Teema: Mis vanuseni vanasti taluperenaised sünnitasid

Meie sugupuus sünnitas vana-vanaema 19 sajandi lõpus 44-45selt. Tema ema 40-45selt (vanavanavanaema sünniaasta pole kindel). Mõlema viimased lapsed olid terved ja jäid ellu.
Need naised, kes lapsi said, said neid probleemideta üsna kõrge vanuseni, need kes ei saanud, ei saanudki.

1. #3592626:

   Minu vana-vanaema sünnitas oma üheksanda ja viimase lapse 46 aastaselt. Kõik üheksa last sündisid tervelt ja ise elas ka kõik sünnitused kenasti üle.

   Ja mitu neist suureks kasvas?

Minu suguvõsast on teada 48-aastane sünnitaja, kes sai siis oma 5.lapse. Täiskasvanuks said ainult 4 last – üks suri juba väikelapseeas kurgutõppe (ehk difteeriasse).

#3592911:

#3592758:

Ema sünnitas mu 38selt ja sai vastu päid ja jalgu et nii noorelt ette võttis lapsesaamise.

Mis sajandil see oli siis kah? Pole kunagi kuulnud, et üheski ajaperioodis oleks 38-aastast sünnitajat peetud liiga nooreks.

Seda enam, kui tegu on kirjutaja emaga! Nõukaajal oli juba 28-aastane sünnitaja liiga vana, siin keegi lorab, et 38-aastast peeti liiga NOOREKS.

#3593113:

#3592918:

#3592911:

#3592758:

Ema sünnitas mu 38selt ja sai vastu päid ja jalgu et nii noorelt ette võttis lapsesaamise.

Mis sajandil see oli siis kah? Pole kunagi kuulnud, et üheski ajaperioodis oleks 38-aastast sünnitajat peetud liiga nooreks.

Seda enam, kui tegu on kirjutaja emaga! Nõukaajal oli juba 28-aastane sünnitaja liiga vana, siin keegi lorab, et 38-aastast peeti liiga NOOREKS.

ilmselgelt peeti nooreks peres sees, meie pere naised sünnitavad hilja. ühiskond loomulikult peab naist liiga vanaks niipea, kui 2 vanusele ette tiksub. ka tänapäeval. sellest hoolimata, kaasajal, kui lapsed jäävad ellu, ei pea 1-2 lapse saamiseks 20selt alustama, nagu 200 aastat tagasi kui lapsed surid epideemiate ajal perede kaupa.

Eks jah, ongi ainult kaks varianti, kas kohe, kui 20 saad, või siis 40 alla. Sinna vahele mingeid võimalusi üldse ju ei jää, onju.

Ma olen 34 ja sain emaks 25-aastaselt ja seda peeti pigem nooreks, olin oma sõpruskonnas esimene ema ja teised hakkasid järele tulema alles viis aastat hiljem. Nii et rääkida, et ka tänapäeval vaadatakse viltu, kui kohe 20-aastaselt lapsi ei tee, on ikka kummaline jutt veidi.

38-aastane naine on siiski ülemise piiri peal. Ei saaks öelda, et väga arukas on lapsesaamist teadlikult jätta nii hilisesse aega, sest kõik riskid on kordades suuremad kui näiteks kas või kõigest neli-viis aastat nooremana. Kehvemal juhul 38-aastaselt enam ei rasestugi.

Ja ei, see ei tähenda, et peaks iga suvalisega igaks juhuks kohe hästi varakult lapse saama, nagu sa nüüd kindlasti vastata tahad, sest näha on, et sinu jaoks on võimalikud vaid äärmused. Aga lihtsalt see “meil on kombeks” on natuke imelik, milleks mingi kombe pärast teadlikult võtta ja riskida ema ja lapse tervisega, jättes lapsesaamine pigem hilisesse ikka?
35+ naine on juba vanuse pärast rasedusega teravdatud jälgimise all.

20sajandi alguses sai vananvananvanaema viimase 44aastaselt, tema ema umbes sama vanalt.

Meie pere sugupuus on 19 sajandil olnud mitu meest, kelle esimesed naised sünnitasid viimase lapse 20-30aastaselt. Sest nad surid sünnitusel või aasta jooksul peale sünnitust. Taluajal ei olnud arstiabi kättesaadav ja naine oli pidevalt rase või sünnitas või taastus koos väikese lapsega ja oli haigustele vastuvõtlik. Päris suured terviseriskid olid naistel.

Seega oli just hea olla see viimane laps, kes sünnib 45aastasele emale, sest kui ema enam pärast seda ei sünnita, on päris head šansid et ema elab veel 15-20 aastat. Kuni naine oli rasestumisvõimeline, ei olnud kunagi kindel, mis sünnitusel või rasedusega halvasti saab minna. Ja kui naine suri, siis mehe uus naine ei pruukinud eelmise perenaise lastesse hästi suhtuda.

Ei oldud ikka vanasti ka koguaeg käima peal. Kui oleks ikka koguaeg olnud, siis see oleks tähendanud ju naisele fertiilses eas üle 20 raseduse. Aga usu mind, osati ka tol ajal rasedusest hoiduda. Mõistlik mees sai ka tol ajal aru, kui naine ütles, et hetkel on liiga palju suid toita ja täna-homme seksi ei saa (osati päevi lugeda küll!).

Palju rasedusi muidugi katkes ka ja seda varases staadiumis, nii et suuremat draamat selle ümber ei tehtud – katkemised eelkõige raske füüsilise töö tõttu.

#3593864:

Ei oldud ikka vanasti ka koguaeg käima peal. Kui oleks ikka koguaeg olnud, siis see oleks tähendanud ju naisele fertiilses eas üle 20 raseduse. Aga usu mind, osati ka tol ajal rasedusest hoiduda. Mõistlik mees sai ka tol ajal aru, kui naine ütles, et hetkel on liiga palju suid toita ja täna-homme seksi ei saa (osati päevi lugeda küll!).

Palju rasedusi muidugi katkes ka ja seda varases staadiumis, nii et suuremat draamat selle ümber ei tehtud – katkemised eelkõige raske füüsilise töö tõttu.

Minu kaugemas sugupuus (18-19 sajand) on ikka suht kogu aja kui ei imeta rase oldud kirikuraamatute põhjal.
Kui on teada, et naine abiellus 22 või 23aastaselt, esimene laps 23/24, viimane 44. Sinna vahepeale jääb 9 sünnitust. 21aastat, 9 rasedust, ehk nii iga 2 aasta tagant. Kui rasestumine toimus siis, kui aktiivselt enam ei imetatud, siis ongi et umbes aasta peale sünnitust imetati, siis algas juba uus rasedus poole aasta jooksul. Esimesed lapsed saadi päris tihedalt, kui nt mõni laps suri imikuna, siis tuli uus rasedus päris ruttu ja nii mõni naine sünnitas aasta jooksul kaks korda, viimastel sünnitustel on mitu aastat vahet.
Kindlasti on vanusega vähenenud viljakus mängus, aga eks vanusega oskati natuke paremini rasedusest hoiduda ka. Arvan, et tänu neile pikematele vahedele jäid meie peres just viimased lapsed paremini ellu kui esimesed lapsed, kes tihedamini sündisid.
Vanavanaema õpetas enne pulmi mu vanaemale, et rasestumise vältimiseks võib anaalseksi pakkuda mehele – mingid teadmised ikka olid. Samas, taluperenaise TÖÖ oli tagada perele piisavalt järeltulijaid. Ja kui oli teada, et pooled surevad enne viiendat eluaastat, siis ei jäänud muud üle, kui pidevalt juurde saada lapsi.

Olen parasjagu 35aastane esmarase – pole keegi öelnud et peaksin kõrgendatud tähelepanu all olema või et mõni risk suurenenud oleks. Päris palju kahju on teinud see  17sajandi uuring, kus üle35aastaseid peeti liiga vanaks, et esimest last saada. Kaasajal tõlgendades unustatakse ära, et tol ajal selleks vanuseks olidki lastetuks jäänud ainult viljatud naised. Kaasaegsed teadusuuringud ütlevad, et kui naine tahab 2 last, siis peab ta esimese saama 35selt ja on 90% tõenäosus et ta saab mõlemad lapsed. Kui ollakse valmis viljatusraviks või soovitakse vähem lapsi, siis võib ka hiljem alustada, ja on ikka head šansid et soovitud laste arv tuleb täis.

Aga nagu laulusalm ütleb ja siinne lõim kinitab – võta isiklikult!

See, et vanusega trisoomiate tõenäosused kasvavad ei saa ometi kaasajal ühelegi naisele üllatus olla, aga aitäh meelde tuletamast.

#3593923:

35 pole t6esti enam vana synnitaja, aga samas munarakkude kvaliteet tasapisi langeb, selle vastu ei saa, ja peale 35 langeb veelgi. Kui näiteks 20-aastasel naisel on risk sünnitada Downi sündroomiga laps 1:2500, siis 37-aastasel on risk 1:100. Seega m6ni risk ikka suurenenud on, aga k6rgendatud tähelepanu all veel olema ei pea.

Aga trisoomiaga lapse SÜNNITAMISE tõenäosus  on suurem hoopis noortel naistel tänapäeval, sest riskide kalkulaatorid ja arstid noore vanuse tõttu alahindavad nende riske. Vanemad naised saavad suurema tõenäosusega diagnoositud varakult.

Vanasti kui laps oli haige, siis ta suri – suri muidu terveid lapsi mõnda lastehaigusesse, suri kaasasündinud hädaga lapsi – suur laste suremus oli paratamatus. Kui sündis vanuse või mõne muu põhjuse tõttu haige laps, siis enamasti ei jäänud ta ‘perele koormaks’.
Vahepeal oli 100-70 aastat periood, kus terviseriketega lapsed, kes sündisid, jäid ellu, aga neid ei osatud ette ennustada. Sel perioodil oli tõesti kole, kui juhtusid saama haige lapse.

Kaasajal koos skriininguga on võimalik trisoomiad ja palju teisigi hädasid diagnoosida, ja naine saab otsustada (kuniks meil ka aborte ei keelustada), kas soovib selle hädaga last sünnitada või ei.

#3593942:

See, et vanusega trisoomiate tõenäosused kasvavad ei saa ometi kaasajal ühelegi naisele üllatus olla, aga aitäh meelde tuletamast.

#3593923:

35 pole t6esti enam vana synnitaja, aga samas munarakkude kvaliteet tasapisi langeb, selle vastu ei saa, ja peale 35 langeb veelgi. Kui näiteks 20-aastasel naisel on risk sünnitada Downi sündroomiga laps 1:2500, siis 37-aastasel on risk 1:100. Seega m6ni risk ikka suurenenud on, aga k6rgendatud tähelepanu all veel olema ei pea.

Aga trisoomiaga lapse SÜNNITAMISE tõenäosus on suurem hoopis noortel naistel tänapäeval, sest riskide kalkulaatorid ja arstid noore vanuse tõttu alahindavad nende riske. Vanemad naised saavad suurema tõenäosusega diagnoositud varakult.

Vanasti kui laps oli haige, siis ta suri – suri muidu terveid lapsi mõnda lastehaigusesse, suri kaasasündinud hädaga lapsi – suur laste suremus oli paratamatus. Kui sündis vanuse või mõne muu põhjuse tõttu haige laps, siis enamasti ei jäänud ta ‘perele koormaks’.

Vahepeal oli 100-70 aastat periood, kus terviseriketega lapsed, kes sündisid, jäid ellu, aga neid ei osatud ette ennustada. Sel perioodil oli tõesti kole, kui juhtusid saama haige lapse.

Kaasajal koos skriininguga on võimalik trisoomiad ja palju teisigi hädasid diagnoosida, ja naine saab otsustada (kuniks meil ka aborte ei keelustada), kas soovib selle hädaga last sünnitada või ei.

Olen kursis sellega. Ma ise olen ka 35 ja rase praegu. Oscari s6eluuringust oleneb, kas saadetakse nipti v6i ei, ja see (oscar) on paraku 85-90% täpne. Alati v6imalus, et tuleb ikka haige laps, kui ei lähe tasulisse nipt testi vms. Ja viimasele käole, riskid esimese lapse puhul alati suuremad, see ei olene vanusest. Kui naine korra rase olnud ja synnitanud terve lapse, rasedus möödunud hästi, arstid kriipsutavad juba päris palju riske maha. Lihstalt vanuse kasvades tulevad muud riskid juurde ja lisada sinna veel munarakkude kvaliteedi langus jne, lisaks see teadmatus, kuna pole kunagi synnitanud.

Huvitab kohe, mis kliinik. Oscar on oscar, igas riigis sama. Vereproov, kus papp-a ja hcg markerid yhendatakse kuklavoldi m66du, kaalu, vanuse ja muude näitajatega, programm arvutab riskid. Soomes ametlik info täitsa, et 85-90% leiab kromosoomhaigusi, yski erakliikin ei tee testi teistmoodi. Ikka samu asju vaadatakse. Ei usu, et Eestis oscar erineb kuidagi Soome omast, nii palju kui olen uurinud, täpselt sama programm. Ilmselt raskemad syndroomid tulevadki kergemini välja, mida haigem laps, seda halvemad näidud ja paksem kuklavolt. Down on k6ige levinum ja ka tihti jääb märkamatuks paraku. Tänapäevased uuringud näitavad, et ühel vastsündinul 660-st (mõnede andmete kohaselt 1:700 või 1:900, Eestis pigem 1:700) on Downi sündroom. See ei sõltu riigist ega piirkonnast, kuid suuresti ema vanusest.

Ei ole selles plg-fist kuulnud, mis see on?

Ma ei tea, mida teema autor selle “vanasti” alla mõtleb. Kui vana on vanasti? Pätsu aeg? Tsaariaeg? No ütleme et räägime esivanematest, keda üks keskmine eestlane suudab vanadest kirikuraamatutest tuvastada ja koos perekonnanimega. Sel perioodil üldiselt ei kannatatud nii väga nälja all. Söödi üpris rammusat sööki ja vanadel fotodel me näeme pigem priskeid naisi ja lapsed on punnpõsksed. Fotosid on mul palju ja väga vanu. Ja talvisel ajal ma arvan, et magati rohkem kui tänapäeval, sest pime ju oli ning väliseid töid nii väga polnud. Egas nad muidu peenemat näputööd ja käsitööd poleks viitsinud teha. Milleks tikkida põllele lillekesi ja heegeldada pitsikesi, kui tööd on liiga palju ja oled kurnatud? Näidake mulle täna naist, kes viitsiks nii palju dekoratiivset käsitööd teha?

Ma näen oma sugupuu põhjal, et ei kiputud liiga noorelt abielluma. Saadi enne ikka korralikult täiskasvanuks.

Oma sugupuu pealt saan öelda vanuseid, kus sünnitati viimane laps (kuni nõukogude okupatsioonini): 33, 35, 37, 39, 40,41, 42, 43, 44, 46. Ühes harus suisa kolm põlve järjest minu esiemasid sündinud oma ema 40ndates.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et valdavalt on viimane laps saadud neljakümnendate eluaastate alguses ja seda juba sügaval tsaariajal. Ja need hilised lapsed ei tundu küll olevat kehvema tervisega ja suurema suremusega. Näha on, et kui üks naine juba selles eas rasestus, siis oli ta hea tervisega ja ta elas kaua. Sünnitusel surijad on pigem 20ndates või 30ndate alguse aastates.

Igatahes kas sul endal tõesti pole sugupuud geni.comis?? Saad oma esivanemate põhjal statistikat teha. Kuni 1800 kohe kindlasti.

#3597449:

No need riskid ei saa küll 10 korda suuremaks puht vanuse pärast paisuda. Siis peab väga elupõletav elustiil olema. Naine on loodud sünnitama kuni menopausini. Ja miks nad täna ja praegu enamasti ei sünnita 40+vanuses, on puht rasestumisvastaste vahendite teene. Kuni 70ndateni olid selles vanuses sünnitajad tavaline. Sealt edasi hakati aborti rasestumisvastase vahendina kasutama. Kui vahendeid poleks, sünnitaksite te kõik mitu “kaapekakku” 40+vanuses.

Mis rumal jutt. Munarakke juurde ei teki, väheneb pidevalt ja samuti kvaliteet langeb, ei tähenda, et mensesed veel käivad.

#3603910:

#3597449:

No need riskid ei saa küll 10 korda suuremaks puht vanuse pärast paisuda. Siis peab väga elupõletav elustiil olema. Naine on loodud sünnitama kuni menopausini. Ja miks nad täna ja praegu enamasti ei sünnita 40+vanuses, on puht rasestumisvastaste vahendite teene. Kuni 70ndateni olid selles vanuses sünnitajad tavaline. Sealt edasi hakati aborti rasestumisvastase vahendina kasutama. Kui vahendeid poleks, sünnitaksite te kõik mitu “kaapekakku” 40+vanuses.

Mis rumal jutt. Munarakke juurde ei teki, väheneb pidevalt ja samuti kvaliteet langeb, ei tähenda, et mensesed veel käivad.

Neid on sul piisavalt palju viljakaks eaks kaasa antud ja kui sa elad tervislikult, sportlikult, siis ei saa mingit 10 kordset kvaliteedi vähenemist olla. Või mis tegevustega sina tegeled, et sul seda kvaliteeti nii rikub? Narko, alko, suits? No siis tõesti, kui juba varakult padupidutsemistega alustasid ja olmekeemiaga liialdad. Paljud on ka noorelt viljakuse probleemidega. Loogiline, et neil vanusega asi paremaks ei lähe. Ja kellel ei olnud, neil pole nii suurt probleemi ka keskealisena, kui elatud normaalselt.