Aga vaheajad ja vabad päevad on täielik hullumaja. Me teeme kogu aeg igasugu asju koos, kutsun teda alati ka osalema söögitegemises, koristamises, igasugu igapäevategevustes. Aga ta väga ei püsi ega viitsi, läheb kohe varsti teist poolt nuiama, et mängime. Kusjuures tema eelistus on mingid rollimängud, situatsioonid koolist või multikas nähtu, kus teised tegelased peavad nagu marionetid ütlema ja tegema, mis tema ette ütleb. See on meile mehega mõlemale kohutavalt väsitav ja nürimeelne korduv tegevus. Mõned korrad muidugi mängime, aga ta tahab lõputult.

Rohkem lapsi meil pole ja nt tänase ilmaga pole ka õues teisi lapsi, kellega mängida. Käisime hommikupoolikul batuudikeskuses, on tehtud mingeid tegevusraamatuid, mängitud mänge, aga ikkagi on ta terve pärastlõuna ja õhtupooliku sõna otseses mõttes seljas elanud ja pressingut teinud. Mul pruugib teise tuppa minna, ta on seal kohe järel, ronib külje alla ja ajab näpud taha ükskõik millele, mida mina parajasti teen või võtab mul käest kinni ja ütleb, tule, ma tahan sinuga mängida.

Meil laps tõesti ei ole hooletuses ja me tegeleme ja suhtleme, aga ta on nii lõputus tähelepanunäljas, et ma tunnen, kuidas lõpuks juba närviliseks muutun. Nagu, kas tõesti, kõik vabad päevad nii kui silmad lahti lähevad kuni magamaminekuni peab ainult temaga sehkendama?

Ta käitub kogu aeg nagu ema-isa oleks tükk aega kadunud olnud või nagu ta kardaks, et me kaome ära. Kui keegi poole pealt vetsu läheb, siis muutub ärevaks, et äkki tagasi tulles jääb mäng pooleli või ei tegelda temaga enam. Kogu aeg selline valvas olek, kumb vanem tundub nüüd rohkem tõenäolisemalt nõus temaga tegelema.

Ma saan aru, et kool tekitab palju pingeid ja on suur elumuutus, saan aru, et tal pole kodus õdesid-vendi kellega mängida. Aga ta on nii pealetükkiv ja käitub igavledes nii tüütult, et mul hakkab juba vabade päevade suhtes vastumeelsus tekkima, sest muud ei ole, kui lapsega jahmimine.

Tahaksin lihtsalt võrdluseks teada, mis teie 7-8-a lapsed kodus teevad, kui pole teisi lapsi, kellega mängida? Kui pikalt suudavad end ise tegevuses hoida. Kui palju te nädalavahetustel ja vabadel päevadel lastega mängite? Ma ei oska seisukohta võtta, äkki mul on lapsele tema vanuse kohta liigsed ootused või äkki, vastupidi, on tal mingit sorti keskendumisraskused või suhtlemisvaegus (sest pole õdesid-vendi)?

Päris paha tunne on emana tabada end mõttelt, et tahaks nädalavahetuseks kodust plehku panna, sest laps elab seljas kogu aeg. ☹️

Kõlab kui kirjeldus ebanormaalsest olukorras.

Laps on üldse kooliküps?

Erivajadust nt. ATH v muud sellist pole?

Võin kinnitada, et 1. klassi lapsed on täiesti mõistlikud pädevad tegelased. Sina kirjeldad 3-aastast last.

Kui erivajadust lapsel pole, oleks viimane aeg korra peale käratada, et nüüd on minu aeg ja kao minema. Ise kasvatate selle roomamisega ju seda abitut printsi/printsessi.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ah, ja mis veel!

Lapse jaoks ei ole nii oluline tegevuse “ägedus” – näiteks spaasse, kinno, kohvikusse, mängutuppa minek. See on tegelikult vanema jaoks ikkagi põgenemine oma lapsega PÄRISELT kontaktis olemise eest! See on asendustegevus. Mängutoas või kinos on välised asjaolud, mis last lõbustavad, aga vanem on passiivne, saatjarollis, ja seega tegelikult need tegevused ei liida. Päriselt koos olemine, päriselt suheldes veedetud kvaliteetaeg on see, mis lapse jaoks tegelikult turvatunnet ja armastatud olemist kinnitab. Koos söögitegemine. Jalutamine. Millegi meisterdamine. Koos koristamine, remontimine, millegi loomine, rajamine, müramine, lauamängude mängimine, vestlemine jne.

Sul on lastega tegelemised väga rangelt ära jaotatud, et mis on asendustegevus ja mis päris. Ma ise neid nõnda rangelt siiski ei lahterdaks. Et lapsega kinno minek on asendustegevus, aga lapsega jalutama minek on päristegevus. Ka jalutada saab nii, et tähelepanu on välisel, laps mängib kivikestega, keksib teel, vanema pilk on suunatud merele või puudele või  taevale. St mingit ülisügavuti vestlust sel ajal ei pruugi toimuda. Ka koristada ja remontida saab mitte koos, vaid nii, et kummalgi on oma töölõik ja toimetavad eri tubades.

Teiseks iseloomustab normaalset pereelu mitmekesisus: st tehakse nagunii igasugu erinevaid asju – käiakse kinos, mängutubades, mängitakse lauamänge, jalutatakse, vesteldakse. Igasugu äärmused on ühtviisi halvad. Halb on see, kui lapsega mitte kunagi ei vestelda, vaid viiakse ainult kinno, ja samamoodi halb on ka see, kui last mitte kunagi elus ei viida ei kinno ega mujalegi, vaid üksnes lakkamatult peetakse temaga mingeid kangesti hingeminevaid vestlusi. Normaalne on ikka, et kõiges valitseks tasakaal: peab olema nii ühiseid väljaskäimisi, lapsega vestlemisi kui ka lapsevanema oma vaba aega.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on 1. klassi laps ja meil on nüüd tekkinud probleem, et tal on kodus igav ja ootab, et emme-issi temaga KOGU AEG tegeleks. Või õigemini teda lõbustaks. Liialdamata jookseb ühe juurest teise juurde pidevalt. Mina võin nt temaga lauamängu mängida, see lõpeb, ta tõuseb püsti ja läheb teise tuppa isa juurde, et nüüd on sinu kord minuga tegeleda. Päev otsa nuiab ka multikaid, me lubame ainult kindla ajavahemiku, siis käib ühe juurest teise juurde, niheleb, nügib, ohib ja vigiseb.

Koolipäevadel nagu nii hull pole, siis tuleb koju, maha laadimiseks tahabki üksi olla ja üksi mängida, lausa ütleb, et ära sega, mul on mäng pooleli. Aga vaheajad ja vabad päevad on täielik hullumaja. Me teeme kogu aeg igasugu asju koos, kutsun teda alati ka osalema söögitegemises, koristamises, igasugu igapäevategevustes. Aga ta väga ei püsi ega viitsi, läheb kohe varsti teist poolt nuiama, et mängime. Kusjuures tema eelistus on mingid rollimängud, situatsioonid koolist või multikas nähtu, kus teised tegelased peavad nagu marionetid ütlema ja tegema, mis tema ette ütleb. See on meile mehega mõlemale kohutavalt väsitav ja nürimeelne korduv tegevus. Mõned korrad muidugi mängime, aga ta tahab lõputult.

Rohkem lapsi meil pole ja nt tänase ilmaga pole ka õues teisi lapsi, kellega mängida. Käisime hommikupoolikul batuudikeskuses, on tehtud mingeid tegevusraamatuid, mängitud mänge, aga ikkagi on ta terve pärastlõuna ja õhtupooliku sõna otseses mõttes seljas elanud ja pressingut teinud. Mul pruugib teise tuppa minna, ta on seal kohe järel, ronib külje alla ja ajab näpud taha ükskõik millele, mida mina parajasti teen või võtab mul käest kinni ja ütleb, tule, ma tahan sinuga mängida.

Meil laps tõesti ei ole hooletuses ja me tegeleme ja suhtleme, aga ta on nii lõputus tähelepanunäljas, et ma tunnen, kuidas lõpuks juba närviliseks muutun. Nagu, kas tõesti, kõik vabad päevad nii kui silmad lahti lähevad kuni magamaminekuni peab ainult temaga sehkendama?

Ta käitub kogu aeg nagu ema-isa oleks tükk aega kadunud olnud või nagu ta kardaks, et me kaome ära. Kui keegi poole pealt vetsu läheb, siis muutub ärevaks, et äkki tagasi tulles jääb mäng pooleli või ei tegelda temaga enam. Kogu aeg selline valvas olek, kumb vanem tundub nüüd rohkem tõenäolisemalt nõus temaga tegelema.

Ma saan aru, et kool tekitab palju pingeid ja on suur elumuutus, saan aru, et tal pole kodus õdesid-vendi kellega mängida. Aga ta on nii pealetükkiv ja käitub igavledes nii tüütult, et mul hakkab juba vabade päevade suhtes vastumeelsus tekkima, sest muud ei ole, kui lapsega jahmimine.

Tahaksin lihtsalt võrdluseks teada, mis teie 7-8-a lapsed kodus teevad, kui pole teisi lapsi, kellega mängida? Kui pikalt suudavad end ise tegevuses hoida. Kui palju te nädalavahetustel ja vabadel päevadel lastega mängite? Ma ei oska seisukohta võtta, äkki mul on lapsele tema vanuse kohta liigsed ootused või äkki, vastupidi, on tal mingit sorti keskendumisraskused või suhtlemisvaegus (sest pole õdesid-vendi)?

Päris paha tunne on emana tabada end mõttelt, et tahaks nädalavahetuseks kodust plehku panna, sest laps elab seljas kogu aeg. ☹️

Kõlab kui kirjeldus ebanormaalsest olukorras.

Laps on üldse kooliküps?

Erivajadust nt. ATH v muud sellist pole?

Võin kinnitada, et 1. klassi lapsed on täiesti mõistlikud pädevad tegelased. Sina kirjeldad 3-aastast last.

Kui erivajadust lapsel pole, oleks viimane aeg korra peale käratada, et nüüd on minu aeg ja kao minema. Ise kasvatate selle roomamisega ju seda abitut printsi/printsessi.

Milline eeskuju.

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma see, kes hulluks läheks.

Mina jällegi ei saa öelda, et pole midagi teinud, et laps ise oskaks olla. Meil on õhtuti enne magamaminekut garanteeritud üks-ühele tähelepanu (koos unejutuga kuskil tund-poolteist). Siis kannatabki õhtuni, õigemini see pole enam ammu mingi kannatamine.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 78 )


Esileht Koolilaps Mis teie lapsed kodus teevad?