Kuna siin teemas on natuke kasuvanema teemat puudutatud, siis kirjutan…
Ma absoaluutselt ei propageeri lahkuminekuid. Kogu selles kärgperenduse virvarris oleks kahtlemata parim, kui inimesed, kes on lapsed saanud, neid kasvataksid koos elades. Aga kui enam ei saa, kohe kuidagi ei saa?
Mulle tundub, et on naisi (ja ka mehi), kes ei suuda üksi olla. Minnakse lahku ja varsti ollakse mingi samasuguse s*ta otsas kinni. Enamasti jäävad lapsed ema juurde elama. Kallid emad, palun vaadake siis ka, milline saab teie uus eluseltsiline olema ja kas ja kuidas ta teie lastega suhtestub. Kui ei suhtestu, siis…?
Üks töökaaslane rääkis oma loo. Ta oli 12 kui ema ja isa lahku läksid. Emal oli ammu armuke ja laste pärast lahkuminekut lükati edasi. Töökaaslane ütleb, et ta oli pubekas ja elas seda kohutavalt üle. Tema jäi elama emaga, vend isaga. Vennaga tänaseks sisuliselt suhted puuduvad. Ema tollasest armukesest sai ema uus mees. Naise tütrega tal mingit kontakti ei tekkinud, 2 võõrast inimest ühes kodus. Istuvad ühe diivani peal, vaatavad koos telekat, omavahel midagi rääkida ei ole. Uue mehe poolt ühtegi julgustavat sammu või tegu ei tulnud, ta reaalselt selle tüdruku vastu huvi ei tundnudki, tema kasvatamises ei osalenud, temaga ei suhelnud, ignoreeris. Nüüd võib mõni öelda, et aga see ei olegi ju üldse uue mehe asi, lapsel oli isa olemas jne. Oma kodus võõras, isa juures tegelikult ka võõras, isa läks ju samuti eluga edasi. Kuidas peaks sellisest lapsest kasvama tugeva psüühhikaga inimene?
Mina olen ema lahutuse üle elanud. Olin lasteaialaps, mulle räägiti ära, ei ela enam koos. Ma ei mäleta, et see mulle oleks raske olnud. Lapsed ei teegi ju draamat, täiskasvanud teevad. Ma olin muidugi nii väike ka, sellises eas lapsele on selline asi lihtsam. Läks paar aastat, ema kõrvale tekkis uus mees, minu elus sai temast mulle isa. Tegime kõike koos, igas mõttes on ta mulle olnud eeskujuks. Sain õe ja venna, isa pole minusse suhtunud kuidagi teisiti kui neisse. Ema esimese mehega suhtlemise lõpetasin ise, sain aru, et lapsel ei saa olla kahte isa. Kui mulle midagi raske oli, siis see, et isa soovis mind lapsendada, aga ema esimene mees ei lasknud. Mina elasin seda perest erinevat perekonnanime väga üle, nii väga, et abiellusin kohe peale keskkooli. See oli mu ainus võimalus perekonnanimest vabaneda. Ema esimese mehega me ei suhtle, pole aimugi, mis tast saanud on.
Paljudel lastel ilmselt ei vea nii nagu vedas minul. Tõesti, emad, kui te näete, et teie uuel mehel ei teki lapsega kontakti, siis palun püüdke see kontakt kas luua või lõpetage suhe. Ennekõike ma muidugi soovitan perekonda hoida, aga jah, vaid ühe poole soovil selline asi ei õnnestu.
Aga miks mees peaks tahtma lapsega naist?
Mina olen kahe lapsega üsna värskelt lahutatud naine. Olen käinud kohtamas ja mitte kedagi pole laste olemasolu seganud. Ma ise pole veel kindlast suhtest huvitatud. Tihti on lastega naised just mõistlikumad ja laiema silmaringiga. Üks sõber just ütles, et talle meeldivad MILFid
Kui keegi kutsuks mind MILFIks, siis oleksin solvunud. Suht ropp sõna ju.
Eks see oleneb kontekstist. Aga, kui hea sõber sulle nii ütleb, siis tõlgi, et näed kuum välja. Võta kui komplimendi. Hull oleks, kui mees sulle ütleks, et laste saamine pole sulle just kaubanduslikult hästi mõjunud.