Igatahes tundub mulle see teist korda pulmade pidamine kuidagi tobe, et oleksin seal pulmakleidis ja vannuksime igavest armastust, aga mees on selles olukorras juba olnud ja näinud, et ei pruugi see midagi igavene olla. Ja kogu see pulmade erilisus oleks lihtsalt kordusvõte.
Tobe tunduks pulmade pidamine ehk siis, kui samad inimesed teist korda abielluvad (et vahepeal on lahutatud), kuigi see võib ka pigem olla naljakas kui tobe.
Abiellumine polegi igavene. Kui sul on selline arusaam, siis pigem ära abiellu, sest pettumused on suured. Tihti on abiellumine meeletult idealiseeritud (nagu tundub, et su mehel oli, kui tal sellest selline suur trauma), et kõik suhte mured kaovad ja saan nüüd abielludes seksi, millal tahan ning päevad otsa diivanil vedeleda, sest teise inimesega suhtet luua/hoida pole nagu enam vaja. Suhte hoidmine on igapäevane “ruttin”, see ei kao kuhugi. Midagi siin elus pole igavest nagu elu isegi. Meie muutume ja maailm muutub me ümber. Keegi ei tea, mis homne toob, oled sa abielus või mitte.
Abielu on minu meelest eelkõige juriidiline ja majanduslik kohustus ja kindlustus. Abielu on institutsioon, nagu öeldakse. Minu meelest selle suurim väärtus ongi, et siis ei pea kõiki muid lepinguid omavahel tegema vaid abieluleping määrabki palju – rahalised suhted, testament… kui pooled/partnerid pole üldise abieluga seotud seadusandlusega nõus, siis tehakse veel varalepinguid ja testamenti lisaks.
Olulisim ongi, et kui ühe partneriga midagi juhtub (misiganes: sureb, tahab lahutust, läheb firma pankrotti, sattub õnnetusse ja invaliidistub), siis teine “päästab” ja “saab päästetud” seadusandlust arvestades.
Nii et mõtle ka selle nurga allt, kas ikka on vaja ja tahad abielluda. Hea vabastav vaatenurk minu meelest, et ole seda koormat, et “forever and ever and ever…”
Lisa: olen ise oma abikaasale teine abikaasa. Mina küll ei näe, et tema eelmine abielu oleks kuidagi olulisem meie suhte “määraja” kui misiganes kunagine suhe, armumine või kasvõi üheöösuhe. Harva leidub inimesi, kes elus suudlevad ainult üht inimest, sooje tundeid ja ka iha tunnevad ainult ühe inimese vastu. Muinasjutud ühest õigest on ikka ja ainult muinasjutud. Õnneks ei saa armastus otsa, kui seda on juba justkui ühe inimese suhtes tuntud vaid jätkub ka järgmis(t)esse suh(e)tesse.