Mina olen ka üks madala libiidoga naine. Armumisperioodil tahan küll palju seksi, aga siis kaob huvi ära. Asi pole ka selles, et ma rahuldust ei saaks – lihtsalt ei viitsi selle nimel mässata ja võimelda. Nüüd olen aga mehega ligi 20 aastat koos olnud, ja eks see voodielu üks pingutus ja kohustus ole tõepoolest. Mees tahaks seksi ilmselt vabalt kas või üle päeva. Minul ilmselt tekiks iseenesest füsioloogiline vajadus umbes kord kuus? Aga nii pikki vahesid meil kunagi ei ole, kompromissiks on, et seksime umbes kord nädalas. Ning see pole minu jaoks otseselt vastumeelne, sest ma ikkagi armastan teda. Kui millalgi mitu korda nädalas seda tehtud sai (tundsin nooremana endal ka rohkem survet, sest ikkagi “peaks” ja “oleks normaalne” sagedamini), siis küll muutis see mind väga pahuraks. Kindlasti saan selle peale nüüd miinuseid, aga ma ei saa ka sinna midagi parata, milline ma olen! Olen mehele ka vahel öelnud, et temast on kahjugi, et tal pole naist, kes oleks voodis täitmatu isuga metskass. Ta muigab seepeale ja ütleb, et mis seal ikka, on ka juba leppinud ning ei ole kõige esimeses nooruses enam, saab hakkama selle sagedusega, mis on.
Ja kui keegi arvab, et normaalne oleks lahutada ja mees vabaks lasta – kui tema peaks seda nii suureks probleemiks, et tahaks lahutust, siis mis seal ikka. Kuid meil on muus osas hea klapp, sarnased huumorimeeled ja huvid, ühised lapsed, kodu ja koduloomad. Mõlemad peame teineteise leidmist siiani lotovõiduks, oleme teineteist elus palju edasi aidanud, teineteisele alati suurimaks toeks. Nii et mina (ja õnneks ka mu mees) ei leia, et libiido on ainus asi, mille järgi peaks abielu toimivaks/mittetoimivaks lahterdama. Küllap mu mees rahuldab end ka ise ning kätt südamele pannes ei saaks ma talle väga pahaks panna ka, kui tal füüsiliste vajaduste rahuldamiseks kõrvalt armuke tekiks. Loodaksin sel juhul vaid, et see asi füüsilisega piirdukski ja loomulikult et asju aetaks siis turvaliselt. Ning ilmselt süttiks ka minu libiido lõkkele, kui kuskilt peaks uus armumine tekkima, kuid midagi sellist ma kindlasti ei otsi ja selle kõige põhjal ei saa kindlasti öelda, et ma oma meest ei armastaks ega abielule pühendunud ei oleks. Lihtsalt olen niimoodi kuidagi ehitatud, ja kui mõnd aega veel inimene suudab pingutada, et kellelegi meele järele olemiseks end muuta, siis aastakümnete jooksul mitte. Ja vähemalt olen selles osas aus, eks ole? Ka oma mehe vastu.
Natuke sai nüüd siin TA teemat kaaperdatud, aga lugedes vastuseid torkas ikkagi see, kui halvasti suhtutakse erinevate libiidoga inimeste liitudesse, mõtlesin veidi enda näidet lahti selgitada.