Esileht Ajaviite- ja muud jutud missugusest suguvõsast sa tuled?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )

Teema: missugusest suguvõsast sa tuled?

Postitas:
Kägu

Hakkasin mõtlema selle kuldketi teema mõjul, kus keegi kirjutas, et tema vanaema on temale palju kuldehteid jätnud. See tuletas jälle meelde, et ma olen ikka vaesest kirikurottide perekonnast pärit. Minu emal ega vanaemal ei ole mitte ühtegi väärismetallist asja. Kasvasin maal, seal külas ei olnud vist ühtegi päris põlist rikast perekonda. Sellist, et juba Wabariigi ajal oleks olnud suured talud, Langebraunid kapis ja kapp ise päris antiik. Inimeste erineva tausta peale hakkasin mõtlema alles ülikoolis, kui sattusin sõbrustama ühe EW aegse ministri lapse-lapse-lapsega. Tema vanematekodus külas käies olid riiulitel EW aegsed sarjad, kapis see Langebraun, vanaema kandis kübarat ja pitskindaid. Ülikoolis tekkis veel paar tuttavat, kelle jutust aimus, et nende päritolu pole nii lihtne kui mul. Saadi 1990ndatel tagasi kortereid kesklinnas ja maju Kalamajas.
Kes te olete sarnast lihtsat päritolu, kas tunnete vahel, et midagi jääb puudu? Ja vastupidi, kes on juba mitmendat põlve haritud ja jõukad, kas see on andnud teile elus eelise? Ja kuidas teie pere nõuka-aja üle elas?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hakkasin mõtlema selle kuldketi teema mõjul, kus keegi kirjutas, et tema vanaema on temale palju kuldehteid jätnud. See tuletas jälle meelde, et ma olen ikka vaesest kirikurottide perekonnast pärit. Minu emal ega vanaemal ei ole mitte ühtegi väärismetallist asja. Kasvasin maal, seal külas ei olnud vist ühtegi päris põlist rikast perekonda. Sellist, et juba Wabariigi ajal oleks olnud suured talud, Langebraunid kapis ja kapp ise päris antiik. Inimeste erineva tausta peale hakkasin mõtlema alles ülikoolis, kui sattusin sõbrustama ühe EW aegse ministri lapse-lapse-lapsega. Tema vanematekodus külas käies olid riiulitel EW aegsed sarjad, kapis see Langebraun, vanaema kandis kübarat ja pitskindaid. Ülikoolis tekkis veel paar tuttavat, kelle jutust aimus, et nende päritolu pole nii lihtne kui mul. Saadi 1990ndatel tagasi kortereid kesklinnas ja maju Kalamajas.

Kes te olete sarnast lihtsat päritolu, kas tunnete vahel, et midagi jääb puudu? Ja vastupidi, kes on juba mitmendat põlve haritud ja jõukad, kas see on andnud teile elus eelise? Ja kuidas teie pere nõuka-aja üle elas?

Minu vanemad on mõlemad lihttööliste peredest, ühel juured viivad lihtsatesse popsiperedesse, teisel üldse poolenisti puuduvad, sest pole teada, kellega vanavanaema sohilapse tegi. Aga vanemad on nüüd mõlemad tippspetsialistid väga kõrge palgaga, kõrgharitud kultuurinautlejad ja mööda maailma reisijad.

Ei, kõik sõltub ikka inimesest endast. Vilets stardipositsioon võib anda hoopis palju suurema motivatsiooni. Mina ise näiteks tõenäoliselt nii kõrgelt ei lenda, võimeid on, motivatsioon puudub, ei tunne vajadust veri-ninast-välja rabada. Rikkust ei ihalda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enam-vähem kõik, mida olen elus saavutanud, seda olen pidanud ise tegema. Võiks ju enda üle uhke olla, kuid vaimne tervis on kannatanud. Pidin väga vara saama täiskasvanuks: 20 a sündis esimene laps, tema kõrvalt lõpetasin ülikooli, leidsin praktikakoha, hiljem töö ja korteri – seda ihuüksinda (korteri tagatiseks küll oli algul ema korter, kuid nüüd enam mitte). Rikas ma ei ole, elan ära. Praeguseks õnnelikus abielus, enda korter välja üüritud

Seega ema poolt suguvõsas suht tagasihoidlikud tingimused. Kaasavaraks pole midagi saanud v.a lahtine pea, suur kohuse- ning vastutustunne (see ka suur asi)
Isa poolt samamoodi, lisaks on isapoolses suguvõsas sügav alkoholigeen – ei varja, ka mulle on see külge hakanud, alkohol maitseb hästi, aga joodik ei ole

Please wait...
Postitas:
Vana-Ann

Ma ise olen puhastverd proletaarlane, vanavanemad olid vaesed, vanaisa suri üsna noorelt ja vanaema jäi üksi viie lapsega. Aga mehe vanavanemad olid jõukad ja jäid 40-ndatel nii talust kui maadest ilma. Siberisse ei saadetud, aga ära võeti kõik. Eks nad käisid kogu selle nõukaaja rusikas taskus, vabariigi algusaegadel koguni pikalt kohtus, kuna talu ei saanud tagasi, anti asendusmaad. Mehe suguvõsas ikka räägiti, mis kõik oleks võinud olla, kui esimene vabariik edasi oleks kestnud. Ka mees oli sellest mõttest väga haaratud. Mul selles suhtes oli lihtsamgi, et polnud, mille pärast stressata ja oma närve kulutada. Maid ja maju tagasi saada muidugi oleks tahtnud, oleks igati abiks olnud:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Emapoolsed vanavanemad olid mõlemad vallaslapsed ja nende emad tegid lihttööd. Oma kinnisvara polnud kummalgi. Nende poolt on päranduseks mu ema vanaemale kuulunud suurte aukudega suurrätt.

Isapoolsed vanavanemad olid pärit maalt. Nende kodukant oli nii kõrvaline, kivine ja vaene, et segastel aegadel ei küüditatud sealt mitte kedagi. Sealkandis lihtsalt polnud rikkaid talusid ega ühiskondlikult aktiivseid inimesi. Tänu sellele jäi perekonda alles talukoht koos kõige sinna juurde kuuluvaga, kuid serviise, kulda ja kübaraid see pärand ei sisaldanud.

Vene aja elasid mu vanavanemad ja vanemad üle rahulikult. Millestki puudust polnud. Venelasi keegi ei vihanud, kuna enne okupatsiooni elati veel kehvemini.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu mõlema vanema suguvõsad on pärit maalt. Ühel pool oli nii, et vanavanavanaema oli küll suhteliselt jõukast perest, palju lapsi ja osad neist olid enne sõda kohalikud haritlased, üks neist jõudis koolidirektoriks. Oli ka n-ö väärsimetallist vara, aga mina ei ole sellest midagi näinud, sest perekonnal mitu haru ja laiali see pudenes. Teisel pool oli ka jõukas talu, mingil moel võidi sinna küll elama jääda, aga vist pigem sellepärast, et asus nii asustusest eemal ja maid muidugi alles ei jäetud. Ma ütleksin, et kõik vanavanavanemad ja neist varasemad põlved on olnud tublid inimesed, nii et minu vanavanemad olid keskastme spetsialistid tänapäevase mõiste järgi ja vanemad juba kõrgharidusega. Juured on tähtsad, aga mitte rikkuse, vaid hakkamasaamise oskuse jaoks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Emapoolsed vanavanemad olid keskmisest paremal järjel talupidajad, vanaisa alguses ka külakoolis õpetaja. Nemad küüditati kogu perega, põhjuseks arvatavasti uus ja ruumikas eluhoone, mille vanaisa oli just valmis saanud ja mida oli siis kolhoosikeskuseks vaja. Kulakud, noh. Vanaisa suri Siberis, ema ja tema õed-vennad said tagasi tulles hädapärased töö- ja elukohad (olid selleks ajaks juba noored täiskasvanud). Kõrgemat haridust neil kellelgi pole, sest Venemaal lõpetatud keskkool polnud päris tasemel ja vaja oli ju ka kohe tööle minna. Talu said mu ema ja tädid-onud isegi tagasi, aga kuna see oli üsna lagunenud ja ääremaal, siis otsustati see müüa ja raha selle eest kuigi palju ei saadud. Mis aga väärtesemetesse puutub, siis emal on siiani alles üks pisike kuldmünt ja paar hõbelusikat, mis Siberisse kaasa võeti ja hiljem tagasi toodi.
Isa on väga vaesest perest, vanaema kasvatas teda ja tema õde üksi. Samuti ei olnud tal võimalik kõrgkooli minna, ehkki olen täiesti kindel, et temast oleks saanud andekas insener, agronoom või miks mitte ka teadlane, ta on ise elu jooksul väga palju õppinud ja uurinud.
Mina ei saa seega kurta, olen oma vanematelt saanud head eeldused hariduse omandamiseks ja seda olen ka teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üht vanemat pidi puhas talunaine, kuigi mitte pops, ikka talu omanik, kuigi mitte rikas. Teist vanemat pidi mitmendat põlve haritlane, kuid ka üldse mitte rikas. Üks vanavanematest töötas nõuka ajal küll sellises kohas, kus jagati igasuguseid lube – korteriostuks ja autoostuks, seega korterid olid meie suguvõsas kõigil korralikud ning nõuka aja lõppedes saime need erastada ning kasutada uute eluasemete soetamisel omavahenditena – eks see on küll üks esivanematelt saadud tänuväärt pärand. Kuldkette ei vedele kuskil, ehteid ja asjakesi on muidugi esivanematelt ka saadud, aga neil on pigem emotsionaalne väärtus. Mõni hõbeasi on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Rikkad põgenesid käed taskus või viidi Siberisse ja kui sealt eluga tagasi tuldi, siis polnud neil enam mingeid taldrikuid ega kuldlusikaid kusagil ootamas. Tunnen üht vanaprouat, kes rääkis, kuidas nägi oma pere mööblit ja esemeid mingis komisjonikaupluses. Need on vähesed õnnelikud, kellel midagi väärtuslikku esivanematelt säilinud, sest naabrid või sugulased said õigel ajal varjule viia. Majad, maad ja talud muidugi on teine teema, need küll sai hiljem tagasi. See oli juba õnneasi, kas see kinnisvara asub tänasel päeval “tasuvas” piirkonnas ja normaalses seisus. Võssa kasvanud taluga Lõuna-Eestis pole suurt midagi teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ühelt poolt oli vanavanavanematel eestiaegne kesklinna maja, suvemaja jms, kuhu mahtusid ära nii lapsehoidja kui teenija. 6 lapsega pere emal oli aega tegeleda laudlinade tikkimisega ja padjapüüridele äärte heegeldamisega. teiselt poolt oli esivanematel ca 100-hektarine talu.

mõlemast suguvõsast käis küüditamine üle, ühes peres lasti kõik lapsed ja isa maha – venelasi ei sallita meie kummaski suguvõsas siiamaani. maad-majad saadi hiljem tagasi, aga lagastatult. siiamaani vanavanemad räägivad, et kui sakslane tahtis süüa, siis ta koputas, palus ja tänas, venelane aga lõi kirsaga ukse lahti ja varastas.

nõukaaeg elati ilma suuremate draamadeta üle. mingeid serviise ega ehteid ega muud sellist pole alles. pole ka enam maju ega maid, sest enamuse tegi järgmine ja ülejärgmine põlvkond rahaks. metsad-maad müüdi maha, et ise viimisse ja analoogsetesse kohtadesse pompöösseid eramuid ehitada. osa vara saanutest jõi ja pidutses vara maha. minu ja osaliselt ka minu vanemate põlvkond on pidanud juba ennast ise üles töötama. minu päralt on vaid mõned emotsionaalse väärtusega mälestusesemed, veidi eestiaegset kirjandust ja mõned maalid.

olen seda meelt, et kui üks põlvkond ehitab, siis järgmine lammutab. ka miljonäride võsukestest vaid max 10% suudavad oma vanemate varaga edasi toimetada ja majandada, ülejäänud suudavad ainult tarbida. kui loen lehtedest, kuidas mõni eesti miljonär oma vara laste vahel ära jagab, siis mul hakkab neist töörügajatest juba ette hiiglama kahju, sest tõenäosus, et järgmine põlvkond pere vara ei näe, on ülisuur.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanaisa oli pärit põlisest talunikeperest, oli üks kaheksast lapsest ja õppis õpetajaks. Löödi väiksest maakoolist direktoriametist minema, kuna ei nõustunud parteisse astuma. Enne seda pääses õnneliku juhuse läbi mobilisatsioonist ja rindele saatmisest kuna oli oma esimest abikaasat vaatama läinud, kes peatselt suri. Vanaema oli vanavanaemast ettevõtja (kellel kõik käest võeti) tütar, vanaisast oma paarkümmend aastat noorem ja alustas oma täiskasvanuelu suuresti juba nõukogude ajal, töötades kokana.

Mingit olulist vara meil seega pärida polnud, aga ütleme nii, et nõukogude korda meil pehmelt öeldes ei sallitud. Vanaisa oli kuldsete kätega, ehitas nullist ja käepärastest vahenditest maja, möllas, organiseeris, leidis lahendusi, istutas kauni hobiaia valitud õunapuusortidega. Sellest elukohast jäime küll teistel asjaoludel ilma ehk siis ema rumaluse tõttu, aga see selleks.

Mis minusse puutub, siis ilmselt see ongi mulle elus kõige kasulikum olnud: arusaam, et kui midagi tahad, on võimalik see oma kätega luua ka kõige ebasoodsamates tingimustes. Ja haridust meil väärtustati. Vanaisa luges meile väikelapseeas igal õhtul ette ja jäi tihti ise enne tukkuma kui huvitav jutt otsa sai.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen vaesest ja vigasest suguvõsast.
Rahast ja pärandusest puudust ei tunne. Küll aga sellest, et meile, lastele, keegi paremat tulevikku ei soovinudki.Ei julgustanud õppima, ei kiitnud jne.
Väga raske on olnud. Õnneks nüüd minu põlvkond on oma järglaste osas vastutustundlikum.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jõukast mulgi talust mõlemapoolsed vanavanemad. Lisaks oli neil ka linnamaju nii Lõuna-Eeestis kui ka Harjumaal.
Osa perekonda oli linnastunud, sealt on pärit vabariigiaegne kindral ning paar tolleagset rahvatervise eestvedajat.
Mis muidugi ei tähenda, et kulda kapis kilode viisi oleks olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu ühe vanema poolsetel vanavanematel kullast nodi eriti ei olnud, ju nad ei osanud seda väärtustada, küll aga 2 talu ja üle 60 ha metsa ja põllumaad, mis meie suguvõsale omandireformi käigus tagastati. Seega, mis näitajad need Langebraun või kuld on? Lisaks oli Langebraun esimese vabariigi ajal tavaline odavsööginõu võrreldes tolleaegsete välismaiste tippmeistritega ja täielik rämps võrreldes nt Ming dünastia ajastust pärit anumatega.
Ühe päris kopsaka osa vanavanemate talumaade pärija olen täna küll.
Teise vanema vanavanemad olid esimese vabariigi ajal tüüpiline Tallinna vaesem keskklass, kes sai küll iseseisvalt hakkama, aga mingit rikkust ei olnud, seda enam, et vanaisa sai 25+5 ja viibis kuni Hruštšovi sulani Siberis ning vanaema pidi 3 last üksi kasvatama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Emapoone vanaisa oli edumeelne vallavanem, jõuka talu omanik. Ta viidi 1941 Venemaale vangi ja tapeti üsna pea. Maja jäi poolkogemata vanaemale alles ja vastsündinuga nurgavoodist teda Siberisse ei viidud, kummaline aga nii oli.
Isapoolsel vanaisal oli viinapood ja korralik talu. Taluhooned ja pood põlesid sõja ajal ära, hea et perel hing sisse jäi. Siberisse ei viidud ilmselt “tänu” sellele, et hingetaga enam midagi polnud, aga vanaisa istus pikalt vangis.
Rahaliselt pärandusena midagi pole saanud, aga pealehakkamine, hea pea ja lahtised käed on kõigil meie pere lastel. Kõik elame üle keskmise hästi – suured pered, ilusad kodud, edukad ettevõtted. Selleks et hästi elada ei ole vaja pärandusena saadud algkapitali.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu isapoolne suguvõsa oli väga ettevõtlik, vanavanaisa lõi 19.saj II pooles eduka äri ning tema poeg, minu vanaisa, oli ise kohaliku finantsettevõtte rajaja ühes Eesti piirkonnas, sh osales aktiivselt omaaegses poliitikas. II MS ajal vanaisa hukati. Mingit varandust sellest edukusest alles ei jäänud, vanaema elas oma lastega sisuliselt kuuris mõned aastad, kuid lapsed olid siiski võimekad ja omandasid kõik hea hariduse. Mingit jõukust nõukogude ajal ei tekkinud, mina olen saanud sealt eelkõige teadmise, et haridust tuleb väärtustada.
Emapoolne suguvõsa on lihtsamad maainimesed. Mõned sugupõlved tagasi olid selles suguvõsas küll üsna korralikud maad ja talud, kuid nõukaaeg muidugi riisus ja hävitas selle. Ema on küll eluaeg rõhutanud, et ta on pärit vaesest perest, kus lapsena oli alailma kõht lauast tõustes tühi. Mingil määral on see alaväärsuskompleks temasse terveks eluks kinnistunud ning tal on keeruline selles ümber orienteeruda ja aru saada, et kuidas on tema lastel olnud huvi ja taipu minna ülikooli õppima ning et tänu sellele ei ole majanduslikud võimalused hea hariduse tõttu enam nii äärmuslikult piiratud, kui temal on terve elu olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie jäime oma ema rumaluse tõttu nõuka ajal kõigest ilma kuna ta hakkas “vahetama” ajaloolistes Tartu majades meile kuuluvaid kortereid Tallinnasse Lasnamäele. Kõik mööbli ja muu viskas lihtsalt välja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen pärit ülivaesest perest. Isa on Venemaalt pärit vallaslaps: 14aastaselt vabrikusse tööle, 20aastaselt sai õhtukoolist patuga pooleks keskhariduse. Terve elu teinud lihttöid. Venemaa talust ei pärandatud meile sentigi, kuigi ega muugi pere seal just rikkalt ei ela. Mu vanemad Eestis elavad hetkel oma pensionitest jõukamaltki.
Emapoolne vanaisa on Lõuna-Eesti talunike perest, 4. poeg või midagi sellist. Talust anti päranduseks selline hulk raha, et vanaisa sai 2 aasta Konservatooriumi õpingute eest maksta. Nõukaajal sai siis kooli tasuta lõpetatud. Terve elu edvistas ja ajas naisi taga, minu emale ei jätnud mälestuseks endast punast krossigi. Ema on eluaegne õpetaja – seega samuti vaesur. Ei viitsinud tagastamiste ajal Lõuna-Eestist oma pärandusenatukest välja nõuda, liiga uhke oli.
Mõlemad vanemad elavad siiani oma pisitillukeses depressiivses Eesti väikelinnas. Korter on 40aastane, nõukaaegsete juhtmete ja torudega, amortiseerunud. Selle turuhind on heal juhul 15 000 eurot (mitte 30 000, nagu mu ema muudku mulle mainib). Viimane kord teatas telefonis täie tõsidusega, et kuna nemad on isaga nii väetiks jäänud, siis võib linn neilt nende isikliku korteri käest võtta ja vanadekodusse elama saata. 2 lolli vanainimest on paras saaks provintsikelmidele. Mina sinna haigustepesasse enam ei ole nõus sõitma – vanemate elamine on tõesti kohutavas seisus.

Nii et ilmselt ei saa ka mina oma vanematelt päranduseks küünemustagi. Oma lapsele pärandan küll oma 70 000eurose kinnisvara, mille laen saab makstud juba aasta pärast.

Please wait...
Postitas:
amatöör

emapoolsed vanemad tutvusid ülikooli, mõlemad olid pärit n.ö. jõukamast keskklassist, kes siis jõudsid oma lapsi ülikooli saata. Ütleme siis rikkamapoolsed – olid majad Tallinnas ja veel suur talukoht jne. Sellest suguvõsast on minule üleantud lauahõbedat, paar ehet, raamatud, kuldraha jne. Vara tagastati ning jagati sugulaste vahel ära – talust loobuti ühe sugulase kasuks, kes sinna elama jäi ja talu taastas. Represseeriti seda peret – saadeti Siberisse, vanatädi mees lasti maha (oli sõjaväelane).
Isa esivanemad oli põlised talupidajad, talusuurus oli 40 ha, aga oli ka suid toita sp. läks vanaisa linna tehasesse tööle. Töötas seal ennast üles. Vanaema aga pidas hoopis mingil ajal kauplust. Hiljem läksid maale tagasi ja saadeti 1953 Siberisse. Tagasi tulles ei olnud enam midagi alles. Hoolimata taustast said minu vanemad mõlemad ülikooli ning töötasid nõuka ajal oma erialal ilma, et oleksid pidanud poliitikaga tegelema. Kodus suunati lapsi palju lugema, käisime sageli teatris, kuulasime klassikalist muusikat (ema oli õppinud klaverit), käsime reisimas – näiteks sõitsime Leningradi ja käisime seal muuseumides. Elasime korteri ning meil oli ka maakodu, rahaliselt olime kindlustatud. Pärisin ka suht lahtise pea, hinded oli alati head ja ülikooli lõpetasin ilma raskusteta.

Rohkem kui materiaalseid väärtusi hindan ma oma suguvõsalt saadud vaimseid väärtusi, austust ja lugupidamist teiste vastu. Nõukogude võimu ikka kiruti ning kuna vanemad mõlemad on majandusharidusega – siis oli päris põnev nende diskussioone nõukogude plaanimajanduse teemal kuulata, et kuidas see riik ikka endiselt püsib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen ühe vanema poolt neljanda põlve haritlane, sealt suguvõsast on ridamisi 19. sajandi lõpust peale tulnud pedagoogid ja juristid. Suuremat maist vara pole sealt kaasa lohisenud, ühest vaarisa poolt koolitöö kõrvalt loodud ettevõttest ja talust jäädi ilma juba enne sõda suure majanduskriisi ajal. On muidugi alles veel paar tsaariaegset ilusat mööblitükki, veidike portselani ja vanaaegseid lillevaase jms. Kulda küll mitte. Nõukaajal jäädi lausa vaeseks, sest terve perekond lasti oma ametitest lahti, pensionäridest pereliikmetelt võeti nende pensionidki ära, ja võttis mõnda aega, enne kui neil tasapisi õnnestus jälle kuhugi tööle saada. Riigiametid ju, juura ja haridus, poliitiliselt kahtlased intellektuaalid, ja vaarisa oli enne sõda kuulnud ka ühte erakonda. Ah jaa, tema pandi lausa vangi mingiteks aastateks. Jäi ellu, tuli tagasi, Hilisemal nõukaajal aga selgus, et hariduses ja juuras olid palgad kukkunud väga madalale, ja nii siis elati majanduslikus mõttes üsna tagasihoidlikult. Aga saadi hakkama ja kõik lapsed ja lapselapsed aidati ülikoolidest läbi. Teadmised, haridus, lugemus, head kombed ja korralik lastetuba olid põhiväärtused.
Teise vanema poolt oldi talupidajad. Ei midagi eriliselt hiilgavat, normaalne talu, mitte just silmapaistev või jõukas, aga oldi lõbusa loomuga suhtlejad inimesed. Õnnestus pääseda küüditamisest. Nõuka ajal maad ja metsad võeti ära, tööd tuli hakata tegema mitte oma talu, vaid kolhoosi jaoks, aga hooned jäid alles, talu kuulub praegugi perekonnale. Järeltulijad elavad ja majandavad seal. Maad ja metsad muidugi saadi 90ndatel tagasi. Alles on samamoodi natuke vana mööblit ja terveks jäänud lauanõusid. Kulda ja hõberublasid küll ei tea olevat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Emapoolsed esivanemad tulid maalt väikelinna vabrikutööliseks 19 saj lõpul või 20 saj algul.
Rikkust polnud mingit, lihttöölised. Miks vanaisa 1945. vangi pandi ja ülejäänud kõik 1949. Siberisse viidi ei oska keegi öelda, vist oli norm vaja täis saada. Peale Siberit tuli muidugi kõike jälle uuesti alustada. Teinekord räägime kodus naljaga pooleks, et oleks siis asja eest küüditatud oleks uuemal ajal ka midagi tagasi saada olnud.
Isa suguvõsas olid ka vist lihtinimesed, aga nemad kõik on ammu surnud, vanaisa isegi enne isa sündi juba.
Nooremad põlved ka sellised tavalised “reamehed”, haridus on parem kui eelmistel põlvkondadel aga see ongi kõik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu isapoolsed esivanemad on olnud põlvest-põlve ühest piirkonnast. Kõik maaharijad. Mõni oli lina kasvatades jõukamale järjele saanud. Jõukus väljendus talu suuruses – palju loomi, töövahendeid. Kulda ja kübaraid ei vajatud. Küüditamisega tehti isapoolsete esivanemate taludele lõpp. Need, kes tagasi tulid, ei tohtinud kodukohtagi naasta. Ema on käsitööliste suguvõsadest.
Varanduseks on meil vanavanaisa tisleritööd – mööbel, karbikesed. Kuldehteid andis aga mulle mu emapoolne lastetu vanatädi, tema oli need saanud päranduseks oma lastetult tädilt. Vanavanatädi seikles nooruses Venemaal. Tõötas lapsehoidjana, pidas kõrtsi. Ta oli kena naine, jumal seda teab, mida ta seal kõike tegi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen oma suguvõsa uurinud- kõik on olnud lihtsad taluinimesed-töölised.

Kõrgharidus oli esimesena mu vanematel.

Mitte mingeid varasid meile ei tagastatud ja mingeid pere-aardeid meil pole.

Kõik enda tööga saavutatud, nii mu vanematel kui ka meil endil.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on väga omapärane kogemus sellest, kuidas ühes peres saavad kokku haritlased ja jõukurid. Üks vanem pärineb rikastest “kulakutest”, kes pääsesid Siberist rutuliste kolhoosiastumiste ning ilmselt ka “määrimistega” või kes teab veel millega.
Haritlastest sai Stalini ajal vanglakaristuse (kuid mitte Siberi) vanaisa, sest pruukis kuskil valesti suud. Mis asjaoludel ta istus kõigest natuke aega, seda ma ei tea, ilmselt seda lihtsalt lapsele, ka oma lapsele, minu ühele vanemale, ei räägitud ja koos temaga see hauda läks.
Suhtumine venelasse on aga veelgi kummalisem. Haritlaste pere pidas venelasest lugu ja nende käest pole ma iial kuulnud kellegi halvustamist, põlgamist ega tagakirumist rahvuse või ilmavaate põhjal. Talunike pere ülistas sakslasi ja põlgas venelast ning andis seda igal sammul teada.

Mu vanemad ja nende pered elasid eluaeg nagu kass ja koer. Mina läksin haritlastesse, õed-vennad neisse, kes “elada oskasid”. Meie saame küll omavahel läbi, mul pole mingit probleemi sellega, et langebraunid ja antiikkummutid said neile, sest mina neid ei viitsinud tahtagi. Oma pärandusosaga olen rahul ja liiga pole mulle tehtud. Vajangi vähe ega viitsi ennast koormata varandusega. Samas on mul õdede-vendade näol materiaalne turvistik olemas – nad oskavad tõesti materiaalses mõttes elada ja varandust kasvatada. Maailmavaatelisi tülisid meil ka pole, sest neil polegi mingit erilist maailmavaadet, samal ajal kui mina olen pigem “ekreiit”.

Mulle käib närvidele, kui tehakse lahmivaid üldistusi ja ennustusi kellegi vaadete või mõtete osas. Et kui on nii, siis peab kindlasti olema naa ja juba lähebki peksmiseks ja sõimamiseks. Ei ole. Elu on palju kirevam, kui mahutavad need kolm-neli parteid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ühe vanema poolt neljanda põlve haritlane, sealt suguvõsast on ridamisi 19. sajandi lõpust peale tulnud pedagoogid ja juristid. Suuremat maist vara pole sealt kaasa lohisenud, ühest vaarisa poolt koolitöö kõrvalt loodud ettevõttest ja talust jäädi ilma juba enne sõda suure majanduskriisi ajal. On muidugi alles veel paar tsaariaegset ilusat mööblitükki, veidike portselani ja vanaaegseid lillevaase jms. Kulda küll mitte. Nõukaajal jäädi lausa vaeseks, sest terve perekond lasti oma ametitest lahti, pensionäridest pereliikmetelt võeti nende pensionidki ära, ja võttis mõnda aega, enne kui neil tasapisi õnnestus jälle kuhugi tööle saada. Riigiametid ju, juura ja haridus, poliitiliselt kahtlased intellektuaalid, ja vaarisa oli enne sõda kuulnud ka ühte erakonda. Ah jaa, tema pandi lausa vangi mingiteks aastateks. Jäi ellu, tuli tagasi, Hilisemal nõukaajal aga selgus, et hariduses ja juuras olid palgad kukkunud väga madalale, ja nii siis elati majanduslikus mõttes üsna tagasihoidlikult. Aga saadi hakkama ja kõik lapsed ja lapselapsed aidati ülikoolidest läbi. Teadmised, haridus, lugemus, head kombed ja korralik lastetuba olid põhiväärtused.

Teise vanema poolt oldi talupidajad. Ei midagi eriliselt hiilgavat, normaalne talu, mitte just silmapaistev või jõukas, aga oldi lõbusa loomuga suhtlejad inimesed. Õnnestus pääseda küüditamisest. Nõuka ajal maad ja metsad võeti ära, tööd tuli hakata tegema mitte oma talu, vaid kolhoosi jaoks, aga hooned jäid alles, talu kuulub praegugi perekonnale. Järeltulijad elavad ja majandavad seal. Maad ja metsad muidugi saadi 90ndatel tagasi. Alles on samamoodi natuke vana mööblit ja terveks jäänud lauanõusid. Kulda ja hõberublasid küll ei tea olevat.

Taevake, praegu loen ja mõtlen, kas mina kirjutasin selle või? Just samamoodi – pedagoogid ja juristid läbi pooleteise sajandi, ning talupidajad. Siberit talunikel pole, aga haritlastel on vangla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võssa kasvanud taluga Lõuna-Eestis pole suurt midagi teha.

Mis on talul, Lõuna-Eestis viga? Arvad, et Tallinnas elavad kõik rikkurid? Mine kõnni kusagil Mustamäel või Kristiines ringi, kehvas seisus hooneid, hooldamata ja võssa kasvanud aedu on piisavalt palju. Pole märganud, et inimesed tänavalgi kuidagi jõukamad välja paistaksid. Reaalselt elavad tavakodanikud täiesti tavalistes tingimustes, ahiküttega majades, kodudes tehakse säästuremonti, sõidetakse ühistranspordiga, poest krabatakse odavat kaupa jne. Ainult kommentaariumis jääb kõlama, nagu oleks enamuse elu Tallinnas priviligeeritud, mugav ja tagaks keskklassi kuulumise, tegelikkus on teine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nõukajal vanu asju ei väärtustatud ja seetõttu lasti palju asju ära laguneda või lastel mängida kuniks katki läksid. Vanades puumajades elades unistati Lasnamäe paneelikast. Meenub mingi videolõik Jaak Joalst, kus näidatakse tema elamist, elutoas on lae alla tala lükatud, et pähe ei kukuks ja Joala ohkab kibedalt, nojahh mõned siin saavad nii lihtsalt Lasnamäele võtmeid otse rongi pealt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on isapoolne suguvõsa selline nn peenem. Emapoolselt oli ka ikka kõrgemaid tegelasi, aga mitte nii palju kõrgelt harituid. Isa poolt on pool suguvõsa arstid, enda vanavanematest edasi mina enam ei tunne, aga üldiselt olen ma tundnud isapoolsete vanavanemate poolt pigem sellist halvakspanu, kuna eks eeldati ikka, et kui vanemad arstid ja ka pool suguvõsa, siis ega minust ka midagi muud tulla ei saa. Või kui mitte arstiks, siis mõneks muuks kõrgelt haritud ja tähtsaks tegelaseks ikka juba lapsest peale mind suruti. Kõrghariduse olen küll omandanud, aga nn pehmemal erialal ja eks seda oli tunda, et vanavanemad minu valitud eriala ka eriti ei aktsepteerinud.
Kuna minu perekonnas on palju arste (ja vanavanemad olid omal ajal ka küllaltki tegijad nimed), siis olen täheldanud, et selle ameti esindajatele vaadatakse kuidagi nagu alt üles. Eriti olen seda tähele pannud just nö “uusrikaste” seas, kes on ise tagasihoidlikumast suguvõsast pärit, aga edukaks saanud ja paljud sellised üritavad ennast kohe nähtavalt headeks peretuttavateks sättida, kui kuulevad, et inimene on arst. Minul jällegi on suguvõsas nii palju erinevate ametite esindajaid, kes on kõrged haritlased, et ma ei oska nagu selliseid tähtsamaid ninasid kuidagi kõrgemalt hinnata kui teisi inimesi. Olgu või peaminister, aga ei pane nagu kuidagi ohhetama, kui keegi selline seltskonda satub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen lihtsat päritolu, kuid kasvasin üles linnalähedases eramajas, kasvatasime ja müüsime aiasaadusi, meil oli auto. Minu suguvõsas on lahutusi esinenud vaid 1-2 korda. Selle tõttu erinesin näiteks klassikaaslastest, kes elasid enamasti korterites ja kelle vanemad olid sageli lahutatud või olid nad üksikvanemate lapsed.

Isa pidas end kõrgemaks klassiks, kuigi tema käitumine ja mõtlemine olid tegelikult matslikud. Ilmselt oli see päritud tema emalt, kes samuti end teistest ilma suurema põhjuseta paremaks pidas. Isa tegi eluaeg lihttööd, haridust oli 9 klassi. “Naabrist parem” mõtteviis oli tal surmani. Nõuka-ajal näiteks lõhkus sajandi alguse korraliku mööbli lõkkematerjaliks ja tõi asemele suured lakitud sektsioonkapid. Sest nii sel ajal väidetavalt tehti. Väga jäiga ja kangekaelse iseloomuga mees oli, mõtles välja igasuguseid plaane kuid teostuseni kunagi ei jõudnud. Palju oli lihtsalt fassaadi.

Isapoolne suguvõsa ongi enamasti selline lihtsam, pole haridust ega tähtsaid ameteid. Tundub, et esineb mingeid kergemaid vaimseid häireid ja madalamat intelligentsi, mis tavaelus funktsioneerimist otseselt ei piira, kuid kõrgemale pürgimiseks sellest ei piisanud. Perekondadevahelist võrdlust oli väga palju, väline mulje oli ülioluline.

Emal samuti haridust vähe, eluaegne lihttööline. Kuid tema on arukam, ei pea end paremaks kui ta on, ta on rahul ka sellega, mis tal on. Emapoolne suguvõsa on alati madalamat profiili hoidnud, haridust ja rikkust pole kunagi olnud. Kuid nii ema kui isa olid minu kujunemiseas pigem pealiskaudsed, ükskõiksed inimesed, kes olid eelkõige huvitatud töörabamisest. Praegu tagasi vaadates on kurb, et nad pidid nii palju tööd tegema lihtsalt elus püsimiseks, sest selline rabamine meile mingeid rikkusi küll ei toonud.

Minul on küll kõrgharidus, kuid mingi matslik joon lööb ka minu käitumises välja. Erinesin oma vanematest seetõttu, et olin musikaalne, huvitusin kunstist ja kirjandusest, kuid need olid minu salahobid, sest neist ei hoolitud ega toetatud. Tunnetan küll, et midagi on puudu, kuid enese muutmiseks vaimujõudu ei ole kunagi piisanud. Olen küll võimekas, kuid puudub motivatsioon, kannatan samuti vaimsete häirete all. Ise ma teadlikult end teistest paremaks ei pea ja seltskonnas tunnen sageli alaväärsustunnet, sest ei oska huvitavalt erinevatel teemadel vestelda, minu lapsepõlvekodus rääkisid lapsed siis, kui kanad pissivad.

Olen end elu aeg võõrkehana tundnud. Vanemate ja nende suguvõsa mõtteviis ja käitumine ei tundu mulle omasena. Samas ei ole ma piisavalt intelligentne ja tahtejõuline, et end järgmisele tasemele sobitada. Püüd käituda teisiti kui minu vanemad seda tegid tundubki lihtsalt võltsina. Haritlaste seltskonnas paistan negatiivselt välja, “teise Eesti” seltskonnaga ei tunne samuti sidet. Tolgendan kuskil vahepeal ilma kuhugi kuulumata.

Aga väärismetallist asju ei ole mul siiani, ei olnud minu vanematel ega ka vanavanematel. Kuigi saaksin neid praegu ise soetada, ei ole lihtsalt sellist harjumust neid kanda. Ei tunne ka puudust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu mõlemad vanaemad olid lihtsad ja töökad maanaised, haridust ühel 6 ja teisel 7 klassi, kuid kübarat ja pitskindaid kandsid linna sõites ja külla minnes mõlemad.

Ma kindlasti ei tunne, et lihtsa päritolu tõttu mul midagi saamata oleks jäänud – oma lapsed (st minu vanemad ja onud-tädid) kasvatasid nad korralikeks inimesteks ja võimaldasid neile ka korraliku hariduse.

Nõukogude aja elasine üle vist hästi või vähemalt normaalselt, mulle tundub mu lapsepõlv üks ääretult tore ja õnnelik aeg. Aga vene võimu kiruti meil kodus kõvasti ja seda mäletan küll, et niisama istumise ja kasvõi lugemise aega oli haruharva – pidevalt olid mingid tööd käsil nii minul kui ka vanematel ja vanaemadel. Peaegu ma küll enam õhtul töölt tulles laudatäit loomi talitada, suurtel põldudel kartulit, peeti ja kapsast kasvatada ning sadade kaupa kanu pidada ei jaksaks.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud missugusest suguvõsast sa tuled?