Olen samal teemal siin varemgi arutlenud, aga segased tunded on ikka.
Abielu on minu jaoks oluline. Mitte eluliselt oluline ega hädavajalik, aga meeldib, et on ühel hetkel ikkagi selge otsus enda ja mõneti ka teiste jaoks, pulmade kui mõnusa ürituse korraldamine vaheldusena elus, kõikide lähedaste ja sõpradega korraga koos olemine, veidi romantikat jm. Jah, seda saab ka ilma pulmadeta, aga siiski on see meeldiv traditsioon ja pigem see mulle meeldib.
Mees aga on abielus olnud. Tean, et nüüdseks on ta pettumusest, et tahtis parimat, aga lõppes asi ikkagi lahutusega, üle saamas ja talle sobiks kunagi abielluda, et perekond oleks ühe nimega jne. Eks see varasem kogemus ole teda rohkem jalgadega maa peale toonud, et miski pole siin elus 100% kindel, mis on küll tõsi, aga natuke ka hirmutab mind ja sisendab ka meie suhte osas ebakindlust. Me sobime ja mõistame teineteist hästi, kui vähegi pingutame, suudame raskused lahendada ja harmoonilise suhte üles ehitada. Võib-olla on asi minu üldises ebakindluses ja ärevuses ja ma ei peaks keskenduma sellele väiksele tõenäosusele, et asi luhta läheb, vaid sellele, mis on hästi. Igatahes tundub mulle see teist korda pulmade pidamine kuidagi tobe, et oleksin seal pulmakleidis ja vannuksime igavest armastust, aga mees on selles olukorras juba olnud ja näinud, et ei pruugi see midagi igavene olla. Ja kogu see pulmade erilisus oleks lihtsalt kordusvõte.
Palun rääkige kogemustest:
Kui teie või teie kaaslane või lähedased on teist korda abielus, mis tunded teil sellega seoses on?
Kas teist korda abiellumine oli vähem eriline?
Kas teist (/kolmandat/neljandat) korda abielluja võtab uut abielu igaks juhuks ettevaatlikkusega, mitte kindlustundega?
Või on kindlustunne rohkem kindla suhte ja inimesega seotud?
Kuidas lähedased suhtuvad/suhtusid, kas võtavad vähem tõsiselt seda abielu või on/oli neil minevikust suva?
Tean, et veidi naiivne ja tobe teema, aga tahan teiste kogemusi kuulda. Minu jaoks ei ole abiellumine ega pulmad ülitähtsad, aga ei taha seda ka välistada. Võib-olla tahakski kahekesi või kuidagi muudmoodi eriliselt abielluda.
(Muidugi on õige seda eelkõige mehega arutada, aga hetkel on meil muid ajutisi pingeid ja see pole teema, millele keskenduda. Tegemist pole kindlasti selle olukorraga, et ma siin planeerin juba pulmi, aga mees ei võta suhet nii tõsiselt, et üldse kunagi abielluda. Võtab küll, aga abiellumine pole ka kriitiline teema. Ja hea on ikkagi ka teiste inimeste mõtteid kuulda, et enda omad paika saada.)