Eelmisest teemast ajendatuna küsiks hoopis mitu last teil on ja miks soovite just sellise arvuga lastega piirduda? Kas ei soovi rohkem majanduslikel, tervislikel, tööalastel või maailm in niigi ülerahvastatud põhjustel? Endal on kaks ja samast soost kuid siiski ei soovi rohkem sest 1. Ei meeldi rase olla 2. Ei taha beebimajandusega uuesti otsast alustada 3. Kolme lapsega võib oma ajast und näha 4. Kahe lapsega elu on mugav ja reisimine on lihtne 5. Kolmas laps suurendaks majanduslikult koormust kõvasti
+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.12 19:02; 13.12 19:31;
Kus sa tead, milline on elu kolmega lapsega, kui sul ei olegi kolme last!? Sa ainult arvad, eeldad, aga sa ei tea.
Või trollid.
Ei trolli kusjuures. Muidugi ma ei tea ega saagi kunagi teada kuidas 3ga elu oleks aga kuna seda sisemist tunnet ei ole, et tahaks proovida siis ei hakka katsetama ka.
+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.12 19:02; 13.12 19:31;
Ma ei mõtle selle peale ja lasen kolmandal tulla. Ütleme nii – raskemaks kui kahega ei saa minna. Kolmest edasi tekib juba isereguleeruv süsteem.
Ainult et need isereguleeruvad vanemad lapsed on suureks saades veendunud, et ema ei hoolinud neist, tegeles titega. Isegi sisse põlenud pere kohta arvas naaber, et vanim laps oli omapäi ja sellest frustreeritud.
Kusjuures, mul väga paljud kolme lapsega tuttavad kinnitavad ühest suust, et kolme lapsega on elu lihtsam kui ühe lapsega.
Mina mäletan samuti, et kui mul 1 laps oli, oli elu raske, teise lapse sünniga läks lihtsamaks ja nüüd mõne kuu pärast tuleb kolmas. Saab näha, aga ma ei muretse ette.
+8
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 13.12 19:17; 13.12 21:04; 13.12 21:17; 14.12 16:44;
Meil on neli last. Kaks juba täiskasvanud, kaks veel teismelised.
Ei ole kunagi arvanud, et neid palju oleks. Sünnitused olid kiired ja lihtsad (mõnikord päevade alguses valutab kõht palju tugevamalt). Rasedused kerged, va üks. Siis oli katkemisoht ja pikemalt rahulik režiim, aga kuna see laps oli kauaoodatud tütar, kes UHs oma sugu keeldus näitamast, korvas üllatus sünnitusel kõik ebamugavused.. Majanduslikke probleeme pole meil kunagi olnud, olin palju aastaid lastega kodune.
Minu meelest oli elu lihtne, lapsed mängisid omavahel ja oli piisavalt aega ka endale. Praegu vaatan sugulaste üksiklapsi, ei oska nad ise oma asjadega mängida ega saa kümmet minutit ka oldud nii, et täiskasvanuid ei tüüta. Väga väsitav juhul kui mina neist kedagi hoidma pean 🙂
Kaks. Mul on kaks last kahe mehega ja kuna teise lapse isast olen ka lahus, siis kolmandat last kolmanda mehega ma saada ei plaani, läheks liiga puntraks kogu see elukorraldus minu meelest.
Pealegi on esimene varsti juba täiskasvanu ning teinegi mõnusas vanuses, kus laps on juba tore kaaslane, kellega saab koos palju põnevat teha ja elu kohta õppida/õpetada. Ei kujuta ette, et peaks kogu beebimajandust otsast peale jälle hakkama.
Mina unistasin noorena 5 lapsest. Kahjuks läks nii, et ajal, kui olin valmis emaks saama, olin üksik. Nii sain esimese lapse alles 32 ja teise 34. Lapsi tahan veel (hetkel 37), kuid soovin ka erialast eneseteostust. Ilmselt 1 laps tuleb veel 2-4 aasta pärast (kui tööd vahetan, siis pigem 4a, kui ei vaheta, anname suvel tuld ????). 4. jaoks ei usu, et endal siis veel energiat on ja mehega pole nii paljudest juttugi olnud, ta ilmselt ka 3. nõus seetõttu, et see minu suur soov… loodan, et 3. on kaksikud lihtsalt (juba 1. tahtsin nii) ????
+10
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.12 22:32; 13.12 22:33;
Ma ei mõtle selle peale ja lasen kolmandal tulla. Ütleme nii – raskemaks kui kahega ei saa minna. Kolmest edasi tekib juba isereguleeruv süsteem.
Ainult et need isereguleeruvad vanemad lapsed on suureks saades veendunud, et ema ei hoolinud neist, tegeles titega. Isegi sisse põlenud pere kohta arvas naaber, et vanim laps oli omapäi ja sellest frustreeritud.
Ma olen kasvanud 4. lapselises peres. Ei arva nii ja pole märganud, et ka vanem õde nii arvaks.
+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.12 22:32; 13.12 22:33;
2 last, poeg ja tütar,rohkem ei planeeri. Põhimõtteliselt täpselt samad tingimused nagu teemaalgatajal. Ei taha olla rase, ei viitsi enam selle titemajandusega tegeleda, reisida on 2 lapsega mugav ja lisaks tuleb majanduslikult ilusti toime.
Ma ei mõtle selle peale ja lasen kolmandal tulla. Ütleme nii – raskemaks kui kahega ei saa minna. Kolmest edasi tekib juba isereguleeruv süsteem.
Ainult et need isereguleeruvad vanemad lapsed on suureks saades veendunud, et ema ei hoolinud neist, tegeles titega. Isegi sisse põlenud pere kohta arvas naaber, et vanim laps oli omapäi ja sellest frustreeritud.
Ma olen kasvanud 4. lapselises peres. Ei arva nii ja pole märganud, et ka vanem õde nii arvaks.
Kas sa ise ka kooliharidust said või õpetas arvude kirjutamist vanem õde nii, nagu tal meeles juhtus olema?
Mul ei ole mingit numbrit. Olemas üks laps ja kevadel sünnib teine. Kas ta jääb viimaseks või mitte, ei oska öelda. Meil on mehega nali, et meil on üks laps korraga lähenemine ehk kui peale teist tekib tunne, et võiks üks veel olla, siis tegeleme sellega, kui ei, siis ei.
3 oleks piir, aga on 1. Rohkem ei saa. Jube valus on alati lugeda nähvamisi üksiklaste kohta.
Mul on ka üks laps ja ilmselt ka ainuke. Lihtsalt ei jõua ära imestada, kui küsitakse, et millal siis järgmine tuleb? Miks neid peaks mitu olema üldse?
Minu piir on kolm last ja nii palju mul praegu lapsi ka on. Lihtsalt mõistusega võtan, et rohkem käiks üle jõu. No rahaliselt saaks hakkama aga lubada saaks vähem. Ja reisida ei saaks väga. Isegi praegu on juba probleeme, kui üksi lastega reisin ( sest mees ei ole kuumade maade huviline) siis kolm last ei saa ohutusnõuete tõttu lennukis minu kõrval sõita. Iga väljas söömine perega reisil on ligi 100 eurone väljaminek (no olgu, sõltub kus süüa). Lapsd tahaksid rohkem üks-ühele tähelepanu. Mida rohkem lapsi seda keerulisem on igale eraldi aega leida. Koos tehes on muidugi mõnus möll. Suur pere meeldib mulle seepärast, et kunagi ei ole igav, melu jagub. Südamega tunnen kuidagi kahjutunnet, sest kuigi rasedus mulle kerge ei ole, siis mulle vaatamata magamatusele jms kogu see teekond väikesest lapsest suuremaks väga meeldib. Ilmselt mind lapsed ei hirmuta ka seepärast, et ma olen lapsevanem, kes õpetab lapsed varakult iseteenendavaks ja ei jäta ka enda hobisid ja karjäärivalikuid laste tõttu täiesti ära. Minu lapsed on ka vüimalikult lähestikku tehtud ja mitmekesi pragmaatilisel kaalutlusel – elame metsatalus ja siia igal suvalisel hetkel naabrilapsed ei satu. Minu lastel on oma perest alati mängukaaslane võtta olnud. Nüüd jalutavad kolmekesi koos mööda pimedat põlluvaheteed koolist-trennist koju. Üksi nad kardaksid, sest maal on praegu pärast kella 17 tõepoolest pilkane pimedus.
+16
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.12 08:50; 19.12 18:29;
Mina kunagi mõtlesin, et 1 laps ja kõik. See läks esimese rasedusega lõhki, sest sündisid kaksikud. 10a hiljem tuli lõpuks valmisolek laps saada. Sündis siis kolmas laps. Kuna olin harjunud kaksikutegs, siis see kolmas tundus nii üksik ja planeerisime ka neljanda. Kahe viimase vahe on 2a5k ja saavadki koos kasvada. Praegu tunnen küll, et päris suur pere on ja väikelapse, imiku ja teismelistega on palju tegemist. Samas kõik on planeerimise küsimus. Nüüd kasutan lõpuks ka vanaema abi, kes hea meelega hoiab lapsi ja me mehega saame korra kuus ka väljas käia.
4 last olen koguaeg tahtnud. Lapsest saadik. On üks. Rohkem enam ei tule ka, sest olen juba 45. Ei läinud see elu nii nagu oleks tahtnud ja olen suhetes käpard ka.
Kui abiellusime, oli soov 3 last ja mitte rohkem. Sündisidki siis esimene ja teine. Kui läksin kolmandat sünnitama, sain elu üllatuse, sest siis sündis ka neljas. Kuna meie plaanid olid kõik aia taha lennanud, siis tegime ka viienda. Saan viis aastat varem pinsile ja aasta pärast ongi see aeg käes. Nii et elu on täis üllatusi ja pole ikka mõtet plaane teha ???? Nüüdseks kõik täiskasvanud ja neil omal lapsed. Aga tänapäeval on lapsi kuidagi raskem kasvatada või tundub see ainult mulle.
Ütlesin juba 18-aastaselt abielludes, et minu piiriks on üks laps. Ja ka see üks laps vaid mehe pärast, kuna talle lapsed meeldivad.
Põhjused:
1. Mulle ei meeldi lapsed
2. Lapsed panevad elu kinni
3. Lastega on vaja pidevalt tegeleda
4. Lapsed võtavad kõvasti ruumi ja raha
Neid põhjuseid oli veel, aga elu läks teisiti.
Nüüd (35 aastat hiljem) olen nelja lapse ema ja arvan, et selleks piiriks võiks olla kolm. Loomulikult olen ma õnnelik oma kõikide laste üle ja leian, et ühe lapsega piirdudes oleks mu elu olnud kindlasti igavam kui see praegu on olnud. Laste saamine minu jaoks füüsiliselt raske ei olnud, aga kuna viimased lapsed olid kaksikud, siis esimesel paaril aastal andis nende sünd majanduslikult tunda (kaksikud sündisid vahetult enne seda, kui vanim laps teise linna kõrgkooli läks).
Ma teadsin juba lapsena, et tahan 3 last. Kõige suurem hirm oli, et äkki ma ei saa üldse lapsi. Esimesed kaks last sündisid suhteliselt väikese vahega. Läks veel aastaid mööda ja kolmas laps sai kinnisideeks. Ikka kohe nii, et vaatasin beebisid, endal pisarad silmas. Kuigi olin esimeste lastega sügavas deprekas olnud, siis aastatega läks paremaks ja titeisu tuli jälle peale. Seekord enam mees sellest vaimustuses polnud. Ta kartis tegelikult minu vaimse tervise pärast. Seda ta ütles mulle hiljem. Alguses aga tõi põhjuseks majandusliku seisu ja selle, et meie elamine on liiga väike kolme lapse jaoks. Lõpuks ma sain oma tahtmise ja saime kolmanda lapse. Ma ütleks, et elu muutus justkui täiuslikuks. Ta on väga eriline laps. Muidugi on jälle raskem. Need jonnihood, kuskil nooremaga käia väga ei saa, aga see kõik on mööduv. Mees on isegi naljaga pooleks teinud ettepanekuid, et neljas laps võiks ka olla. Aga minu limiit on täis. Pärast kolmandat kadus igasugune titeisu ära. Kolm last on ideaalne, ei rohkem ega vähem.
Piir oli 2 aga on 4 :). Tegelikult on tore ja pidevalt on majas mõnus toimekas elu. Vaatan ka tuttavate pealt, et ühe lapsega pn vist isegi kohati raskem.
Meie peres on kaks last – poeg ja tütar – ja see ongi meie piir. Lapsed käivad algklassides, on igati targad ja toredad, aga rohkem lapsi ei soovi. Tahan, et lastel oleks hea elu – reisid, trennid, huviringid, hea haridus jne.. ja kolmele oleks oluliselt raskem seda kõike pakkuda. Õnneks oleme mehega sama meelt ja “titeisu” pole enam kummalgi.
