Teema: Mis tunne on, kui oled petmisega vahele jäänud?

Ei jäänud vahele, ise tunnistasin üles. Väga piinlik oli.

Minu mees ei jäänud vahele, aga tunnistas ise, sest süümepiinad ei lasknud elada. Oleneb inimesest ilmselt. Üks mehe sõber pidevalt petab ja on veel uhke ka.

#3125947:

Kui petja on juba nii julge, et riskib vahelejäämisega

Kõik, kes petavad, riskivad vahelejäämisega. Ütleme, et oled oma arust kaval ja petad välismaal mingi võõramaalasega- piisab, kui räägid sõbrannale (ok, see on ikka oma viga ja kui vahele jääda ei taha, ei tohiks kellelegi rääkida) või nt mõni mehe tuttav või sinu tuttav teid välismaal näeb, kui juba on võimalus vahele jääda olemas.

#3125730:

Kui ma petaks, siis ei jääks iialgi vahele.

Nii paljud arvavad. Heal juhul kehtib see üheöösuhete kohta, mis tekivad kuskil kohas, kus teised sind ei tunne. Muul juhul on vahelejäämise oht ikka olemas. Mida pikem kõrvalsuhe, seda tõenäolisem, et mingil hetkel mingi jama tuleb. Isegi üheöösuhte puhul võib probleeme ka tulla, kui teine pool nt ootas midagi tõsisemat.

Mina võin kirjeldada, mis tunded olid minul, kui minu mees mulle vahele jäi (suudles teist naist). Võiks arvata, et kui vahelejääja tunded on negatiivsed, siis pealesattuja omad positiivsed, aga kaugeltki mitte, ikka väga pask iiveldamaajav tunne oli…

Ma ise eeldan, et see on sama tunne, kui sa lapsena pahandust tegid ja vahele jäid. Segu ärevusest/hirmust ja adrenaliinist. Eeldusel muidugi, et sa ei soovi vahele jääda.
Petetu tunneb midagi segu viha/kurbuse ja adrenaliini.

#3126034:

Kahjuks esineb pikaajalistes abieludes enamusel petmisi. Suur osa teeb seda salaja ning kaaslane ja tutvusringkond ei pruugigi aru saada. Ilmselt mõtlevadki petjad, et “teised teevad kaa”. Süümekad jäävad ilmselt elu lõpuni laste ees, kui lahku minnakse. Sageli hakatakse uue naise kallal õiendama ja vigu otsima, sest kedagi on vaja oma katkiläinud perekonnas süüdistada. Võivad ka jooma hakata. Selliste suurte jamade põhjustaja peabki väga ükskõikne ja enesekeskne olema. Kui palju, aga tegelikkuses selliseid on, seda ei tea. Vaadates, kui paljud mehed pärast lahutust jooma hakkavad või lihtsalt väga närvilisteks muutuvad, siis võib oletada, et mingeid süümekaid nad üle elavad.

Kui paljud siis jooma hakkavad või väga närvilisteks muutuvad? Kui sageli õiendama ja vigu otsima hakatakse? Ilmselgelt on sul andmed olemas nagu väidad. Aus palve – jaga neid andmeid.

Lapsepõlvele mõeldes, siis

#3126063:

Ma ise eeldan, et see on sama tunne, kui sa lapsena pahandust tegid ja vahele jäid. Segu ärevusest/hirmust ja adrenaliinist. Eeldusel muidugi, et sa ei soovi vahele jääda.

Petetu tunneb midagi segu viha/kurbuse ja adrenaliini.

…pahandust tehes ei tundnud mitte kunagi põnevust ega adrenaliini. Sest pahandus juhtus nagu kogemata ja kui midagi ära lõhkusid või salaja võtsid, siis nautida ma seda e isuutnud, isegi 5 klassis popipäeva ei suutnud nautida, olin kenal sügispäeval kodus, läksin oma lemmikkohtadesse, et mitte toas olla, kui keegi peaks tulema ja ostsin kokkuotsitud kopikateeest paki “õnnelik lapsepõlv” küpsist ja olin õues, vältisin aleviku inimesi, passisin ehituse vahel, jõe ääres, kraavikaldal, jube tunne oli, koju jäin mingi suure töö pärast, mida kartsin. Seda päeva aga ei nautinud, isegi seda küpsist enam ei soovinud peale seda päeva. Läks kaua aega enne, kui see sant tunne möödus, see möödus siis, kui tavaline koolirutiin jälle käes oli ja popiisu mul ka kadus.
Petmist olen kogenud. Vat selle avastamine tekitas ülisuure adrenaliini, väga halva tunde, mis püsis 2 aastat, millele järgnes ärevushäire, depressioon, unehäired jne ja imelik oli see, et südame kloppimised hakkasid üldse peale selle 2 a möödumist, kui arvasin ,et olen vabanenud, hakkas rahulikus olekus istudes ja lamades väga tugevad südamekloppimise hood, nagu haamriga keegi taoks.

Ainus mõte on, et JÄLLE!