Teema: Mis tüüpi teie olete? (Puhkus)

Otse loomulikult eelistan aktiivset puhkust. Puhkan enamasti Eestis, aga käime mehega puhkuse ajal matkamas, metsas, jalgratastega sõitmas, külastame üle Eesti oma sugulasi ja sõpru, käime erinevatel üritustel nagu Viljandi Folk, Haapsalu Augustibluus, isegi Saaremaa ooperipäevad on vahel programmis. Kodus molutamine on kõige mõttetum tegevus, mis ei anna mitte midagi ei vaimule, hingele aega füüsisele.
Vahel harva võtame spontaanselt ette mõne reisi kuhugi Eestist välja, umbes nii, et täna otsustame ja ülehomme lendame. Tänapäeva infovahenditega on see imelihtne orgunnida.
Kodus saan ma molutada töö kõrvalt praktiliselt 11 kuud aastas. Lihtsalt töö tuleb valida selline, mis konti ei murra. See on igaühe enda teha, et puhkust ei peaks veetma nagu meritäht põhimõtteliselt voodis lamades. Ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks ma peaksin tahtma selle 12. kuu ka kodus molutada. Muuseas tõde on see, et mida liikuvam inimene on, seda vähem väsinuna ta end tunneb.

Meil on lapsed juba suured, nii et kodus on igal ajal piisavalt võimalust lebotada, kui muud teha ei viitsi. Koristamine ja aia eest hoolitsemine käib jooksvalt, üritused on enamasti kas nädalavahetustel või õhtuti, väikest viisi sporti saab iga päev teha, kui tahtmist on, niisama jalutamiseks ja rattaga sõitmiseks leiab mahti ka keset töönädalat – eriti suvel, kui valgust jagub kauaks.
Ka suvised suuremad kodused aiapeod või niisama külalistega istumised kas meil või sõprade juures on enamasti ikka nädalavahetustel, sest keegi käib ju alati tööl, ei saa teisipäeva hommikul alustada ja neljapäeval lõpetada 🙂
Õnneks on meil mõlemal võimalik puhkuse aega üsna vabalt valida, nii et see sõltubki ainult sellest, millise reisi ja kui kaugele plaanime teha. Meid reisimine ei väsita, just vastupidi – ergastab igal moel! Võõrad maad ja kultuurid, toit, miljöö, maastik, rahvas, keel – kõik on uus ja huvitav.
Kui juba puhkus, siis olgu puhkus ka kodust, koristamisest, söögiteost ja kõigist muudest igapäevaelu asjadest. Sobivad nii pikemad kultuuri- kui ka loodusreisid giididega, omal käel lendamine/kondamine, autoreisid Euroopas, rannapuhkus või suurlinnade melu – peaasi, et paar-kolm korda aastas muud maailma näeks.
Siis on pärast kodus jälle hea ja mõnus olla, vaim värske ja hing rahul.

Suvepuhkuse ajal mind Eestist ära ei vea. Meil on enamasti endalgi soe ja ilus. Küll aga kui on mu tavalised nädalased puhkused aprillis ja oktoobris, siis nendest 9st vabast päevast järjest ma olen kindlasti 4-5 kuskil mõnda linna või piirkonda uudistamas.

Puhkuse võtan ainult reiside jaoks. Niisama saab juba ju reede lõunast esmaspäeva hommikuni puhata. Ühesõnaga, Eestis puhkust ei veeda.

Minu jaoks ainus õige puhkus on selline puhkus, kus ma liigutan end vaid niipalju, et teised ei arvaks, et ma surnud olen! Kõik muu pole puhkus!

#3189453:

üldiselt tore, aga mille pagana pärast hotellides hommikusöök vaid 10-11-ni kestab? Puhkuse ajal nagu tehasetööline end varavalges üles ajada küll ei viitsi, et sööma minna, seega hotellipuhkusel jääksid minu poolt kõik hommikusöögid kasutamata. Kl pool 12 ma puhkusel olles alles hakkaks varbaid voodis liigutama ja vaatama, kas aju tuleb järele, et välja rullida end voodist või mitte. Enne 12 ei jõua ma sööma mingi imega, kui me räägime PUHKUSEST!

Ma olen söömas ära käinud ja uuesti magama tagasi.
Aga kui ei viitsi, siis kell 12 saab juba lõunat ju.

#3189476:

Lisaks liiga varasele hommikusöögile rikub hotellipuhkuse see, et basseinid pannakse küllalt varakult kinni. Palavaga oleks nii mõnus hilisõhtul soojas basseinivees sulistada. Filmides ikka näitab, kuidas inimesed ööpimeduses soojas basseinis hullavad, aga tegelikkuses võta näpust…

No aga võta siis nn villa. On jah mõnevõrra kallim, aga hommikusööök tuuakse kasvõi kell 15 ja privaatbasseinis sulista või öö otsa.

Ma olen ka passiivne puhkaja. Puhkus ongi ju see, et kui ei viitsi, siis ei lähe kuhugi. Ei lähe kuhugi kella peale – kui tahan veel magada, siis magangi. Ja kui ilm on nigel, siis ei lähe sel päeval üldse välja.

#3189166:

Teema teeb koha kadedaks. Ma olen 39-aastane ja pole elus kuskil mujal reisil käinud kui Soomes ja Lätis. Raha lihtsalt pole, kuigi käime mehega mõlemad tööl. Seega istumegi põhimõtteliselt terve puhkuse aja korteris ja nääkleme. Lapsed teevad ka ainult etteheiteid, kuidas kõik teised alatasa reisivad. Unistus on, et enne pensionile minekut saaks nii palju raha koguda, et kasvõi üks kord kuskile sõita.

Ma olen täna sama asja pärast pisaraid juba valanud. Tuttavad hetkel kes Kreekas, kes Šveitsis, kes Austrias või Itaalias. Ma olen perega korra Soomes ja korra Berliinis käinud. Sel suvel ei saa isegi Eestis õieti ringi käia. Lihtsalt ei jää palgast raha üle – elu on vist aastaga nii palju kallimaks läinud. Läheks mõnele kontserdilegi koos, aga kui terve perega minna, läheb see mu terve nädala söögiraha maksma. Masendus tuleb peale.

#3189351:

#3189282:

Otse loomulikult eelistan aktiivset puhkust. Puhkan enamasti Eestis, aga käime mehega puhkuse ajal matkamas, metsas, jalgratastega sõitmas, külastame üle Eesti oma sugulasi ja sõpru, käime erinevatel üritustel nagu Viljandi Folk, Haapasalu Augusti blues, isegi Saaremaa ooperipäevad on vahel programmis. Kodus molutamine on kõige mõttetum tegevus, mis ei anna mitte midagi ei vaimule, hingele aega füüsisele.

Vahel harva võtame spontaanselt ette mõne reisi kuhugi Eestist välja, umbes nii, et täna otsustame ja ülehomme lendame. Tänapäeva infovahenditega on see imelihtne orgunnida.

Kodus saan ma molutada töö kõrvalt praktiliselt 11 kuud aastas. Lihtsalt töö tuleb valida selline, mis konti ei murra. See on igaühe enda teha, et puhkust ei peaks veetma nagu meritäht põhimõtteliselt voodis lamades. Ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks ma peaksin tahtma selle 12. kuu ka kodus molutada. Muuseas tõde on see, et mida liikuvam inimene on, seda vähem väsinuna ta end tunneb.

Mina olen see suvi läbi maakodus mere ääres lebotaja. Mulle tundub just vastupidi. Ma tahan, et oleks üks aeg aastas, kus mul ei ole kiire, ei ole tähtaegu, ei pea kusagile kella peale kohale minema ega üheski mõttes nagu orav rattas ringi traavima. Ma küll käin ka reisimas ja huvitavatel üritustel, teatris, kontsertidel jmt, aga eelistan seda teha just puhkusevälisel ajal. Reisimise jaoks võtan palgata puhkust. Aga üks aeg aastas peab mul selline akude laadimise aeg olema, kus mingit traavimist, külastamist ja kella vaatamist ei toimu. Aga ju ongi inimesed erinevad ja hea, kui kõigil on võimalik endale sobivalt puhata.

Midagi su jutus ei klapi. Kui tahad molutada, ehk tunned puhkuse järele vajadust, siis kes keelab sul suvalisel ajal molutamiseks palgata puhkust võtta, et see suvine puhkus just sul ainuke aeg molutamiseks on? Mina naudin täiega Eesti loodust, mis kahjuks enamiku aastast pole kuigi nautimisväärne, seetõttu on praktiliselt ainuke võimalus teha seda suvel või varasügisel. Mulle tõesti ei meeldi pori sees matkata, veel vähem sõidan ma siis jalgrattaga. Teiseks ei kannata meie kliima korraldada muul perioodil ägedaid vabaõhukontserte – need ägedamad toimuvadki kõik suvel. Mina saan piisavalt reisida ka töö ajal, sest minu töö eeldab üksjagu reisimist, aga tööreisidele pole mõtet meest kaasa võtta, sest mul pole tema jaoks siis aega. Minu erareiside plaanid on seotud ka mehega ja loomulikult ei saa tema võtta palgata puhkust iga kell, kui minul reisituju tuleb. Sa reisid ilmselt üksinda, mina eelistan koos oma abikaasaga reisida.

#3189582:

#3189580:

Mõlemat ühes paketis meeldib teha. Paar esimest päeva looderdaks kodus, siis läheks reisile ja siis looderdaks veel mõnda aega kodus. Üldse ei meeldi kohe peale reisi tööle tagasi minna, siis nagu poleks puhata saanudki. Ja niisamuti ei taha kohe esimesel puhkusepäeval reisile kihutada. Tööväsimus veel sees.

Minul lapsi ei ole, aga reisil vaatan alati neid väikeste laste peresid ja mõtlen vahest, et mida see vanematele ka pakub. Hotelli hommikusöögi lauas lapsed röögivad, vajavad eraldi lusikaga söötmist, lennukis nad röögivad, laevas nad kappavad ringi või röögivad jne. Kui ma peaks terve reisi kedagi karjatama ja pidevat röökimist taluma, siis oleks läbi nagu Läti raha.

Aga nendele peredele on see ju ainuke reisimisvõimalus koos abikaasaga. Normaalne inimene ei jäta oma lapsi paariks nädalaks järjest võõraste hoolde. Vanavanemad pole tihti jälle nõus nii pikalt järjest seda vastutust võtma ja vahel pole neil aegagi, sest enamik neist käib tööl. Olen ise selle perioodi üle elanud, kus reisisime koos 2 väikese lapsega – ei olnud nii hull midagi. Ja kui need lapsed on kodus sellised keerulise natuuriga rahutud tüübid, siis miks reis peaks hullem olema kui kodus olemine? Sageli on lapsed reisil hoopis rahulikumad, sest neil on ka põnev.

No ma saan aru, et neil pole lapsi kuhugi panna. Aga ma ju näen kogu aeg, et need lapsed pole rahulikud ega põnevil, vaid virilad ja jonnivad. Tahad oma õhtusööki mehega koos nautida, aga kõrvallauas käib kisa kontsert ja rabelemine. Mina eelistaks pigem siis kodus olla, kui pirilate pudinatega ringi trampida ja üleväsimusest nõrkenuna koju jõuda.

Mõned jonnivad, enamik ei jonni. Ja kui nad on virilad ja jonnivad kodus ka, siis kus on vahe? Kõik ei ole nõrgukesed, et lastega toime tulemine neid üleväsimusest nõrkema paneks.

#3189615:

#3189598:

#3189591:

#3189582:

#3189580:

Mõlemat ühes paketis meeldib teha. Paar esimest päeva looderdaks kodus, siis läheks reisile ja siis looderdaks veel mõnda aega kodus. Üldse ei meeldi kohe peale reisi tööle tagasi minna, siis nagu poleks puhata saanudki. Ja niisamuti ei taha kohe esimesel puhkusepäeval reisile kihutada. Tööväsimus veel sees.

Minul lapsi ei ole, aga reisil vaatan alati neid väikeste laste peresid ja mõtlen vahest, et mida see vanematele ka pakub. Hotelli hommikusöögi lauas lapsed röögivad, vajavad eraldi lusikaga söötmist, lennukis nad röögivad, laevas nad kappavad ringi või röögivad jne. Kui ma peaks terve reisi kedagi karjatama ja pidevat röökimist taluma, siis oleks läbi nagu Läti raha.

Aga nendele peredele on see ju ainuke reisimisvõimalus koos abikaasaga. Normaalne inimene ei jäta oma lapsi paariks nädalaks järjest võõraste hoolde. Vanavanemad pole tihti jälle nõus nii pikalt järjest seda vastutust võtma ja vahel pole neil aegagi, sest enamik neist käib tööl. Olen ise selle perioodi üle elanud, kus reisisime koos 2 väikese lapsega – ei olnud nii hull midagi. Ja kui need lapsed on kodus sellised keerulise natuuriga rahutud tüübid, siis miks reis peaks hullem olema kui kodus olemine? Sageli on lapsed reisil hoopis rahulikumad, sest neil on ka põnev.

No ma saan aru, et neil pole lapsi kuhugi panna. Aga ma ju näen kogu aeg, et need lapsed pole rahulikud ega põnevil, vaid virilad ja jonnivad. Tahad oma õhtusööki mehega koos nautida, aga kõrvallauas käib kisa kontsert ja rabelemine. Mina eelistaks pigem siis kodus olla, kui pirilate pudinatega ringi trampida ja üleväsimusest nõrkenuna koju jõuda.

Mõned jonnivad, enamik ei jonni. Ja kui nad on virilad ja jonnivad kodus ka, siis kus on vahe? Kõik ei ole nõrgukesed, et lastega toime tulemine neid üleväsimusest nõrkema paneks.

Vahe on selles, et teised peavad võõraste laste kisa ja lõugamist kannatama.

Pane tropid kõrva või klapid pähe, kogu maailm ei keerle sinu ümber.
Tee ise midagi et ok olla oleks või istu kodus.

Minu jaoks on puhkus see kui mul ei ole mingeid kohustusi. Sel moel on kodusolek puhkus juhul kui lapsed on näiteks vanavanemate juures või laagris.
Absoluutselt kõige rohkem puhkusetunne on mul kui ärkan ise mitte äratuskella ega laste vajaduste peale. Seejärel pikk hommikusöök, värsked ajalehed. Siis teen mida tahan, seisan kasvõi peapeal:) Lebotada mulle meeldib, aga märkan enda puhul, et mingil määral pean end ka puhkuse ajal sundima, et lõppkokkuvõttes hea olla oleks. Pean käima väljas – jalutamas, matkamas või rattaga sõitmas. Pärast tagasi tulles teen endale mõnusa olemise, võtan raamatu ja loen või vaatan filmi. Ja endiselt ei pea kuhugi kiirustama, midagi tegema.
Kõike seda saan paremini nautida kui mu ümber on kord ja puhtus, seega kahjuks läheb liiga kaua aega selle korra loomisele. Kui juba ametis olen, siis naudin koristamist ja ei lähe kaua, aga peale hakata on raske, pean teadma et keegi mind segama ei tule, seega see muretsemise periood venib ja seda saab vältida asjad ära tehes või kodust põgenedes.
Olen nõus, et reisimine väsitab, aga ikkagi tahan reisida ka, sest teiselt poolt annab see palju juurde ja lõdvestab teisel moel kui lebotamine.
Ehk siis minu puhkus peab kõike sisaldama. Kui reis, siis kohta kus pole rahvahulki. Peamiselt meeldib niisama omas tempos ringi hõljuda ja hingata sisse uusi lõhnu, maitsta uusi toite ja veine, istuda kohvikus ja vaadata linde, loomi või inimesi. Võibolla käia kontserdil või muuseumis. Muuseumis mitte niivõrd eksponaatide pärast, vaid seepärast, et muuseumis on hea olla, eriti kunstimuuseumis. Need on stiilsed, avarad, vaiksed ja ruumi on palju.

Tahaks vaheldust. Pärast lebotamist aktiivselt ringi trallida ning siis jälle lebotada. Välisreisidel samamoodi, tahaks näha linnu, maakohti, loodust. Vaheldumisi linnamöllu ja siis kuskil vaiksemalt loodust nautida.

#3189615:

#3189598:

#3189591:

#3189582:

#3189580:

Mõlemat ühes paketis meeldib teha. Paar esimest päeva looderdaks kodus, siis läheks reisile ja siis looderdaks veel mõnda aega kodus. Üldse ei meeldi kohe peale reisi tööle tagasi minna, siis nagu poleks puhata saanudki. Ja niisamuti ei taha kohe esimesel puhkusepäeval reisile kihutada. Tööväsimus veel sees.

Minul lapsi ei ole, aga reisil vaatan alati neid väikeste laste peresid ja mõtlen vahest, et mida see vanematele ka pakub. Hotelli hommikusöögi lauas lapsed röögivad, vajavad eraldi lusikaga söötmist, lennukis nad röögivad, laevas nad kappavad ringi või röögivad jne. Kui ma peaks terve reisi kedagi karjatama ja pidevat röökimist taluma, siis oleks läbi nagu Läti raha.

Aga nendele peredele on see ju ainuke reisimisvõimalus koos abikaasaga. Normaalne inimene ei jäta oma lapsi paariks nädalaks järjest võõraste hoolde. Vanavanemad pole tihti jälle nõus nii pikalt järjest seda vastutust võtma ja vahel pole neil aegagi, sest enamik neist käib tööl. Olen ise selle perioodi üle elanud, kus reisisime koos 2 väikese lapsega – ei olnud nii hull midagi. Ja kui need lapsed on kodus sellised keerulise natuuriga rahutud tüübid, siis miks reis peaks hullem olema kui kodus olemine? Sageli on lapsed reisil hoopis rahulikumad, sest neil on ka põnev.

No ma saan aru, et neil pole lapsi kuhugi panna. Aga ma ju näen kogu aeg, et need lapsed pole rahulikud ega põnevil, vaid virilad ja jonnivad. Tahad oma õhtusööki mehega koos nautida, aga kõrvallauas käib kisa kontsert ja rabelemine. Mina eelistaks pigem siis kodus olla, kui pirilate pudinatega ringi trampida ja üleväsimusest nõrkenuna koju jõuda.

Mõned jonnivad, enamik ei jonni. Ja kui nad on virilad ja jonnivad kodus ka, siis kus on vahe? Kõik ei ole nõrgukesed, et lastega toime tulemine neid üleväsimusest nõrkema paneks.

Vahe on selles, et teised peavad võõraste laste kisa ja lõugamist kannatama.

Et lastega tulekski siis ainult kodus nelja seina vahel olla või mida sa öelda tahadki?