Esileht Pereelu ja suhted Mittekärgperedele küsimus

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: Mittekärgperedele küsimus

Postitas:
Kägu

Teises teemas on mitmed, kel üle 10a abielu sama mehega, lapsedki kõik omavahel saadud.
Kirjutage palun, milles on seisnenud rasked ajad, mitmendal abieluaastal need on olnud ja kuidas olete üle saanud? Olen traditsioonilise perekonna austaja, ehk on kogemustest abi?
Ei pea silmas üldisi suhte hoidmise põhimõtteid, vaid just rasketete aegade põhjusi ja neist ülesaamist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Koos oldud täpselt 10 aastat,esimesed neli aastat oli ikka selline nurkade maha lihvimine, ei andnud tulemusi, kolisime kuuks ajaks lahku.Lapsi oli 1 selleks ajaks.Kõige suurem viga oli minu poolt,et ma tõesti tahtsin, et mees täiega mulle kuuluks, tegin endale ikka sellega suurt häbi,luurasin öösel autoga mööda linna ringi, et kus mees olla võib, kuigi oli mulle öelnud, et on sõbraga. Siiski otsustasime uuesti proovida. Täiesti uuel tasandil, andsin nagu inimese mõttes vabaks, et ku ta ise tahab ju ta siis minuga on. Järgnesin 4 minu elu kõige ilusamat ja õnnelikumat aasta, saime veel ühe lapse.Nüüd kaks viimast aastat on mul selline rutiin ja rahutus hinges ja kasvame kuidagi väga erinevates suunades. Aga no eks elu näitab, mis meist lõpuks saab.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Meil on olnud suhteliselt raske siis kui lapsed on sündinud, kuna meil pole vanaemasid/isasid, oleme vaid ise oma lapsi hoidmas. See on tähendanud, et tegelikult elu käib ikka kodus 4 seina vahel, välja ei saa üldse. Selle ümber on ikka suuri tülisid pununud.

Üle oleme sellest saanud laste kasvamisega suuremaks.

Üldiselt pisike kodu on ka suhteid pingestav. Õnneks lahenes see ka (suurema kodu ostmisega, tänu millele on mul võimalik ennast välja magada – lihtviisiliselt teises toas. Suurepärane tunne!).

Veel üks hirmus tähtis point on minu majanduslik iseseisvus. See andis suure enesekindluse, mis omakorda vabastas mind klammerdumisvajadusest. Selline suhte nö vabaks andmine on mõjunud ainult hästi.

Koos nüüd …. eeee … vist mingid ca 16-17 a.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Mehe ja naise suhe peab olema väga hea, tuleb teineteisega koos meeldivalt aja veetmiseks aega võtta.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Seitsme aasta kriis on suht tuntud nähtus. See ei hakka punkti pealt, liigub aasta siia-sinna. Pôhimôtteliselt on see hetk, kus tavaliselt paar-kolm last perre sündinud ja igapäeva rutiin väsitab. Tunne, et rabeled ja rassid, aga sellest ringist välja ei saa ja mingit tulemust nagu ka pole. Vähemalt ühel poolel on tüdimus, rahutus, rahulolematus ja need ongi peamised pôhjused, miks hakatakse midagi väljast otsima. Môni otsib tähelepanu, teine vabadust, kolmas rahu ja vaikust, neljas särtsu. Sel hetkel on oht lahku kasvada.

Aitab ehk kui teadustada, et lapsed kannavad juba kaela ja vôtta taas aega iseendale ja üksteisele. Vanemad peaksid lubama endale aastas mône lasteta nädalavahetuse, samuti tuleb silmas pidada, et oleks ka perepuhkusi ja oma sôpradega olekuid. Tähtis on, et kôik oleks tasakaalus ja üks pool ei tooks pidevaid ohvreid. Vahel on nii, et môlemad pooled tunnetavad, et just nemad on kannatajad. Sel juhul on ilmselge vajadus ümberkorraldusteks. Suhtes ja perekonnas peab kôigil hea olema.

Oluline on ka pidev edasi liikumine elus, pidev ôppimine ja arenemine. Te ei pea sugugi samadest asjadest huvituma, aga te peate üksteist tunnustama ja innustama. Kui kaaslane on huvitav vestluspartner, siis tuleb see vaid kasuks.

0
0
Please wait...

Postitas:
kohalik

RE: Mittekärgperedele küsimus

Koos 25a.

Raskemad(närvilisemad) on olnud suuremate elumuutuste ajad,
näiteks pärast elukohavahetust+3.lapse sündi (5.abieluaasta)
pärast kaksikute sündi, kui beebid totaalselt ei maganud (14.-15.a) ja kõik olime rakkes-kogu pere aitas mind tegelikult väga-väga palju siis ja ega see neil kerge polnud
abikaasa töökohavahetus, probleemid tööandjaga, sealt lahkumine, ajutine töötus oli raske aeg

aga see ei toonud kaasa üksteisest eemaldumist vaid pigem liitis.

Raske oli.
Mitte lahkuminekumõtted.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Koos 16 aastat, rasked ajal olid alguses( armukadedus, klammerdumine jne), siis laste sünnid ja beebidega esimesed magamata 6 kuud. Olen ka suhtumist muutnud, ala stiilis et kui petab, siis petab, tahab sõpradega koos olla, las tahab jne. Olen otsinud endale väga palju tegevusi( õpin magistris, oma oü jne) ja tunnen ennast sõltumatult ka rahaliselt. Seega, kui tahab minna-las läheb, kinni ma ei hoia:)Sellise suhtumise peale väga ei tahagi minna.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

21a koos.
Raske oli siis, kui laps beebi. Ikka tundus, et mehel hobid tähtsamad jm enesehaletsus…

Üldiselt – mida aeg edasi, seda vähem teise \”vead\” häirivad. Seega, 10a koos hakkama saadud, saab ka edaspidi.
Muidugi peavad olema sarnased väärtushinnangud, armastus, austus, sõprus, mõned ühised hobid.
Ja ennast ei tohi kooselus ära kaotada – kes iseennast austab ja armastab, seda teisedki.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

praeguseks 12 a abielu. kõige tõsisem probleem oli meil 5.aastal. siis oli plaanis ka lahku minna teise mehe pärast. tol hetkel ütlesin mõlemale mehele, et liigun edasi üksinda siin elus ehk siis jätsin mõlemad maha. ja sain ainulaadse võimaluse näha kahe mehe totaalselt erinevat reaktsiooni. nn tollane armuke sõimas ja märatses, oma mees aga käitus täieliku härrasmehena. ja selle härrasmehega olen koos siiaamaani, sest tean, et kuitahes halvasti ka mina ei käitu, see mees ei tõsta kätt minu vastu, ei sõima ega alanda mind, ega tõsta ka ukse taha koos lastega. hindan väga oma abikaasat, olen sama talle endalegi öelnud ja olen siiaamaani proovinud anda talle iga oma teoga mõista, kuiväga ma hindan sellist härrasmehelikku ja naistesse lugupidavat suhtumist. laste sünd sellise härrasmehega on olnud puhas nauding. ma pole kunagi end tundnud üksinda, mitte kunagi pidanud ennast haletsema ega ka pidanud oma huvisid teisejärguliseks pidama. armastan ka teda kogu südamest siiamaani.

see on jah väärt nõuanne, et mõlemad peavad ennast austama ja ennast ei tohi ära kaotada. enda tööd, hobisid ja perevälist elu. nii, kui defineerid end mehe teenijana ja koduabilisena või ainult koduse laste emana, on jamad majas….

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Me oleme olnud üle viie aasta olnud abielus ja kõige raskem on praegu, kui laps on 2-aastane. Kogu energia ja aeg läheb lapsele, mehele ei jäägi midagi:(.

0
0
Please wait...

Postitas:
Quuu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Meil on alati siis keeruliseks läinud, kui mingist suurest elumuutusest juba üle hakkame saama ja tekkib rutiin.
Raskel ajal pingutame nö. veri ninast ja ei mõtlegi.
Üle saame nõnda, et oleme teineteisele ikkagi kõige õigemad.
Koos 18 aastat.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Meil on viis aastat abielu ja kaks kolmeaastast röövlit. Kakleme mehega kogu aeg – me oleme lihtsalt nii väsinud! Lapsed on haiged korraga ja kordamööda. Kombineerime tööaega – mina jooksen varahommikul, siis lõuna ajal läheb mees ja on hilisööni. Öösel karjuvad haiged lapsed. Seks on viimane, millele ma mõelda suudan, ma tahan ellu jääda! Mees on pettunud…
Meil on tugivõrgustik, me saame kahekesi välja, aga tundub, et sellest ei piisa. Pidevast hakitud unest on mõlemal unetus, me ei suuda isegi siis enam magada, kui lapsed juhtumisi mõlemad öö läbi magavad.
Kas meil on mingit lootust?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

10 aastat abielu, 12 tutvust-kooselu – ja raske aeg on just praegu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Raskeid aegu on põhjustanud väga intensiivsed tööperioodid. Nii mehel kui mul. Siis mees tunneb tavaliselt esimesena, et meil pole teineteise jaoks enam üldse aega ja hakkab selle pärast virisema. Lõpuks võtame teadlikult aja maha / aega teineteise jaoks ja siis saab kõik jälle korda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Ka 12 aasta jookseb,ja väga raske on.Majas beebi ja omavahel suhtlemine olematu , väsinud,tüdinenud , juhe koos tunne on pidevalt.Ei tea kuidas see aasta lõppeb.Siiani muidu õnnelikult abielus olnud,praegu aga täielik jama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Närvilised ajad on olnud seotud väikeste lastega. See on toonud kaasa klassikalise olukorra, mil seksida ei saa, ei taha ega jõua (=pinged kogunevad), omavahel rääkida ei saa, sest keegi segab pidevalt vahele, koos välja ei saa minna, sest kui ka keegi õhtul korraks lapsi hoiaks, siis hommikul pead seda ikkagi ise tegema, mina olen lastega rohkem rakkes kui mees ja tunnen kadedust tema suuremaid vabadusi tunnistades, minul puudub väljund peale kodu ja see ajab stressi jne, jne. Vastikud ajad on olnud, aga lahku minemise mõtet siiski pole tulnud. Mis mõttes? Koos tegime lapsed ja koos ujume selles õudsest olukorrast välja ka. Nüüd on elu taas elamist väärt. Väikseim on neljane ja juba täiesti tore väike inimene, ise käin tööl ja trennis ja saan aega veidi raamatutki lugeda. Mehega on suhted rahulikud ja üle pika aja ei tõuse koju minnes stressitase. Seega, elasime jama aja üle. Aga tore polnud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

Hmm ka meil 12a jookseb ja ei alanud hästi. Mõlemad mehega närvilised,lapsed ka sellevõrra närvilisemad(üks alla 3 veel,teine eelpubekas).
Pidevalt keegi tõstab kusagil häält kellegi peale. Saaks lapsed juba 18,ehk läheb kergemaks:)
Aga loodetavasti saab kõik korda,kevad ja rõõmsamad ilmad pole ka kaugel enam:)

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Mittekärgperedele küsimus

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil on just seitsmes aasta kàsil. Just aasta alguses mòtlesin et nàed 7s hakkas pihta mine tea kas ja kuidas mòòdub. Ning ongi kàes. Minu mees on mind alati òhutanud lisatòòd vastuvòtma ja nii ma siis tegingi. Ma nimelt olen Inglisekeele òpetaja ja elan vàlismaal, kolisin mehe juurde. Teenin tàpselt nii palju kui palju tòòtan ja kahjuks kindlat lepingut ei oma. Kuid teema juurde tagasi tulles, alustasime mòlemad sel aastal òpingutega, mina òhutasin teda ja tema mina. Miski pàrast muutusime mòlemad, mina olin pidevalt tòòl ja siis òppisin ja siis kodu/lapsed/ tòò/ òpingud- kes lapsi kooli viib jne, hakkasime veel koos ujumas kàima, lihtsalt otsustasime et selle raha eest mida teenime peaksime ja vòiksime endale kaa midagi lubada. Nuudsiis on kàes: aimasin juba mònda aega et midagi on valesti, mees jube nàrviline, pidevalt veedab aega òpitoas, kas siis tòò asjus vòi òpingu asjus, nagu otsiks suvalist ettekàànet et meist eemal olla. Meil siis kolme aastased kaksikud. Ja neljapàeval làksin internetti ja avasin facebooki lehe, ei pannud uldse tàhele et olin tema omas ja vaatasin et mulle on saabunud sònub hakkasin siis lugema ja kogu mu maailm varises kokku. Mehe kolleeg andis mu mehele soovitusi, kas jàtta mind maha vòi oodata veel, ja et kui tema uus hetke suhe tasub minu maha jàtmist vòi ei. Ei suuda isegi sònadesse panna seda tunned mida ma tundsin sel hetkel. Tàiesti absurd. Rààkisin mehega ja ta teatas et ei ole ònnelik minuga, et temaga pole kunagi nende seitme aasta jookusl juhtunud et ta oleks armunud kellegessi teise. Kuigi vàitis et veel pole nende vahel midagi olnud ja ta tunned teda ainult vàga vàhest aega, tunneb ta mingit tòmmet ja et ta on meeletus stressis ja depressioonis ja ei ole kindel mida ta minu vastu hetkel tunneb. Niisiis, mina nutsin neljapàeval ja reedel. Làksin tòòle silmad paistes. Tàna olen terve pàeva olnud kui nàrvipundar. Ei tea mida teha. Mina nàgin meid koos kuni vanaduspàevadeni- kuid nùùd ei tea minagi mida ja kuidas….Olukord siis selline, elan vàlismaal, tòòtan òpetajana, teenin ok, kuid siiski sissetulek on suht ebakindel, koju seega siis Eestisse nagu tahaks aga teha pole seal midagi- vàhemalt mitte praegu ja arvan et ega mehe perekond ei lase nii kergelt lapstega àra minna. Elan mehe korteris ja nagu paistab ei kavatse ta mind vàlja visata ja ònneks kohalik seadus kaitseb mind, àra lahutada ei ole mòtet mees kaotaks enamuse oma palgast ja nii suurt kahju ma kaa talle tekitada ei taha. ta siiski on mu parim ja ainukene sòber siin maal. Nii naljakas kui see kaa ei ole, pole ma onud vòimeline sobitama sòprust siin kellegagi. Kuidas olete teie selle ùle elanud, ei teagi kuidas olla, kòige lihtsamadgi asjad ajavad momendil segadusse. On ka minul olnud hetki kus olen mòtisklenud kas olen teinud òieti kuid pole kunagi sellest mehele rààkinud. Eks nùùd tàna tuleb ta koju ja me peaksime rààkima. Rààkisin temaga hiljuti telefonitsi ja tunnen kùlmust ja tunnen kuidas ta uritab koju tulemist edasi lùkata. Mis teha…….[/tsitaat]

\”Muuda\” nupu abil saad oma teksti liigendada, teha lõikudeks. Praegu on väga raske jälgida pikka ühtlast teksti.

0
0
Please wait...

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Pereelu ja suhted Mittekärgperedele küsimus

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.