Teema: Mitterahaline elatis

Kägu kirjutas:

Ja sellest nähtub, milline manipulaator on isa. Et näe, emme ei jaksa sulle isegi süüa osta, tule minu juurde sööma ja sooja.
Aga ma arvan, et see hakkab ka isale üle jõu käima.rahaliselt.

Ei tea miks. 350 euroga toidab-elatab-katab isa lapse ilusti ära, lisaks ju emmelt elatis (või trennid, reisid). Ilmselt on mehe naine hakkamasaaja erinevalt teemaalgatajast. Kui ema enam süüa ka kodus ei anna, siis loomulikult kolib laps isa juurde.

Vaadaku mamma siis ise, kuidas 200-250 eurot kuus jaksab elatist maksta:-)

Meie siin ju tausta ei tea – võib-olla ta varem maksis sulle rahas ja sina väitsid, et pole võimalik lapsele uusi riideid soetada ning võtsid ta trennist ära, aga endale panid samal ajal kunstküüned ja juuksepikendused. Sel juhul saan ma lapse isast aru ja pean mitterahalist panust mõistlikuks. Sina pead ju omalt poolt teise samapalju panustama, sinupoolne 250-350 eurot peaks lapse söögi ja eluasemekulud katma küll.

Aga kui ka varem sai laps kõik selle, mis praegu, on probleem selles, et praegusel juhul katad sina varjatud kulud, mida laps tähelegi ei pane (eluase ja toit) ning isa on see, kes muudkui igasugu mõnusaid asju ostab ja shoppama viib, mis ka nagu aus ei ole.

Lisan veel, et teema pealkiri on vale. Kui isa maksab konkreetsete asjade eest, siis pole tegemist mitterahalise elatisega. Mitterahaline oleks siis, kui isa tooks isekasvatatud kartuleid, oma metsast küttepuid ja riiete ostmise asemel oma naise vanu riideid. Teemaalgataja võiks vajadusel arutada lapse isaga, kas laps vajab nii kallist trenni ja kas ikka on vaja last ekskursioonile saata, kuid lapsega otseselt seotud kulude tasumist ma isale küll pahaks ei paneks.

Kägu kirjutas:

Näljasele lapsele? Ta ise ehk ongi nõus nälgima, et viimast moevidinat saada.
Et kui ema jaksab oma raha eest kolm nädalat süüa osta, siis las ühe nädala olla söömata ja koduta?
Kas tõesti on sellest nii raske aru saada? Asjad on konkreetselt lapsele. Tossudega aga ei maksa eesti energiale elektri eest või tallinna veele vee eest.

Kuidas ei jaksa ema isegi süüa osta? Kõik muu ostab ju isa.

Toit ja eluase on siiski päris kallid Eestis ja kui ühe inimese palgast ei jätku kahe inimese püsikuludeks, siis ei jätku. Tavalises peres tõmmatakse sellisel juhul soomereiside ja uute tossudega paariks kuuks tagasi, et talviseid küttearveid maksta või mõni suurem kodumasin osta. Isegi kallist trenni ei saa kõik pered oma lapsele lubada. Nii et kui emal jääb krooniliselt ütleme 100 eurot püsikulude maksmiseks puudu, siis pole väga vahet, kas isa ostab lapsele kuus riideid 250 või 350 euro eest. sellisel juhul pöörduks elatise nõudega kohtusse, et saada kasvõi 250 arvele, saab 100 arvete jaoks ja 150 eest siis tosse ja trenne.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Pöördu kohtusse, palun. Aga võid kindel olla, et siis hakkab mehe panus olema kindlalt väiksem, kui see mis praegu.

Taskuraha, kinopilet, uued tossud või nutividin ei too toitu lauale, ei aita netiarvet maksta vms.

Misasja te plämate siin mingist näljas olemisest, teemaalgataja ei pea seda last rohkem kui kolm nädalat kuus ju toitma, kui laps nii tihedalt isa juures on. Niipalju võiks ikka teenida.

Ahnusel pole piire.

Päris suured kulud on, kui isa ostab 300-350 euro eest iga kuu lapsele asju, maksab trenne jne. Ema siis kannab vaid söögi ja eluasemekulud. Kui laps käib isa juures ka – siis vaevalt teemaalgataja talle söögi kaasa annab.
Tead seda munasjuttu – vägev vähk ja ahne naine? Mis selle moraal on? Sama võib siin juhtuda – kojtus võib jätta elatise üldse väljamõistmata või mõista selle ka alla 250 euro.

Kägu kirjutas:

Samas, kui tahab etendada lahket isa lapse silmis, ja ostab näiteks küllaltki mõttetut kraami (no oletame uue telefoni paari kuu tagant, või mõne arvutimängu, või söövad mingis kulukas restoranis vms, käib iga nädal kinos või lõbustuspargis või reisil), no siis võiks öelda, et jah – selle eest emal kahjuks lapsele ju pole võimalik normaalselt elukohta võimaldada või soojavee arvet maksta.

Jah, selline risk on olemas, et mees ostab seda, mis lapsele meeldib, aga sealt ei jää üle sellisteks asjadeks, mida laps tegelikult vajab.
Eluasemekulud ja kodune toit on ka lapse kulud.

Kägu kirjutas:

Mis põhjusel kohus peaks praegusest vähem otsustama? Sellega langeks ju lapse heaolu. Sellest peaks ka laose isa aru saama.

Suhted on nö viisakalt jahedad, midagi “ära rikkuda” nagu väga ei anna. Lapsega suhtlevad tihedalt, koolivaheajad on alati isa juures, suvel ka terve kuu maa-vanaema pool. Koduks peab laps ikka meie elamist.

Tšekid on ehtsad – olen ju ise näinud neid oste, samuti tean tema tantsutrenni kulusid, näen, mida on ostetud sõbrannade sünnipäevadele jne. Selle peale poleks isegi tulnud, et tšekimahhinatsioonis teda kajtlustada. Pigem on ta midagi andmata jätnud vist (ükskord näiteks laevapiletid edasi-tagasi Soome ja lõbustuspargi arve – oli need kogemata minema visanud).

Ma veel räägin temaga, aga ta on raha koha pealt väga resoluutne. See on tegelikult imelik, sest põhjust tal ei peaks olema. Laps ise on lihtsalt ära kasutanud seda, et nii sai asju välja pressida.

Kohus võib väiksema elatise kasuks küll otsustada. Kui laps isalt asju välja pressib, siis kõige parem ongi sul saata laps isa juurde elama ja ise neile elatist maksta – praegu kehtiv miinimum on 250 eurot. Las siis isa ise kasvatab oma väikest väljapressijat.

Kägu kirjutas:

Probleemid võivad tekkida näiteks sellisel juhul, kui ütleme, ma palun, et eksmees käiks lapsega nädalavahetusel poes ja ostaks talle uued jalatsid ja me lepime kokku, et nende hind läheb elatisest maha, aga eks valib liiga kallid jalatsid – sellised, mida kasvavale lapsele pole minu arust mõtet osta. Sellisel juhul jääb lihtsalt lapse muude vajaduste tarbeks vähem raha, puuduoleva osa pean ma enda arvelt kompenseerima. Mul on temaga selline tüli olnud, edaspidiseks jäi kokkulepe, et nii kallite jalatsite ostmisel tuleb minuga enne kokku leppida – või siis ei lähe ilma kokkuleppeta ostetud jalatsite hind elatisest maha.

Kui mul teismeline läheb endale tossusid ostma, siis lepime eelnevalt kokku, kui kalleid tossusid olen ma nõus talle ostma. Kui tahab kallimaid, siis vahe maksab ise kinni. Ostab oma tossud ja esitab tšeki, mina maksan kas kogu summa või kui on kallim, siis selle kokkulepitud max summa. Sa ei saa samamoodi eksmehega teha?

Kägu kirjutas:

Kui üürikas näiteks 500- lapse kulu 250 eur ja lapsele toit veel juurde 200 eur, siis ongi rahalist abi vaja. Isa võib osta kallid tossud ja piletid, aga laps näljas, sest emal raha ei ole.

Kui ikka võimekus on miinimumpalga eest tööd leida, siis äkki ei elaks Tallinnas, kus sellised ulmeüürid. Maksimaid ja Grossi poode kassiiridele on väikelinnades piisavalt. Kui sel naisel last ei oleks, kuidas ta siis omale eluaset suudaks lubada ja toitu? Eluaseme mõttes ühe- ega kahetoaliste vahel pole üürisumma poole võrra väiksem. Isa suudab väikese palga juures lapsele tagada 1/3 oma sissetulekutest, ema aga ei suuda isegi mitte katust ja toitugi tagada?

Kägu kirjutas:

Kas on ok, kui mees ei maksa elatist rahaliselt, vaid tasub lapse trenni ja sellega seotud kulud (varustus, võistlused, laagrid), ostab kooliasjad ja riided, viib kinno-sööma-matkaradadele jne? Sentigi naise arvele ei laeku, iga kuu annab tšekipataka (keskeltläbi 300-350€ eest) justkui tõestuseks. Isegi lapse ekskursiooniraha viis otse õpetajale, lapse kättegi ei andnud. Aga vahel oleks raha ka vaja!
Laps 11, kohe saab 12.
Kunagi lahku minnes leppisime ilma kohtuta asjad kokku, siis jäi jutt, et ikka raha kantakse ka minu arvele. Pool aastat nagu oligi, aga järjest rohkem läks see materjaalsemaks ja nüüd paar aastat ainult asjad. Mees ütleb ise, et taskuraha vm võiksin mina anda. Aga mina ostan ju söögud, eluasemekulud jne!
Kas oleks mõistlik kohtusse minna, et elatis rahana laekuks?
Mehel ka uue perega laps, palk mingi veidi üle 1000€.
Mis nõu teised elatisesaajad annaksid?

Tegelikult on ju kino-matkarajad-lõbustuspargid kõik nö ekstra kulud, mida eluliselt lapsel vaja pole (juhul kui peres vähe raha). Praegu on ju nii, et papa kulutab lõbustustele ja ema peab kuidagi ots-otsaga kokku tulema, kattes toidu- ja eluasemekulud. Emal võib küll kergem olla elatis rahalisena välja nõuda. Oleneb, kui kallis trenn-võistlused on, minu arust on küll päris raske 300-350 eur eest tshekke kokku saada lapse puhul iga kuu, kui toitu ja eluaset ei arvesta. Kas ostetakse kogu aeg kalleid riideid-jalanõusid, käiakse restoranides? Neid kulutusi kannataks siis ju vähendada küll, kui muidu hakkamasaamisega raskusi. Elatise sisse ju arvestatakse eluaseme kulude osaline katmine ka, isa on sellest ennast kenasti taandanud. Kui teil oli algselt selline kokkulepe, et kannab sulle raha, siis nüüd meenutagi talle seda kokkulepet, mitte ära lepi tema tingimustega.

Selle teema iroonia seisneb selles, et kõikides teistes elatise teemades üritavad emad ninast veri väljas tõestada, et elatis on lisaks toidule ja eluasemele ka kulutused lapse hobidele, ekskursioonidele, riietele ja tehnikavidinatele. Et sellepärast peab elatis suurem olema.

Ja nüüd siis üritatakse väita, et see eelnev ei ole üldse nii, sest juhuslikult maksab isa vahetult kulud hobidele, ekskursioonidele, riietele ja tehnikavidinatele ja ema arvele isa poolt raha ei laekugi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kas on ok, kui mees ei maksa elatist rahaliselt, vaid tasub lapse trenni ja sellega seotud kulud (varustus, võistlused, laagrid), ostab kooliasjad ja riided, viib kinno-sööma-matkaradadele jne? Sentigi naise arvele ei laeku, iga kuu annab tšekipataka (keskeltläbi 300-350€ eest) justkui tõestuseks. Isegi lapse ekskursiooniraha viis otse õpetajale, lapse kättegi ei andnud. Aga vahel oleks raha ka vaja!
Laps 11, kohe saab 12.
Kunagi lahku minnes leppisime ilma kohtuta asjad kokku, siis jäi jutt, et ikka raha kantakse ka minu arvele. Pool aastat nagu oligi, aga järjest rohkem läks see materjaalsemaks ja nüüd paar aastat ainult asjad. Mees ütleb ise, et taskuraha vm võiksin mina anda. Aga mina ostan ju söögud, eluasemekulud jne!
Kas oleks mõistlik kohtusse minna, et elatis rahana laekuks?
Mehel ka uue perega laps, palk mingi veidi üle 1000€.
Mis nõu teised elatisesaajad annaksid?

Tegelikult on ju kino-matkarajad-lõbustuspargid kõik nö ekstra kulud, mida eluliselt lapsel vaja pole (juhul kui peres vähe raha). Praegu on ju nii, et papa kulutab lõbustustele ja ema peab kuidagi ots-otsaga kokku tulema, kattes toidu- ja eluasemekulud. Emal võib küll kergem olla elatis rahalisena välja nõuda. Oleneb, kui kallis trenn-võistlused on, minu arust on küll päris raske 300-350 eur eest tshekke kokku saada lapse puhul iga kuu, kui toitu ja eluaset ei arvesta. Kas ostetakse kogu aeg kalleid riideid-jalanõusid, käiakse restoranides? Neid kulutusi kannataks siis ju vähendada küll, kui muidu hakkamasaamisega raskusi. Elatise sisse ju arvestatakse eluaseme kulude osaline katmine ka, isa on sellest ennast kenasti taandanud. Kui teil oli algselt selline kokkulepe, et kannab sulle raha, siis nüüd meenutagi talle seda kokkulepet, mitte ära lepi tema tingimustega.

Mina leian, et terve täiskasvanu peaks suutma ühe lapse puhtalt elus hoida küll. Isalt tuleb siis ülejäänu, mida üldiselt ikka ka laste jaoks elementaarseks peetakse – trenn, kino jms.