Lapsepõlvele mõeldes, siis
Ma ise eeldan, et see on sama tunne, kui sa lapsena pahandust tegid ja vahele jäid. Segu ärevusest/hirmust ja adrenaliinist. Eeldusel muidugi, et sa ei soovi vahele jääda.
Petetu tunneb midagi segu viha/kurbuse ja adrenaliini.
…pahandust tehes ei tundnud mitte kunagi põnevust ega adrenaliini. Sest pahandus juhtus nagu kogemata ja kui midagi ära lõhkusid või salaja võtsid, siis nautida ma seda e isuutnud, isegi 5 klassis popipäeva ei suutnud nautida, olin kenal sügispäeval kodus, läksin oma lemmikkohtadesse, et mitte toas olla, kui keegi peaks tulema ja ostsin kokkuotsitud kopikateeest paki “õnnelik lapsepõlv” küpsist ja olin õues, vältisin aleviku inimesi, passisin ehituse vahel, jõe ääres, kraavikaldal, jube tunne oli, koju jäin mingi suure töö pärast, mida kartsin. Seda päeva aga ei nautinud, isegi seda küpsist enam ei soovinud peale seda päeva. Läks kaua aega enne, kui see sant tunne möödus, see möödus siis, kui tavaline koolirutiin jälle käes oli ja popiisu mul ka kadus.
Petmist olen kogenud. Vat selle avastamine tekitas ülisuure adrenaliini, väga halva tunde, mis püsis 2 aastat, millele järgnes ärevushäire, depressioon, unehäired jne ja imelik oli see, et südame kloppimised hakkasid üldse peale selle 2 a möödumist, kui arvasin ,et olen vabanenud, hakkas rahulikus olekus istudes ja lamades väga tugevad südamekloppimise hood, nagu haamriga keegi taoks.