Seda korraldust perekooli reeglites ma tõesti ei teadnud, et kui keegi kasutab sõna, mida sa ei tea, pead seda googeldama, sest küsida ei tohi. Ei tohi küsida, et mis see on, kuidas tehakse, mis kandist see sõna ja millest see sõna.
Küsida tohib küll, aga mitte kommenteerida nagu see oleks mingi minu väljamõeldis, see meeste moos. Ma enda arust ei halvustanud kedagi, vastasin kenasti teema alguses, vaatamata sellele, et küsiti kas meestest tehtud.
Nende suguvõsa ajaloost on meil kõigil, ka näiteks minu lastel ja nende abikaasadel Kana-Anne kook ja roog nimega Sepiku Sussid.
Aga see on ju midagi muud, see on ju teie peresisene kutsung neile roogadele. Kui kogu küla ja üle eesti teisedki piirkonnad neid massiliselt nii kutsuvad, siis tunnistan, et ma ei tea ja oleksin täitsa rõõmus kui meile ka kirjeldaksid, mis koogi ja roaga tegu on. Igal juhul on toredad nimed.
Ma ei tea, kas terve eesti teab, aga ka meestemoosi ei tea terve eesti, nagu selgub. Mehe suguharu on suur ja genist leiab kuni “twice removed” veresugulasi elusolevaid paarsada. Pluss siis nende abikaasad, kellel kõigil sepiku sussi nähes suu hakkab vett jooksma.
Kana-Anne kooki ise teha ei oska, sega ka retsepti ei tea, aga peamine koostisosa on nisujahu 🙂 Muna läheb minimaalselt, kui üldse, sest nimi on mitte kanadest, vaid prouast, kelle perenimi oli Kana. Sees käib õun ja rosinad.
Põhimõtteliselt lähedane lugu on Sepiku Sussiga. Nimi on ammu kadunud Sepiku talu Aleksandri järgi ehk Sepiku Sassi järgi. Tegu on rohkel soolapekiga praetud musta koduleivaga, mida süüakse väga vähese suhkruga tehtud pihlakamoosiga. Sepiku Sass nimelt jõi kõvasti ja see oli tema uusaasta peenem söök, muuks raha polnud. Kuidagi sai sassist suss ja musta koduleiba rohke soolatud praepekiga kihiti kuuma nö võileivatordina süüakse uusaastaööl. Aitäh küsimast, vastan meelsasti, googeldama ei saada.