Esileht Ajaviite- ja muud jutud missugune on 22 aastane ?

Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )

Teema: missugune on 22 aastane ?

Postitas:
Kägu

Olen 22, varsti 23.
Hetkel on keskharidus, plaan kunagi kindlasti edasi õppida.
Küsimus on tingitud sellest, et mu vanemad vinguvad kogu aeg, iga kord kui suhtlema juhtume, et miks ma eestisse tagasi ei tule, miks ülikooli ei lähe, kõik teised ju käivad koolis jne. Olen neile korduvalt öelnud, et need TEISED elavad seal oma vanemate kulul, mul seda varianti ei ole ja ei tahaks ka. Siis on vaikus.

Tegelikult olen ma end siin päris hästi sisse seadnud, auto on ainuke suurem asi mida veel ei ole.

Tööga vedas. Mõni aasta tagasi ei olnud konkurents nii tihe, töötasin siis samas kohas teisel alal ja vabanes positsioon, mina kasutasin võimalust, kuigi kogemus puudus. Mõtlesin, et keegi mind siin ei tunne ja kui pikalt saadetakse siis pole hullu, pakkusin ennast, sain võimaluse ja sain hakkama. Palga üle nuriseda ei saa.

Aga vanemate kriitika ikka närib mind. Ja ise tahaks ju ka kõrgharidust.

Praegu üritan oma firmat teha, sest leidsin ühe isikliku kõrvalprojekti kaudu koostöö partnerid USA-st ja saksamaalt. See on minu n.ö. 5-aastaku plaan ja tuleviku perspektiiv.

Mõnikord on tunne, et lained löövad üle pea kokku, kogu juriidiline asjaajamine, eriti kaugelt ja surve omada mingit paberit, et tõestada oma väärtust neile kelle heakskiit on tegelikult mulle väga oluline. Seda on palju. Ja siis ma mõtlen, et kas ma olen mingi lootusetu käkk, kes oma eluga hakkama ei saa. Või olen oma elu üldse valesti elanud. Ma kardan, et ma ei saa pikemas perspektiivis hakkam, kuigi siia tulin 5 euri ühes taskus ja juhututtava nr teises. Ma pidin eestist ära saama. Ja sain. Aga ikka on vahel tunne, et olen nagu rongist maha jäänud. Võrdlen ennast palju teistega, aga hetkel võrdusmaterjal puudub. Kodus õpetati, et teiste arvamus on tähtis ja kogu aeg peab jälgima kuidas istud ja astud ja oma isiklikke asju ei tohi kunagi rääkida. Sel põhjusel pole mul ühtegi päris sõpra kellega rääkida. Ma kardan kohutavalt reetmist ja veel rohkem pärast seda kui minu suhteprobleemid eelmine aasta korra ühest seltskonna ajakirjast läbi käisid.

Ma pole 3-e aasta jooksul puhkust võtnud. Esimene aasta töötasin üldse 7 päeva nädalas. Ja mul on üleüldse kombeks n.ö. rõngasse joosta oma tegemistega. St. et ma rabelen mitmel rindel, pikemat aega tugeva stressi all ja selle tulemus tekib tõsine depressioon, millest ma pean ennast siis kuidagi välja tirima ilma peatumata.

Minu küsimus teile olekski- missugune on siis üks 22 aastane? Ülikool peaks juba läbi olema, oma kodu? kindel töö?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Alfonss

RE: missugune on 22 aastane ?

ülikool on eeskätt täienduskursus, mitte midagi muud.

raske uskuda, kuid tundub, et kedagi ajab taga isiklik kadedus. eestlane on juba selline loom- kui keegi üritab kinnisest ringist murda välja parema elu peale, tõmbavad teised seesolijad ta tagasi.

juuudid on vastupidise suhtumisega.

nii, et jätka rahus, siin virelevad 22 aastased tõesti vanemate kommiraha peal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Tavaliselt on 22a selles seisus, et alustab pärast 3a ülikoolis surnukslöömist sealt, kus sina olid 3a tagasi. Leitakse mingi esimene töö, otse ülikoolist tulijaid ei oota keegi avasüli – pigem soovitakse töökogemusega töötajaid. Samas muidugi on töökohti, kus nõutakse ülikooliharidust, aga tihti ainult selleks, et nö jobud välja sõeluda (mingid eluheidikud ja sisuliselt põhikooliharidusega jorsid, kes keskast vaevalt läbi saanud).

Teiseks pole 3a ülikooliharidus tänapäeval enam mingi eriline tase – selleks, et olla keegi, peab enamasti ka 2a magistris juurde õppima. Lõpetavad seega enamasti 23a. Eks osa muidugi töötab selleks ajaks juba.

Kui on töö, eks siis tekib ka oma kodu mingil hetkel. Eestis saadakse keskmiselt nooremana lapsi, kui nö vanas Euroopas.

Minust endast. Mina abiellusin 22a saades, õppisin magistrantuuris (imeväike stipp oli ainus sissetulek, mees töötas, vanemad toetasid), elasin mehe korteris, soovisin last (ei tulnud). Natuke töötasin ka, nö vabakutselisena, pisikesed projektid ja imeväiksed tasud. Esimesel lepingulisel töökohal, osalise koormusega, alustasin 24a vanuses, doktorantuuri kõrvalt. \”Päris\” töökoha sain 26a ja esimese lapse 27a. Pärast esimese lapse sündi alles kolisime elamisse, mida nimetan oma koduks.

Kui saaks otsast alustada, siis otsiks pärast keska lõppu töö (ka minu keska lõppedes olid töökohad veel üsna ok saadavusega). Töötaks ennast üles, mõtleks milline teema huvitab ja siis läheks ülikooli haridust omandama. Õpiks seda, mis töö nõuab ja selle järgi, milline töö mind huvitab. Praegu olen seisus, et mul magistrikraad (doktor ikka pooleli) alal, mida ma oma töökohal ei kasuta. Samuti sel ajal väga töökohti pole, mis mind huvitaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Mina näen vanemate vingumise taga eelkõige seda, et nad on kurvad, et ära läksid ja võib-olla hirmul ka oma tuleviku ees. Nad leiavad kindlasti, et teistel vanematel on lapsed siin, kes aitavad neid, kui vanemad vanaks jäävad. See on vanematele väga oluline. Ilmselt mitte isegi rahaline toetus, vaid see laste lähedal olemine, nendega suhtlemine, teadmine, et keegi on tulevikus nende jaoks, kui peaks abi vaja minema. Kui oled teises riigis, siis eks nad mõtlevad, et varsti leiad sealt kaaslase, saad lapsed. Nemad näevad neid heal juhul kord-paar aastas.

Eks sul ole praegu raske seda ette kujutada, mida nemad tunnevad. Aga mõtle sellele, et kui sa elad praegu x riigis ja sa saaksid seal lapse, kes omakorda kohe, kui 18. aastaks saaks, koliks näiteks USAsse. Ütled, et sul on seal teises riigis vähe sõpru niigi. Siis koliks ka oma laps minema. Tunneksid, et sinu kõige lähedasem inimene on sind maha jätnud, kuna talle on huvitavamad väljakutsed mujal. Võid küll praegu öelda, et sul oleks ükskõik või sa mõistaksid. Aga kui oled ühe lapse suureks kasvatanud ja pool oma elu temasse panustanud, siis olen kindel, et su suhtumine sellesse teemasse muutuks ja mõistaksid ka oma vanemaid paremini. Tean paljusid tuttavaid, kelle lapsed on välismaal, aga mitte ühtegi selist, kes selle üle siiralt õnnelik oleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Väga tubli oled! Ma oleks sinu asemel enda üle uhke.
Mina olen 23 (kohe saan 24), aga tunnen, et olen ummikus omadega. Pärast keskkooli läksin kohe ülikooli. Kõige mõttetumasse, ainsasse meie väikelinnas, sest mul polnud raha, et teise linna kooli minna, ema ei saanud rahaliselt toetada. Läksin siis siin kõrgkooli ja kohe ka tööle (kõige mõttetum liinitöö üldse- häbenen öelda inimestele kus töötan, tavaliselt ütlen, et olen kodune). Kool sai läbi, tööl käisin edasi. Otsin/otsisin küll erialast tööd, aga no ei ole tööle saanud. Ilmselt siin mängivad rolli kogenematus sellel erialal, madala tasemega kõrgkool ja praegune töökoht (kes ikka mingit liinitöölist endale raamatupidajaks tahaks eks).
Ainus hea asi mu elus on mu mees. Selle osa üle olen üliuhke. Paljud teised minuvanused tõmbavad veel klubides ringi, igal reedel maanduvad kellegi suvalise kaisus. Minul on aga aastaid oma peika, kellega ka abiellusime ja nüüd meie ühist esimest last ootame. Minu elus on areng olnud vaid sellel poolel. Muu elu seisab. Täiesti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Olen ka abielus. Abikaasa on eestlane. Ta on rohkem selline kodune tüüp.
Kogu majandamine ja töö on minu õlule jäänud. See lisab ka tihti stressi- vastutus teise inimese eest.
Lapse saamiseks ei ole ma veel valmis. Pole veel nii stabiilne elu ja lapsel on vaja teataval määral rutiini.
Olen palju kuulnud ja tean isegi hulgaliselt inimesi kes oma alal ei tööta või vale eriala valinud. See on ka üks asi mida kardan. Kui ma kooli lähen siis muudab see ka minu abikaasa elukorraldust ja nõuab ohvreid meilt mõlemalt. Kurb oleks neid asjata teha.
Ma arvan, et mu vanemad väga ei igatse mind, pigem neile ei meeldi mu valikud. Nad ei mõista kuidas ma ei tunneta oma juuri seal ja miks ma ei võiks olla nagu kõik teised. See hirm saada reedetud ja usaldamatus on mind läbi elu saatnud ja minu kõige valusamad kogemused jäävad eestisse. Sõpru kellega oleks usalduslik suhe ei olnud mul ka seal. Tegelikult siin üks on, aga ta on 40ndates meesterahvas, hoopis teise kultuuri taustaga, kellele ei mahu pähe miks peab üks fertiilses eas naine üldse tööl käima. Niiet sellised teemad ajavad meid ainult tülli. Muidu on ta väga hea sõber nii mulle kui minu abikaasale.

24 a. käole
Hakkasin tööl käima u. 13 aastaselt- korjasin maasikaid, olin koka- abi, ettekandja, tegin müügitööd kahes kohas, olin turvatöötaja. Ära häbene oma tööd! See mis loeb on, et sa käid tööl, et su lapsel oleks riided seljas ja toit laual ja endal ka muidugi. Kindlasti kandideeri tööle mujale ja proovi. Lepi kokku mõned intervjuud ja sõida paariks päevaks suuremasse linna. Sa oled tubli ja sa saad hakkama. Võitja ei ole mitte see kes ootab kodus juhtivat positsiooni, vaid see kes võtab koristaja koha, et oma pere eest hoolitseda 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Mina 22-aastaselt…
Olin lõpetanud ülikooli, leidnud südamelähedase töö ja sel alal ka juba kaks korda aasta töötajaks valitud.
Abiellusin elukaaslasega. Ühine kodu oli selleks ajaks juba soetatud.
Hakkasin autokoolis käima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

MIna alustasin ka umbes 20-selt oma firma rajamist. Ütled, et pole 3 aastat puhkust võtnud…Ole valmis selleks, et sa ei tee seda ka järgmised 5 aastat :). Aga noorel inimesel energiat on, seda tuleb praegu ära kasutada. Arvan, et on täiesti normaalne, kui saad oma töö vilju hakata maitsma umbes 30-selt: korralik kodu, rohkem puhkust, pere, paindlik tööaeg, kallimad meelelahutused jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Ma lõpetasin 22 aastaselt magistrantuuri ja läksin esimesele püsivale töökohale (st enne tegin kooli kõrvalt juhutöid).

Ilus aeg on see 20ndate keskpaik.

Võib olla vanemad lihtsalt igatsevad sind tagasi? seegi pole võimatu, kui sa pole 3 aastat puhkust võtnud, siis eeldatavasti pole ka Eestis käinud? ehk on asi selles.

Please wait...
Postitas:
Varjatud

RE: missugune on 22 aastane ?

Mina olen hetkel 23, peale keskkooli läksin kohe ülikooli, peale esimest aastat tundus, et olen valinud väga vale eriala, kuna olin vanemate rahakoti peal, siis pooleli nad jätta ei lubanud. Siis kohtasin oma elukaaslast, nüüd on meil laps, elame koos, koolist olen akadeemilisel puhkusel ja ei taha sinna tagasi minna! Ma oleksin pidanud peale keskkooli hoopis tööle minema ja mõtlema, mida ma oma eluga teha tahan, aga vanemate surve tõttu seda teha ei saanud.
Hetkel plaanin lapse kõrvalt tööle minna, mõned aastad tööd teha ja võib-olla siis ma juba tean, mida ma õppida tahan.
Mina leian, et see kohe peale keskkooli ülikooli minek,ei ole alati kõige targem tegu. Ma usun, et selliseid minu tüüpi noori on kindlasti veelgi, kes on teinud vale eriala valiku ja ei suuda ennast kuidagi seda õppima sundida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Mina olin 22-aastaselt täielik laps tagantjärele mõteldes. Siis muidugi nii ei arvanud.
Lõpetasin just ülikooli, käisin tööl ja unistasin oma kodust.
Ei olnud meest ega lapsi ega paistnud neid ka kusagilt.
Kodu tuli 27-sena, pere 30-sena.
Hetkel kui midagi kahetseda, siis seda, et raha oli vähe ja reisida ei saanud. Ajaliselt oleks muidu parima iga selleks olnud. Aga jah, aasta oli 92.

Hetkel vaatan oma 22 aastast vennatütart. Lõpetas TÜ Majanduse, läks kohe rahandusse tööle, saab 1200¤ kätte. Kulusid minimaalselt, elab kodus. 6 kuuga oli tal juba 4000¤deposiidis. Kevadeks tal sõjaplaan 8000¤ kokku saada, et siis korteri omafin olemas. Väga super minuarvates, saab enne 23-ndat sünnipäeva juba oma korteri. See on ühe noore daami elus ikka väga oluline.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Minul oli 22-aastasena keskharidus, sest soovitud ülikooli ma sisse ei saanud ja ühte igavat, kuhu sain, ei viitsinud lõpetada. Töötasin väga huvitavas insitutsioonis põneval ja paljutõotaval ametikohal, aga hulluks end ei rabelenud. Nautisin elu täiel rinnal. Elasin vanematekodus. Ei unistanud veel pereelust. Nüüd, ligi 40-aastasena, on mul muidugi TÜ lõpetatud, olen abielus, kahe lapse ema ja oma eluga väga rahul. :))

Arvan siiani, et kahekümnendad eluaastad on sõna otseses mõttes eneseotsingu aeg, kus ei pea veel teadma, kellega elu lõpuni koos olla või millega viimsepäevalaupäevani tegeleda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Mina olin 22 aastaseks saades piisavalt elu põletanud, et uus lk keerata ja omale abikaasa leida. Ülikool läbi, mitu aastat juba töölgi käidud. Väga tore iga oli.

Ja usu mind, paber ei tõesta midagi, oluline kui hästi ise oma eluga hakkama saad. Kui teed oma firma, siis pole kellegi asi. Kui Eestis aga kuskile kandideerima hakkaksid, siis loeks see kindlasti kordades rohkem.

Please wait...
Postitas:
RebaseMaie

RE: missugune on 22 aastane ?

Vanemad üritavadki lastele survet avaldada juttudega sellest, kuidas kõik teised elavad (millega kaasneb muidugi ka teooria, et nende laps peaks sama moodi elama – miks kõiks ühtemoodi peaks olema või mis argument see üldse on, pole ma veel aru saanud). Minu puhul töötas ca 13. eluaastani, aga mõne südametunnistusel võib vabalt kuni 30. sünnipäevani seda trummi taguda, enne kui tal mõistus pähe tuleb. Sinul on juba silmad avanenud (teemaalgatuse põhjal tundub, et tükk aega tagasi), nii et palju õnne.

Please wait...
Postitas:
helevalge

RE: missugune on 22 aastane ?

Minu arvates on teemaalgataja väga tubli ja kiiret pole ju otseselt kuhugile ning aega küllalt oma eesmärkide realiseerimiseks. Aastate jooksul puht oma kogemustest ja inimestega töötamisest olen arvestanud, et lapseea lõpp ehk siis täiskasvanuks saamine toimub kusagil 23 aasta vanuselt. Selles mõttes sa ju alles astud ellu ja võimalusi on lõputult ja ära arvesta midagi teiste inimeste arvamusega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

mina tahaks küsida, et kuhu sul niiväga kiire on?
elu ei ole sprint, elu on maraton.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: missugune on 22 aastane ?

Liiga suured suutäied oled korraga võtnud, nüüd rabeled, et neid alla neelata. Miks ei võiks sa elu rahulikumalt võtta, kuhugi kiiret pole, iga asi tuleb omal ajal, hoia vaid silmad lahti, see spurtimine läbi elu toob ainult kahju, sest nii mõnigi väärtuslikum asi jääb kahe silma vahele, samas kui sa rabab kõrvalt tühja. Rahulikult ja nautida, muidu põletad oma elu varsti läbi.

Please wait...
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud missugune on 22 aastane ?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.