Esileht Ajaviite- ja muud jutud missugusest suguvõsast sa tuled?

Näitan 25 postitust - vahemik 31 kuni 55 (kokku 55 )

Teema: missugusest suguvõsast sa tuled?

Postitas:
Kägu

Minu emapoolne suguvõsa on pigem rikkamad talupidajad. Täpselt kursis ei ole ja ei ole ka nende kohta uurinud. Isa poolne perekond on olnud täis aga seiklejaid ja vabamõtlejaid. 20. sajandi alguses oli üsna tavatu, et nii mu enda vanaisa kui tema vennad ja õed olid kõik vähemalt korra lahutatud. Nad kõik omandasid kõrgema hariduse ja reisisid maailmas ringi – Euroopas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Aafrikas. Mitu neist kirjutas ka raamatuid oma seiklustest. Kahjuks pean tunnistama, et nende hulgas oli ka pettureid ja aferiste, ka psühhiaatriahaiglas viibimine ei olnud neile võõras. Meessoost isikud osalesid küll sisuliselt kõigis sõdades alates I maailmasõjast kuni II-ni. Peale II maailmasõda olid elus veel ainult minu vanaema ja üks vanaonu, kes põgenes läände. Teised surid kõik noorelt kas haigustesse või arreteeriti ja lasti maha.
Mingit vara mulle nende poolt jäänud ei ole. Kinnisvara neil üldse puudus, olen seda uurinud. Aga olen pärinud mõned väga kenad mööblitükid ja oma esivanemate kirjutatud raamatud on samuti väga suur väärtus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu suguvõsa on mitmendat põlve Tallinnast, ma ütleks, et täielik keskklass: sellised inimesed, kes pole ei rikkad ega vaesed; kes on võrdlemisi haritud, kuid mitte ka põlvest-põlve haritlased; kes on alati armastanud kunsti ja kirjandust, kuid pole suutelised neid ise looma… Vist ka sellised inimesed, kes tahaksid olla natuke rohkem, kui nad on, kuid pole selleks hüppeks ikkagi piisavalt motiveeritud.

Mu isapoolsel vanaemal ja tema õdedel, kõik üle 85 aasta vanad, on kõigil korterid, milles nad on kogu oma täiskasvanuelu elanud, ja suvilad mere ääres. Nii talve- kui suvekodud on nüüdseks ajahambast üpriski puretud, aga puhtad, hoitud, vaikselt kõpitsetud.
Õed ise on samuti ajahambast puretud, kuid siiski daamid: alati sirgeselgsed, lokisoengu, kübaraga.
Nad abiellusid kõik noorelt, 17-20-aastaselt, ja elasid oma abikaasadega, kuni nood 80ndates eluaastates surid.
Nad said kõik kaks last.
Neile kõigile oli väga tähtis, et lapsed oleksid viisakad, kammitud, tegeleksid millegi väärikaga ja oleksid suurena teiste õdede lastest naaaatukene paremad. Õpetajaks õppimine (ühe õe tütar) oli kindlasti parem kui lasteaiakasvataja amet (teise õe tütar). Hambaarstiks õppimine (teise õe teine tütar) oli väga hea, aga “päris”arstiks saamine (kolmanda õe poeg) veel parem. Jne. Ja kõik eelnev oli palju-palju parem kui kunstikool, millest minu isa oma vanemate õuduseks unistas, kuid kust ta kogu suguvõsa väga üksmeelsel ponnistusel siiski suudeti eemal hoida, sest elektrik oli lõppude lõpuks siiski parem kui mingisugune kahtlane boheemlane (ja osutuski pikas perspektiivis kindlasti palju praktilisemaks valikuks, kuigi ei teinud isa võib-olla just päris õnnelikuks).
Vanaemalt jõuavadki minuni kristallvaasid ja koiaugulised karusnahksete kraedega villased mantlid; pitsist linikud ja kuldsõrmused…

Emapoolne suguvõsa on hoopis teistsugune. Maalt ja obesega. Palju lihtsamad inimesed, kuigi ema ise on väga haritud. Nad kõik, vanaema ja tema õed-vennad, pidasid loomi, aga nii vanaemale kui tema lastele (mu emale ja onule-tädile) meeldis kummalise anomaaliana palju, no ma mõtlen ikka ogaralt palju, lugeda, ja kuigi mingit rahalist rikkust nende suguvõsas ei ole, on vanaemal, emal, ta õel ja vennal kõigil oma keskmisest suuremate raamaturiiulite näol siiski minu meelest määratu varandus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

meil on peres üks väga peen ja hinnaline kristallist komplekt, mis jäeti mehe vanavanemate juurde 1944a ühe pere poolt hoiule, kui nad paadile läksid. Nad olid kõik väärtuslikud asjad talust kaasa võtnud ja siis linnas erinevate usaldusväärste tuttavate-sugulaste juurde laiali jaganud. Et siis tagasi tulles midagigi hinge taga oleks, kui tühja maja rüüstatama peaks. Rohkem sellest perest midagi kuulda ei ole olnud.
muidu päritolu mõttes olen tavaline keskmine, nii ema kui isa poolt on harilikud, ennast toitva suutvad esivanemad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen nn sõdurite dünastiast. Kõik esiisad teenisid armees, kes tsaari omas, kes EW omas, isa ka Nõukogude armees. Kindraliks ei saanud keegi, seega mingit maist vara ja rikkust polnud, pärandit samuti mitte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

maamiis

isa oli mul nn maaparandaja ! Ta räägib ikka müstilisi lugusid 60 -nendatest .Nad tegid põllumaid .Põlistalud jäid ette täis mööblit ja muud kraamiga . Elanikele anti kolhoosikeskusesse “hrusovkad” .Ega sinna ei sobinud mingeid kirste ja kummuteid vedada ! Osteti võru sektsioonid jne .-kõik jäi sisse ja lihtsalt põletati maha .Inimesed ei võtnud raamatuid ja albumeidki kaasa rääkimata muust kraamist ! Samas siis oligi selline suhtumine .Nüüd ta tunnistab isegi ,et oleks võinud sealt võtta mis iganes .Keegi poleks keelanud ! Ta lükkas traktoriga ise ikka kümneid maju kokku koos sisustusega!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga mida teie vanemad nõuka ajal ostsid kui mitte kulda ja väärtkirjandust? Viimane oli sageli muidugi defitsiit.
80ndatel oli kõigil raha, aga selle eest ei saanud osta isegi wc-paberit ja vatti. Autosid ja kortereid sai vaid loaga ja järjekorra alusel. Reisida võisid vaid NSVLi piires ja see oli odav. Kuld ja vääriskivid polnud kunagi defitsiit, inimesed ei seinud öö läbi juveelipoe sabas ja ehted olid igaühele kättesaadavad.
Mu ema ostis kulda ja (laste)raamatuid, sest koguda neid rublasid polnud ju mõtet. Minu meelest päris hea investeering.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täiesti hämmastav kui paljud inimesed reaalselt oma juuri teavad ja veel nii kaugele välja! Olen väga üllatunud. Mu ema uuris ka mingil hetkel sugupuud, aga uut, viimast põlvkonda pole sinna enam märkinud, sest kontaktid on kadunud ja noor põlvkond ei suhtle. Tunnistan, et ise samuti ei huvitu. Tean vaid, et mõlemad vanavanemad olid lihtsad tööinimesed, nagu ka mu vanemad, nagu ka mina – kõik, mis elus saavutanud, vaid tänu oma enda kahele käele. Ei oska enamast puudust tunda ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ei mina ega mu mees pole midagi vanematelt saanud, kes pole küll kehvikud, aga normaalselt hakkama saavad inimesed. samas maju ja kortereid ja muud vara neil üle pole. mõlemal kõrgharidus (tasuta ülikool), hea töökoht. ma ei näe probleemi, et mul stardipositsioon just meeletult hea polnud. minu vanaisa oli haritlaste perest, aga sõjaga kaotasid nad kõik ja vanaisal jäi ülikool pooleli, sest pidi hoopis sõdima minema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga mida teie vanemad nõuka ajal ostsid kui mitte kulda ja väärtkirjandust? Viimane oli sageli muidugi defitsiit.

80ndatel oli kõigil raha, aga selle eest ei saanud osta isegi wc-paberit ja vatti. Autosid ja kortereid sai vaid loaga ja järjekorra alusel. Reisida võisid vaid NSVLi piires ja see oli odav. Kuld ja vääriskivid polnud kunagi defitsiit, inimesed ei seinud öö läbi juveelipoe sabas ja ehted olid igaühele kättesaadavad.

Mu ema ostis kulda ja (laste)raamatuid, sest koguda neid rublasid polnud ju mõtet. Minu meelest päris hea investeering.

Kuld oli siis kaunis kallis võrreldes palkadega, seda hinda aeti kunstlikult üles. Kujundus ja kivid olid tavapoes viletsad ja masstoodang, väärtuseks ainult materjal. Tõeliselt väärtuslik liikus muid teid pidi ja väga salaja. Selle eest pandi nimelt puuri, võidi ka maha lasta.
Tavaehete materjal jälle ei olnud väga hinnatud, sest neid hindu hoiti madalal. Siis toppis riik nina igale poole, jumal hoidku äkki saab mingi lihtsurelik jõukaks. Meil oli naaber kullassepp ja seletas teema pisiasjadeni ära. Selleaegse kullagrammi hind ka praegu madal 16.17 EUR gramm, proov 583 mis oli pea kõikide selleaegsete tavaehete proov. Sõrmuse kaal 3-4g.
Nii et väga hea investeering ei olnud, aga muidugi parem kui polüesterkapid.

Lugedes siin tilgub süda verd kõige selle hävitatud mööbli ja raamatute osas.

Minu päritolu sarnaneb 19.43 käo omaga. Emapoolsed olid 6 põlve Tallinna elanikud. Ema, mina ja minu lapsed kokku juba 9. Emapoolne vanavanaema oli mingi saksa rikka prouhjeni juures teenimas. Ilmselt sai korralikku palka ja sai ka jõukale vabriku meistrile mehele. Vanaema suutis vanavanemate pere igatahes korralikult ärakoolitada ja vanaema päevagi tööl ei käinud. Kuidas see võimalik oli ei tea, siis olin küsimiseks veel väike ja nüüd pole kelleltki küsida. Vanaisa oli samuti vabrikus meister, see oli EW ajal väga hinnatud koht korraliku palgaga. Igatahes suudeti Tln. kesklinnas korter osta. See hävines märtsipommitamise ajal ja pere jäi vaid sellega mis seljas. Kõik vähegi väärtuslik kadus. Peale sõda oli elu vilets, vanaisa murtud ja jäi ning suri tuberkuloosi. Ema koolitas end niipalju töölkäimise kõrvalt kuidas suutis. Raske oli.
Isapoolne suguvõsa olid samuti obestega talunikud, aga kehvemapoolsed, kehva maaga aladel ja alati iga põlvkonna perekonnas palju lapsi. Vanaisa oli sõja ajal Omakaitse ülem, aga niipalju hinnatud, et keegi küüditamise ajal talle näpuga ei näidanud. Vanemate elu mõjutas palju sõda ja rikkus ka nende võimaluse haridust saada. Nad olid mõlemad oma peres vanimad ja pidid vanemaid aitama. Isa õed said kõik kõrghariduse ja olid suhteliselt edukad, ema õde ja vend nii edukad ei olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ema poolt väga lihtsast, väga vaesest maainimeste suguvõsast. Mingitest taludest pole juttugi, ikka täitsa saunikud. Polnud kellelgi maad ega talupidamist.

Isapoolsed vanavanemad juurtetud sõjapõgenikud, kes mingil hetkel linna vabrikutesse lihttöölisteks said ja seega kuhugi kasarmusse ka toanurga.

MItte mingisuguseid asju kellelegi kuhugi pärandada pole olnud, mu vanavanemad olid terve elu vaesed.

Minu põlvkond on esimene kõrgharidusega põlvkond meie suguvõsas. Kahjuks on ka kõrgharidusega inimesi vähe, sest vaese maainimese mentaliteet on väga tugevalt siiani sees, minu suguvõsas on palju külapoetaguseid joodikuid ja nooremast põlvkonnast Soome ehitajaid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanavanaema oli paruni sohilaps, kelle ta ema ühes kalurikülas üles kasvatas. Esialgu sai ta kolm last ühe mehega, kes I maailmasõjas maha lasti, kaks last küüditamisel hukkus (küüditati ta sakslaste poolt Klooga koonduslaagrisse, aga sealt ostsid rikkad sugulased ta kuidagimoodi välja). Seejärel abiellus ta valgevenelasega, mu vanavanaisaga, kes (kui ma nüüd ei eksi) peale I maailmasõda Eestisse jäi. Nemad said kolm last, kellest üks suri mõnekuusena. Nii et üles kasvatasid nad koos kolm tütart. Elasid vaeselt, 2-toalises külma köögiga majas, kasvatasid sibulaid ja käisid neid Peterburis müümas. Vanaema on rääkinud, kuidas ta kooli kõndides jalatsid ka külmal sügisel jalast võttis, et need ei kuluks. Vanaema on küll tark, kaval ja nutikas naine, aga kõrgharidust ei saanud ta omandada, kuigi nooruses nuttis, palus ja anus vanemaid, et nood ta Tallinnasse kõrgkooli laseks. Selle asemel viis isa ta 16-aastase tüdrukuna lihakombinaati tööle.

Hiljem omandas vanaema kokapaberid ja peale seda läbis raamatupidamiskursused, 1980datel sai väga heale ametikohale. Enne seda töötas ta kolmel kohal, et perekonda ülal pidada. Sealt sai ta küll ligipääsu veidi eksklusiivsemale mööblile kui keskmine nõuka-aja kraam jms.

Vanaisa on pärit tavalisest perest, mitte nii puruvaesest nagu vanaema. Tema isa oli EW ajal üsna rikas kaupmees, kes endale Tartu linna maja ostis enne II maailmasõda, aga läbi mingi apsaka (reaalselt) küüditamisest pääses. Peale seda hoidis ta terve elu madalat profiili, sest hirm küüditamise ees säilis. Töötas maaparanduses, abiellus, sai kaks last (vanaisa ja tema õde, puhaku ta rahus). Vana-vanaema suri üsna noorelt (ilmselt ajukasvajasse), vanaisa oli siis ca 20. Vanavanaisa võttis peale seda ka uue naise, aga tema kohta pole ma kuulnud ühtki head sõna, tausta ei tea.

Igatahes, olenemata sellest, et taust ja tingimused ei olnud kõige hullemad, on mu vanaisal kuue klassi haridus. Aga ausalt: ta on ikkagi kõige targem inimene maailmas.

Vanavanemad hakkasid 80date lõpus tegelema äritegevusega, ostsid suure ja uhke talu, enne rubla devalveerumist ostsid kokku hunniku kulda, mis on suuremas osas laste-lastelaste vahel ära jaotatud. On alati meid kõiki toetanud nii vaimselt kui materiaalselt. Mina olen oma suguvõsas küll teine inimene, kes ülikooli läks (BSc, varsti ehk ka MSc). Kõik on küll uhked, aga samas on selline suhtumine ka, et #oi, aga miks ometi mitte juura?” Natuke jääb tunne nagu elaks pere minu peal välja oma täitumata unistusi.

Ema ei õppinud koolis just kuigi hästi, aga on olnud nutikas ja kaval, nii et töötab hetkel päris heal positsioonil. Pärisisa on joodik, tema taustast tean õige vähe: vanemad kolisid Nõukogude ajal Eestisse, ema suri varakult vähki, isa võttis uue naise ja kolis peale nõukaaja lõppu Venemaale tagasi.

Nii et jah, väga lihtne taust, aga see-eest on mul peres kõik inimesed sellised kavalad ja läbilööjad. See on minusse ka kandunud, mul pole kunagi seda tunnet, et kuidagi ei saa hakkama. Alati saan, kõigega.

Ah jaa, lapsest saati on seda ka räägitud, kui tähtis haridus on, eriti vanaema. Eks elus on ikka palju kergem läbi lüüa, kui ette on näidata veidi rohkem kui kutsetunnistus.. Ehkki kangest iseloomust võib olla rohkemgi kasu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nad kõik, vanaema ja tema õed-vennad, pidasid loomi, aga nii vanaemale kui tema lastele (mu emale ja onule-tädile) meeldis kummalise anomaaliana palju, no ma mõtlen ikka ogaralt palju, lugeda, ja kuigi mingit rahalist rikkust nende suguvõsas ei ole, on vanaemal, emal, ta õel ja vennal kõigil oma keskmisest suuremate raamaturiiulite näol siiski minu meelest määratu varandus.

Minu isapoolne vanaisa, kel oli 6 klassi haridust, oli samuti väga agar lugeja. Tema pärandatud raamatukogu ei ole küll tohutult suur, vaid paar tuhat eksemplari maailma kirjandusklassikat, kuid see kõik on minu jagu ja ma olen selle üle ääretult õnnelik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võssa kasvanud taluga Lõuna-Eestis pole suurt midagi teha.

Rate this item:Submit Rating+5-1
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
VASTA | TSITE

Mina olen küll väga õnnelik, et emapoolselt vanaisalt on meie suguvõsa saanud päranduseks talu Lõuna-Eestis! Tänu sellele olid mul lapsepõlves superilusad Lõuna-Eesti suved – kõik koolivaheajad veetsin seal. Hiljem, kui Tartus üliõpilane olin, oli hea lähedal suvisteks nädalavahetusteks sinna sõita. Nüüd lapsepuhkuste ajal olen ka palju seal olnud juba oma lastega. Talusüda oli meie suguvõsa käes ka nõukogude ajal. Võssa kasvasid juba nõukogude ajal soisemad kohad (madalat, märga maad kasutati enne sõda – nõukogude ajal enam mitte), põllud, mida sovhoos haris, on nüüd kohaliku taluniku kasutuses.

Vanavanaisa oli niisiis talupidaja, pojad läksid aga Tartu ülikooli ja said haritlasteks. Talu pidama võeti rentnikupere. Hirm küüditamise ees oli olnud, aga ei tabanud küüditamine vanaisa haru. Nõukogude ajal meeldis vanaisale käia talus suvel ja teha mingil määral maatööd – oma põhitööd tegi ta siis “kaugtööna”, saatis postiga (paberpostiga, muidugi). Vanaema oli ka Tartu ülikoolis käinud – pärit Tallinnast. Peale ülikooli oli ta koguni välismaal praktikal käinud – heh, nii sarnane oli EV-aegne elu praegusega, kus noored püüavad ka välismaale ennast täiendama saada. Vanaema abiellus ja elu oli ilus, aga siis algas nõukogude aeg ja tabas tragöödia – tema abikaasa küüditati esimese lainega ja ilmselt suri kuskil vangilaagris. Jäi noorelt leseks ja elas hirmu all – polnud kindel, et mõni staliniaegne repressioon tedagi ei taba. Kohtus vanaisaga. Vanaisa oli vanaemast vanem ning on minu vanavanematest ainus, kes Eesti taasisesesvumist ei näinud, nooremaid oma lastelastest (sh mind) ka mitte.

Isaisa oli taluniku poeg. Perekond sai kuskilt infot, et neid ähvardab küüditamine. Põgenesid oma talu maha jättes metsakolkasse hoopis teises piirkonnas, kus sugulaste abiga redutasid kuni hullemate repressiooniaegade lõpuni. Siis kolisid Tallinnasse. Isaema oli külakooliõpetaja tütar, kes tuli ka noore neiuna Tallinna. Isapoolsed vanavanemad (erinevalt emapoolsetest) tegid lihtsamaid töid.

Vanemad haritlased. Eks suhtumine oli selline, et ilmvõimatu, et lapsed ülikooli ei lähe (seda kandis eriti tugevalt emapoolne vanaema). Õppisimegi koolis hästi ja läksime ülikooli ka. Huvitav on see, et erialad meil ei kattu vanavanemate ega ka mitte vanematega – hoopis teisest ooperist.

Kui midagi saamata on jäänud, siis seetõttu, et ei ole oma loomult karjääriinimene – ka minu vanemad ei ole. Muid takistusi justkui pole olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jubedad sildistamised. Vaene ja rumal, jõukad ja haritud.
Sul kohutavad kompleksid.
Tööta ennast ise üles ja unusta, et ma olengi sellisest suguvõsast. meil kõik sellised…
Allaandja oled.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna olen vallaslaps, siis isapoolse suguvõsa tausta ei tea. Emapoolne vanaema oli pärit vaesest viielapselisest perest. Oma talu neil polnud- see jäigi suureks unistuseks. Seda, kas tema pere haridust väärtustas või mitte, ma ei tea. Tean aga seda, et vanaema ise väärtustas haridust niivõrd, et sai tänu oma headele õpitulemustele 1. vabariigi ajal tasuta õppida ja talle võimaldati ka tasuta õppevahendid. Ema isa oli pärit mulgimaalt. Tema vanematel oli oma talu- kui rikas, seda ma ei tea. Minu ema on nende ainus laps. Sõda viis vanaema ja vanaisa lahku. Suuri varandusi meie peres pole kunagi olnud. Haridust, raamatuid ja teadmisi on aga hinnatud kõrgelt ja lapsi ka toetatud igati hariduse omandamisel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga mida teie vanemad nõuka ajal ostsid kui mitte kulda ja väärtkirjandust? Viimane oli sageli muidugi defitsiit.

80ndatel oli kõigil raha, aga selle eest ei saanud osta isegi wc-paberit ja vatti. Autosid ja kortereid sai vaid loaga ja järjekorra alusel. Reisida võisid vaid NSVLi piires ja see oli odav. Kuld ja vääriskivid polnud kunagi defitsiit, inimesed ei seinud öö läbi juveelipoe sabas ja ehted olid igaühele kättesaadavad.

Mu ema ostis kulda ja (laste)raamatuid, sest koguda neid rublasid polnud ju mõtet. Minu meelest päris hea investeering.

Minu vanemad on haritlased, kes nõukaajal oma 100-rublase palga eest ostsid perele süüa, mitte kulda. Raamatuid jah osteti. 80-tel oli kõigil raha? Ega ikka ei olnud küll. Auto (sapakas) osteti meie perre 80-te lõpul. Korterit ei saanud kusagilt, reisimas ka teab mis palju ei käinud. Kuld ja vääriskivid? Tule taevas appi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on väga omapärane kogemus sellest, kuidas ühes peres saavad kokku haritlased ja jõukurid. Üks vanem pärineb rikastest “kulakutest”, kes pääsesid Siberist rutuliste kolhoosiastumiste ning ilmselt ka “määrimistega” või kes teab veel millega.

Haritlastest sai Stalini ajal vanglakaristuse (kuid mitte Siberi) vanaisa, sest pruukis kuskil valesti suud. Mis asjaoludel ta istus kõigest natuke aega, seda ma ei tea, ilmselt seda lihtsalt lapsele, ka oma lapsele, minu ühele vanemale, ei räägitud ja koos temaga see hauda läks.

Suhtumine venelasse on aga veelgi kummalisem. Haritlaste pere pidas venelasest lugu ja nende käest pole ma iial kuulnud kellegi halvustamist, põlgamist ega tagakirumist rahvuse või ilmavaate põhjal. Talunike pere ülistas sakslasi ja põlgas venelast ning andis seda igal sammul teada.

Mu vanemad ja nende pered elasid eluaeg nagu kass ja koer. Mina läksin haritlastesse, õed-vennad neisse, kes “elada oskasid”. Meie saame küll omavahel läbi, mul pole mingit probleemi sellega, et langebraunid ja antiikkummutid said neile, sest mina neid ei viitsinud tahtagi. Oma pärandusosaga olen rahul ja liiga pole mulle tehtud. Vajangi vähe ega viitsi ennast koormata varandusega. Samas on mul õdede-vendade näol materiaalne turvistik olemas – nad oskavad tõesti materiaalses mõttes elada ja varandust kasvatada. Maailmavaatelisi tülisid meil ka pole, sest neil polegi mingit erilist maailmavaadet, samal ajal kui mina olen pigem “ekreiit”.

Mulle käib närvidele, kui tehakse lahmivaid üldistusi ja ennustusi kellegi vaadete või mõtete osas. Et kui on nii, siis peab kindlasti olema naa ja juba lähebki peksmiseks ja sõimamiseks. Ei ole. Elu on palju kirevam, kui mahutavad need kolm-neli parteid.

Inimesed avaldavad ju arvamust isikliku kogemuse järgi. Minu vanaema, kui ta veel elas, rääkis samuti, et kui sakslased sattusid sõja ajal nende tallu, siis nad palusid ja tänasid ette ja taha ning olid viisakad. Vene rahvusest sõdurid aga käitusid talus, nagu see kuuluks neile, võtsid sahvrist, mida hing parasjagu ihaldas, lagastasid ja jätsid oma laga pererahvale pärast koristada. Ja kui hiljem vanaema sai teada, kuidas venelased võtsid tema venna kinni ja lasksid lihtsalt maha, siis miks peaks tolleaegsesse venelasse kuidagi paremini suhtuma. Küüditamist poleks olnud, kui venelased oleksid olnud sama tsiviilsed nagu teised Euroopa rahvad. Loomulikult on olnud võimalik rahvuse järgi üldistada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

80ndatel oli kõigil raha,

Oi ei. Minu ema oli suure ettevõtte tegevjuht, mitusada alluvat ja viis last. Ta sai umbes 115 rubla kuus. Võibolla 120, aga ma tean raudselt, et alla 125, kuna see oli kodune nali, et kui saaks palka kaheksandiku tuhandest, oleks super. Mina olin tudeng. Ma sain 38,50 , aegajalt mingeid preemiaid ja pidevat stippi kuus, mis läks taksodele, kinole, teatrile, raamatutele, sigarettidele, söögile ja alkoholile, sest riideid poest osta polnud niikuinii. Lisaks umbes 125 rubla isalt, kes oli kõrgepalgaline ja maksis mulle vabatahtlikult 25% palgast, kuni ülikooliõpingute lõpuni (muidu tollal pidanuks kuni 18). Lõunasöök Minskis – lennukid lendavad, miks mitte. Nädalavahetuseks Odessasse – mõte tuli ja lendad.

Proportsioonid olid paigast ära, kas pole.

Misasja? Ma töötasin 80ndatel nõuka ajal lihtametnikuna haridussüsteemis ja sain palka 120 rubla kuus. Mis mõttes ettevõtte tippjuhi palk sama suur oli? Sa mäletad midagi valesti. 80ndate teises pooles sai minu ema kaupluse juhatajana palka mitu tuhat rubla kuus , aga sellega polnud midagi peale hakata, sest poes midagi polnud. Väidan samuti, et 80ndatel oli kõigil raha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Misasja? Ma töötasin 80ndatel nõuka ajal lihtametnikuna haridussüsteemis ja sain palka 120 rubla kuus. Mis mõttes ettevõtte tippjuhi palk sama suur oli? Sa mäletad midagi valesti.

Ju teil oli siis sama haridus umbes. Nõukogude ajal käis ju sedapidi, et mida kõrgem haridus, seda väiksem palk.

Please wait...
Postitas:
amatöör

Nõukaajal olid paljud asjad paigast ära – ka palgad. Kultuuritöötajad, arstid said 110 rubla palka, samas ekskavaatorijuht 400 rubla. Kaubandustöötajad tegid kaubale 50% juurdehindlust ja sahkerdasid tagaukse kaudu kauba maha. Taksojuhtidest, kelneritest ei maksa rääkida, samuti teenisid veoautojuhid usinalt nädalavahetustel lisa.
Talvesaapad (korralikud, import) maksd 100 rubla. Kuldsõrmus, mille ostsin keskkooli lõpul, maksis 100 rubla ning suht peenike – seega olid kuld väga kallis. Nüüd saab 500 euro ehk siis min. palga eest vähemalt 7 paari saapad ja väga kobeda kuldsõrmuse.
Vanemad teenisid hästi, isa sai veel preemiad ratsionaliseerimisettepanekute eest (enamik vist ei tea, mis see tähendab). Auto oli meil alati, isal veel ametiauto, ema sõitis perele kuuluva autoga. Samas maksis auto 10 000 rubla, see ikka laenati kokku. Raamatuid osteti palju, kuna isa vennanaine töötas raamatupoes. Kallis olidki just riided, jalatsid n.ö. luksuskaubad. Kui tahtsid võisid kanda ka 8 rublaseid “Hüvasti nooruseid” või Kommunaari Hispaani saapa-tüüpi saabastega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Küüditada saab vaid sellises riigis nagu Venemaa – kuhu sa sealt Prantsusmaal või Norras neid inimesi ikka küüditad. Venemaal oli suur ja lai Siber omast käest võtta. Stalinil oli patoloogiline hirm sp. pidaski vajalikuks inimesi sedasi vägivaldselt ümberasustada – esiteks vabaneti ohtlikest inimesetest ja teiseks külvati hirmu ülejäänutes.
Ka türklased olid kanged küüditajad, nemad küüditasid kurde.
Ka juutide väljasaatmisi saaks nimetada küüditamiseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hakkabki huvitav teema jälle ärakiskuma suunas kes kui palju palka sai, kust midagi osta oli ja kes ligi pääses. Sama vaidlus teemal kes oli hea sõdur ja kes paha.
Püsigem teemas eks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Egas küüditamine polnud Stalini leiutis. Juba sügaval tsaariajal oli see võimule ebameeliva seltskonna või kriminaalide ärasaatmise koht. Juutidega seoses räägitakse ka ainult teise maailmasõja koonduslaagritest ja Hitlerist, tegelikult represseeriti neid Venemaal tsaariajal veel räigemalt ja süstemaatiliselt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Egas küüditamine polnud Stalini leiutis. Juba sügaval tsaariajal oli see võimule ebameeliva seltskonna või kriminaalide ärasaatmise koht. Juutidega seoses räägitakse ka ainult teise maailmasõja koonduslaagritest ja Hitlerist, tegelikult represseeriti neid Venemaal tsaariajal veel räigemalt ja süstemaatiliselt.

Juba tsaariajal? Inimesi küüditati ka tuhandeid aastaid tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Suguvõsa teemad mulle meeldivad 🙂 Mulle pole suurt materiaalset pärandit esivanematelt tulnud. Kui mitte suureks pärandiks pidada seda, et kõik väljaselgitatud esivanemad nii kaugele kui saab, on eestlased olnud (seega pärisorine minevik, enamus liine kuni Põhjasõjani). Ema vanemad olid vaesed. Vanaema jäi 7 aastaselt orvuks, elas vanemate õdede-vendade juures, Vabariigi lõpuperioodil õppis õendust Tartus, töötas haiglates, kolis 1945 tagasi sünnikohta, kus kohtus mu vanaisaga. Vanaisa oli samast paigast pärit, vanemad elus ja paremal järjel, kui vanaema vanemad olid olnud (muide, suguvõsa pärimus räägib, et vanaema vanaisa oli oma poja peale vihastanud ja ta pärandusest ilma jätnud, mistõttu taluperemehe pojast sai moonakas). Vanaisa vanemad olid taluomanikud, aga vanaisa noorima pojana päris lastetu vanatädi vaese asunikutalu. Vanaisa suri alla 40 aastaselt, vanaema kasvatas üksi Lõuna-Eesti metsatalus viis last üles. Väga vaeselt loomulikult. Vanaema oli väga töökas, metsa- ja ravimtaimetark. Kusjuures kirikuraamatute järgi on mõlema suguvõsa täiskasvanud 1777. aastal olnud täiskirjaoskajad (st lugemist, arusaamist ja kirjutamist). Kahetsen, et vanaemalt rohkem ei õppinud.

Isa suguvõsas oli vastupidi. Vanaisa oli väga vaesest Põhja-Eesti popsiperest, suure pere noorim poeg, tuli Tallinnasse vabrikusse tööle, sai hinnatud käsitööliseks. Vanaema oli suure ja jõuka Tallinna lähedase talu noorim peretütar. Tema vanaisa oli kooliõpetaja, vallakirjutaja ja suurmaaomanik (tsaariajal, vanaema vanaisa suri 1912, sündinud oli veel pärisorja pojana). Vanavanavanaisa suguvõsast pärineb palju eesti kõrgharitlasi (NB! mitte poliitikuid, vaid arstiteadlasi, humanitaare, loodusteadlasi). 1940. a ei jäänud suurest talust midagi alles, isa leppiva iseloomu tõttu ei saanud me ka mingit kompensatsiooni. Enamus isaema suguvõsast põgenes 1944, vanaema jäi vanade vanemate eest hoolt kandma ja vanaisa sõjast tagasi ootama. Isaema lugu ongi minu jaoks kõige kurvem suguvõsa loost. Mu popsiperest pärit vanaisa suutis oludega kohaneda, oli imetletud oma naise suguvõsa poolt (kes suutis ka nõukogude ajal jätkuvalt kõrgharitud saada), ehitas maja, oli hinnatud töötaja jne. Vanaema jäi aga kunagist aega taga nutma, eneseteostust okupatsiooniajal ei leidnud, v. a meeletu viha okupeerijate ja nende rahvuse vastu, põlgas mu vaestest oludest pärit ema ja üritas elada, hambad ristis ja karunahad õlgadel, nõukogude ajal Eesti Vabariigi aegse proua elu. Elu, mis tal oleks olnud ilma okupatsioonita. Vanaema suri juunis 1991, vanaisa kakskümmend aastat hiljem. Mul on hea meel, et vanaisa nägi iseseisvat Eestit ja väga kurb meel, et vanaema ei näinud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma nende inimlikku poolt mõistan. Seda, mil moel riigivõim vaimu vangistas olen ma mõistnud kõigi oma vanavanemate puhul, k.a vanaisa, kes suri insulti siis, kui mu ema laps oli või teise vanaisa puhul, keda ma mäletan raadio kohale kummardumas ja Ameerika Häält kuulamas. Maavanaema puhul, kes peale Lõuna-Eesti vallutamist hävituspataljoni poolt ei suutnud enam Tartus elada ning suundus tagasi maale ning nn linnavanaema puhul, kelle jaoks elu oli tegelikult raskem õlgadel kanda kui suguvõsa karusnahku.

Materiaalselt olen ma saanud vanavanaema noorpõlvealbumi, teiselt poolt vanaema albumi ja kirjavahetuse, ühe vanavanavanaema pruudiseeliku kangatükke (need lähevad kohalikku muuseumi, siiski 19. sajandi keskpaik), vanavanaema leerihõbelusika ja vanavanatädi käsitööd (loodan ka muuseumile annetada) ning mälestused (jätan endale). Lisaks veel palju teadmist ja mõistmist. Materiaalset on null, vaimset pole võimalik mõõta.

Please wait...
Näitan 25 postitust - vahemik 31 kuni 55 (kokku 55 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud missugusest suguvõsast sa tuled?